Tartu Ringkonnakohus Madis Erints, Einar Vene ja Tanel Saar 28. mai 2019, Tartu 3-18-1255
Haldusasi
OÜ Karula Lammas kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 28. märtsi 2018. a otsuse nr 13-6/426 ja 25. mai 2018. a vaideotsuse nr 13-4/18/3-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Halduskohtu 19. oktoobri 2018. a otsus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – OÜ Karula Lammas esindaja Liilia Tali Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindaja Anne Lepik
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata OÜ Karula Lammas taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.
2.Jätta Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. oktoobri 2018. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. juuni 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 19. novembri 2013. a otsusega nr 13-6/2055 rahuldati Väike-Avi Talu OÜ taotlus põllumajandusministri 8. juuni 2010. a määruse nr 68 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 68) alusel lambakasvatuse arendamise toetuse saamiseks ja maksti kaebajale välja toetus 40 000 eurot.
2.23. märtsi 2018. a otsusega nr 13-6/426 otsustas PRIA nõuda kaebajalt toetuse tagasi 3000 euro ulatuses, (resolutsiooni p 1), tasaarvestada tagasinõutav toetus edaspidiste maksetega kaebajale
(resolutsiooni p 2) ning kohustas kaebajat tasuma viivist tagasinõutava toetussumma tähtaegselt tagasi maksmata jätmise korral (resolutsiooni p 6). Toetuse tagasinõudmist põhjendati sellega, et kaebaja poolt Sakris Suksu OÜ-le kahe karjavalvekoera eest 3000 euro tasumine pole mõistlik kulutus ega toetusraha säästlik kasutamine.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas Karula Lammas OÜ Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA
23.märtsi 2018. a otsuse nr 13-6/426 tühistamiseks. Kaebaja ei nõustu, et ta ei ole esitanud töökoerte tõutunnistusi ja väljaõpet tõendavaid dokumente. Ristanditest töökoertel ongi lemmikloomapassid, mis tõendavad nende kuulumist sobivate eeldustega spetsiifiliste karjavalvekoerte tõugude hulka. Eelmise omaniku poolt tehtud väljaõppele, mis jätkub uue omaniku juures, ei olegi tõendavat dokumenti ja näitusekoertele vajalikke dokumente karjavalvekoertele ei väljastata. Karja ajavaid ja karja valvavaid koeri kasvatavad Eestis väga vähesed ettevõtted oma lammaste juures, vastavaid litsentse välja ei anta ja atesteerimisi ei toimu. Seega pole võimalik esitada ka väljaõpet tõendavaid dokumente. OÜ Saare Agro arve asendati taotluses Sakris Suksu Osaühingu arvega, sest OÜ Saare Agro ei suutnud väljaõpetatud töökoeri õigeaegselt üle anda. Abikõlbuliku arve esitamine on toimunud kokkuleppel PRIA Valga ja Pärnu büroo inspektoritega, kes olid nõus, et mõlemat tüüpi töökoerad on ettevõtjale olulised ning määrav on arve tasumise aeg. Seega sai PRIA esindajate heakskiidu OÜ Saare Agro arve asemel abikõlbuliku Sakris Suksu Osaühingu töökoerte arve lisamine taotlusesse. PRIA on otsust tehes jätnud tähelepanuta Keskkonnaameti poolt antud tõenduskirja, pole tutvunud kiskjakahju statistikaga ega Keskkonnaameti poolt aktsepteeritud töökoerte kirjeldustega. Kaebuse esitaja leiab, et on ebaõige nimetada karjakoerte ostu ebamõistlikuks olukorras, kus taotleja tööpiirkonnas on kiskjaoht väga suur ja kogu Eestis on lambakasvatajate olukord kiskjarünnakute tõttu tõsiselt raskendatud.
4.PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja esitatud kulutuste nimekirja kohaselt oli muu hulgas ostetud eriväljaõppega karjakoerad (Border collie). Koos aruandega esitati OÜ Saare Agro arve nr 191/012015 kahe koera müügi kohta 5000 euro eest. Kaebaja oli tasunud OÜ Saare Agro arve
18.veebruaril 2016, s.o väljaspool abikõlblikkuse perioodi. Kaebaja soovis järgnevalt abikõlbmatu kulu asendada abikõlbliku investeeringuga ning esitas Sakris Suksu OÜ (äriühing registrist kustutatud 13. novembril 2015 - s.o enne kui talle koerte eest tasuti, toetuse saajaga sisuliselt naabrid) 25. juuni 2015. a arve nr 53 lambakarja valvekoerte kohta 3600 eurot (koos käibemaksuga), mis pangakonto väljavõtte kohaselt tasuti 20. novembril 2015. Vastustaja ei tugine nendele asjaoludele toetuse tagasinõudmisel, kuid need kirjeldavad toetuse saaja tegevust. Kaebaja on esitanud Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi koostatud karjavalvekoerte kirjelduse, milles sisaldub ka hinnang nende turuväärtusele. Vaidlusaluste koerte kohta sellised andmed puuduvad ning pole võimalik anda hinnangut, kas nende eest makstud summa vastab selliste koerte turuväärtusele ja on mõistlik. Vastustaja ei väida, et karjavalvekoerte ostmine ei ole mõistlik, kuid PRIA peab olema veendunud, et koerte eest makstud summa ehk siis toetuse kasutamine on mõistlik. Määruse nr 68 § 3 lg 2 sätestab, et äriplaanis kavandatud tegevuste maksumus peab olema põhjendatud ning majanduslikult otstarbekas ja vajalik toetuse eesmärgi saavutamiseks. Taotleja tagab kasutatava toetusraha otstarbeka ja säästliku kasutamise. ELÜPS § 76 lg 3 p 4 kohaselt on toetuse saaja kohustuseks tõendada kulude mõistlikkust. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.19. oktoobri 2018. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas Karula Lammas OÜ kaebuse ja tühistas PRIA 2. 23. märtsi 2018. a otsuse nr 13-6/426.
6.Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas vaidluse all see, kas karjavalvekoerte soetamine 3000 euro eest on olnud abikõlbulik kulu ELÜPS ja määruse nr 68 tähenduses. ELÜPS § 75 lg 1 kohaselt peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud olema mõistlikud, vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks ning vastama asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides, arengukavas ning samas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimustele.
7.Vaidlust ei ole koerte olemasolu üle. PRIA on kohapealse kontrolli käigus 27. oktoobril 2016 tutvunud koerte lemmikloomapassidega ja teinud koertest fotod (tl 37-38). Vaidluse all ei ole kaebaja tegelemine lambakasvatusega ega vajadus lambavalvekoerte järele. Samuti pole vastustaja väitnud, et need koerad ei saaks täita kirjeldatud ülesandeid. Vaidlustatud otsusest, selle peale esitatud vaide lahendamiseks tehtud vaideotsusest ja haldusasjas toimikust tervikuna saab teha järelduse, et toetuse tagasinõudmise aluseks on olnud üksnes koerte hind, mida vastustaja peab ebamõistlikult kõrgeks, mitte aga muud asjaolud, mida vastustaja on menetlusdokumentides nimetanud.
8.Mõistlikkus on määratlemata õigusmõiste ning kulutuste mõistlikkuse kindlakstegemine on võimalik erineval moel. Muu hulgas saab kulutuste mõistlikkust hinnata näiteks võrdlushindade meetodil või erinevate pakkumiste võrdlemise kaudu (nt Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2017 otsus asjas nr 3-16-1550 p 21). Vastustaja ei ole praegusel juhul koerte hinna osas sellist võrdlust läbi viinud.
9.Koerte lemmikloomapassid, millega vastustaja kontrolli käigus tutvus, ei tõenda, et tegemist poleks töökoertega. Lemmikloomapass on dokumendiks kasside, koerte ja puurituhkrute liikumisel EL liikmesriikide vahel ning ka EL liikmesriikide vahelisel kauplemisel (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 576/2013, passi mudel kehtestatud Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 577/2013 lisas nr III, vt Veterinaar- ja Toiduameti koduleht „lemmikloomad“). Samast ilmneb, et ka töökoertele (nt politsei- ja piirivalvekoerad) väljastatakse lemmikloomapass. Seega ei saa kulude ebamõistlikkust järeldades olla määrav vastustaja väide koertel lemmikloomapasside olemasolust.
10.Kuigi ELÜPS § 76 lg-le 3 p 4 kohaselt on toetuse saaja kohustuseks tõendada kulude mõistlikkust, lasub samas ka haldusorganil kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel (haldusmenetluse seadus (HMS) § 6). Käesolevas asjas ei ole kumbki pool esitanud tõendeid, millele tuginedes oleks võimalik selgitada välja kulutuste mõistlikkus (HKMS § 59 lg 1).
11.Vastustaja viitab kaebaja esitatud Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti Tõnu Talvi koostatud arvamusele, milles järgi on vähemalt aastase, väljaõpetatud karjavalvekoera maksumus hüvitamistaotluste järgselt olnud vahemikus 500-2000 eurot. ELÜPS § 111 lg-st 1 ja vaidlustatud otsuses viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25. oktoobri 2012 määrusest (EL, EURATOM) nr 966/2012 art 135 p-st 4 tulenevalt on eeskirjade eiramise (kohustuste täitmata jätmise) korral selle raskusest sõltuvalt võimalik ka toetuse osaline tagasinõudmine. vastustaja ei ole toetuse tagasinõudmisel kulutusi koerte ostul ebamõistlikuks hinnates lähtunud toetuse osalist tagasinõudmist võimaldavatest sätetest ega lähtunud toetust koerte ostu osas täies ulatuses tagasi nõudes asjakohastest kaalutlustest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.PRIA esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 19. oktoobri 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.
13.Apellatsioonkaebuses on PRIA seisukohal, et kulude mõistlikkus ei ole tõendatud. Tõendiks ei saa pidada ka kaebaja vabas vormis antud iseloomustust koerte kohta. Kaebaja ei ole tõendanud, et ostetud koerad oleks väljaõpet saanud. Sel põhjusel ei saa tõendina arvestada ka Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti Tõnu Talvi arvamust. Andmed, mille alusel saaks
konkreetsete koerte kohta üldse mingit hinnangut anda – kas koer võiks maksta 200 või 500 eurot või üleüldse rohkem – puuduvad. Vastustaja ei jaga seisukohta, et ta oleks pidanud kaaluma toetuse osalise tagasinõudmise võimalust. Esiteks on juba tegemist antud taotluse raames toetuse osalise tagasinõudmisega. Teiseks pole mõistetav, millised on asjakohased kaalutlused, millest PRIA pidanuks toetuse osalisel tagasinõudmisel lähtuma, sest koerte kohta puudusid igasugused andmed ja kaebaja neid ei esitanud.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Karula Lammas OÜ apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kaebaja selgitab, et ostis töötavad koerad, keda sai kohe kasutada karja kaitseks. 3000 euro eest ostetud tõupaberiteta koerad on ära hoidnud kahju, mis oleks riigile palju kordi rohkem maksma läinud, kui vaidlusalune summa. Seda näitab OÜ Karula Lammas karjas toimunud kiskjarünnakute võrdlus enne ja pärast koerte soetamist. Vastavad andmed on Keskkonnaametis olemas. Kaebaja teeb ettepaneku kaasata vaidlusse Keskkonnaameti eksperte, kes hindaksid kõnealuste koerte sobivust ja koerte hinna põhjendatust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on analüüsinud kaebajale makstud toetuse tagasinõudmise õiguslikku ja faktilist alust ning sellega seonduvat tõendamiskoormust, samuti toetuse osalise tagasinõudmise võimalikkust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
16.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all kaebajale põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetusena makstud 40 000 eurost 3000 euro tagasinõudmise õiguspärasus. Menetlusosalised on eri meelt selles, kas kaebaja nimetatud summas tehtud kulutus kahe karjakoera soetamiseks on kooskõlas ELÜPS § 75 lg-s 1 sätestatud kulutuste mõistlikkuse ja toetusraha säästliku kasutamise põhimõttega.
17.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja soetas Sakris Suksu OÜ-lt kaks karjakoera ja tasus nende eest pangaülekandega 3000 eurot, millele lisandus käibemaks 20. novembril 2015. Tasumine toimus pärast Sakris Suksu OÜ kustutamist äriregistrist, kuid toetuse tagasinõudmisel, vaide- ega kohtumenetluses ei ole vastustaja väitnud, et see asjaolu välistaks kulutuse abikõlbulikkuse ega tuginenud sellele kulutuse ebamõistlikkuse väidet põhjendades. Seetõttu ringkonnakohus seda asjaolu täiendavalt ei analüüsi. Pooled ei vaidle ka selle üle, et 27. oktoobril 2016 kaebaja asukohas kohapealse kontrolli teostamisel olid mõlemad karjakoerad olemas, s.t vastustaja ei sea kahtluse alla, et kaebaja soetas Sakris Suksu OÜ-lt kaks koera ja kaebaja oli soetatud vara säilitanud kooskõlas määruse nr 68 § 13 lg 1 p-s 4 sätestatud kohustusega.
18.Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et olukorras, kus kulude mõistlikkusena mõistetakse eelkõige toetuse saaja kohustust mitte teha toetuse arvel ülemääraseid kulutusi, kuid kehtivas õiguses ei ole sätestatud kriteeriume, mille järgi kulude mõistlikkust hinnata, on tegemist määratlemata õigusmõistega. Koerte soetamiseks tehtud kulutuste mõistlikkust saaks hinnata võrdlushindade meetodil või erinevate pakkumiste võrdlemise kaudu. Määrusest nr 68 kaebajale võrreldavate pakkumiste võtmise nõuet ei tulene. Seega, kui PRIA kahtleb kulutuse mõistlikkuses saab ta uurimispõhimõtet rakendades võrdluse aluseks olevad andmed kolmandatelt isikutelt eelkõige ise koguda. Meetodite rakendamiseks on aga vaja teada, milliste omadustega koerte hinnad võrdluse aluseks võtta. Vastustaja etteheide kaebajale ongi see, et ei ole teada, millist tõugu ja väljaõppega koerad kaebaja soetas. Samas ei sea vastustaja kahtluse alla Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti
Tõnu Talvi arvamust (tl 17) karjakoeraks sobivate koerte ja nende võimaliku hinna kohta. Arvamusest ilmneb, et ajalooliselt on Euroopas karjavalvekoertena kasutatud kohalikku päritolu töökoeri, kellel sageli puuduvad tõupaberid. Oluline ei ole mitte koera tõug ja vastav tunnistus, vaid koerte füüsilised eeldused, kasvatus ja väljaõpe. Ka Eestis on häid näiteid suurte segavereliste koerte kasutamisest karjavalvekoertena. Selliste koerte eest Keskkonnaametilt hundirünnakutega seoses taotletud hüvitiste suurus on jäänud vahemikku 500 kuni 2000 eurot. Ringkonnakohus mõistab asjatundja arvamust selliselt, et koera sobivuse karjakoeraks määrab koera omaduste ja väljaõppe koosmõju ning tõutunnused ei ole garantiiks koera sobivuse kohta karjakoeraks. Vastavalt sõltub karjakoera väärtus eelkõige sellest, kui hästi ta suudab temalt oodatavat ülesannet täita. Kui seda ei ole vahetult võimalik kontrollida, siis võivad andmed koera pärinemise, tõutunnuste esinemise ja läbiviidud väljaõppe kohta olla kaudseteks tõenditeks koera karjakoeraks sobivuse ja vastavalt siis ka tema väärtuse kohta.
19.Vaidlusaluse kulutuse tegemise ajal ja investeeringuga seotud kulude tegemise kohta teatise esitamise ajal kehtinud ELÜPS § 76 lg 3 p 4 järgi oli toetuse taotleja kohustuseks tõendada kulude mõistlikkust toetuse andmise tingimustes sätestatud viisil. Toetuse tingimused on käesoleval juhul täpsemalt sätestatud määruses nr 68. Määruse nr 68 § 3 lg 2 kohaselt põllumajandusliku tegevuse alustamiseks või arendamiseks tehtavad täpsemad tegevused nimetab taotleja äriplaanis. Äriplaanis kavandatud tegevuste maksumus peab olema põhjendatud ning majanduslikult otstarbekas ja vajalik toetuse eesmärgi saavutamiseks. Taotleja tagab kasutatava toetusraha otstarbeka ja säästliku kasutamise. Seega eristatakse ühelt poolt kulutuste otstarbekust ja teiselt poolt vajalikkust toetuse eesmärgi suhtes. Samasugune eristus ilmneb selgelt ka ELÜPS § 75 lg-st 1.
20.Vastustaja heidab kaebajale ette kulutuste mõistlikkuse ja toetusraha säästliku kasutamise nõude rikkumist. Seega leiab PRIA, et koerte soetamine oli vajalik lambakasvatuse arendamiseks ning ühtlasi, et koerad on põhimõtteliselt sobivad karja kaitsmise ülesande täitmiseks.
27.oktoobril 2016 kohapealse kontrolli teostamisel oli vastustajal võimalus kontrollida lisaks koerte olemasolule ka seda, kas koerad saavad loomade läheduses hakkama, jäävad rahulikuks ning alluvad korraldustele. Kui koerad ei oleks sobivad karja kaitsmiseks, ei aitaks kulutuse tegemine kaasa toetuse eesmärgi saavutamisele, mistõttu kaebaja oleks kohustatud toetusraha tagastama määruse nr 68 § 13 lg-tes 5 ja/või 6 sätestatud alusel. Nendel alustel toetuse tagastamist ei ole PRIA kaebajalt nõudnud. Seega on PRIA vähemalt vaikimisi pidanud vaidlusaluseid koeri sobivaks karja kaitsmise eesmärgi täitmiseks ja seega toetuse eesmärgiga kooskõlas olevaks investeeringuks.
21.Etteheide toetusraha säästliku kasutamise ja kulutuste mõistlikkuse nõude rikkumises tähendab seda, et toetuse eesmärgi saavutamiseks tehtud kulutust peetakse ebamõistlikult suureks ning eesmärgi saavutamine oli võimalik väiksema kulutuse tegemise kaudu. Kulutuste mõistlikkuse tõendamise kohustus lasus kaebajal, kuid vaidlusalusel ajal oli kohustus piiratud määruses nr 68 sätestatuga. Määruse nr 68 § 13 lg 2 järgi pidi kaebaja esitama PRIA-le hiljemalt kahe kuu möödudes taotluse esitamise aastale järgneva teise majandusaasta lõppemisest arvates, teatise investeeringuga seotud kulude tegemise kohta koos järgmiste dokumentidega: 1) selle isiku, kellelt toetuse saaja tellis teenust või tööd või ostis kaupa, väljastatud arve-saateleht või arve ärakiri; 2) punktis 1 nimetatud arve-saatelehel või arvel märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse ärakiri või väljatrükk või arvelduskonto väljavõte. Lisaks pidi kaebaja täitma toetuse taotlemisel esitatud äriplaanist tulenevaid kohustusi kulutuste tegemisel (määruse nr 68 § 13 lg 1 p 2, § 4 lg-d 2-4) ning võimaldama teostada järelevalvet toetuse sihipärase ja tähtaegse kasutamise üle (määruse nr 68 § 13 lg 1 p 7). Ühegi nimetatud kohustuse täitmata jätmist ei ole vastustaja kaebajale ette heitnud. Seega on kaebaja täitnud talle vahetult
määrusest nr 68 tulenevad kohustused kulude mõistlikkuse tõendamisel. PRIA hinnangul on kaebaja aga jätnud esitamata koerte väärtust tõendavad dokumendid ja/või muud tõendid.
22.22. novembri 2016. a kohapealse kontrolli järgsest täiendavast järelepärimisest (tl 10) nähtuvalt on kaebajalt tõepoolest nõutud tõendeid selle kohta, mille alusel on kujunenud vaidlusaluste koerte hinnaks kokku 3000 eurot. Vastuseks selgitas (tl 12) kaebaja, et soetatud koerad on ungari komondorid. Karjavalvekoer kasvatakse üles lammaste keskel, harjutatakse liikuma koos karjaga ja valvama neid häirimata. Koer on lõplikult tööks valmis 1,5-2 aastaselt. Siis saab teda müüa töökoerana ja selleks ajaks on tema hinnale lisandunud väljaõpetamise tasu, mis võib ületada koera hinna. Kiskjaoht on viimastel aastatel kasvanud, seetõttu on nõudlus karjavalvekoerte järele suur ja hind kasvanud. Ringkonnakohus nõustub, et seega ei ole kaebaja esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, milliste omaduste alusel kujunes koerte eest makstud hind. Samas on kaebaja esitanud määruses nr 68 nimetatud dokumendid kulutuste tegemise kohta ning selgitanud karjavalvekoerte hinna kujunemist üldiselt. Põhjendamatu on etteheide, et kaebajal puuduvad dokumendid koerte väljaõpetamise kohta. Kaebaja selgituse kohaselt soetatigi juba väljaõpetatud koerad. Väljaõpe mõjutas seega koerte hinda, kuid toimus müüja juures, mistõttu puudusid hilisemad tegevused, mida kaebaja ise võinuks dokumenteerida.
23.Ringkonnakohus osutab siinkohal vaidlusaluste koerte soetamise ja soetamise kulude kohta PRIA-le teatise esitamise asjaoludele. Nimelt tehtud investeeringu kohta kulutuste teatise esitamisel algselt kaebaja soovis arvestada äriplaanis nimetatud kahe karjaajaja koera soetamiseks tehtud kulutusega. Alles pärast seda, kui ilmnes, et nimetatud kulu ei ole abikõlbulik, kuna on tehtud 2016. aasta alguses, pärast investeeringu perioodi lõppu, esitas kaebaja andmed ja dokumendid vaidlusaluste koerte soetamise kohta. Seega soetas kaebaja vaidlusalused koerad väljaspool äriplaanis ettenähtud tegevusi nn omal riisikol. Arve koerte eest väljastati
25.juunil 2015 ja kaebaja tasus koerte eest sama aasta novembris. Seega ei olnud kaebaja tegevus selles osas mõjutatud kohustusest esitada vastustajale dokumendid põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse kasutamise kohta. Vastavalt saab eeldada, et kaebaja on tegutsenud koerte soetamisel heas usus ning on eluliselt usutav, et koerte eest tasuti müüja ja ostja läbirääkimistel kujunenud hind. Koerte soetamise asjaolude tõttu on eluliselt usutav seegi, et koerte soetamisel pidas kaebaja eelkõige oluliseks, et koerad oleks sobivad karjavalvekoertena kasutamiseks, kuid ei pidanud oluliseks koerte omadusi dokumenteerida. Pidades silmas veel, et Tõnu Talvi arvamuse järgi jääb karjavalvekoerte hind 500 ja 2000 euro vahele, siis ei saa vastustaja tuvastatud asjaoludel järeldada, et koerte soetamiseks tehtud kulutus on ebamõistlik. Kuna koeri oli kaks, siis jääb kaebaja makstud tasu koerte eest jääb nimetatud vahemiku sisse. Nendel asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja esitatud dokumendid koerte soetamise kohta, ühes kaebaja selgitustega, on koerte soetamise asjaoludel piisavad kaebajal lasunud tõendamiskoormuse täitmiseks. Seetõttu, kui vastustaja leidis, et kulutus on siiski ebamõistlik, pidi vastustaja ise tõendama, et koerte makstud hind on ebamõistlik. Seejuures ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla kaebaja väiteid karjavalvekoerte nõudluse ja vastavalt hinna tõusu kohta, koerte soetamisele eelnenud perioodil. Ringkonnakohus peab oluliseks sedagi, et suhteliselt väikesemahulisel turul võibki koerte hind märkimisväärselt kõikuda, sest pakkumine ja nõudlus on suhteliselt volatiilsed. Lisaks ei ole vastustaja selgitanud ega nõudnud kaebajalt tõendite esitamist kaebaja väite kinnitamiseks või ümberlükkamiseks selle kohta, et pärast koerte soetamist on kiskjakahjud kaebaja karja oluliselt vähenenud. Olukorras, kus vastustaja ei kogunud täiendavaid tõendeid karjavalvekoerte turuhinna ega konkreetsete koerte omaduste kohta, ei ole PRIA vaidlustatud otsuse aluseks olevad asjaolud piisavad, et lugeda vaidlusalused kulutused ülemäärasteks.
24.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et ka juhul, kui PRIA leidis, et koerte hind ei vasta nende tegelikule väärtusele, puudus alus koerte eest tasutu tervikuna abikõlbmatuks kuluks
lugemiseks ja kaebajalt tagasinõudmiseks. ELÜPS § 111 lg-st 1 ja vaidlustatud otsuses viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25. oktoobri 2012 määrusest (EL, EURATOM) nr 966/2012 art 135 p-st 4 järgi oli sel juhul võimalik toetuse osaline tagasinõudmine sõltuvalt rikkumise raskusest. Koerte soetamiseks tehtud kulutuse summas toetuse tervikuna tagasinõudmine oleks lubatav juhul, kui koerad ei oleks sobivad toetuse eesmärgi saavutamiseks.
25.Eeltoodud põhjustel ei ole vajalik Keskkonnaameti spetsialistide kaasamine kohtumenetlusse ja kaebaja vastav taotlus jääb rahuldamata. Kui PRIA jätkuvalt leiab, et vaidlusalune kulutus on ebamõistlik, tuleb tal seda seisukohta kinnitavate tõendite kogumine korraldada haldusmenetluses.
26.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
27.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.