halduskohtu Viru Vangla määruskaebus 13.05.2019. a määruse resolutsiooni p 4 tühistamiseks
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Taotleja - Vjatšeslav Kogut Määruskaebuse esitaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Rahuldada Viru Vangla määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 13.05.2019. a määruse resolutsiooni p 4 ning jätta V. Koguti esialgse õiguskaitse taotlus tervikuna rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7 ls 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vjatšeslav Kogut esitas 24.04.2019 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohustada Viru Vanglat esialgse õiguskaitse korras ette valmistama biomeetrilised andmed ja väljastama tõend ning edastama need dokumendid PPA-le. Samuti palus taotleja kohustada Viru Vanglat ette valmistama elamispinna saamiseks vajalikud dokumendid ja edastama need dokumendid ametiasutustele ning aitama taotlejat elamispinna leidmisel. Taotluse kohaselt ei järgi vangla VangS § 60 sätteid, kuna ei aita teda vajalike dokumentide vormistamisel ja nende edastamisel. Taotleja esitas 24.04.2019 Viru Vangla direktorile vaide. Taotleja vabaneb vanglast 20.05.2019, kuid tal ei ole ei dokumente ega elamiskohta.
2.Viru Vangla palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et V. Kogutil puudub esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. V. Kogutil on kehtiv isikutunnistus (ID-kaart). Biomeetrilised andmed seoses reisidokumendi vormistamisega võtab PPA vanglalt ise ning reisidokumendi näol ei ole tegemist kohustusliku dokumendiga. Vangla direktori tõend väljastatakse vaid juhul, kui isik vajab piiri ületamist. Vanglale ei ole selline kinnipeetava vajadus teada ning sellist vajadust ei ole põhjendatud ka vaides ja esialgse
õiguskaitse taotluses. Taotleja ei ole seniselt soovinud vanglaametnikega koostööd teha ning on eluasemeküsimuse lahendamist vältinud. Veebruaris 2019, kui vangla kriminaalhooldaja soovis selles küsimuses taotlejat abistada, taotleja keeldus. Vangla arvates on taotlus on laialivalguv ja ebamäärane ning ei täpsusta, millist konkreetset abi taotleja vanglalt ootab.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 13.05.2019. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja kohustas Viru Vanglat ette valmistama ja edastama Tallinna linna Lasnamäe linnaosa valitsusele vajalikud dokumendid kinnipeetav V. Kogutile elukoha võimaldamiseks hiljemalt 15.05.2019. Halduskohus märkis, et HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste kaitsmiseks, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Lisaks subjektiivse õiguse riivele peab olema isikul esialgse õiguskatse kohaldamise vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus esineb eelkõige juhul, kui abinõu kohaldamata jätmise tõttu tekkib isikul selline negatiivne tagajärg, mille heastamine positiivse vaideotsusega (haldusmenetluses) või kohtuotsusega (halduskohtumenetluses) osutub raskemaks või võimatuks. Kohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus osas, milles taotleti kohtult kohustada Viru Vanglat väljastama elamispinna saamiseks vajalikud dokumendid ja edastama need dokumendid ametiasutustele, on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VangS § 60 lg 2 kohaselt, kui kinnipeetava või tema perekonna elukoht pole teada või kui kinnipeetav ei soovi pöörduda tagasi oma endisesse elukohta, edastatakse andmed pärast vabanemist sotsiaalhoolekannet vajava kinnipeetava kohta mõnele teisele valla- või linnavalitsusele, arvestades võimaluse korral kinnipeetava soove elukoha valikul. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et vanglateenistus on kohustatud edastama valla- või linnavalitsusele nende taotlusel vabanenud kinnipeetavale sotsiaalhoolekande osutamiseks vajalikku teavet ja dokumente. Seega, isegi juhul, kui kinnipeetaval on olemas elukoht, on tal subjektiivne õigus vastavalt VangS § 60 lg-dele 2 nõuda vanglalt kaasaaitamist dokumentide vormistamisel ja nende edastamisel selleks, et saada endale elukoht mõnes teises kohaliku omavalitsuse üksuses. Kriminaalasjas nr 1-17-7069 leidis Viru Maakohus 15.04.2019. a määruses, et taotlejal puudub elukoht. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on taotleja elukohaks Eesti, Harju maakond, Tallinn, Mustamäe linnaosa. Kohtuistungil avaldas kinnipeetav, et tal elukohta Eestis ei ole. Maakohus kinnitas, et vangla materjalidest ei nähtu samuti, et isikul oleks vabanemise järel Eesti Vabariigis kindel elukoht. Seega leidis maakohus, et taotlejal puudub alaline elukoht, mis on käitumiskontrolli kohaldamise eelduseks. Sellest tulenevalt jättis maakohus taotleja suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata. Viru Maakohtu 15.04.2019 määrus jõustus 03.05.2016. Halduskohtul puudub alus kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses. Rahvastikuregistris olevad andmed ei anna veel alust arvata, et isikul oleks konkreetne elukoht olemas. Samuti on kinnipeetaval õigus valida endale teine elukoht. Kohus märkis, et haldusasja materjalid viitavad pigem sellele, et vangla ei aita kaasa vajalike dokumentide vormistamisele ja edastamisele taotleja elukoha otsingul. Kuna saabub taotleja vanglast vabanemise päev ja taotlejal puudub endiselt konkreetne elukoht, esineb tal esialgse õiguskaitse vajadus. Kohtu arvates olid täidetud ka teised esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused. Taotleja poolt vanglale esitatud vaie elukoha otsimisele kaasaaitamise osas ei ole ilmselgelt perspektiivitu ja puudub ülekaalukas avalik huvi, mis saaks olla ebaproportsionaalselt kahjustatud taotleva abinõu kohaldamisel. Lähtudes eeltoodust kohustas halduskohus Viru Vanglat edastama Tallinna linna Lasnamäe linnaosa valitsusele vajalikud dokumendid kinnipeetav V. Kogutile elukoha võimaldamiseks hiljemalt 15.05.2019.
4.Halduskohus jättis V. Koguti esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata osas, milles taotleti Viru Vangla kohustamist valmistada ette kaebaja biomeetrilised andmed ja edastada need PPA-le ning rahuldamata osas, milles taotleti Viru Vangla kohustamist väljastada tõend PPA-le selle kohta, et kaebajal esineb vajadus ületada riigipiiri.
5.Viru Vangla sai halduskohtu 13.05.2019. a määruse kätte samal päeval ja V. Kogut 16.05.2019.
6.Viru Vangla esitas 28.05.2019, s. o tähtaegselt, määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.05.2019. a määruse osas, millega kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse. Määruskaebuse esitaja palub jätta esialgse õiguskaitse taotluse tervikuna rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatud määrus ei vasta HKMS § 178 lg 3 alusel HKMS § 162 lg-s 1 kehtestatud selguse nõudele. Halduskohus ei ole määruses ega selle resolutsioonis määratlenud, millised dokumendid vangla ette valmistama ja kohalikule omavalitsusele edastama peab. Selline olukord tekitas võimaluse kaebajal väita, et vangla ei ole kohtu määrust täitnud. Maakohtu kriminaalasjas nr 1-17-7069 tehtud 15.04.2019. a määrusega lahendati kaebajale karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise küsimust. Maakohus tuvastas selles, et taotlejal puudub elukoht. Rahvastikuregistri andmete kohaselt taotleja elukohaks on Eesti, Harju maakond, Tallinn, Mustamäe linnaosa. Maakohtu istungil avaldas kinnipeetav, et tal elukohta Eestis ei ole. Kaebaja keeldus ka nimetatud menetluses eelnevalt koostööst vanglaga selleks, et vanglal oleks võimalik abistada kaebajat oma elukohaprobleemi lahendamisel. Karistusjärgse käitumiskontrolli menetlus on üks osa kinnipeetava karistuse kandmisest vabastamise protsessist. Vangla möönab, et kinnipeetavat ei saa selle käigus koostööks vanglaga kohustada. Samas, kui kinnipeetavale on selle protsessi käigus abi pakutud ja ta on sellest keeldunud, siis ei saa ta hiljem heita vanglale ette, et vangla ei abista teda seoses vabanemisel elukoha leidmise vajadusega. VangS § 60 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et kinnipeetaval on õigus meelevaldselt valida, millisel hetkel hakata vanglalt abistamist nõudma. Karistusjärgse käitumiskontrolli menetluses proovis vangla kaebajaga tema elukoha osas koostööd teha, kuid kaebaja keeldus sellest. Kaebajal puudus seega esialgse õiguskaitse vajadus HKMS § 249 lg 1 tähenduses.
8.07.06.2016 esitas Viru Vangla ringkonnakohtule täiendava selgituse, milles märgiti, et vangla abistab kinnipeetavat, kellel vabanemisjärgne elukoht puudub või kui see ei ole kinnipeetava arvates sobiv, vabanemise ettevalmistamise menetluse käigus. See menetlus aga eeldab, et kinnipeetav avaldab ise vanglalt abi saamiseks soovi. Üldjuhul on nimetatud protsess järgmine: kinnipeetava eluasemeprobleemide lahendamiseks on kinnipeetavale võimalik määrata tugiteenus. Tugiteenus on mõeldud muuhulgas neile, kel elukoht puudub või on see õiguskuulekaks eluviisiks ebasobilik. Kui vanglale teadolevalt kinnipeetaval vabanemisel elukoht puudub, siis informeerib vangla kinnipeetavat tugiteenuse võimalusest üldjuhul juba tema ennetähtaegse vabastamise menetluse käigus. Kui see vanglale teada ei ole, siis peab kinnipeetav ise vanglat informeerima abi saamiseks seoses vabanemisjärgse elukoha leidmisega või abi saamisega. Mõlemal juhul peab kinnipeetav ise selgesõnaliselt avaldama soovi, et vangla suunaks ta tugiteenusele, kus teda oleks võimalik eluaseme küsimuse lahendamisel abistada. Tugiteenusele suunatakse kinnipeetav kuni 6 kuud enne karistuse lõppu või kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise menetluse algatamisel. Teoreetiliselt on võimalik ka hilisem suunamine, aga vangla peab parimaks lahenduseks, kui enne kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kohtumääruse kättesaamist oleks kinnipeetav juba tugiisikuga vestelnud ja protsess käiks. Et kinnipeetav saaks endale tugiisiku, võtab inspektor-kontaktisik
ühendust teenuseosutajaga ja esitab vajalikud andmed. Pärast seda vastab teenuseosutaja hiljemalt 14 päeva jooksul, andes teada tugiisiku nime ja kontaktandmed ja teavitab inspektorkontaktisikut/vanglat vähemalt viis tööpäeva enne vanglasse tulekut ette. Pärast kohtumist annab tugiisik teada lühiülevaate arutatust ja teatab järgmise kohtumise kuupäeva. Järgmise kuupäeva võib tugiisik esitada vanglale ka hiljem. Eluaseme pakkujad (pärast vabanemist) on reaalajas muutuvad ning tugiisikutel on täpne informatsioon nende kohta olemas ja seetõttu on hea, kui seoses elukoha küsimusega käib kinnipeetava juures just tugiisik. Tugiisik võib eluaseme küsimuses suhelda ka kohaliku omavalitsusega. Kui menetlus käib, siis on võimalik, et vanglaametnik suhtleb majutusteenuste pakkujatega e-kirja teel, et vabanevatele kinnipeetavatele oleks broneeritud eluase. Tugiteenuse abil võimaldatavate elukohtade valik on piiratud ja neiks on olnud näiteks elamisvõimalus Lootuse Külas, kohaliku omavalitsuse sotsiaaleluruumis, mõnes rehabilitatsioonikeskuses vms sotsiaalse abistamise teenust pakkuvas kohas. Ka siis, kui kinnipeetav vabaneb pärast vangistuse ärakandmist, on oluline, et ta avaldaks enda soovi võimalikult varakult, et tema probleemist oleks võimalik tugiteenuse pakkujat teavitada ning sellele lahendust leida, kuna sobiva elamiskoha leidmine ei pruugi olla lihtne protsess. Ei ole haruldane, et abi vajav kinnipeetav ei ole mõne eluruumi võimaldaja juurde oodatud, kuna varasemalt on olnud probleeme sealse sisekorra järgimisega. V. Kogutiga tegelenud inspektor-kontaktisik M. Lehis selgitas veel, et ta oli V. Koguti juhtumikorraldaja alates 2017. a septembrist kuni tema vanglast vabanemiseni. Ta tegeles kinnipeetavat puudutavate küsimustega, sh ennetähtaegse vabastamise menetluse ja karistusjärgse käitumiskontrolliga. Kinnipeetav keeldus nende menetluste eelselt tegelemast oma elukohta puudutavate probleemidega. Lisaks ei soovinud ta anda vanglale infot selle kohta, kuhu ta pärast vabanemist elama võiks minna. Seoses eluaseme küsimusega ei pöördunud V. Kogut minu poole ei ennetähtaegse vabastamise ja karistusjärgse käitumiskontrolli menetluste ajal ega ka pärast menetluste lõppu. Kinnipeetavalt sai ennetähtaegse vabastamise menetluse raames, umbes detsembris 2018, ka uuritud, kuhu ta elama soovib minna ja sel ajal ta ei olnud kindel, kuhu ta elama tahab minna. Kinnipeetav ei soovinud elukoha leidmisel ka abi põhjusel, et kuna tema karistusaja lõpp oli üsna lähedal, siis teda ei huvitanud nimetatud menetluse raames vabanemine ja pigem ootas ta karistusaja lõppu. Kinnipeetav tõi vangistuse jooksul ka välja, et ta läheb pärast vabanemist elama Venemaale. Seetõttu esitas ta vanglale ID-kaardi ning Eesti Vabariigi passi vormistamise taotluse. ID-kaart talle väljastati, kuid passi mitte, sest tegemist on reisidokumendiga, mis ei ole kinnipeetavatele vangistuses vajalik. 2019. a veebruaris suhtles V. Kogutiga Viru Vangla kriminaalhooldusametnik A. Kaiva, kes selgitas V. Kogutile karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. V. Kogut vanglale elukoha andmeid ei esitanud ning ei soovinud ka vangla abi põhjusel, et temale ei kohaldataks karistusjärgset käitumiskontrolli. Võttes arvesse asjaolu, et kinnipeetav V. Kogut ennetähtaegse vabastamise menetluse ja karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse raames oma elukoha osas vanglale informatsiooni ei esitanud ning keeldus vanglapoolsest abist, siis V. Kogutit tugiteenusele ei suunatud ja tugiisikut talle ei määratud. Halduskohtu 13.05.2019. a määruse järgselt ei olnud see ajaliselt (kinnipeetav vabanes 20.05.2019) enam võimalik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla määruskaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 13.05.2019. a määruse resolutsiooni p 4 tühistada.
10.Ringkonnakohus nõustub seisukohaga, et käesoleval juhul ei esinenud asjaolusid, mis võinuksid tingida V. Kogutil esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse ka seonduvalt temal vabaduses elukoha puudumisega.
HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega peavad esialgse õiguskaitse kohaldamiseks kaasnema kaebaja jaoks kohtumenetluse või vaidemenetluse ajaks rasked või pöördumatud tagajärjed. Kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse taotluses välja toonud, milline pöördumatu tagajärg talle tema poolt taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneb olukorras, kus ta 20.05.2019 pidi vanglast vabanema. Samuti ei nähtu vaidlusalusest määrusest, miks pidas halduskohus sellises olukorras, kus vaie vanglale ja EÕK taotlus halduskohtule olid esitatud samal päeval ja V. Koguti vanglast vabanemiseni jäi vähem aega kui üks kuu, vanglale esitatud vaiet talle vabaduses elukoha otsimisele kaasaaitamise osas piisavalt perspektiivikaks, et EÕK-d kohaldada. HKMS § 249 lg 3 järgi arvestatakse esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka sellega, millised võivad olla kaebuse (vaide) perspektiivid ja EÕK määruse ettenähtavad tagajärjed. Halduskohtu määrusest ei nähtu, kuidas vangla kohustamine valmistada ette ja edastada Tallinna linna Lasnamäe linnaosa valitsusele vajalikud dokumendid kinnipeetav V. Kogutile elukoha võimaldamiseks tooks kaasa V. Koguti olukorra paranemise pärast vanglast vabanemist või hoiaks ära olukorra, et ta vabaneb vanglast ja tal ei ole kuskil elada. Samuti tuleb nõustuda vangla seisukohaga, et vaidlusalune EÕK määrus ei vasta HKMS § 178 lg 3 alusel HKMS §-s 162 kehtestatud lahendi resolutsiooni selguse nõudele, kuna selles ei määratud selgelt kindlaks, millised dokumendid vangla esialgse õiguskaitse korras ette valmistama ja kohalikule omavalitsusele edastama peab.
11.Halduskohtule esitatud taotlusest ja vaidest nähtuvalt heitis kinnipeetav Viru Vanglale ette, et vangla ei osuta talle abi ega korralda talle vabanemisel elukoha leidmist. Esmalt tuleb märkida, et ühestki seadusest ei tulene vanglale kohustust tagada vabanevale kinnipeetavale elukoht väljaspool vanglat. Juhul, kui vanglast vabaneval isikul ei ole, kuhu elama asuda, siis kohalduvad talle tavalised abi vajava isiku kohta käivad sotsiaalhoolekannet puudutavad reeglid. Sotsiaalabi andjaks on sellisel juhul SHS § 5 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus, kus isik elab või kelle halduspiirkonnas isik abi vajamise hetkel asub. Vangla ülesanne VangS § 60 lg-te 1-3 järgi on abistada isikut (vabanevat kinnipeetavat) vanglas asjakohaste taotluste esitamisel, s. h puuduva elukohaga seonduvalt, teda nõustada ja anda talle muus mõttes mittemateriaalset abi, kuid vangla ei pea omal initsiatiivil tagama kinnipeetavale elukoha andmist KOV-i poolt pärast kinnipeetava vanglast vabanemist. Ringkonnakohus nõustub vanglaga, et VangS § 60 lg-d 1-3 ei näe vanglale ette kohustust asuda iga kinnipeetavaga seoses, kes vanglast vabaneb ja kellel vabaduses elukoht puudub, omal initsiatiivil suhtlema KOV-ga või edastama neile mingeid dokumente selleks, et KOV kinnipeetavale elukoha võimaldaks. Sama § lg 1 ütleb, et vanglateenistus on kohustatud edastama valla- või linnavalitsusele nende taotlusel vabanenud kinnipeetavale sotsiaalhoolekande osutamiseks vajalikku teavet ja dokumente. Samuti ei saa VangS § 60 lg-d 1-3 tõlgendada nii, et kinnipeetaval on õigus ükskõik millisel ajal ja viisil nõuda, et vanglat kohustataks teda abistama või mingeid muid toiminguid tegema ka olukorras, kus kinnipeetav ise ei ole eelnevalt vangla poole pöördunud ja soovinud vanglalt saada abi oma isikliku elu korraldamisega, s. h vabanemisel elukoha leidmisega, seonduvate küsimuste lahendamiseks. Seda, et kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel vangla poolt talle antav abi oma elu korraldamiseks vabaduses eeldab kinnipeetava enda vastavat soovi seda abi saada ja koostööd vanglaga, näitab ringkonnakohtu hinnangul ka justiitsministri 25.01.2001. a määrusega nr 11 kinnitatud „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“. Näiteks märgitakse selle §-s 232, et sama määruse paragrahvis 231 nimetatud tegeliku elukoha all mõistetakse kinnipeetava poolt vabastamise ettevalmistuse ajal määratud elukohta ja juhul kui vanglateenistusel tekib kahtlus, et tegemist ei ole kinnipeetava tegeliku elukohaga, siis on
kinnipeetaval tõendamiskohustus ning vanglateenistusel on õigus kinnipeetava väidete õigsust kontrollida. Seda, et V. Kogut ei soovinud enne vaide esitamist ning EÕK taotlusega halduskohtusse pöördumist vanglaametnikega ka oma isikliku elu korraldamisega seonduvate küsimuste , s. h väljaspool vanglat elukoha saamisega, koostööd teha ning on oma eluasemeküsimuse lahendamist pigem vältinud, selgitas vangla ka halduskohtule algusest peale. Ringkonnakohtu arvates kinnitab vangla varasemat seisukohta ka ringkonnakohtule esitatud inspektorkontaktisiku kirjalik seletus, milles selgitatakse, kuidas Viru Vanglas kinnipeetava vabanemise ettevalmistamisel tema eluasemeprobleemide lahendamise protsess käib ja kinnitatakse, et V. Kogut keeldus vanglas olles tegelemast oma elukohta puudutavate probleemidega ja ka igasugusest sellesisulisest koostööst vanglaga. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab inspektorkontaktisiku seletuse õigsust ka haldusasja toimikus olev Viru Maakohtu 29.03.2019. a määrus, millest nähtub, et V. Kogut, kes 24.04.2019. a vaides ja taotluses halduskohtule asus kindlalt väitma endal vabaduses elukoha puudumist, on viidatud asjas 08.03.2019 toimunud kohtuistungil veel selgitanud, et tal on vabanemisel olemas töökoht, samuti saab ta endale vabanemisel elukoha, mille kohta on tal olemas paber Mustamäe linnavalitsuselt. Vangla andmetel on V. Koguti elukohaks rahvastikuregistri andmete kohaselt Harju maakond, Tallinn, Mustamäe linnaosa.
Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ka halduskohtu poolt vaidlusaluses määruses toodud hinnang, et pigem ei aita vangla kinnipeetavale kaasa talle vajalike dokumentide vormistamisel ja KOV-le edastamisel selleks, et V. Kogut saaks vanglast vabanemisel kusagil elada. Ringkonnakohus nõustub vangla arvamusega, et kinnipeetava staatus ei tähenda, et ta vabaneks seetõttu ka isiklikust vastutusest enda eluga seonduvate otsuste tegemisel, antud juhul ka vastutusest tagajärgede eest, mille toob kaasa vanglaga koostööst keeldumine tema vabastamise ettevalmistamise protsessis.
12.Eeltoodust tulenevalt tuleb Viru Vangla määruskaebus rahuldada ning Tartu Halduskohtu 13.05.2019. a määruse resolutsiooni p 4 tühistada. HKMS § 210 lg 1 järgi võib esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse lahendada ka üks ringkonnakohtunik, kui see on vajalik asja kiiremaks lahendamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.