Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.04.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1596
Haldusasi
A.Si kaebus ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – A.S (ik xxxxxxxxxxx), volitatud esindaja adv Marko Tammann Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.11.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
A.Si apellatsioonkaebus apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
ning
Tallinna
Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada A.Si apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2018 otsus menetluskulude osas (resolutsiooni p 3) ning teha selles osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja A.Si kasuks menetluskulu katteks 15 (viisteist) eurot. Ülejäänud esimese kohtuastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 23.11.2018 otsus muutmata.
5.Jätta A.Si apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) Eesti Vabriigi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-18-1596 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.S peeti kahtlustatavana kinni 04.10.2017 ning vahistati 06.10.2017 kohtumääruse alusel kahtlustatuna karistusseadustiku § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritava kuriteo (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil) toimepanemises. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 06.10.2017 määrusega piirati A.Si lühiajalisi kokkusaamisi ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust kuni kohtu alla andmiseni.
2.A.S esitas 02.05.2018 Tallinna Vanglale taotluse ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks oma elukaaslase ja nende ühise lapsega (sünd. 24.08.2016).
3.Tallinna Vangla jättis 11.05.2018 otsusega nr 5-11/18/11060-1 A.Si taotluse osaliselt rahuldamata, võimaldades A.Sil kohtuda 18.05.2018 elukaaslase ja lapsega vaheseinaga eraldatuna. 06.10.2017 kohaldatud lisapiirangud A.Si suhtlemisele tühistati osaliselt 18.12.2017 ning sellest ajast alates on taotlejal olnud võimalik suhelda elukaaslasega telefoni ja kirja teel ning lühiajalistel kokkusaamistel. Alates 09.02.2018 on taotlejal lubatud kohtuda ka oma lapsega. Suhtluspiirangud kehtisid kuni 16.03.2018. Alates 2018. aasta jaanuarist on taotleja viibinud seitsmel lühiajalisel kokkusaamisel elukaaslasega. Vangla ei ole kaebajale teinud takistust saada lapsega kokku klaasist vaheseinaga eraldatuna. Tallinna Vangla senise praktika järgi on lühiajalisi kokkusaamisi ilma vaheseinata võimaldatud põhjendatud taotluste alusel erakorraliste peresündmuste (nt lapse sünni) puhul ning pikaajaliselt vahi all viibinud vahistatutele, arvestades kohaldatud suhtlemiskeelu kestust. Vaheseinaga eraldamata kokkusaamiste lubamisel peab vangla arvestama eelvangistuse täideviimise korraga ja võimaliku ohuga vangla julgeolekule. Keelatud ainete ja esemete vanglasse sattumise vältimiseks kasutusel olevad läbiotsimise meetodid ja vahendid ei võimalda igakordselt tuvastada peidetud esemeid ja maandada julgeolekuriski miinimumini. 21.03.2018 leiti ja võeti taotlejale saabunud kirjast ära 18 õhukest sigaretipaberit. Kirja saatjaks oli märgitud taotleja elukaaslane. Viimase selgituste kohaselt ei olnud tema kirja saatjaks, vaid tema ja taotleja nime kasutas ära A.Si kambrikaaslase elukaaslane suhtlemiskeelust kõrvale hoidmiseks. Seda asjaolu ei ole vanglal võimalik tagantjärele kontrollida. Praegusel juhul kaalub vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek üles taotleja ning tema elukaaslase ja lapse huvid lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks ilma klaasist vaheseinata.
4.A.S esitas 11.05.2018 otsusele vaide koos alternatiivse mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega. Tallinna Vangla jättis vaide 10.07.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/135-2 rahuldamata ning 06.08.2018 otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
5.A.S esitas 09.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 11.05.2018 otsuse ja 10.07.2018 vaideotsuse tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks vaadata tema 02.05.2018 taotlus uuesti läbi ning mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. 1) Vaheseinata kokkusaamise mittevõimaldamine rikub kaebaja õigust perekonnaelu kaitsele (põhiseaduse § 26), täpsemalt kaebaja õigust hoida perekondlikke sidemeid. Kaebajal 2(10)
3-18-1596 on õigustatud ootus kohtuda oma lapsega vahetult, mitte vaid läbi vaheseina. Väikese lapse puhul on füüsiline kontakt vanemaga eriliselt oluline nii lapse kui ka vanema huvides. Kaebaja õiguste piiramine ei ole legitiimse eesmärgi – vangla julgeoleku tagamine – suhtes mõõdukas. Keelatud ainete ja esemete sattumist vanglasse saab vältida ka kokkusaajate läbiotsimise ja järelevalve abil. Pereliikmetel on õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-45-05, p 16). 2) Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud vaheseina kasutamist kokkusaamistel põhjendatuks üksnes äärmuslikel juhtudel. Lapse ja vangistuses viibiva vanema eraldamiseta lühiajalised kohtumised peaksid olema reegel, mitte erand. Kaebaja õiguste riive on intensiivne, arvestades, et kaebaja on vahi all viibinud juba üle üheksa kuu. Vahistuse jätkudes muutub perekonnaelu riive üha intensiivsemaks ning seda kaalukamad peavad olema vangla argumendid vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamiseks. 3) Vangla peab taotlust lahendades hindama nii vahistatust kui ka temaga kohtuvast isikust lähtuvat ohtu. Kaebaja ja tema elukaaslase puhul ei saa ohuriski pidada suureks. Asjaolust, et kaebajat süüdistatakse narkootikumide käitlemises, ei järeldu automaatselt, et kaebaja soovib narkootilisi aineid vanglasse toimetada. Kaebaja tegeleb sõltuvusest vabanemise nimel ning on esitanud MTÜ-le Lootuse Küla avalduse võõrutusprogrammis osalemiseks. Vangla 11.05.2018 otsuses mainitud kirja tubakapaberitega saatis kaebaja nimele tema kambrikaaslase elukaaslane, kes soovis kaebaja kaudu kambrikaaslasele kirja ja tubakapaberid edastada. See tegu ei ole kaebajale etteheidetav ning ei saa olla vaheseinata kokkusaamise võimaldamisest keeldumise aluseks. Kui vangla oleks tõsimeeli leidnud, et kaebaja on selle intsidendiga seotud, oleks vangla pidanud kaebaja suhtes algatama distsiplinaarmenetluse. Seda ei ole vangla teinud. 4) Olukord, kus vahistatule ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi, võib EIK ja Riigikohtu praktikat arvestades olla kaebuses toodud asjaoludel põhiseadusvastane. Seda enam on põhjust võimaldada kaebajale lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata. Ka vangla ise on pidanud vaheseinata lühiajalist kokkusaamist pikaajalise kokkusaamisega võrreldavaks alternatiiviks (haldusasi nr 3-18-1754). 5) Asja lahendamisel on vaja kontrollida vangistusseaduse (VangS) § 24 lg 2 teise lause ja vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 31 lg 2 põhiseaduspärasust.
6.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vastavalt VSKE § 31 lg-le 2 eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib eraldamiseta kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Eraldamiseta kokkusaamised toimuvad vangla korraldatavate ürituste raames, nt igaaastased koolilõpuaktused, emadepäeva tähistamine vms perepäev. Põhjendatud juhtudel võimaldab vangla eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi ka kinni peetava isiku taotluse alusel. Vastavalt VSKE § 33 lg-s 3 sätestatule tuleb eraldamiseta kokkusaamise vajadust põhjendada. Kehtiv õigus ei sätesta kinni peetava isiku subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega klaasist vaheseinata ruumis. Kokkusaajate klaasist vaheseinaga eraldamine on reegel, millest põhjendatud juhtudel on vanglal kaalutlusõigust kasutades võimalik teha erisusi. Sellise normistiku legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine (Tartu Ringkonnakohtu 09.11.2016 otsus asjas nr 3-15-2989). Erandi tegemisest võib keelduda, kui kokkusaamisega kaasneb täiendav julgeolekuoht. 2) Vangla keeldus eraldamiseta kokkusaamise võimaldamisest muu hulgas 21.03.2018 aset leidnud intsidendi tõttu, mil kaebajalt võeti ära tema elukaaslase poolt kirja teel saadetud 18 sigaretipaberit. Seda, et kaebaja elukaaslase nimel saatis kirja hoopis tema kambrikaaslase elukaaslane, hakkas kaebaja väitma alles pärast vangla 30.04.2018 otsuse kättesaamist, millega 3(10)
3-18-1596 keelduti kaebajale loa andmisest eraldamiseta kokkusaamiseks. Kaebaja kambrikaaslase elukaaslane edastas 04.05.2018 vanglale seletuskirja, milles ta kinnitab, et sigaretipaberite saatjaks oli tegelikult tema ning kiri oli adresseeritud A.Sile lootuses, et selle sisu jõuab kaebaja kambrikaaslaseni, kelle suhtes kehtis suhtlemiskeeld. Ka kaebaja elukaaslane väitis vanglale 08.05.2018 edastatud avalduses, et tema ei saatnud kaebajale kõnealust kirja. Kuna vanglal olid kirja saatja kohta vastuolulised andmed ning otsuse tegemise ajaks ei olnud keelatud esemete saatmise asjaolud selged, ei saanud vangla seda intsidenti kaebaja 02.05.2018 taotluse lahendamisel arvestamata jätta. 3) Kohtupraktika kohaselt on eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamise otsustamisel oluline kaal vahistusaja pikkusel. Tallinna Halduskohus on leidnud, et analoogselt VSKE §-s 45 sätestatud kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega võiks vahistatule eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise mõistlikuks ajavahemikuks olla näiteks kuus kuud (29.03.2016 otsus asjas nr 3-16-86). Taotluse esitamise hetkeks oli kaebuse esitaja olnud vahi all ca seitse kuud. Elukaaslasega suhtlemispiirangute lõppemisest oli möödunud ca neli ja pool kuud ning tütrega ca kaks ja pool kuud. Kaebaja vahistusaeg ei olnud taotluse menetlemise hetkel oluliselt pikem kui VSKE §-s 45 sätestatud kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ettenähtud tähtaeg. Lisaks tuleb arvestada, et kaebajal oli teisi võimalusi pereliikmetega aktiivseks suhtlemiseks ja peresidemete säilitamiseks – suhtlemine telefoni ja kirja teel ning vaheseinaga eraldatud lühiajalised kokkusaamised.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 23.11.2018 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Vangla 11.05.2018 otsuse ja 10.07.2018 vaideotsuse ning kohustas Tallinna Vanglat vaatama kaebaja 02.05.2018 taotlus uuesti läbi 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (resolutsiooni p 1). Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). 1) Tulenevalt VSKE § 31 lg-st 2 on kinnipeetava ja kokkusaamisele tulnud isiku eraldamine klaasist vaheseinaga reegel, millest vangla võib põhjendatud juhtudel teha VSKE § 31 lg 21 alusel erisusi. Seega ei sätesta kehtiv õigus kinnipeetava subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega klaasist vaheseinata ruumis. Kohtupraktika kohaselt on säärase normistiku legitiimseks eesmärgiks julgeolekuriskide vähendamine (Riigikohtu 30.01.2015 otsus nr 3-31-40-14, p 15). Kuna VSKE ega VangS ei täpsusta, mida peetakse silmas vangla poolt korraldatavate tegevuste all, tuleb lugeda sellega hõlmatuks põhimõtteliselt kogu kinnipidamise korraldus, mitte üksnes mingisuguses kindlas formaadis vangla korraldatavad üritused. Järelikult on võimalik VSKE § 31 lg 21 p-s 3 sätestatud erandi tegemine, kui külaliseks on VangS § 23 lg-s 1 nimetatud isik ning see on vajalik kinni peetava isiku sotsiaalsete sidemete katkemise vältimiseks. 2) Vangistuses viibiva isiku õigus lühiajalisele kokkusaamisele on PS § 26 kaitsealas (Riigikohtu 08.05.2014 määrus nr 3-3-1-12-14, p 13). PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus hõlmab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-4-1-9-10, p 43). Abikaasade/elukaaslaste ja nende laste vaheline vahetu lähedus ja füüsiline kontakt on perekonnaelu puutumatuse osaks ning sellele piirangute tegemine peab olema proportsionaalne. Lisaks kinni peetava isiku õigustele tuleb arvestada ka lapse õigust kohtuda oma vanemaga, seades esile lapse huvid (ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 3 ja art 9 p 3). Õiguskantsler on leidnud, et kinni peetavate isikute külastajatest eraldamiseta lühiajalised kokkusaamised perekonnaliikmete ja eelkõige lastega peaksid olema reegliks, mitte erandiks. 3) Õige ei ole vastustaja seisukoht, et 11.05.2018 seisuga olid neil vastuolulised andmed sigaretipaberitega kirja kohta. Vastustaja ei ole näidanud, et vangla oleks pärast 08.05.2018 seletuse saamist kogunud selle intsidendi kohta täiendavaid tõendeid. Arvestades, et 18.06.2018 4(10)
3-18-1596 võimaldati kaebajale ja tema elukaaslasele ilma vaheseinata kokkusaamine, jääb ebaselgeks, mis vahepeal muutus. Samade faktiliste asjaolude pinnalt ei tohiks vangla erineval ajal teha erinevaid otsuseid, jättes kaalumata poolte huvid. Sõltumata sellest, kes oli kirja tegelik saatja, oleks ebaõiglane karistada selle adressaati ehk kaebajat. 4) Vangla oleks pidanud põhjalikumalt kaaluma, kas vaheseinata kokkusaamise võimaldamisest keeldumine on proportsionaalne kaebaja, tema lapse ja elukaaslase õiguse suhtes perekonnaelu puutumatusele. VSKE § 31 lg 21 p-st 3 tuleneb vanglale kohustus pikaaegselt vahi all viibinud isikule mõistlike ajavahemike järel korraldada tegevusi, mille raames on selleks soovi avaldanud kinnipeetaval võimalus ilma vaheseinaga eraldamata kohtuda vähemalt oma kõige lähedasemate perekonnaliikmetega, kui selle vastu ei räägi mingisuguseid iseäranis kaalukaid asjaolusid. Selliseks tegevuseks nimetatud sätte tähenduses võib olla ka lühiajalise kokkusaamise korraldamine tingimustes, kus isikud saavad küll järelevalve all, ent ilma neid eraldava füüsilise tõkketa kokku saada. Eriti tuleks selliseid kokkusaamisi soodustada laste ja nende vanemate vahel. Usutav on vastustaja seisukoht, et vanglas kasutatavad läbiotsimise meetodid ja vahendid ei võimalda alati usaldusväärselt tuvastada peidetud esemeid ja vähendada julgeolekuriski nullini, kuid praegusel juhul ei kaalu julgeolekurisk üles kaebaja ja tema lapse ning elukaaslase huvi vahetu suhtlemise vastu. On üldteada asjaolu, et väikese lapsega kontakti loomiseks on füüsiline lähedus vältimatu eeltingimus. Arvestades, et laps võib isa pika eemaloleku tõttu võõristada, peab kokkusaamisel viibima ka lapse ema. Kokkusaamisel tuleb tagada, et laps saaks ka reaalselt otsese kontakti võimalust kasutada. Vangla ei ole vaidlustatud otsuses neid asjaolusid kaalunud ega põhjendanud, miks ta leiab, et vanglas julgeoleku tagamine kaalub üles kaebaja ning tema elukaaslase ja lapse õiguse perekonnaelu puutumatusele. 5) Vahistatud isiku puhul esineb võimalus, et teda ei mõisteta süüdi ning temalt vabaduse võtmine osutub alusetuks. Järelikult on vahistatud isiku puhul oluline tagada tema sotsiaalsete ja perekondlike sidemete säilimine. Kaebajale ei kehti enam kriminaalmenetlusest tulenevaid piiranguid suhtlemisele, kuid ometi on ta halvemas olukorras kui süüdimõistetu, sest vahistatutele ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi. Seda olukorda on võimalik kompenseerida VSKE § 31 lg-s 21 sätestatud erandite kohaldamisega. Vangla ei pea eraldamiseta kokkusaamisi võimaldama sama sageli kui lühiajalisi kokkusaamisi pereliikmetega. Mõistlik ajavahemik eraldamiseta kokkusaamise võimaldamiseks ei saa olla pikem kui kuus kuud, arvestades, et karistust kandvale kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt sellise ajavahemiku jooksul pikaajaline kokkusaamine. Sellise sagedusega ilma vaheseinata kokkusaamise võimaldamine ei saa vangla jaoks kujutada sellist julgeolekuohtu, mis kaaluks üles vahistatu õiguse perekonnaelu kaitsele. Samuti ei tekita need vanglale ülemäära suurt halduskoormust. 6) Kaebaja taotlus VangS § 24 lg 2 ja VSKE § 31 lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 7) Kahju hüvitamise taotlus ei ole põhjendatud, kuna kaebaja ei ole näidanud, milles seisneb talle õiguste rikkumisega tekkinud kahju. Samuti ei ole kaebaja õiguste rikkumine niivõrd intensiivne, et see peaks kaasa tooma mittevaralise kahju hüvitamise rahas. Kaebaja õigused saavad taastatud vangla poolt uue kaalutletud otsuse tegemisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.A.S palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus jättis rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõude, ja teha asjas uus otsus, millega kaebus täielikult rahuldada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. 5(10)
3-18-1596 1) Kohus jättis kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendamatult rahuldamata. Vaheseinata kokkusaamise võimaldamisest tekkinud hingelisi kannatusi pole kaebajal võimalik tõendada. Kaebaja laps oli taotluse esitamise ajal vaid aasta ja seitsme kuu vanune ega olnud võimeline kaebajaga kokkusaamisel telefoni teel suhtlema. On üldteada asjaolu, et vanema ja lapse vahelise füüsilise kontakti puudumisel võib laps vanemast võõrduda. Lapsega vahetu kontakti puudumine mõjutas kaebajat eriliselt raskelt, kuna vangistuses viibides ei saanud ta oma läbielamisi leevendada asendustegevustega, mis on võimalikud vabaduses viibivatele inimestele. 2) Halduskohus kohaldas valesti riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-t 1, PS §-i 25 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-t 8. PS §-s 25 sätestatud moraalse kahju hüvitisel on lisaks kompensatoorsele ka tõrjuv eesmärk, st kahjuhüvitise väljamõistmine aitab ära hoida tulevasi õiguste rikkumisi. 3) Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja tasutud riigilõiv (250 eurot) hõlmas ka tühistamisnõudeid, mille halduskohus rahuldas. Riigilõivu väljamõistmiseks ei pea menetluskulude nimekirja esitama. Sõltumata sellest, kas kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele või mitte, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 30 eurot.
9.Tallinna Vangla vaidleb A.Si apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. 1) Halduskohus jättis põhjendatult rahuldamata kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. 2) HKMS § 101 lg-te 1 ja 2 järgi on menetluskuluks mh riigilõiv. HKMS § 109 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Seadus ei tee riigilõivu osas erandit. Kuna kaebaja ei esitanud menetluskulude nimekirja, jättis halduskohus kaebaja menetluskulud õigesti tema enda kanda.
10.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. 1) Halduskohus tõlgendas VSKE § 31 lg 21 p-i 3 ebaõigesti. See säte ei kohusta vanglat konkreetseid tegevusi korraldama, ei reguleeri selliste tegevuste sagedust ega seo tegevuste võimaldamist kinnipidamisajaga. Vastupidisele seisukohale ei ole alust asuda ka VangS § 23 lg 2 alusel, mis paneb vanglale üldise kohustuse soodustada vanglavälist suhtlemist ja peresidemete säilitamist. 2) Halduskohus ei põhjendanud, millele tugineb tema seisukoht, et vangla on taotluse lahendamisel ebaõigesti arvestanud 21.03.2018 juhtumiga, kus kaebajale adresseeritud ümbrikust leiti sigaretipaberid. Kaebaja asus alles 01.05.2018 väitma, et sigaretipaberid saadeti tema kambrikaaslasele. Kuna selle asjaolu tõttu oli vanglal põhjust kahelda elukaaslaste väidete õigsuses, on vaidlustatud otsuses õigesti märgitud, et 11.05.2018 seisuga olid sigaretipaberite saatmist puudutavad tõendid vastuolulised. Vaheseinata kokkusaamise mittevõimaldamine ei ole kinni peetava isiku karistamine, vaid on seotud julgeoleku tagamisega vanglas. Erandi tegemise otsustamisel peab vangla hindama nii kinni peetava isiku kui ka temaga kokku saava isiku tausta. Praegusel juhul ei saanud julgeolekukaalutlustel kaebajale eraldamiseta kokkusaamist lubada. Vangla võimaldas kaebajal elukaaslasega kohtuda klaasist vaheseinaga eraldatult. See, et viimane ei võtnud kokkusaamisele kaasa nende ühist last, ei ole etteheidetav vanglale.
6(10)
3-18-1596 3) Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et 18.06.2018 seisuga, mil kaebajal võimaldati lapse ja elukaaslasega ilma eraldamiseta kokkusaamine, ei olnud asjaolud võrreldes 11.05.2018 otsuse tegemise ajaga muutunud. Vanglal tuli uue taotluse lahendamisel arvestada vahistuse kestusega. 4) Halduskohtu otsus on ka vastuoluline: ühest küljest heidab kohus vanglale ette põhjenduste puudumist, teisest küljest leiab kohus, et vangla nimetatud julgeolekurisk ei kaalu üles kaebaja huvi kohtuda elukaaslase ja lapsega ilma vaheseinaga eraldamata. Halduskohus on asunud teostama kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtuotsuse resolutsioonis on halduskohus kohustanud vanglat kaebaja 02.05.2018 taotlust uuesti lahendama, kuid on kohtuotsuse põhjendavas osas sisuliselt teinud kaalutlusotsuse vangla eest ära.
11.A.S vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Pereliikmetega, iseäranis lastega ilma vaheseinata kokkusaamisi mitte võimaldades eirab vangla järjepidevalt EIK praktikat. Vangla teeb oma apellatsioonkaebuses etteheiteid üksikute halduskohtu otsuse lausete kohta, jättes arvestamata konteksti. Kohus ei ole vangla eest kaalutlusotsust teinud, vaid on kontrollinud vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Esmalt lahendab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (I), seejärel kaebaja A.Si apellatsioonkaebuse (II) ning viimaks jagab menetluskulud (III). I
13.Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub tühistamis- ja kohustamisnõudeid puudutavas osas halduskohtu seisukohtadega ja järgib neid ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
14.VSKE § 31 lg 1 sätestab, et lühiajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. VSKE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik (kokkusaaja) kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas klaasist vaheseinaga. VSKE § 31 lg 21 p-st 3 tulenevalt võib vangla eraldamiseta kokkusaamist võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. VangS § 23 lg 1 järgi on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 23 lg 2 kohaselt soodustab vanglateenistus kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.
15.Ringkonnakohtu hinnangul saab VSKE § 31 lg 21 p 3 tõlgendada selliselt, et see annab vanglale laia kaalutlusruumi pereliikmetega eraldamata kokkusaamise võimaldamisel. Oma apellatsioonkaebuses ei ole vangla vaielnud vastu kohtu seisukohale, et vangla poolt korraldatava tegevusena saab käsitada ka lühiajalist kokkusaamist. Asjaolust, et kaebajale võimaldati eraldamiseta kokkusaamine 18.06.2018 ning tegemist polnud erisündmusega, järeldub, et vangla tõlgendab ka praktikas nimetatud sätet laiendavalt. Iseäranis oluline on eraldamiseta kokkusaamise võimaldamine vahistatute jaoks, kellele pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Halduskohus on ka õigesti rõhutanud lapse huve ning seda, et väikelapsega kontakti loomiseks on vältimatult vajalik füüsiline kokkupuude. Läbi klaasist vaheseina, kasutades telefoni, ei ole vanemal mõistlikult võimalik alla kahe aastase lapsega suhelda ega selleks 7(10)
3-18-1596 vajalikku lähedustunnet luua. Ringkonnakohus nõustub ka õiguskantsleri seisukohaga, et kinni peetavate isikute külastajatest eraldamiseta lühiajalised kokkusaamised perekonnaliikmete ja eelkõige lastega peaksid olema reegliks, mitte erandiks1. Vangla ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel arvestanud nende asjaoludega ega kaebaja vahistuse kestusega, mis otsuse tegemise ajaks oli enam kui seitse kuud. Seoses vastustaja väitega, et vangla on korduvalt võimaldanud kaebajal elukaaslase ja lapsega vaheseinaga eraldatult kokku saada, märgib ringkonnakohus, et selline kokkusaamise viis ei asenda eraldamata kokkusaamist – eriti juhul, kui tegemist on väikese lapsega.
16.Riigikohus on leidnud, et lühiajaliste kokkusaamiste normistiku legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine. VSKE §‐ga 31 antud diskretsiooni kasutamisel tuleb vanglal hinnata eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski määratlemisel saab arvestada muu hulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Ohuriskide olemasolul tuleb hinnata ka piiranguvaba kohtumise põhjendatust ja muid olulisi asjaolusid (Riigikohtu 30.01.2015 otsus nr 3-3-1-40-14, p-d 15 ja 16).
17.Vangla on eraldamiseta kokkusaamise mittevõimaldamist põhjendanud julgeolekuriskiga, täpsemalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete sattumise võimalusega vanglasse. Neid aineid on tavapärase kompamise teel toimuva läbiotsimise käigus keeruline avastada, mistõttu ei saa julgeolekuohtu läbiotsimisega täies ulatuses minimeerida. Kaebajat süüdistatakse suures koguses kokaiini vahendamises ning kaebaja on ise tunnistanud oma narkosõltuvust. Vangla on leidnud, et kaebaja ja tema elukaaslase kokkusaamise puhul esineb keelatud ainete või esemete vanglasse sattumise oht, kuna 21.03.2018 leiti kaebajale tema elukaaslase poolt saadetud kirjast sigaretipaberid, mis on vanglas keelatud. Vaidlustatud otsuses on viidatud kaebaja elukaaslase 08.05.2018 pöördumisele, mille kohaselt ei olnud tema kirja saatjaks, vaid selle saatis kaebaja kambrikaaslase elukaaslane lootuses, et kiri jõuab kaebaja kambrikaaslaseni, kelle suhtes rakendati suhtlemispiirangut. Sama kinnitas kaebaja kambrikaaslase elukaaslane oma 01.05.2018 ja 07.05.2018 seletuskirjades. Vangla ei ole nendele selgitustele hinnangut andnud, vaid on üksnes märkinud, et kaebaja elukaaslase pöördumises väidetud asjaolusid pole võimalik tagantjärele kontrollida. Samuti on vangla viidanud, et kaebaja teavitas kambrikaaslase elukaaslase poolt tema nimele kirjade saatmisest vanglat alles pärast seda, kui ta sai kätte 30.04.2018 otsuse, millega samuti keelduti kaebajale eraldamiseta kokkusaamise võimaldamisest. Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud, milline on vangla seisukoht 21.03.2018 intsidendi kohta, arvestades asjaosaliste selgitusi. Vangla on otsuses viidanud keelatud ainete, eelkõige narkootiliste ja psühhotroopsete ainete vanglasse sattumise ohule, kuid otsusest ei selgu, kas vanglal on tõsiselt alust arvata, et kaebaja elukaaslase kaudu võivad vanglasse sattuda keelatud ained või esemed. Kohtumenetluses on vastustaja märkinud, et vanglal olid kirja saatja kohta vastuolulised andmed ning otsuse tegemise ajaks ei olnud sigaretipaberite saatmise asjaolud selged. Samas ei ole vastustaja selgitanud, millised asjaolud vajasid täiendavat uurimist või tõendamist. 11.05.2018 otsuses on vangla märkinud, et tal ei ole võimalik kontrollida kaebaja elukaaslase väidet, et kaebaja nimele saadetud kiri oli venekeelne, mida kaebaja elukaaslane enda kinnitusel ei valda. Asjaosaliste selgitused esitati vanglale enne VSKE § 35 lg-s 2 sätestatud tähtaja saabumist ning nende põhjal oli vanglal võimalik kaaluda, kas pidada neid usutavaks või mitte.
18.Ringkonnakohus märgib, et isegi kui vangla kahtles kaebaja, tema elukaaslase ja kambrikaaslase elukaaslase seletuste tõele vastavuses põhjusel, et kaebaja ei olnud enne Õiguskantsleri 2014. aasta kontrollkäigu Viru Vanglasse kokkuvõte, lk 19. Kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_viru_vangla_1.pdf.
8(10)
3-18-1596 30.04.2018 otsuse kättesaamist vanglat teavitanud kambrikaaslase elukaaslase poolt kaebaja elukaaslase nime all saadetud kirjadest, pidi vangla sellegipoolest põhjendama, miks kaalub sellest intsidendist tulenev väidetav oht vangla julgeolekule üles kaebaja õiguse saada ilma eraldamiseta kokku oma lapsega, kellega tal pole olnud vahetut kokkupuudet juba enam kui seitse kuud. Arvestades, et kõigest veidi enam kui kuu aega pärast 11.05.2018 otsuse tegemist võimaldati kaebajal elukaaslase ja lapsega eraldamiseta kokku saada, ei pidanud vangla julgeolekuohtu ilmselt väga suureks.
19.Halduskohus ei ole vastustajale ette heitnud vaidlustatud otsuses põhjenduste täielikku puudumist. Samuti ei ole kohus teostanud kaalutlusõigust vangla eest, vaid on toonud välja kaalutlusvead 11.05.2018 otsuses. Uut otsust tehes tuleb vanglal arvestada kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas kohtuotsuses nimetatud asjaolusid. II
20.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jätnud kaebaja kahju hüvitamise nõude õigesti rahuldamata.
21.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et mittevaralise kahju tekkimist pole üldjuhul võimalik tõendada. Kohtupraktika kohaselt piisab, kui kaebaja tõendab asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest aga ei järeldu, et igasuguse RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguse rikkumise korral peaks kannatanule välja mõistma kahjuhüvitise.
22.02.05.2018 taotluse esitamise ajaks oli kaebaja viibinud vahi all ligi seitse kuud. Esimene võimalus lapsega kokku saada avanes kaebajal 2018. aasta veebruaris, kui prokuratuur tühistas kaebaja suhtes kehtivad suhtlemispiirangud kaebaja last puudutavas osas. Vangiregistri väljavõtetest (tl 32-34) nähtuvalt registreeris vangla korduvalt kokkusaamised kaebaja lapsega, kuid need jäid ära, kuna ema ei võtnud last kokkusaamisele kaasa. 18.06.2018 viibis kaebaja lühiajalisel kokkusaamine lapsega ilma klaasist vaheseinata. Seega toimus kaebaja soovitud viisil kokkusaamisel vaid üks kuu pärast 11.05.2018 otsusega võimaldatud eraldatud kokkusaamise toimumist ning kaheksa ja pool kuud pärast kaebaja vahi alla võtmist. Kui lugeda eraldamiseta kokkusaamiste võimaldamise minimaalseks sageduseks kord poole aasta jooksul – sellise sagedusega võimaldatakse VSKE § 45 alusel kinnipeetavatele pikaajalisi kokkusaamisi – on vangla selle nõude täitnud, sest esimene eraldamiseta kokkusaamine võimaldati kaebajale pool aastat pärast elukaaslase osas suhtluspiirangu tühistamist. Õigusvastase 11.05.2018 otsusega tekitatud kaebaja õiguste riivet ei ole alust pidada väga intensiivseks. Igal juhul ei saanud 18.05.2018 eraldamiseta kokkusaamise ärajäämine tekitada kaebajal selliseid hingelisi kannatusi, mida peaks kompenseerima rahalise hüvitise väljamõistmisega. Kaebaja on saanud pärast suhtlemispiirangu osalist tühistamist elukaaslasega kohtuda reeglina kaks korda kuus, samuti suhelda temaga telefoni ja kirja teel. Seega ei ole kaebaja olnud oma perest täiesti isoleeritud.
23.Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda eraldamiseta kokkusaamist, vaid tal on õigus nõuda kaalutlusvigadeta otsuse tegemist. Tühistamis- ja kohustamisnõuete rahuldamisega on see kaebaja õigus taastatud.
24.Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust ka menetluskulude osas. Kaebaja menetluskuluks halduskohtus oli kaebuselt tasutud riigilõiv 250 eurot. Muude menetluskulude kohta kaebaja menetluskulude nimekirja ega kuludokumente ei esitanud. Halduskohus jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda, kuna kaebaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist. Ringkonnakohus märgib, et riigilõivu väljamõistmiseks pole vaja kohtule esitada kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (vt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-12 p 71 ja seal 9(10)
3-18-1596 viidatud kohtupraktika). Seega oleks halduskohus pidanud vastustajalt välja mõistma riigilõivu proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 104 lg 1 teise lause kohaselt on kaebaja tasunud riigilõivu 250 eurot (riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 3). Tühistamis- ja kohustamisnõude esitamisel ilma hüvitamisnõudeta oleks tulnud tasuda 15 eurot (RLS § 60 lg 1). Kuna tühistamis- ja kohustamisnõuded rahuldati, tuleb vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista 15 eurot. Ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu otsust. III
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Ringkonnakohus vabastas kaebaja menetlusabi korras 250 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu jääb HKMS § 118 lg 3 esimese lause kohaselt riigi kanda. Muude menetluskulude kohta pole pooled ringkonnakohtule kuludokumente esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.