Eurolander OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 8. detsembri 2017. a otsuse nr 13-6/1428 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Eurolander OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Anne Lepik
Kohtuistung
17. aprill 2019
Resolutsioon Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 25. juuni 2019. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 11.09.2015. a otsusega nr 13-6/1070 (jrk nr 63) rahuldati Eurolander OÜ taotlus 185 kW päikeseelektrijaama rajamiseks toetuse määramiseks ning määrati toetus summas 150 000 eurot (tl 5p–6). Otsuse kohaselt määrati toetus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (edaspidi ELÜPS) § 79 lg 1 p 2 ja põllumajandusministri 13.03.2015. a määruse nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ § 13 lg 3, § 14 ja § 15 lg 2 alusel (edaspidi määrus nr 25). Otsuse kohaselt on toetuse saaja kohustatud viima tegevuse ellu ja esitama tegevuse elluviimist tõendavad dokumendid PRIA-le kahe aasta jooksul, arvates otsuse tegemisest (määruse nr 25 § 16 lg 1).
2.Eurolander OÜ esitas PRIA-le 16.08.2017. a taotluse toetuse saamise tähtaja pikendamiseks 6 kuu võrra põhjusel, et taotluse rahuldamise otsuses määratud tähtajaks, s.o 11.09.2017. a ei ole võimalik investeeringuobjekti üle anda ja tootmiseks võrku liita (tl 9–10). PRIA 15.09.2017. a vastuses taotlusele (tl 20–21) selgitatakse, et olemasolevad õigusaktid ei
võimalda PRIA-l investeeringu tegemise tähtaega pikendada. PRIA märgib, et pöördub probleemi osas Maaeluministeeriumi poole.
3.Maaeluministeerium vastas 09.10.2017. a PRIA-le (tl 56–57), et kuna tegevuste elluviimise tähtaeg on kehtestatud õigustloovate aktidega, puudub rakendavatel asutusetel õigus teisi tingimusi kehtestada ehk kehtestatud tähtaega pikendada viidates ühtlasi PRIA selgitustaotluses väljendatud samasisulisele seisukohale.
4.Maaeluministri 09.10.2017. a määrusega nr 63 täiendati määrust nr 25 muuhulgas § 21 lõikega 4, mille kohaselt toetuse saaja, kelle taotlus on rahuldatud enne 2015. aasta 31. detsembrit ning kes on kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest esitanud PRIAle toetuse väljamaksmiseks maksetaotluse koos investeeringu tegemist tõendavate dokumentidega, millest nähtub, et toetuse saaja on viinud toetatavast tegevusest ellu osa, mille maksumus moodustab vähemalt 45 protsenti kogu tegevuse abikõlblikust maksumusest, võib viia tegevuse ellu ja võtta toetuse abil ostetud või ehitatud investeeringuobjekti sihtotstarbeliselt kasutusse ning esitada investeeringu tegemist tõendavad dokumendid 30 kuu jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. [RT I, 11.10.2017, 5 - jõust. 14.10.2017, rakendatakse tagasiulatuvalt alates 11.09.2017]
5.PRIA teavitas 17.10.2017. a Eurolander OÜ-d (tl 22–23), et 16.08.2017. a taotluse rahuldamiseks puudub jätkuvalt alus. Samuti informeeris PRIA kaebajat uuest rakendussättest määruses nr 25. Kuna Eurolander OÜ ei ole kahe aasta jooksul esitanud PRIA-le maksetaotlust ega investeeringu teostamist tõendavaid dokumente 45% ulatuses kogu tegevuse abikõlblikust maksumusest, ei ole PRIA-l olemasolevate õigusaktide alusel jätkuvalt võimalust Eurolander OÜ projekti investeeringu tegemise tähtaega pikendada. PRIA teatas, et kaalub taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamist ELÜPS § 80 lg 2 p 2 alusel.
6.Eurolander OÜ esitas PRIA-le 16.11.2017. a uue taotluse projekti elluviimise tähtaja pikendamiseks 6 kuu võrra ja taotluse PRIA ametnikega kohtumiseks (tl 25–26).
7.PRIA 08.12.2017. a otsusega nr 13-6/1428 (tl 27–28) jäeti toetus summas 150 000 eurot välja maksmata ning tunnistati kehtetuks taotluse rahuldamise otsus nr 13-6/1070 Eurolander OÜ osas ELÜPS § 81 lg-te 3 ja 4, määruse nr 25 § 18 lg-te 3 ja 4 alusel.
8.Eurolander OÜ esitas otsuse peale PRIA-le vaide, mille PRIA jättis 19.02.2018. a vaideotsusega nr 13-30.3/18/70-1 rahuldamata (tl 33–35). Vaideotsuse põhimotiivid on järgmised. Toetuse saaja algatusel ei ole üldjuhul võimalik investeeringu elluviimise tähtaega muuta; Määruse nr 25 rakendussäte § 21 lg 4 ei asenda üldsätet § 16 lg 1; PRIA peadirektori 11.09.2015. a otsust ei saa muuta, kui määruse nr 25 § 21 lg 4 tingimused ei ole toetuse saaja poolt täidetud; toetuse saajal ei ole võimalik maksetaotlust esitada kui investeeringut ei ole ellu viidud ja kulutusi tehtud; otsuse tegemise 25 tööpäeva pikkust tähtaega ei ole rikutud; vaide esitaja on ära kuulatud.
9.Eurolander OÜ esitas 21.03.2018. a Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 08.12.2017. a otsuse nr 13-6/1428 tühistamiseks. Kaebaja nõue
10.Pärast toetuse rahuldamise otsust asus kaebaja koheselt teostama projekti elluviimiseks vajalikke toiminguid. Tegemist on uudse innovaatilise lahendusega ning päikeseelektrijaam
integreeritakse kokku Salme Tuulepargiga. Tuulepargi omanik Eesti Elekter AS taotles tuulepargi ja lisanduva päikeseelektrijaamale vajalikku lisatootmisvõimsust. Elektrilevi OÜ väljastas tehnilised tingimused tuulepargi tootmisvõimsuse suurendamiseks alles 13.06.2017. a, millele järgnes koheselt ka päikeseelektrijaama liitumistingimuste väljastamine 14.06.2017. a, millele omakorda järgnes liitumislepingu sõlmimine 19.06.2017. a.
11.Taotluse lahendamata jätmine toob kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasuse, kuna 16.11.2017 taotlusele ei ole vastatud ja kaebaja taotlus investeeringu elluviimise tähtaja pikendamisest. Kuivõrd toetuse rahuldamise otsus nägi ette 2-aastase tähtaja investeeringu elluviimiseks, siis järelikult toetuse rahuldamise otsuse muutmise võimalikkuse korral, on võimalik muuta kõiki vastava otsuse tingimusi, sh investeeringu elluviimise tähtaega.
12.16.08.2017. a ning 16.11.2017. a taotlustega sooviti muuta investeeringu elluviimise tähtaega esitades vastavad põhjendused, et projekti elluviimine ei ole viibinud taotlusest tulenevatel põhjustel ning taotleja ei osanud ette näha, et võrguettevõtja ei järgi liitumismenetluses tavapäraseid tähtaegu. Lisaks oli aga taotluses märgitud, et liitumistingimused on väljastatud ning liitumismenetlusega on võimalik jätkata, mis kinnitab, et tegevuse eesmärgid saavutatakse. Kõik vastavad asjaolud on jäetud hindamata ning on jäetud vastu võtmata otsus kaebaja taotluses muuta toetuse rahuldamise otsust. Kuivõrd vaidlustatud otsus on vastu võetud alusel, et investeering ei ole ellu viidud lähtuvalt 11.09.2015. a otsuses toodud kuupäevadest ega ole arvestatud, et kaebaja on esitanud taotluse otsuse muutmiseks ning vastav taotlus on lahendamata, on vaidlustatud otsus ainuüksi seetõttu õigusvastane. Vaidlustatud otsus lähtub eeldusest, et 11.09.2015. a otsus on muutmata, kuid kaebuse esitaja oli enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist esitanud taotluse 11.09.2015 otsuse muutmiseks, mis on kaebuse esitamiseni lahendamata. Enne kui ei ole lahendatud kaebaja taotlus 11.09.2015. a otsuse muutmiseks, ei ole võimalik ka otsustada, kas kaebaja on 11.09.2015. a otsust nõuetekohaselt täitnud või mitte.
13.Vastustaja on ebaõigesti kohaldanud määruse nr 25 § 21 lg-t 4. Vastav säte jõustus 14.10.2017. a ning kuulub rakendamisele tagasiulatuvalt alates 11.09.2017. a. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et investeeringu elluviimise tähtaja pikendamine on võimalik üksnes määruse nr 25 § 21 lg-s 4 sätestatule vastavalt. Vastav seisukoht on ekslik, otsuse muutmine on võimalik ELÜPS § 80 lg 1 alusel põhjendatud juhtudel. Seevastu määruse nr 25 § 21 lg 4 nägi ette võimaluse tähtaja pikendamiseks sõltumata põhjendustest, mida aga antud juhul vastustaja hinnanud ei ole. Vastustaja on eksinud ka määruse nr 25 § 21 lg 4 kohaldamisel. Nimelt vastav säte näeb ette regulatsiooni, mille kohaselt tuli kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsusest teostada 45 protsendi ulatuses investeeringuid kogu tegevuse abikõlblikust maksumusest ning esitada vastavad dokumendid PRIA-le. Käesoleval juhul aga saabus kahe aastane tähtaeg 11.09.2017. a ehk samal päeval kui tagasiulatuvalt jõustus vastav säte, kuid vastava sätte jõustumine alates 11.09.2017. a toimus tagasiulatuvalt alates 14.10.2017. a. Eeltoodust tulenevalt ei olnud võimalik vastavas 45 protsendi ulatuses maksetaotlust kuidagi esitada hiljemalt 11.09.2017. a ning eeltoodust tulenevalt oleks tulnud igal juhul muuta 11.09.2015. a otsuses toodud kuupäevi, kuna üksnes seeläbi oleks reaalselt olnud võimalik ka määruse nr 25 § 21 lg 4 rakendada. Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuses üksnes tsiteeritud määruse nr 25 § 21 lg 4 märkides, et vaide esitaja poolt ei ole vastavad tingimused täidetud, kuid on jäetud põhjendamata, kuidas üleüldse ilma 11.09.2015. a otsust muutmata oleks võimalik § 21 lg-s 4 sätestatut täita
14.Arusaamatu on vaideotsuses esitatud väide, et kaebaja ei olevat tegevuse elluviimist alustanudki. Vastustaja ei ole pidanud vajalikuks kaebajat ära kuulata ega anda võimalust omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Kaebaja taotluse objektiks oli Salme teadus- ja arenduskeskuse päikeseelektrijaama rajamine. Elektrijaama rajamiseks olid ettevalmistavad tööd
teostatud, sh ehitusluba väljastatud ning liitumisleping sõlmitud, mis on vaieldamatu eeltingimus päikesepargi rajamiseks üleüldse. Samuti on teostatud tööd seoses päikesepargi ja tuulepargi ühtsesse süsteemi integreerimisega (vt lisa 10, kalkulatsioon positsioon nr 63). Seega nähtub vaideotsusest täiendavalt, et vastustaja on vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel lähtunud ekslikust arusaamast ning valedest faktilistest asjaoludest. Vastustaja heidab kaebajale ette määruse nr 25 § 21 lg-le 4 mittevastavust, jättes sisuliselt hindamata, kuidas ilma 11.09.2015. a otsust muutmata oleks kaebajal üleüldse olnud võimalik 11.09.2017. a kuupäevaks esitada dokumendid osaliselt teostatud investeeringute teostamise kohta olukorras, kus määrus nr 25 vastav säte jõustus alles 14.10.2017. a ning sätet rakendati tagasiulatuvalt alates 11.09.2017. a. Lisaks tuleb rõhutada, et kaebaja taotlus oli suunatud 11.09.2015. a otsuse muutmisele tulenevalt asjaolust, et kaebajal ei olnud võimalik investeeringut ellu viia algselt kavandatud tähtaja raames temast mittesõltuvatel põhjustel. Vastaval alusel otsuse muutmine ei ole seotud määruse nr 25 § 21 lg 4 rakendamisega.
15.Otsus on vastuolus määruse nr 25 § 18 lg-ga 3. Määruse nr 25 § 18 lg 3 kohaselt teeb PRIA toetuse maksmisest keeldumise otsuse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 81 lõikes 3 sätestatud juhtudel 25 tööpäeva jooksul arvates toetuse maksmisest keeldumise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest. Sellisel juhul ei hüvitata toetuse saajale ka ettevalmistavale tööle tehtud kulutusi. PRIA oli juba 16.08.2017. a teadlik, et investeeringut ei ole võimalik ellu viia 11.09.2015. a otsuses toodud tähtajaks. Seega, kui PRIA-l oleks alus, vaatamata toetuse taotluse rahuldamise otsuse muutmiste taotluste mittelahendamisele, õigus lähtuda 11.09.2015. a otsusest, mille välistame täielikult, siis oleks tulnud vastav otsus teha juba 25 tööpäeva jooksul, arvates 16.08.2017. a, s.o. hiljemalt 20.09.2017. a. Vaideotsuses märgitakse, et vastavat tähtaega tuleks arvestada alates 11.09.2017. a, kuid ka sellisel juhul ei ole vastustaja teinud otsust 25 tööpäeva jooksul.
16.Vastustaja märgib vaideotsuses eksitavalt, et vaidlustatud otsus olevat tehtud 08.12.2017. a ning 04.01.2018. a olevat üksnes kaebajale otsuse kätte toimetamise kuupäev. Vaidlustatud otsus on digitaalselt allkirjastatud 04.01.2018. a. Otsus on vastu võetud alates allkirjastamisest ning seda sõltumata sellest, milline kuupäev on dokumendile eelnevalt trükitud. Seega on vaidlustatud otsus vastu võetud 04.01.2018. a, mitte aga 08.12.2017. a, nagu ekslikult on märgitud vaideotsuses. Vastavalt määruse nr 25 § 18 lg-s 3 sätestatule üksnes vastava tähtaja jooksul tehtud otsuse puhul ei hüvitata toetuse saajale ka ettevalmistavale tööle tehtud kulutusi. Seevastu tehti otsus alles 04.01.2018. a, s.o. kolm ja pool kuud hiljem ehk vastuolus määruse nr 25 § 18 lg-ga 3, millisel juhul kuuluvad igal juhul hüvitamisele ettevalmistavale tööle tehtud kulutused. Vaidlustatud otsuses ei ole eeltooduga arvestatud ning on 11.09.2015. a otsus täies ulatuses kehtetuks tunnistatud, mis on vastuolus määruse nr 25 §18 lg-s 3 sätestatuga.
17.HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja esitas 16.11.2017. a taotluse ärakuulamiseks, mida vastavalt eeltoodule toimunud ei ole. Käesoleval juhul ei nähtu vaidlustatud otsusest, et oleks üleüldse arvestatud kaebuse esitaja poolt esitatud 11.09.2015. a otsuses muutmise taotlusega ning vastava muudatuse esitamise põhjendustega. Vaidlustatud otsuses ei ole vastatud kaebuse esitaja seisukohtadele, et investeeringu elluviimine on viibinud kaebajast mittesõltuvatest asjaoludest, mida ei osanud kaebaja taotluse esitamisel vähimalgi määral ette näha. Vastavalt ELÜPS § 80 lg-le 1 on toetuse
rahuldamise otsuse muutmine diskretsiooniline otsus, mis tähendab, et vaidlustatud otsuse puhul oleks tulnud järgida diskretsioonireegleid, mida aga tehtud ei ole.
18.Lähtudes eeltoodust on vaidlustatud otsus õigusvastane haldusakt, mis kuulub tühistamisele. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel on oluliselt eiratud eelviidatud õigusaktide sätteid ning haldusmenetluse läbiviimise põhimõtteid, sh on diskretsiooni kuritarvitatud. Vastustaja vastuväited
19.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht
20.HKMS § 165 lg 2 kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Võttes arvesse, et kaebus kordab asja lahendamise seisukohalt määravas osas vaiet, ning kaebaja väidetega mittenõustumist ja tema viidatud faktilisi asjaolusid on vaidlustatud otsuses ja kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud, siis kohus järgib vastustaja põhjendust otsuses, neid kordamata suuremas osas, kui see on otsuse kujunemise jälgimiseks tarvilik. Kohus nõustub valdavas osas vastustaja põhjendusega. Kohus loeb vaidlustatava haldusakti ja vaideotsuse sisulises seoses olevateks ja käsitleb neid kaebusele vastates ühe tervikuna (vrdl RKHKo 3-3-1-90-14).
21.PRIA peadirektori 11.09.2015. a otsusega nr 13-6/1070 (tl 5p–6) on tõendatud et rahuldamisele kuulus kaebaja taotlus 185 kW päikeseelektrijaama rajamiseks, milleks vastustaja määras toetuse summas 150 000 eurot. Otsuse resolutsiooni p 2 kohaselt võttis kaebaja endale kohustuse, viia tegevus ellu ja esitada tegevuse elluviimist tõendavad dokumendid PRIA-le kahe aasta jooksul, arvates otsuse tegemisest. Kaebaja võetud kohustuse, mille ta vaidlustatud otsuse kohaselt on täitmata jätnud, õiguslik alus tuleneb määruse nr 25 § 16 lg-st 1. Nii PRIA peadirektori 2015. a otsuse p-st 2 kui määruse nr 25 § 16 lg-st 1 tuleneb seega kohtu arvates üheselt mõistetavalt, et toetatava tegevuse elluviimist saab ja tuleb tõendada üksnes dokumentaalsete tõenditega, sest toetuse väljamaksmise eelduseks on PRIA-le tegevuse elluviimist tõendavate dokumentide esitamine. Otsuse p 3 kohaselt hoiatas PRIA 2015. aastal kaebajat, et kohustuste mittetäitmisel peab PRIA tegema toetuse tagasinõudmise otsuse.
22.PRIA on vaidlusaluse 08.12.2017. a otsuse (tl 27–28) andnud ELÜPS § 81 lg 3, lg 4 ja määruse nr 25 § 18 lg 3 ja lg 4 alusel põhjusel, et kaebaja ei ole täitnud määruse nr 25 § 21 lg-s 4 sätestatud tingimust, mis võimaldas esitada investeeringu tegemist tõendavaid dokumente 30 kuu jooksul, määruse varasema redaktsiooni (määruse nr 25 § 16 lg 1) kohase tähtaja – 24 kuud, asemel. Vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas taotleja esitas või ei esitanud või ei saanudki esitada maksetaotlusi osaliselt tehtud kulutustele, sest sel motiivil ei ole vaidlusalust haldusakti antud. Seega ei saa maksetaotlustega seonduv rikkuda ka kaebaja õigusi ega anda talle subjektiivset õigust 30 kuulise tähtaja laienemisele kaebaja taotlusele. ELÜPS § 81 lg 3 kohaselt teeb PRIA toetuse maksmisest keeldumise otsuse, kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või
kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saaja kohustusi. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt, toetuse maksmisest keeldumise otsuse korral tunnistab PRIA taotluse rahuldamise otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks. Määruse nr 25 § 18 lg 3 sätestab 25 tööpäevase tähtaja otsuse tegemiseks, arvates toetuse maksmisest keeldumise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest ja § 18 lg 4 kordab ELÜPS § 81 lg-s 4 sätestatut.
23.Kaebaja taotlustega PRIA-le, mis käivitasid käesoleva menetluse, on tõendatud, et haldusmenetluses esitas kaebaja 16.08.2017. a taotluse (tl 9-10) ja 16.11.2017. a taotluse (tl 25-26), et PRIA pikendaks projekti elluviimise (toetuse) tähtaega. Samal põhjusel esitas kaebaja vastustajale kohustuslikus kohtueelses menetluses ka vaide (tl 29-32), mis, nagu öeldud, on valdavalt samasisuline kohtule esitatud kaebusega (tl 1-4). Kohtumenetluses tõlgendab kaebaja Eurolander OÜ 16.11.2017. a PRIA-le esitatud teistkordset taotlust projekti elluviimise tähtaja pikendamiseks 6 kuu võrra ja taotlust PRIA ametnikega kohtumiseks (tl 25–26), kui taotlust PRIA peadirektori 11.09.2015. a otsuse muutmiseks.
24.Kohus nõustub kaebaja käsitlusega, et pärast määrusse nr 25 rakendussättena § 21 lg 4 kohast tähtaja 24 kuult 30 kuule pikendamise võimaluse sisseviimist, on taoline tõlgendus võimalik. Nagu käesoleva otsuse punktis 8 toodud vaideotsuse kaalutluste kokkuvõttest nähtub, on PRIA hiljemalt vaideotsuses sisuliselt lahendanud ka kaebaja taotluse PRIA peadirektori 11.09.2015. a otsuse muutmiseks ja selle rahuldamata jätnud.
25.ELÜPS § 80 lg 1 sätestab, et maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsust võib toetuse saaja algatusel muuta üksnes põhjendatud juhul ning tingimustel, et tegevus on olulises osas ellu viidud, saavutatakse tegevuse eesmärgid ja toetuse summa ei suurene. Põhjendatud juhuna käsitatakse asjaolu, mida ei olnud võimalik toetuse taotlemisel ette näha. Kohus sedastab siinjuures ELÜPS § 80 lg-t 1 refereerides, et seadusandja on taotluse rahuldamise otsuse muutmise võimaluse sidunud juhuga, mida saab taotleja ja PRIA vahelises toetustaotlusest tulenevast avalik-õiguslikus suhtes pidada põhjendatuks. Ja seda ainult juhul, kui tegevus on olulises osas ellu viidud (pooled ei vaidle tegevuse eesmärkide realiseerumise ega toetuse summa suurenemise üle).
26.Kaebaja põhiväiteks on, et kuna tema sooviks oli PRIA-lt saadava toetusega rajada soovitud päikeseelektrijaam integreerida Salme Tuuleparki, et võimaldada ühtlustada taastuvenergia tootmise elektrivoogu (kaebus p 1.2), siis ei saanud ta toetuse taotlemisel ette näha, et Salme Tuulepargi omanikul Eesti Elekter AS-l tekivad tehnilised probleemid võrgu läbilaskevõime suurendamisel. Seega tuleb kohtul otsustada, kas PRIA on kaebuse põhikaalutluse lahendanud kooskõlaliselt ELÜPS § 80 lg-ga 1.
27.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kaebuse rahuldamine ei sõltu sellest, kuidas kaebaja 16.11.2017. a taotluse eesmärki tõlgendada. Mõlema võimaliku variandi puhul on kohus veendunud, et vaidlustatud otsuse kohtu poolt tühistamisel, peaks PRIA asja teistkordsel läbivaatamisel uuesti keelduma nii kaebaja taotluse rahuldamisest, kui jätma rahuldamata taotluse PRIA peadirektori 11.09.2015. a otsuse muutmiseks.
28.Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud ELÜPS § 80 lg 1 kohaldamise eelduste täitmist, nimelt ei ole tõendatud toetatava tegevuse olulises osas ellu viimine kaebaja taotluse esitamise ajal 16.11.2017. a ega vaidlustatud otsuse tegemise ajal 08.12.2017. a.
29.ELÜPS § 80 lg 2 sätestab aga muuhulgas toetuse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise alustena asjaolu, kus toetuse saaja ei ole tegevust ettenähtud tähtaja jooksul ellu viinud; tegevust ei ole võimalik tegevuse elluviimise tähtaja jooksul ellu viia; toetuse saaja ei täida Euroopa Liidu õigusaktides või käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustusi. Kohus on seisukohal, et tõendite kogum tõendab neid kolme seaduses nimetatud asjaolu, mille esinemisel taotluse rahuldamise otsus tuleb kehtetuks tunnistada.
30.Kaebaja esitatud avaldusega toetuse taotlemiseks (tl 48p) on tõendatud, et kaebaja pidas ettevõtte majandustegevusega seotud kõige olulisemateks riskideks võimalikke vigu elektrijaama rajamise käigus tarnitavates seadmetes; elektrijaama elektritootmise näitajate ootustele mittevastamist; elektrijaama seadmete kavandatust enama hoolduse ja plaanivälise remondi võimalikku vajadust; raskusi nõutud oskustega kahe töötaja leidmisel (toetusega luuakse 2 töökohta) ; võimalikke muutusi regulatsioonides ja seadusandluses.
31.Kaebaja 16.08.2017. a taotlusega toetuse tähtaja pikendamiseks 6 kuu võrra (tl 9) on tõendatud, et vähem kui kuu enne kaebaja poolt toetuse taotlemisel võetud kohustuse täitmise tähtpäeva, taotles kaebaja tähtaja pikendamist, põhjusel, et 11.09.2017. a ei ole ta võimeline investeeringuobjekti üleandmiseks ja tootmiseks võrku liitmiseks.
32.Kaebuse põhimotiivi (p 1.2, tl 1) kohaselt on kaebaja pärast toetuse rahuldamise otsust asunud koheselt teostama projekti elluviimiseks vajalikke toiminguid, vaatamata millele on PRIA toetuse määramise otsusega võetud kohustus kaebajal täitmata.
33.Kaebaja on kaebuse põhistamiseks esitanud kohtule järgmised dokumentaalsed tõendid. Kaebaja nimel Andres Sõnajala ja PRIA vaheline e-kirja vahetus 16.08.2017–08.09.2017. a ja kaebaja 16.08.2017. a taotlus toetuse tähtaja pikendamiseks (tl 7–10, 18–19), kuna Elektrilevi OÜ ei ole taganud vajalikku liinide läbilaskevõimet Salme Tuulepargile kokku 6000 kW; Elektrilevi OÜ 13.06.2017. a AS-le Eesti Elekter väljastatud tehnilised tingimused elektrienergia tootjale (Eleon 3M116) nr 243848 (tl 11–12); Elektrilevi OÜ 14.06.2017. a AS-le Eesti Elekter väljastatud tehnilised tingimused elektrienergia tootjale (Salme päikesejaam) nr 252156 (tl 13–14); Eletrilevi OÜ 2017. a augusti liitumisleping elektrienergia tootjale Eleon 3M116 (tl 15–17) ; PRIA 15.09.2017. a vastus Eorolander OÜ 16.08.2017. a taotlusele (tl 20–21), mille kohaselt ei võimalda olemasolevad õigusaktid PRIA-l investeeringu tähtaega pikendada; PRIA 17.10.2017. a vastus Eorolander OÜ 16.08.2017. a taotlusele (tl 22– 23), mille kohaselt kuulub toetuse määramise otsus kehtetuks tunnistamisele. Investeeringu tähtaeg ei kuulu pikendamisele (määruse nr 25 § 16 lg 1 ja § 21 lg 4), kuna investeeringu tegemise viibimise põhjuseid ei saa lugeda vääramatuks jõuks komisjoni määruse 1306/2013 art 2 lg 2 mõistes;
Kaebaja 16.11.2017. a taotlus toetuse tähtaja pikendamiseks kuue kuu võrra (tl 25–26) määruse nr 25 § 21 lg 4 alusel, kuna Elektrilevi OÜ ei väljastanud liitumistingimusi seaduses sätestatud tähtaja jooksul; PRIA 08.12.2017. a otsus, kaebaja vaie ja PRIA 19.02.2019. a vaideotsus (tl 27– 35); 2015. a taotluse ehitustegevuse eelarve (tl 36–38); Kaebaja nimel Andres Sõnajala ja PRIA vaheline e-kirja vahetus 16.11.2017–04.12.2017. a (tl 61– 62); Kaebaja nimel Andres Sõnajala ja kaebajat esindava advokaat Silja Holsmeri e-kirja vahetus 16.04.2019–17.04.2019. a (tl 70–71); AS Eesti Elekter ja Elektrilevi OÜ ja Elektri Energia AS 2016. a septembri kompromissleping nõuete tasaarvestamise, nõuetest loobumist jmt kohta (tl 72–74). Kaebaja taotles samuti tunnistajana Andres Sõnajala ütluste ärakuulamist (tl 59–60). Kohus luges taotluse põhjendamatuks, kuna nagu ka eelpool osundatud, ei saa kohtu hinnangul tunnistaja ütlustega investeeringu vähemalt 45 %-list tegemist enne PRIA poolt vaidlustatud otsuse tegemist tõendada.
34.Kaebaja taotluse ja tema poolt 2015. a võetud kohustusega, on kaebaja tõenditest seega vahetult seotud koos 2015. a taotlusega PRIA-le esitatud ehitustegevuse eelarve (tl 36–38) ja Elektrilevi OÜ poolt 14.06.2017. a AS-le Eesti Elekter väljastatud tehnilised tingimused elektrienergia tootjale seonduvalt Salme päikesejaamaga nr 252156 (tl 13–14). Kohus ei nõustu kaebuse p 2.2.4 toodud kaebaja väitega, et ehitustegevuse eelarve (tl 36–38) positsioon 63 (tl 37) tõendab tööde kaebaja poolt teostamist seoses päikesepargi ja tuulepargi ühtsesse süsteemi integreerimisega. Kaebaja väide on otseselt eksitav, kuna tegemist on taotlusdokumendina PRIA-le esitatud eelarvega, mitte tööde teostamise kuludokumendiga. AS Eesti Elekter väljastatud tehniliste tingimustega elektrienergia tootjale seonduvalt Salme päikesejaamaga nr 252156 (tl 13–14), ei ole tõendatud muud asjaolu, kui seda, et 2017. a juunis on need tingimused väljastatud. Tehnilised tingimused ei tõenda aga põhjust, miks neid ei saanud väljastada alates 2015. a sügisest, mil PRIA kaebaja taotluse rahuldas, kuni 2017. a juunini, mis eelnes sisuliselt vahetult kaebaja võetud kohustuse täitmise tähtpäevale. Mis puutub Andres Sõnajala ja kaebajat esindava advokaat Silja Holsmeri e-kirja vahetust 16.04.2019–17.04.2019. a (tl 70–71), siis vaieldamatult ei ole PRIA ametnikud saanud kaebajale anda siduvaid seisukohti PRIA poolt tulevikus vastuvõetavate otsustuste sisu kohta. Kusjuures kaebajal juriidilisest isikust ettevõtjana ei saanud ka nendest väidetavalt antud lubadustest tekkida õigustatud ootust tähtaegade pikendamisele või õigustloovate aktidega mittekooskõlas olevale investeeringu tegemist tõendavate dokumentide esitamise võimalusele, sest PRIA on enne vaidlustatud haldusakti andmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kaebaja samasisulistele taotlustele eitavalt vastanud. Seega ei saa tegemist olla ka hea halduse tava vmt põhimõtete eiramisega PRIA poolt, sest vähemalt osa kaebaja nimetatud ametnikest on kaebaja väidetule vastupidiseid seisukohti väljendanud kaebaja ja PRIA vahelises e-kirja vahetuses (tl 7–10, 18–19).
35.Halduskohus on seisukohal, et tõendite kogumiga tõendamist leidnud faktilistel asjaoludel on vastustaja poolt kohaldatud õiguslikul alusel vaidlustatud otsuses õigesti jäetud kaebajale toetus välja maksmata ning õigesti tunnistatud kehtetuks 2015. a toetuse rahuldamise otsus.
Nagu eelpool osundatud eeldab vaidlusaluse toetuse taotlejale väljamaksmine rakendusasutusele kulutuste tegemise dokumentaalset tõendamist. Kaebaja poolt kohtule esitatud tõenditest ei vasta ükski tõend sellele nõudele, st ühegagi nendest ei saa tõendata ega ole tõendatud investeeringu tegemist ja rahaliste kulutuste kandmist. Kohus märgib vastuseks kaebajale, et ka õigusaktide need sätted, mille rikkumise kaebaja omistab vastustajale, eeldavad dokumentaalsete tõenditega toetatava tegevuse elluviimist, st kindlas määras (vähemalt 45 % toetusest) rahaliste kulutuste tegemise tõendamist. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja pädevuses oleks investeeringu tegemise tähtaja pikendamine ainult kaebaja poolt vääramatu jõuga võrdsustatava võrguühenduse saamise viibimise motiivil. Vastustajal ei ole vastavat pädevust määruse nr 25 nende sätete alusel, mis kehtisid toetuse määramise ajal 2015. a septembris, mis kehtisid kaebaja poolt 2017. a augustis vastustajale esimese taotluse esitamise ajal ega ole ka alates 14.10.2017. a, mil hakati tagasiulatuvalt alates 11.09.2017. a rakendama määrusse nr 25 viidud vastavat 45 % kohta käivat rakendussätet.
36.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on kaebaja 16.11.2017. a taotluse (tl 25–26) lahendamata jätnud ning, et ainuüksi sellest asjaolust tuleneks vaidlustatud otsuse õigusvastasus. Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on mh ELÜPS § 81 lg 4. ELÜPS § 81 lg 4 kohaldamine eeldab mh otsuse tegijalt vähemalt vaikimisi antavat hinnangut eelpool osundatud ELÜPS §-s 80 nimetatud faktiliste asjaolude esinemisele asjas. Niisiis, ELÜPS § 80 lg 1 kohaselt võib maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsust toetuse saaja algatusel muuta üksnes põhjendatud juhul ning tingimustel, et tegevus on olulises osas ellu viidud, saavutatakse tegevuse eesmärgid ja toetuse summa ei suurene. Põhjendatud juhuna käsitatakse asjaolu, mida ei olnud võimalik toetuse taotlemisel ette näha. Analoogselt eelpool käsitletud õigusnormidega eeldab ka ELÜPS § 80 lg 1 kohaldamine toetatava tegevuse olulises osas ellu viimist. Kohus märgib vastuseks kaebusele, et vaieldamatult ei ole käesoleval juhul tegevuse olulises osas ellu viimiseks ainuüksi asjaolud, et kaebaja on kohalikult omavalitsuselt taotlenud ehitusloa ning et 2017. aasta sügiseks on lahendatud tehnilised eeldused päikeseelektrijaamas toodetava elektrienergia elektrivõrku suunamiseks. Need tegevused seonduvad küll toetusega rajatava päikeseelektrijaama toimimisega, kuid pelk tehniliste eelduste saavutamine ja kohaliku omavalitsuse poolt ehitustegevuseks soodustava haldusakti saamine, ei tõenda toetatava tegevuse olulises osas elluviimist ELÜPS § 80 lg 1 mõttes. Kohus on seisukohal, et asjas tõendatud faktilised asjaolud vastasid 2017. a detsembri seisuga, mil vastustaja andis vaidlustatud otsuse, ELÜPS § 81 lg-s 3 kirjeldatule. Nimelt oli 2017. a detsembri seisuga tõendatud, et kaebaja ei ole täitnud toetuse saaja kohustusi, mis tulenesid PRIA peadirektori 2015. a septembri toetuse määramise otsusest, määruse nr 25 § 16 lg-st 1 ja § 21 lg-st 4. Kaebaja vabaks valikuks oli otsustus mitte soetada elektrijaama rajamiseks vajalikke päikeseelektrijaama seadmeid enne, kui olid lahendatud tehnilised probleemid Salme tuulepargi võrguühenduse elektrienergia läbilaskevõime suurendamiseks. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas oleks kaebaja vahetu ärakuulamine vastustaja poolt saanud mõjutada vaidlustatud haldusakti sisu. Seda eriti olukorras, kus vastustaja on kaebajaga kooskõlastanud kaebaja ärakuulamise aja, mis on aga ära jäänud kaebajast tulenevatel põhjusel, mitte PRIA süül. Kusjuures PRIA on kooskõlas hea halduse tavaga selgitanud, et enne ärakuulamist peaks kaebaja esitama investeeringu tegemist tõendavad dokumendid, ilma milliste esitamiseta, on välistatud kaebajale soodustava haldusakti andmine.
37.Kaebaja on 16. novembri taotluse esitamise põhimotiivina esitanud asjaolu, et Elektrilevi OÜ viivitas põhjendamatult liitumistingimuste väljastamisega, mis on kaebaja arvates võrdsustatav vääramatu jõu tunnuseid omava takistusega kaebajale investeeringu elluviimiseks. Kaebaja arvates pidi vastustaja seetõttu investeeringu elluviimiseks ettenähtud kahe aastast tähtaega pikendama 6 kuu võrra.
38.Tähtajana käsitletakse kindlaksmääratud ajavahemikku, millega on seotud õiguslikud tagajärjed (TsÜS § 134 lg 1). Kehtivas õiguses jaotatakse nõuete ja õiguste maksma panemist piiravad tähtajad aegumistähtaegadeks, õigust lõpetavateks tähtaegadeks ja menetlust lõpetavateks tähtaegadeks.
39.Halduskohus on seisukohal, et määruse nr 25 (22.06.2015–22.07.2016 kehtinud redaktsioonis) § 16 lg-s 1 sätestatud kahe aastase tähtaja puhul (tegevuse elluviimist tõendavate dokumentide PRIAle esitamise tähtaeg) on tegemist õigust lõpetava tähtajaga, st kui dokumente ei ole esitatud, kaotab taotleja õiguse toetuse väljamaksmiseks, vaatamata toetuse varasemale määramisele. Samuti on halduskohtu hinnangul õigust lõpetavata tähtajaga tegemist määruse nr 25 (14.10.2017–18.05.2018 kehtiva redaktsiooni) § 21 lg 4 puhul, mis võimaldab toetuse saajal, kes on viinud toetatavast tegevusest ellu 45%, toetatava tegevuse ellu viia ja esitada investeeringu tegemist tõendavad dokumendid ülejäänud osas tegevuse elluviimise tõendamiseks PRIA-le esitada 30 kuu jooksul, arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest.
40.Kui aegumistähtaja saabumine ei muuda võlgniku kohustust olematuks, vaid annab talle võimaluse kasutada aegumise vastuväidet ning oma kohustus täitmata jätta, siis õigust lõpetavat tähtaega on iseloomustatud kui nõuet materiaalselt lõpetavat tähtaega, mille möödumisel nõue lõpeb. Erialakirjanduses peetakse õigust lõpetavate tähtaegade eesmärgiks välistada teatud õiguste maksmapanemine pärast seda, kui vastuväidete esitamise tähtaeg on möödunud. Kusjuures pärast õigust lõpetava tähtaja saabumist ei ole nõuet enam võimalik esitada. Tähtaegade osas on erialakirjanduses veel rõhutatud, et praktiliselt on kõige tähtsam nende liigitus materiaal- ja menetlusõiguslikuks. Materiaalõigusliku tähtaja möödumisel kaotab või omandab isik üldjuhul mingi subjektiivse õiguse, menetlusõigusliku tähtaja möödumisel aga kaotab isik reeglina õiguse esitada riigile mingi taotlus või kaebus.
41.Käesoleval juhul on tegemist materiaalõigusliku tähtajaga, mida ei saa selle rakendaja ennistada. Kohus nõustub selles osas vastustaja poolt tõendina esitatud Maaeluministeeriumi 09.10.2017. a vastusega PRIA-le (tl 56–57). Ka Maaeluministeerium on vaidluse põhjustanud määruse nr 25 määrusandja õigusjärglasena õigesti asunud seisukohale, et kuna kaebaja toetatava tegevuse elluviimise tähtaeg on kehtestatud õigustloovate aktidega, puudub PRIA-l kui rakendaval asutusel õigus õigustloovatest aktidest erinevaid aluseid kehtestada ehk kehtestatud tähtaega pikendada.
42.Nagu eelpool osundatud, on kaebaja kohtu hinnangul kaalunud investeeringu riske puudulikult (tl 48p), pidades silmas üksnes päikeseelektrijaama endaga seonduvat. Kaebaja on tegelikkuses otsustanud rahaliselt jaama rajamisse panustada pärast seda, kui tehniliselt on lahendanud võrguühenduse rajamisega seonduvad asjaolud. Vastupidine kaebaja tõenditega tõendatud ei ole. Käesoleval juhul on määrava tähtsusega aga käesoleva vaidluse välistele isikutele (AS Eesti Elekter) vajaliku võrguühenduse võimsus (6000 kW). Samuti PRIA ja kaebaja vaidluse välise isiku (AS Eesti Elekter) poolt Elektrilevi OÜ-le tehniliste tingimuste nr 252156 väljastamiseks taotluse esitamine alles 15.06.2017. a (tl 13), s.o oluliselt hiljem, kui kaebajal oli võimalus investeeringuobjekti tegelikkuses kulutusi (investeeringuid) tehes rajama asuda.
43.Käesoleva kohtuasjaga analoogses vaidluses on Riigikohtu halduskolleegiumi 28. oktoobri 2009. a kohtuasja nr 3-3-1-60-09 otsuse punktis 18 selgitatud seoses analoogse tähtaja käsitlusega, et
kolleegiumi jaoks on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Käesolevas asjas ei taotle kaebaja küll sõnaselgelt menetlustähtaja ennistamist, kuid ta leiab, et vastustaja pädevuses on pikendada investeeringu tegemist tõendavate dokumentide esitamise tähtaega, mida kaebaja on käesolevas haldusmenetluses ka kahel korral sõnaselgelt taotlenud. Kohus kaebajaga selles osas ei nõustu ning on seisukohal, et kaebaja kaotas õiguse toetuse väljamaksmisele ja tal ei ole õigust ka 2015. a septembri PRIA peadirektori otsuse muutmisele.
44.Kohus on seisukohal, et vastustajal puudus alus kaebaja taotluste rahuldamiseks ja tähtaja pikendamiseks. Kaebaja toetustaotluse menetluse ja ka selle käigus täiendavate taotluste esitamise puhul oli tegemist vormivaba menetlusega. Vastustaja ei ole kaebaja taotlusi rahuldamata jättes, toetust välja maksmata jättes ja taotluse rahuldamise otsust kehtetuks tunnistades kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. Kohus on seisukohal, et kaebaja on toetust taotledes ettevõtte majandustegevusega seotud riske hinnanud (tl 48p) ebaõigesti. Kaebaja poolt toetuse tähtaja pikendamise taotlustes esitatud põhjused taotluste esitamiseks ei ole käsitatavad vääramatu jõuna.
45.Kaebuse kohaselt asus kaebaja pärast toetuse rahuldamise otsust koheselt teostama projekti elluviimiseks vajalikke toiminguid. Kaebaja peab tarvilikuks rõhutada, et kaebaja poolt PRIA-le esitatud taotluse puhul on sisuliselt tegemist uudse innovaatilise lahendusega ning kaebaja sooviks oli päikeseelektrijaam integreerida kokku Salme Tuulepargiga, et võimaldada ühtlustada taastuvenergia tootmise elektrivoogu.
46.Kohtu arvates on kaebaja jätnud asjakohase tähelepanuta asjaolu, et ta ei ole haldusmenetluses PRIA-le ega kohtumenetluses kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja oleks määruses nr 25 sätestatud kahe aastase tähtaja jooksul tegevuste ellu viimise kohta esitanud PRIA-le mingeidki tegevuse elluviimist tõendavaid dokumente, millise kohustuse ta oli endale toetust taotledes ja toetuse määramise otsust saades vastavalt määruse nr 25 § 16 lg-le 1 võtnud. Mis puutub kaebaja väitesse pärast toetuse rahuldamise otsuse saamist koheselt projekti elluviimiseks vajalike toimingute teostamisest, siis on see kaebaja väide paljasõnaline ja vastuolus asjas kogutud tõenditega. Nimelt ei tõenda kaebaja osundatud Elektrilevi OÜ Saarte regiooni 14.06.2017. a tehnilised tingimused nr 252156 (tl 13–14) tehniliste tingimuste väljastamisega põhjendamatut viivitamist Elektrilevi OÜ poolt, sest AS Eesti Elekter on tehniliste tingimuste aluseks oleva taotluse esitanud tingimuste kohaselt 15.06.2017. a. Seega on tehnilised tingimused väljastatud taotlejale koheselt, s.o sisuliselt samaaegselt vastava taotluse esitamisega, vaatamata võimalikule kirjaveale, kas tehniliste tingimuste või taotluse kuupäevas. Kohtu jaoks on oluline, et tingimused on väljastatud mh 240 kW päikeseelektrijaama lisamiseks 6000 kW-lise Salme tuulepargi juurde. Nimetatud tõendiga seoses väärib märkimist, et ükski teine tõend ei tõenda vahetult kaebaja investeeringu reaalse elluviimisega seonduvaid tegevusi enne, kui 2017. aasta suvel, nagu PRIA on õigesti tuvastanud eelpool käsitletud vaideotsuses. Elektrilevi OÜ Saarte regiooni 13.06.2017. a tehniliste tingimustega nr 243848 (tl 11–12) on tõepoolest tõendatud, et AS Eesti Elekter on 18.08.2016. a esitanud taotluse Salme tuulepargi rajamiseks olemasolevalt 400 kW-lt 6000 kW-le tehniliste tingimuste saamiseks, kuid nimetatud asjaolu, ei seondu otseselt kaebaja poolt PRIA-lt päikeseelektrijaama rajamiseks toetuse taotlemise ja selleks investeeringute tegemisega. Liiatigi on nimetatud tõendiga tõendatud, et AS Eesti Elekter on Elektrilevi OÜ-le taotluse esitanud 18.08.2016. a ehk oluliselt hiljem, kui PRIA määras kaebajale toetuse. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kas 400 kW-lt 6000 kW-le elektri läbilaskevõime
suurendamine on tehniliselt keerukas lahendada ja kas selle tehniline lahendamine kaebaja nimetatud 9 kuu asemel 14 kuu jooksul on kohane või mitte. Kohus saab kaebaja käsitlusest aru, et kaebaja ja Salme tuulepargi omanike ringis võib olla isikulisi kattuvusi. Salme tuulepargi võimsuse 15-kordse läbilaskevõime suurendamise tehnilised probleemid pidid olema kaebajale kui samas valdkonnas tegutsevale juriidilisele isikule prognoositavad juba 2015. aastal, mil ta võttis PRIA-lt toetust, taotledes ettevõtjana riski viia toetusega rajatav investeering ellu 2 aasta jooksul. Nende tõendite alusel koos kaebaja äriplaaniga (tl 48p) loeb kohus tõendatuks kaebaja poolt toetustaotlusega seonduvate riskide ebatäpse hindamise. Nimelt ei ole tehniliste tingimuste väljastamise keerukus ega viibimine olnud seotud kaebaja päikeseelektrijaama elektrivõrku ühendamise keerukuse või tavatult suure võrgu läbilaskevõime vajadusega ega sellega põhjuslikus seoses, vaid AS Eesti Elekter tuulepargi võrguga ühendamisega, milliseks puhuks on tarvilik olnud võrguühenduse läbilaskevõime ca 15-kordne suurendamine. Vastuseks kaebaja väitele kaebaja 16.11.2017. a taotluse väidetavast lahendamata jätmisest ja selle mõjust vaidlustatud otsuse õiguspärasusele, märgib kohus täiendavalt, et kaebaja 16.08.2017. a taotlus (tl 9–10) ja 16.11.2017. a taotlus on samasisulised. Ka 16. augusti taotluse on kaebaja esitanud samadel faktilistel asjaoludel nagu 16. novembri taotluse. Ka 16. augusti taotlust põhistab kaebaja üleskerkinud probleemiga AS Eesti Elekter võrguvõimsuse suurendamisel. PRIA 15.09.2017. a vastusega kaebaja 16. augusti taotlusele (tl 20–21) on tõendatud, et PRIA on korrektselt taotluse faktilised asjaolud seostanud toetustaotluse õigusliku regulatsiooniga ja määruse nr 25 § 16 lg-le 1 tuginedes, põhjendanud, miks taotlus ei saa rahuldamisele kuuluda (PRIA-l vastava pädevuse puudumine). Samuti on tõendatud, et kaebajale on selgitatud, et vastustaja on kohustatud kaebaja taotlusele kohaldama ELÜPS § 80 lg 2 p-i 2 ja otsustama taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise. Seega on kaebajale ärakuulamisõigus sisuliselt tagatud ja PRIA on täitnud ka selgitamiskohustuse. Neil asjaoludel on vastustaja õigesti jätnud 11.09.2015. a otsuse muutmiseks esitatud taotlused rahuldamata.
47.Vastustaja on õigesti kohaldanud määruse nr 25 § 21 lg-t 4, mis jõustus 14.10.2017. a ja mida rakendati tagasiulatavalt 11.09.2017. a. Tegemist on määruse rakendussättega, mida PRIA sai rakendusasutusena kohaldada nendele toetuse saajatele, kes on kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest esitanud PRIA-le toetuse väljamaksmiseks maksetaotluse koos investeeringu tegemist tõendavate dokumentidega, millest nähtub, et toetuse saaja on viinud toetatavast tegevusest ellu osa, mille maksumus moodustab vähemalt 45 protsenti kogu tegevuse abikõlblikust maksumusest. Kuna kaebaja ei ole tõendanud dokumentaalsete tõenditega investeeringu tegemist, siis ei saanud PRIA kaebajal lubada viia tegevust ellu ja võtta toetuse abil ehitatud investeeringuobjekt sihtotstarbeliselt kasutusse ning esitada investeeringu tegemist tõendavad dokumendid 30 kuu jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Kuna kaebaja ei ole tõendanud, et ta üldse oleks teostanud ehitustöid investeeringuobjektil, siis ei olnud vastustajal alust ka kaebajale kohalduva 2 aastase tähtaja pikendamiseks 30 kuuni. Kohtu hinnangul ei ole seetõttu arusaamatu ka vaideotsuse järeldus, et kaebaja ei ole tegevuse elluviimist üldse alustanudki. Ka kaebaja volitatud esindaja kinnitas sisuliselt kohtuistungil, et kuna ebaselge oli elektrivõrgu võimsuse suurendamine, siis on loogiline, et kaebaja investeeringu teostamisega ei alustanud.
48.Kohus ei jaga kaebaja seisukohta vaidlustatud otsuse vastuolust määruse nr 25 § 18 lg-ga 3. Määruse nr 25 § 18 lg 3 kehtib samas redaktsioonis määruse nr 25 kogu kehtivusajal. Määruse nr 25 § 18 lg 3 sätestab, et PRIA teeb toetuse maksmisest keeldumise otsuse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 81 lõikes 3 sätestatud juhtudel 25 tööpäeva jooksul arvates toetuse maksmisest keeldumise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest. Sellisel juhul ei hüvitata toetuse saajale ka ettevalmistavale tööle tehtud kulutusi. ELÜPS § 81 lg 3 sätestab, et PRIA teeb toetuse maksmisest keeldumise otsuse, kui pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saaja kohustusi. Kohus on seisukohal, et tõendite kogum ei tõenda vastustaja poolt 25 tööpäevase tähtaja rikkumist vaidlustatud otsuse tegemisel. 2017. aastal oli 16. novembrist 8. detsembrini 15 tööpäeva, st 8. detsember oli 16-s tööpäev. Vaidlustatud otsuse (tl 27p) on PRIA peadirektor allkirjastanud omakäeliselt samal kuupäeval, sest samal kuupäeval 08.12.2017. a (tl 27) on otsusele käsitsi tehtud märge ka otsuse ametkondlikus kasutuses olemise tähtaja kohta. Kaebajale PRIA poolt koos vaidlustatud otsusega saadetud digitaalallkirjade kinnituslehel (tl 28) olev digitaalallkirja seaduse ja haldusmenetluse seaduse muutmise seaduse § 21 kohane PRIA digitaalne tempel 4. jaanuarist 2018. a, ei oma kohtu hinnangul vastavalt kehtivale õigusele vaidlustatud otsuse kehtivusele ega tähtaja arvutamisel tähendust. Nagu eelpool käsitletud, siis on tõendatud, et vastustaja ei ole tegelikkuses kaebaja 16. augusti ja 16. novembri taotlusi sisuliselt lahendamata jätnud. Kaebaja 16. novembri taotlus on lahendatud sisuliselt vaidlustatud otsusega (tl 27–28). Vastustaja on kaebajale andnud korduvalt võimaluse investeeringu tegemist tõendavate dokumentide esitamiseks ja vaidlustatud otsuse teinud pärast seda, kui kaebajal ei olnud võimalik osaleda varasemalt kokkulepitud kohtumisel (ärakuulamisel). Kohus on seisukohal, et vastustaja on 25 tööpäevase tähtaja algusaja määratlenud õigesti ja tähtaeg ei olnud möödunud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks. Vaidlustatud otsus ei ole diskretsiooniveaga haldusakt, kaebaja on jätnud tähelepanuta vaidlustatud otsuse PRIA peadirektori poolt isiklikust allkirjastamisest 8. detsembril ja on 4. jaanuari PRIA digitaalset templit ekslikult käsitlenud digitaalse allkirjana.
49.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus jätta rahuldamata.
50.HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.