XYu kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – XY esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta XYu kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. juunil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.XY (edaspidi kaebaja) esitas 15. jaanuaril 2019 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt tekitati kaebajale kahju sellega, et vaatamata kaebaja korduvatele palvetele paigutada teda kambrisse, mis oleks vaatega silla, mitte vangla A-maja poole, seda ei tehtud. Kaebaja soov tema ümberpaigutamiseks oli tingitud sellest, et ta ei soovinud näha kambri aknast hoonet, kus ta viibis oma vastsündinud imikuga, kes temast eraldati. Lapse eraldamisest tekkinud valu tõttu ei tahtnud ta kuulda ega näha teisi õues viibivaid lapsi.
3-19-507
2.Tartu Vangla jättis taotluse 14. märtsi 2019. a otsusega nr 1-13/27-2 rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vangla XYu suhtes tema vanglasisesel paigutamisel ning tema taotluse alusel ümber paigutamata jätmisel õigusvastaselt käitunud. Seega ei ole kahjunõude rahuldamise eelduseks olevad kohustuslikud tingimused täidetud ning nõude rahuldamiseks puudus alus. Samuti ei saanud taotluse asjaolusid arvestades vangla hinnangul pidada XYu kirjeldatud kannatusi selliseks, et need kujutaks endast isiku väärikuse alandamist.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 17. märtsil 2019 kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 500 euro ulatuses. Kaebaja väitis eraelu ja kodu puuutmatuse rikkumist. Kaebaja esitas 20. märtsil 2019 kohtule kaebuse täpsustuse (tl 9), mille järgi on kaebajale kahju põhjustatud väärikust alandava kohtlemisega.
4.Kohus võttis 25. märtsi 2019. a määrusega kaebuse menetlusse. Sama määrusega rahuldas kohus menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Vastustaja vastas kaebusele 15. aprillil 2019 ja esitas täiendavad seletused ja tõendid 3. mail 2019. Kohus määras 16. aprilli 2019. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus meneltuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist, mis kaebuse ja selle täpsustuse (tl 9) kohaselt on tekitatud talle väärikust alandava ja ebainimliku kohtlemisega. Kaebaja väitel ei tulnud vangla vastu tema korduvalt esitatud inimlikule soovile paigutada ta ümber teise kambrisse, kus ta ei kuuleks õues mänivate laste hääli. Kaebaja väitel tekitas temas negatiivseid emotsioone ka hoone nägemine, milles ta oli viibinud oma imikuga enne lapse eraldamist, ning õues mängivate laste häälte kuulmine, kuna ta ise ei saanud enam oma lapsega koos olla.
6.Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et ei ole kaebaja suhtes tema vanglasisesel paigutamisel õigusvastaselt toiminud. Vastustaja jääb kohtueelses menetluses antud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning märgib vastuses kaebusele ning täiendavates kirjalikes seisukohtades järgmist.
6.1.Kodu ja eraelu puutumatuse rikkumise alusel on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, seega puudub kohtul alus selle osas kaebuse menetlemiseks.
6.2.Ei saa välistada, et kaebaja kirjeldatud asjaolud üldse kannatusi tekitada ei võinud, kuid tegelikke asjaolusid arvestades ei saa pidada neid eluliselt usutavaks. Kannatusi tekitanud ajavahemik oli väga lühike ning nende tekke allikad ei olnud intensiivsed.
6.3.Vastsündinu vanglasse ema juurde jäämine ei sõltu üksnes ema tahtest, vaid selleks peab andma loa kohalik omavalitsus. Tegemist on kaalutlusotsusega, mille tegemisel lähtutakse eelkõige lapse huvidest ja seega ei ole ka vastsündinud lapse äravõtmises midagi erakordset. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe selliseks juhuks naissoost kinnipeetavale ette teistsugust kohtlemist, sh tema vanglasisesel paigutamisel. Vanglasisese paigutamise protsess muutub ebamõistlikult aja- ning ressursikulukaks, kui vangla peab võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt, hakkama kõigi kinnipeetavate puhul neile kambri määramisel, lisaks vangistusseaduses toodud eraldihoidmise printsiibile, arvestama ka erinevate kinnipeetavat ärritavate või häirivate asjaoludega. 2(7)
3-19-507
6.4.Vanglasisesel paigutamisel tuleb järgida eraldihoidmise põhimõtet ning vahistatu puhul ka vastavaid erinorme (vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 2). Seejuures tuleb välistada vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5) ning täita prokuratuuri või kohtu seatud suhtlemispiirangut. Kaebaja paigutamise muutis keerukamaks vajadus tagada tema suhtes konkreetselt kehtestatud suhtlemispiirangud ning tema enda käitumine (aktiivne suhtlus teiste kinnipeetavate ja vahistatutega). Vanglal tuli arvestada, et akende kaudu on lihtsam suhelda lähestikku asuvatest kambritest. Ametnikud tabasid mitmel korral kaebaja suhtlemas teiste vahistatute või süüdimõistetutega. Kaebajal tekkisid vahi all olles soojemad suhted meessoost kinnipeetav R.A.-ga. Kuna kaebajal oli jätkuvalt suhtluskeeld, oli tema ainuke võimalus selle kinnipeetavaga suhtlemiseks läbi akna. Mõistnud, et kinnipeetav R.A-ga suhtlemine ei ole uues kambris pärast ümberpaigutamist võimalik, esitas kaebaja taotluse enda paigutamiseks vaatega jõele olevasse kambrisse, tuues ettekäändeks laste naeru ja kilgete kuulmise ning kambri aknast ebameeldivaid mälestusi tekitava hoone nägemise.
6.5.Kaebaja ümberpaigutamine vastavalt tema soovile ei olnud võimatu, kuid olnuks saavutatatv ebaproportsionaalselt aega ning inimressurssi kulutava tegevuse läbi ning teiste vahistatute arvelt (hulga vahistatute ümberpaigutamine, põhjustades viimastele tarbetuid ebameeldivusi). Vastustaja hindas kaebaja ümberpaigutamise põhjust (lapse eraldamine ja paigutamine lastekliinikusse ning esmalt ajutise hooldusõiguse määramine Elva vallale) ning asjaolu, et lähipäevil paigutatakse lastega naissoost kinnipeetavad Tallinna Vanglasse. Kamber, kust kaebaja ümberpaigutamist taotles, asus laste mänguväljakust piisavalt kaugel ja kaebaja pidi olemasolevas kambris pingutama, et näha hoonet, kus emade-laste osakond asus. Seega oli kaebaja soovitud ümberpaigutuseks vajalike tegevuste hulk ebaproportsionaalne võrreldes ümberpaigutamise teostamata jätmisega kaebajale kaasneda võiva kahjuga ning seetõttu jäi kinnipeetav ümber paigutamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju sellega, et ei paigutanud teda korduvatest palvetest hoolimata ümber kambrisse, mis oleks vaatega sillale, mitte vangla A-hoonele. Nähtuvalt kaebusest ja Tartu Vangla 14. märtsi 2019. a otsusest nr 1-13/27-2 „Kahjunõude rahuldamata jätmine“ (tl 2-2p) soovis kaebaja ümberpaigutamist põhjusel, et ei soovinud kambrist vaadet hoonele, kus ta oli olnud koos oma vastsündinud imikuga, kes temast eraldati, kui imik oli ühekuune. Kaebaja märkis vanglalt kahju hüvitamist taotledes ka, et lapse eraldamisest tekkinud valu tõttu ei soovinud ta kuulda ega näha A-hoone poole jääva kambri aknast teisi lapsi õues kilkamas. Kaebuse ja selle täpsustuse järgi on kaebaja seisukohal, et talle tekitati kahju väärikust alandava ja ebainimliku kohtlemisega. Selles osas on kaebajal läbitud ka kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 8.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). Kaebaja on püüdnud enda väidetavalt rikutud õigusi kaitsta, taotledes vanglalt ümberpaigutamist teise kambrisse (tl 14-14p; tl 12-12p). Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt on kaebaja ümberpaigutamise sooviga pöördunud korduvalt erinevate ametnike poole (tl 12). Tartu Vangla on kaebaja 5. detsembri 2018. a taotlusele (tl 14) vastanud
4.jaanuari 2019. a vastuses nr 2-3/4040-2 (tl 14p), selgitades vanglasisese paigutamise 3(7)
3-19-507
regulatsiooni ning kohtupraktikat, esitades seejuures ka seisukoha, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist ega sobivat kambrikaaslast ning vanglal puudub kohustus paigutada isikuid vanglas ümber nende soovidest lähtuvalt. Vangla märkis samas ka, et vastuse koostamise ajaks oli kaebaja paigutatud teise kambrisse ning emade-laste osakond kolinud Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse.
9.Vaidlust pole selle üle, et kaebaja taotlus(t)est hoolimata teda tema soovile vastavalt ümber ei paigutatud. Samas ei ole kaebaja oma õiguste kaitseks kasutanud tõhusat õiguskaitsevõimalust, milleks oleks kohustamisnõue vaidemenetluses ja sellele järgnevas kohtumenetluses. Nii vaide- kui ka kohtumenetluse ajal olnuks kaebajal võimalik esitada ka esialgse õiguskaitse taotlust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-d 1 ja 2). Seega ei ole kaebaja kohtu hinnangul enda õigusi kahju vältimiseks esmaste õiguskaitsevahenditega piisavalt kaitsta püüdnud.
10.Kahju hüvitamise üheks eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Kaebaja peab kahju tekitanud tegevuseks tema soovile vastavast ümberpaigutamisest keeldumist. Vanglasisest paigutamist reguleeriva VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse. Kinnipeetava vanglasisest paigutamist sätestab täpsemalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6. Vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida VangS §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi (VSkE § 5) (vt ka Riigikohtu
28.aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 10). Vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud (viidatud otsuse p 14). Vastustaja märgib põhjendatult, et lisaks ülalnimetatud eraldihoimise printsiibile, mis kohustab eraldi hoidma mehi ja naisi ning kinnipeetavaid ja vahistatuid (VangS § 12 lg 1 p-d 1 ja 3), tuleb vanglal järgida vahistatu kohta ette nähtud erinorme ning kohtu ja prokuratuuri kehtestatud suhtlemspiiranguid. VangS § 90 lg 2 kohaselt kantakse eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas. VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt hoitakse eraldi vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vastavalt VangS § 90 lg-le 5 on vanglateenistus kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.
11.Vangla möönis 14. märtsi 2019. a otsusega kaebaja kahju hüvitamise nõuet rahuldamata jättes, et kaebaja kirjeldatud asjaoludest tulenevalt võib tekkida negatiivseid emotsioone ja üleelamisi. Samas leidis vastustaja, et kehtivast õigusest ei tulenenud kohustust kaebaja ümberpaigutamiseks ning sellist kohustust ei loonud ka kaebaja poolt esile toodud asjaolud (tunded).
12.Vangla ülesandeks on vangistuse korrakohane täideviimine ja üldise julgeoleku tagamine vanglas (VangS 66 lg 1). Selle kohustuse raames korraldatakse ka kinnipeetavate ja vahistatute vanglasisene paigutamine vastavalt eeltoodud normidele. Kinnipeetava või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele (VangS § 41 lg 2 ls 1) ja teda koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega (VangS § 41 lg 1).
13.Pole vaidlust, et kaebaja viibis vanglas vahistatuna. Seega tuli tema suhtes kohaldada lisaks VangS §-st 12 tulenevale eraldihoidmisele ka VangS §-s 90 sätestatut ning seadusest tulenevat suhtlemis- ja sidepidamiskeeldu. Samas kriminaalasjas (nr 1-18-6116) on vastustaja selgituste kohaselt süüdistus lisaks kaebajale esitatud veel viiele inimesele, kellest üks viibis vastustaja esitatud teabe kohaselt ka vahistatuna Tartu Vanglas. On ilmnenud, et prokurör kohaldas kaebaja suhtes 15. veebruarist 2018 täielikku suhtluspiirangut, mida Tartu Maakohus osaliselt leevendas, lubades 8. oktoobri 2018. a määrusega kaebajal suhelda tema ema ja pojaga. Ülejäänud osas pidas maakohus lisapiiranguid jätkuvalt põhjendatuks.
4(7)
3-19-507
14.Vanglasisene paigutamine on vanglateenistuse kaalutlusotsus. Seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtutakse (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 10).
15.Vastustaja möönab, et kaebaja paigutamine tema soovitud moel polnuks täiesti võimatu. Samas on vastustaja kohtumenetluses selgitanud täiendavalt keeldumise ja kahjunõude rahuldamata jätmise aluseks olnud kaalutlusi (vastus kaebusele tl 20-21; täiendav kirjalik seisukoht tl 33-33p). Vastustaja selgituste kohaselt on kaalutud kaebaja õiguste riivet ning teisalt vangla ressursikulu soovitud ümberkorralduse tegemiseks ning paigutamisest tingitud ebamugavusi teistele vahistatutele. Kohus on arvamusel, et kaalutavate väärtuste hulka, mida vanglasisesel paigutamisel arvestada, võivad kuuluda ka kinnipeetavat/vahistatut sügavalt emotsionaalselt puudutanud asjaolud ja neist tulenevad üleelamised. Seda aga kaalutuna muude väärtustega nagu kord ja julgeolek vanglas tervikuna ning teiste isikute (sh kaaskinnipeetavad) õigused ja huvid.
16.Vaieldamatult on vanglas julgeoleku ja korra tagamine kaalukas avalik huvi. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja paigutamine talle meelepärasel moel olnuks, arvestades eeltoodud paigutamise regulatsiooni, võimalik seejuures veel mitmeid teisi isikuid teistesse kambritesse paigutades. Igasugune paigutamine teise kambrisse põhjustab ressursikulu vanglale ja ebamugavust kinnipeetavatele/vahistatutele. Praeguses asjas ei ole kohtu hinnangul ilmnenud selliseid kaebajast lähtuvaid ülekaalukaid huvisid, mis õigustaks mitmetele isikutele ebamugavuse põhjustamist. Teisalt nõuaks paigutamisest tingitud tegevused aega ja personali, mille kulutamine polnuks vangla ees sesisvaid ülesandeid tervikuna arvestades praegusel juhul põhjendatud, ning suunaks ressurssi eemale vangla põhiülesannete täitmisest.
17.Vastustaja on kohtumenetluses juhtinud tähelepanu kaebaja kahjunõude aluseks olnud olukorra kujunemisele, väidetava kahju tekkimise ajalisele dimensioonile ning riive intensiivsusele kui otsustamisel aluseks olnud asjaoludele. Kaebaja väidab üleelamisi seoses imiku eraldamisega. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et imiku emast eraldamise tingis ema enda tegevus. Tartu Maakohtu 12. novembri 2108. a ja 31. jaanuari 2019. a määrustest tsiviilasjas nr 2-18-16992 selgub, et kaebaja 24. septembril 2019 sündinud laps võeti temalt esialgse õiguskaitse määruse alusel ära 12. novembril 2019 ning sellest ajast on piiratud kaebaja hooldusõigust (tl 22-26p). Vaidlus hooldusõiguse üle on käesoleva otsuse tegemise ajal veel pooleli Riigikohtus. Viidatud kohtumäärustest ilmneb, et kaebaja ei tulnud oma vastsündinud lapse hooldamisega toime ning laps viibis juba alates 8. novembrist 2019 kaebaja nõusolekul lastekliinikus.
18.Kohus nõustub kaebajaga, et lapse eraldamisega kaasnevad üleelamised emale on usutavad sõltumata eraldamise põhjusest. Siiski tuleb mittevaralise kahju hüvitamise kontekstis omistada erinevat kaalu eraldamisele, mille tingis ema enda käitumine (viidatud kohtumäärustes kirjeldatud suhtumine ja käitumismuster), võrreldes olukorraga, kus lapsest lahusolemise tingib näiteks lapse haigus või isegi surm või muu traagiline sündmus. Praegusel juhul ei põhjustanud vastustaja kaebajale paigutamisest keeldumisega kohtu hinnangul põhjendamtult ebameeldivusi ega kannatusi, mis ei tuleneks vangistust reguleerivatest õigusaktidest. Kohus möönab, et kinnipeetava hingelised üleelamised võivad olla üheks kaalutavaks asjaoluks, kui vanglasisene paigutamine seda võimaldab. Kehtivast õigusest ja ülal viidatud kohtuptraktikast ei tulene aga õigust nõuda meelepärast kambrit pelgalt isiku emotsionaalsele seisundile tuginedes.
19.Vastustaja selgituste (tl 20p) kohaselt on kaebaja vaid lühikest aega olnud kambris nr 3107, mille aken oli vaatega hoonele, kus kaebaja oli viibinud koos oma lapsega. Vastustaja selgitustest ja haldusasja tõenditest ilmneb, et kaebajal sündis 24. septembril 2018 poeg ning ta paigutati 27. septembril 2018 Tartu Vanglas emade-laste paigutamiseks kohandatud osakonda, 5(7)
3-19-507
kus ta viibis kuni 8. novembrini 2018. Kuna ilmnes, et kaebaja ei saanud oma vastsündinud lapse eest hoolitsemisega hakkama, paigutati laps kaebaja nõusolekul 8. novembril 2018 Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikusse. Pärast lapse eraldamist paigutati kaebaja 12. novembril 2018 eeluuritavate hoone E8 osakonda kambrisse nr 2133, mille aken avanes jõe poole. Seejärel paigutati kaebaja 30. novembril 2018 kambrisse nr 3107, mis on vaatega hoonele, kus kaebaja oli viibinud koos oma lapsega. Kaebaja viibis 28. detsembrist 2018 kuni 11. jaanuarini 2019 kartseris. Samas 1. detsembril 2018 jõustunud justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ redaktsiooni kohaselt kannavad naissoost kinnipeetavad, kellel on võimaldatud elada vanglas koos lapsega, karistust Tallinna Vanglas. Juba 17. detsembril 2018 paigutati Tartu Vanglas emade-laste osakonnas viibinud naissoost kinnipeetav koos pooleteistaastase lapsega Tallinna Vanglasse. Tartu Vanglasse jäi seejärel üks naissoost kinnipeetav koos 3-aastase lapsega, kes käib väljaspool vanglat lasteaias ning vastustaja hinnangul ei saa seega kaebaja kuulde- või vaateväljas viibida. Seega viibis kaebaja kõnealuses kambris nr 3107 veidi vähem kui üks kuu ning olukorras, kus ta võis seal mängivate laste hääli kuulda, 16 päeva. Vastustaja on ka selgitanud, et kamber, millest kaebaja ümberpaigutamist taotles, asus laste mänguväljakust piisavalt kaugel ja kaebaja pidanuks selles kambris pingutama, et näha hoonet, kus emade-laste osakond asus. Hoonete ja kaebaja kambri paiknemist selgitavatelt fotodelt koos vastustaja märkmetega (tl 34-34p) ilmneb, et kaebaja kambri aknast ei ole otse avanevat vaadet ei hoonele, kus asus emade-laste osakond ega ka mitte mänguväljakule. Mängivate laste häälte kuulmine sai vastustaja eelnevalt viidatud selgitusi arvestades olla vaid harv ja lühiajaline.
20.Kaebaja suhtes tehtud paigutamisotsustusi kohtule selgitades on vangla tähelepanu juhtinud, et kaebaja on aktiivselt püüdnud suhelda teiste kinnipeetavate ja vahistatutega. Sel taustal on vastustaja pidanud oluliseks arvestada ka kambriakende asukohta, selgitades, et lähestikku asuvate akende kaudu on hõlpsam verbaalne suhtlus ning nööri otsas olevate raskuste abil kirjade saatmine. Vastustaja viitab kaebaja headele suhetele meeskinnipeetav R.A.-ga. Kuigi vastustaja ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõuet lahendades sellist kaalutlust välja toonud, on ka kaebaja ise taotluses vanglale tunnistanud suhtlust selle isikuga ning märkis taotluses, et kui tema paigutamist takistab tutvus R. A.-ga,võiks ümber paigutada hoopis R. A. (tl 14).
21.RVastS § 9 lg-s 1 on piiratud füüsilisele isikule mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhtudega, kui kahju on põhjustatud avaliku võimu poolt süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega, st vaid kõige olulisemate põhiõiguste riivete korral (vt ka Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus haldusasja nr 3-3-1-9-17, p 13). Kehtiv kohtupraktika ei ole pidanud mitte igasuguseid ebamugavusi piisavaks mittevaralise kahju tekkimiseks, vaid on rõhutanud, et ületatud peab olema ka teatud raskusastme künnis (nt Riigikohtu 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25; 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p –d 19 ja 23). Kohus möönab, et kannatanu panemine avaliku võimu õigusvastase tegevusega olukorda, kus ta peab taluma põhjendamatult isiklikest sündmustest (sh lahutamine lapsest) tingitud üleelamisi ja negatiivseid tundeid, võib kujutada endast teatud asjaolude esinemisel väärikust alandavat kohtlemist. Vastustaja on kaebajaga nõustunud selles, et kaebaja poolt kirjeldatud üleelamised ja kannatused on usutavad. Samas on vastustaja seisukohal, et pole käitunud õigusvastaselt ning kaebaja on kirjeldatud olukorras väidetavaid kannatusi talunud vaid lühiajaliselt, mistõttu ei olnud tegemist väärikust alandava kohtlemise ega seeläbi kahju tekitamisega.
6(7)
3-19-507
Kohtu hinnangul on vastuses kaebaja paigutamistaotlusele (tl 14p) ja kaebaja kahju hüvitamise taotlusele (tl 2-2p) esitatud põhjendustele ja kaalutlustele ning kohtumenetluses esitatud täiendavatele kaalutlustele vastustaja seisukoht veenev ja põhjendatud. Kohus on veendunud, et kohtumenetluses täiendavalt esiataud kaalutlused, kuigi neid kõiki pole esitatud ei ümberpaigutamisest keeldumisel ega kahju hüvitamise nõude lahendamisel, on olnud vastustaja otsutuste aluseks (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-14, p 15)
22.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole praegusel juhul kohelnud kaebajat õigusvastaselt ega väärikust alandaval moel, mis võinuks tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebus tuleb seega jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
23.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1, § 109 lg 1 ls 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.