V. T. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.10.2018 lahkumisettekirjutusele nr 1044611375 (sissesõidukeeld)
Menetlusosalised
Kaebaja – V. T. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ülle Elva
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada 12.10.2018 ettekirjutuses nr 1044611375 sisalduv sissesõidukeeld.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot. Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.06.2019 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.V. T. on Ukraina kodanik, kellele oli väljastatud pikaajaline viisa (D) EST001314269 Eestis elamiseks ja töötamiseks Crystal Solutions OÜ-s ajavahemikus 04.06.–28.12.2018. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud kontrollisid 11.10.2018 kaebaja tuttava, G. T. autot ja otsisid selle läbi. Autos viibis ka kaebaja. Läbiotsimisel leiti narkootilisi aineid. Politseijaoskonnas tehtud test tuvastas, et kaebaja oli tarvitanud narkootilisi aineid. Kaebajat karistati 02.11.2018 otsusega väärteoasjas nr xxxxxxxx narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg-s 1 sätestatud rikkumise eest NPALS § 151 lg 1 alusel 40 euro suuruse rahatrahviga.
2.PPA tunnistas 12.10.2018 otsusega nr 1304/2018 kehtetuks kaebajale väljastatud pikaajalise viisa ning lõpetas 12.10.2018 otsusega nr 1305/2018 Schengeni ruumis viibimise tähtaja ennetähtaegselt, leides, et kaebaja ohustab avalikku korda. PPA jättis teatiste peale esitatud avalduse rahuldamata 01.11.2018 otsusega nr 15.5-4/185-4.
3.PPA tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg 1, § 7 lg 1, § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 alusel 12.10.2018 ettekirjutuse nr 1044611375 Eestist lahkumiseks ja kohaldas tema suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu (12.10.2018 ettekirjutus). PPA tuvastas, et kaebaja viibis Eestis seadusliku aluseta ning kohustas teda Eestist lahkuma. Lahkumisettekirjutus tuli täita hiljemalt 22.10.2018. Kuna kaebaja ettekirjutust vabatahtlikult ei täitnud, saadeti ta Eestist sundkorras välja 03.11.2018.
4.Tallinna Halduskohtus registreeriti 18.10.2018 V. T. kaebus PPA 12.10.2018 ettekirjutuse tühistamiseks. Kaebaja väljasaatmisega lahkumiskohustus ammendus ja kohus lõpetas selles osas 01.03.2019 määrusega haldusaja menetluse. Tuvastamiskaebust kaebaja ei esitanud. Kohtu menetlusse jäi kaebaja nõue sissesõidukeelu tühistamiseks. Kohus ei pidanud võimalikuks pikaajalise viisa kehtetuks tunnistamise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise osas tehtud otsuste vaidlustamist.
5.Kohus otsustas 12.04.2019 määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, kuna tegemist on õigusliku vaidlusega, mille lahendamiseks puudub vajadus korraldada kohtuistungit.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja leiab, et tema suhtes kohaldatud haldusmeede on liiga karm ja ebaproportsionaalne, võrreldes toime pandud õigusrikkumisega. PPA on rikkunud kaalutlusõigust asjaolude hindamisel. Kaebaja ei tarvita narkootilisi aineid, teda ei ole tabatud nende kasutamisel, hoidmisel ega levitamisel. Auto, kus narkootilisi aineid leiti, ei kuulunud kaebajale. Tuttav tunnistas, et narkootilised ained ja auto, kust need leiti, kuuluvad talle. Kaebaja ei teadnud, et sigaret, mida pakkus talle tuttav, võib sisaldada narkootilisi aineid. Tegemist oli ka vaid ühe juhtumiga. Kaebaja tööandja ei ole kaebajat narkootilises joobes näinud. Haldusmeede ei vasta kavatsuseta toime pandud ühekordse väärteo raskusele.
7.PPA on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Kolmeaastane sissesõidukeeld on proportsionaalne. PPA on ettekirjutuses tuvastanud asjaolud ning teinud nende alusel kaalutletud otsuse lahkumiskohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Sissesõidukeelu kohaldamisel arvestati kaebaja Eestis viibimise kestust ja eesmärki, viisa kehtetuks tunnistamise ja ennetähtaegse lõpetamise asjaolusid, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA lähtus konkreetsest isikust, arvestades temast lähtuvaid ohte kogumis. Isik peeti kinni narkootikumide tarvitamise kahtlusega ning talle koostati väärteoprotokoll. Sissesõidukeelu kohaldamise põhjendused on 2(6)
kantud PPA elektroonilisse andmebaasi ning isikule suusõnaliselt selgitatud. Sissesõidukeeldu on kohaldatud kaebaja enda käitumise tulemusel, mistõttu vastutab ta ebamugavuse eest, mida sissesõidukeelu kohaldamine kaasa toob. Kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis õigustaks lühema sissesõidukeelu kohaldamist või sissesõidukeelu kehtestamisest loobumist. Kuna riigil on õigus kontrollida riigis viibimist, peab tal olema ka võimalik piirata selle välismaalase riigis viibimist, kes on viibimisõigust kuritarvitanud, ning kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu. Eestisse saabuvad välismaalased peavad austama Eesti seadusi ja käituma seaduskuulekalt. Tagasisaatmisega seotud sisenemiskeelul peaks olema ennetav mõju. Sellega suureneb EL tagasisaatmise poliitika tõsiseltvõetavus, sest keeldudega kinnitatakse, et EL sisserände eeskirju eiravad inimesed ei saa siseneda uuesti ühessegi EL liikmesriiki. Sissesõidukeelul on seega üldpreventiivne eesmärk.
10.Välismaalasel peab Eestis viibimiseks olema välismaalaste seadusest (VMS) tulenev seaduslik alus (VSS § 2 lg-d 1–2). Kaebaja saabus Eestisse pikaajalise viisa alusel töötamiseks Crystal Solutions OÜ-s ajavahemikul 04.06.–28.12.2018. Seega oli tal VMS § 43 lg 1 p-s 1 sätestatud viibimisalus. PPA tunnistas 12.10.2018 teatisega nr 1304/2018 kehtetuks kaebajale väljastatud pikaajalise viisa ning lõpetas 12.10.2018 otsusega nr 1305/2018 Schengeni ruumis viibimise tähtaja ennetähtaegselt, kuna leidis, et kaebaja ohustab avalikku korda. PPA tuvastas, et kaebaja on tarvitanud narkootilisi aineid. PPA jättis teatise peale esitatud avalduse rahuldamata 01.11.2018 otsusega nr 15.5-4/185-4. Alates 12.10.2018 puudus kaebajal seega seaduslik alus Eestis viibimiseks.
11.Kui välismaalasel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, teeb PPA talle lahkumisettekirjutuse (VSS § 7 lg 1, § 11 lg 1). Lahkumisettekirjutus sisaldab erinevaid adressaadi õigusi puudutavaid otsustusi. Lahkumisettekirjutuses tuvastatakse, et adressaat viibib Eestis seadusliku aluseta, talle pannakse kohustus Eestist lahkuda, määratakse ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse sunniraha rakendamise hoiatus ettekirjutuse tähtaegselt täitmata jätmise korral, hoiatatakse sundtäitmise eest ning vajadusel kohaldatakse sissesõidukeeldu (VSS § 7 lg 2).
12.Eelnevast nähtub, et väljasaatmismenetluse käivitab viibimisaluse puudumine. Siinkohal peab kohus vajalikuks peatuda täiendavalt viisaotsuste, sh viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamise küsimusel. Kuigi VMS §-des 1001– 10019 sätestatud kord ei näe ette viisaotsuste vaidlustamist kohtumenetluses, ei ole kohtupraktika selles osas siiski järjepidev. Vaidlustamise võimaluse laiendamist on võimendanud EL kohtu otsus asjas C-403/16. Vastavasisulisi muudatusi kajastav VMS ja riigilõivuseaduse muutmise eelnõu esitati 2018. a suvel ka Vabariigi Valitsusele. Igal juhul puudub mõistlik põhjus riigisisese õiguse alusel antud viisade puhul lähtuda väiksemast õiguskaitsest kui EL õiguse alusel väljastatavate viisade puhul. Viisaotsusega tehakse kindlaks õiguslikku tähendust omav asjaolu. Viisaotsus on aluseks viibimisaluse olemasolu tuvastamisel. Seega on selline otsus ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel relevantne ja selle õiguspärasust tuleb ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel kontrollida. Kohus ei pidanud, tuginedes VSS §-le 10018, oma 17.01.2019 ja 01.03.2019 määruses viisaotsuste vaidlustamist võimalikuks. Vaidlustamise võimalustele antud ekslik hinnang ei muuda siiski järeldust, et PPA on õigesti tunnistanud kehtetuks kaebaja viisa, mistõttu esines alus, et hinnata sissesõidukeelu kohaldamist.
3(6)
12.1.PPA on viisa kehtetuks tunnistamisel tuginenud VMS § 78 lg 2 p-s 6 sätestatud alusele. Sätte kohaselt tunnistatakse pikaajaline viisa kehtetuks, kui välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. VMS § 79 kohaselt selliseid otsuseid ei põhjendata. Välismaalast teavitatakse üksnes viisa kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest. Kuigi sellise otsuse kohtuliku kontrolli ulatus on piiratud, on kohtul võimalik kontrollida ega PPA tegevus pole olnud meelevaldne.
12.2.Lahkumisettekirjutusest nähtub, et viisa kehtetuks tunnistamise peamiseks põhjuseks on see, et kaebaja tarvitas narkootikume ning talle koostati väärteoprotokoll. Viisa kehtetuks tunnistamist ei saa seega pidada meelevaldseks. Kohtu hinnangul on VMS § 78 lg 2 p-s 6 sätestatud ohulävend ka tunduvalt madalam kui nt VMS § 241 lg 1 p-s 2 ja § 135 lg 2 p-s 3 sätestatud ohulävend. Süüteo toimepanemise fakt omandab suurema kaalu kui muud isikuga seotud asjaolud. Süüteo toimepanemine on isikust lähtuvat ohtu kinnitav asjaolu. Problemaatiline on üksnes süüteo toimepanemisele tugineda siiski olukorras, kus isiku süü ei ole tuvastatud ja asja materjalide pinnalt ei saa isiku süüd pidada suureks (nt punase tulega tee ületamine, piletita sõit ühistranspordis jms väärteod). Arvestades üldist narkokuritegude raskust ja kordumise suurt tõenäosust, ei saa PPA järeldusi siiski valeks pidada. Küll kehtib kõrgem ohulävend ja rangemad reeglid põhjendamisele ja kaalumisele sissesõidukeelu kohaldamisel.
12.3.PPA tunnistas 12.10.2018 teatisega nr 1304/2018 kehtetuks kaebajale väljastatud pikaajalise viisa. Sama kuupäeva kandva teatisega nr 1305/2018 lõpetati tema viibimisaeg ennetähtaegselt. Kohus leiab, et kuna viisa väljastati riigisisese õiguse ehk VMS alusel, puudus täiendav vajadus viibimisaja ennetähtaegseks lõpetamiseks. VMS § 51 lg 1 kohaselt on viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine välismaalase Eestis ajutise viibimise seadusliku alusega, välja arvatud käesoleva seaduse alusel antud viisaga, lubatud Eestis viibimise aja lühendamine. Seaduse seletuskirja kohaselt puudutab viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise regulatsioon teises liikmesriigis antud viisaga ettenähtud viibimisaja lõpetamist, sest Eesti ei saa teise liikmesriigi antud viisat kehtetuks tunnistada. Muudatusega täpsustatakse VMS § 51 lg-s 1 sätestatud erandit, mille kohaselt ei saa Eestis viibimist ennetähtaegselt lõpetada VMS alusel antud viisa puhul. Eesti saab enda väljastatud pikaajalise viisa tühistada või kehtetuks tunnistada. Eelnev osutab, et 12.10.2018 teatis nr 1305/2018 on üleliigne. Kaebaja viibis Eestis VMS alusel väljastatud viisa alusel. Viibimisaja lõpetamiseks piisav viisa kehtetuks tunnistamisest. Kuna teatisest ei tulene kaebaja õigustele täiendavat negatiivset mõju, ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta selle kehtivuse osas. Kaebaja viibimisaluse kehtivus lõppes viisa kehtetuks tunnistamisega.
13.Kuna kaebajal ei olnud seaduslikku alust Eestis viibimiseks, pidi PPA talle tegema ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1 ja § 11 lg 1). Seadus ei näe ette, et lahkumiskohustuse kohaldamiseks peaks isikust lähtuv ohulävend olema kõrgem kui viisa kehtetuks tunnistamisel. Igal juhul ammendus ettekirjutus lahkumiskohustuse osas 03.11.2018 selle sundtäitmisega (VSS § 13 lg 1). Kaebaja ei soovinud selles osas esitada tuvastamiskaebust, kuigi see võimalus talle anti. Kohtu menetlusse jäi nõue tühistada ettekirjutusega kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld.
14.Lahkumisettekirjutuses sisalduva sissesõidukeelu õiguspärasust tuleb hinnata, lähtudes VSS 2. peatükist. VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kuigi sissesõidukeelu kohaldamine lahkumisettekirjutuses ja selle kestus tuleneb seadusest (VSS § 74 lg-d 1–2), ei ole siiski tegemist imperatiiviga, mis ei sisalda üldse kaalutlusvolitust. Seadus sätestab võimaluse erandlikel asjaoludel sissesõidukeeldu lühendada. VSS § 74 lg 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu 4(6)
kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Seadus sätestab ka võimaluse jätta üksikjuhtudel sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4). Seejuures kehtib võimalus sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta nii VSS § 74 lg 1 kui lg 2 puhul. Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka direktiivi 2008/115/EÜ artikli 11 lgtest 2 ja 3. Seda, et sissesõidukeelu kohaldamine on kaalutlusotsus, kinnitab ka kohtupraktika.
15.Praegusel juhul on vastustaja kohaldanud kaebaja suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu. Kohus saab hinnata, kas sissesõidukeelu kohaldamisel on arvestatud kõigi kaalutlusreeglitega. Kaalutlusreeglite rikkumisega saab olla tegu eelkõige siis, kui kaebaja puhul esines mõni asjaolu, mis õigustaks sissesõidukeelu lühemaajalist kohaldamist. Seejuures tuleb arvestada, et sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata haldusmenetluse seaduses sätestatut (VSS § 1 lg 2). Sissesõidukeeld peab eelkõige vastama VSS-s sätestatud vormi- ja sisunõuetele.
16.Lahkumisettekirjutuse tegemise ajal kehtinud VSS § 71 lg 1 kohaselt tuli sissesõidukeeldu põhjendada ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Kohtu hinnangul ei anna kaebajaga seotud asjaolud põhjust arvata, et sissesõidukeelu põhjendamine oleks vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega. Kaebaja on tavaline Ukrainast pärit võõrtööline, kes on tulnud Eestisse lühiajaliselt tööle eelduslikult majanduslikel põhjustel. Kuskilt ei nähtu, et ta oleks ohuks riigi julgeolekule. Seega tuli sissesõidukeelu põhjendada. Vastustaja ei ole ettekirjutuses sissesõidukeeldu põhjendanud. Vastustaja on siiski esitanud sissesõidukeelu kohaldamise põhjendused kohtumenetluses. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks arvestada ka kohtumenetluses esitatud põhjendusi, kui kohus on veendunud, et vastustaja lähtus nendest haldusakti andmisel (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-12, p 20). Kohtul puudub kahtlus, et vastustaja lähtus kohtumenetluses esitatud põhjendustest ka sissesõidukeelu kohaldamisel. Vastustaja põhjendas sissesõidukeelu kohaldamist süüteo toimepanemisega, millega kaebaja rikkus avalikku korda. Narkootikumide kuritarvitamisele on juhitud tähelepanu 12.10.2018 ettekirjutuses. Kohus peab seega usutavaks, et neid põhjendusi tutvustati kaebajale talle arusaadavas keeles suuliselt lahkumisettekirjutuse tegemisel. Lahkumisettekirjutuses on venekeelne märge, et kaebajale tutvustati ettekirjutust vene keeles ja selle sisu on talle arusaadav.
17.Kohtu hinnangul on sissesõidukeeld siiski ebaproportsionaalne.
17.1.PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel tuginenud kaebaja Eestis viibimise eesmärgile ja kestusele ning NPALS § 3 lg-s 1 sätestatud süüteo toimepanemisele. Kohus möönab, et lahkumisettekirjutuse tegemise ajaks ei olnud väärteoasjas veel otsust tehtud. Ettekirjutus tehti kinnipidamisprotokolli alusel. Väärteoasjas tehti otsus päev enne kaebaja väljasaatmist. Kohtu hinnangul on sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel siiski võimalik arvestada ka pärast ettekirjutuse tegemist ilmnenud asjaolusid.
17.2.HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Erandiks on vaid sama sätte lõige 31, mispuhul hinnatakse haldusakti õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Riigikohus on oma 19.02.2019 otsuses haldusasjas nr 3-17-1545 siiski märkinud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel kohustus võtta arvesse ka asjaolusid, mis ilmnevad pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või oluliselt väheneb. Tegemist on ennekõike olukorraga, kus ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasse kohtuliku hindamise vahel on pikk. Nii haldus- kui ringkonnakohtud peavad välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale muutunud. Kui muutunud asjaolude valguses ei ole 5(6)
haldusakt enam õiguspärane, tuleb kohtul see tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane (p 22).
17.3.Kohus leiab, et sama seisukohta on võimalik arvestada ka sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel. Kohtul on sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel kohustus selgitada välja ja kontrollida asjaolusid, mis ilmnevad pärast sissesõidukeelu kohaldamist. Sissesõidukeelu kohaldamise alused peavad kehtima ka isiku väljasaatmisel.
17.4.Kohtu hinnangul oli kaebaja väljasaatmise ajaks temast lähtuv oht vähenenud. Ohu vähenemist kinnitab 02.11.2018 väärteootsus nr xxxxxxxx ja asjaolu, et kaebaja ei pannud toime täiendavaid süütegusid. Viidatud otsusest nähtub, et menetleja tuvastas, et kaebaja pani toime NPALS § 3 lg-s 1 sätestatud väärteo. Karistuseks määrati NPALS § 151 lg 1 alusel rahatrahv 10 trahviühikut ehk 40 eurot. Kohtuväline menetleja arvestas karistuse määramisel, et kaebaja tunnistas narkootilise aine tarvitamist ja oli toimingute läbiviimisel koostööaldis. Menetleja pidas võimalikuks mõjutada kaebajat rahatrahviga, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Arvestades NPALS § 151 lg-s 1 sätestatud sanktsiooni ülemmäära, on selge, et kaebajat karistati sanktsiooni alammääras. Toimepandud süüteo raskus ei vasta seega kuidagi kohaldatud sissesõidukeelu kestusele. Kohus möönab, et trahvi tasumata jätmine võib mõningal määral osutada kaebaja suhtumisele avalikesse kohustustesse. Praegu ei suurenda see siiski kaebajast lähtuvat ohtu. Kolmeaastast sissesõidukeeldu võib kohaldada ennekõike isikute suhtes, kellest tuleneb piisavalt tõsine ja vahetu oht avalikule korrale. Ka sellisel juhul tuleb kaaluda isikuga seotud asjaolusid kogumis. Kuna kaebaja süütegu ei saa pidada avalikku korda oluliselt rikkuvaks, on sissesõidukeeld ebaproportsionaalne ja tuleb tühistada. Kohus rahuldab kaebuse.
17.5.Kohus märgib täiendavalt, et vastustajal on sellises olukorras võimalik isiku väljasaatmisel sissesõidukeeldu omaalgatuslikult lühendada. Praegu oli lahkumiskohustuse sundtäitmise ajaks väärteoasjas tehtud otsus vastustajale kättesaadav. Otsus tehti 02.11.2018, kaebaja saadeti sundkorras välja 03.11.2018. Seega oli tal võimalik sissesõidukeelu proportsionaalsust täiendavalt hinnata. Printsiibis võiks sissesõidukeelu kohaldamise täiendav hindamine motiveerida isikut lahkumiskohustust vabatahtlikult täitma. Sissesõidukeelu lühendamine oleks võimalik ka haldusakti kõrvaltingimusena, nt trahvi tasumine vms.
18.HKMS § 158 lg lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt välja mõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg-s 1 sätestatakse, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse ehk tegi otsuse vastustaja kahjuks. Menetluskulud kannab vastustaja. Tähtsust ei ole sellel, et kohus on lahkumiskohustuse osas varem menetluse lõpetanud. Kaebuselt on tasutud riigilõiv 15 eurot. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb see kulu vastustajalt välja mõista. Asjaolu, et riigilõivu on tasunud kolmas isik, ei mõjuta menetluskulu väljamõistmist vastustajalt. Kaebaja ei ole taotlenud muude menetluskulude hüvitamist, mistõttu jäävad ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.