Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. aprill 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-240
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korralduse nr 1694-k tühistamiseks ja Väina tee 21 tagastamismenetluse lõpetamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv abi Evelin Prunt Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge Lumiste Kolmas isik – YY, volitatud esindajad v.adv Jüri Sirel ja adv Janne-Liisa Ottis
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
15.aprilli 2019. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-240 muutmata.
2.Mõista XX-lt välja YY apellatsiooniastme menetluskulu 756 (seitsesada viiskümmend kuus) eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.05.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-18-240 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni (ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) 22.11.1993 otsusega nr 1284 tunnistati omandireformi objektiks kinnistul aadressil Väina tee 21, Tallinn (endine registriosa nr 3973, maaüksus nr 169) asuvad ehitised ja maa ning vara osas õigustatud subjektiks EE.
2.Tallinna Linnavalitsuse 10.02.1994 korraldusega nr 199-k tagastati vara EE-le. Vara üleandmise kohta koostati 31.03.1994 akt nr 4.
3.ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 13.09.1999 otsusega nr 10954 enda 22.11.1993 otsuse nr 1284 ning jättis EE taotluse vara tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 27.10.1999 korraldusega nr 7114-k Tallinna Linnavalitsuse 10.02.1994 korralduse nr 199-k kehtetuks.
4.Tallinna Linnakohus tuvastas 18.09.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-1467/00, et Tallinna Linnavalitsuse 31.03.1994 akt nr 4 on tühine ning tunnistas Tallinna linna omandiõigust varale.
5.Tallinna linn sõlmis 29.05.2002 XX-ga müügi- ja asjaõiguslepingu Väina tee 21 asuvate eluruumide erastamiseks.
6.ÕVVTK Harju maakonnakomisjon (ÕVVTK) vaatas 14.04.2011 otsusega nr 12374 EE vara tagastamise taotluse uuesti läbi seoses Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 kehtivuse kaotamisega alates 12.10.2006. ÕVVTK tunnistas viidatud otsusega vara omandireformi objektiks ning EE õigustatud subjektiks. Nimetatud otsusega on lisaks kinnitatud vara tagastamise nõudeõiguse üleminekut EE-lt tema pärijale YY-le.
7.Tallinna Linnavalitsus jättis 23.05.2012 korraldusega nr 736-k EE vara tagastamise taotluse rahuldamata, kuivõrd vara oli tagastamise otsustamise hetkel XX heauskses omandis ning alustas vara kompenseerimise menetlust. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.10.2013 jõustunud otsusega asjas nr 3-12-1599 Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736k. Tallinna Ringkonnakohus kohustas Tallinna Linnavalitsust uuesti EE vara tagastamise avaldust läbi vaatama.
8.Tallinna Linnavalitsus võttis 18.08.2014 korraldusega nr 1217-k vara Pirita Linnaosa Valitsuse valitsemisele ja bilanssi. Korralduse p-ga 2 kinnitati Finantsplaneerimise OÜ 10.04.2014 ekspertarvamus vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse aluseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.06.2017 otsusega haldusasjas nr 3-14-52784 Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k p-i 2. Otsus jõustus 25.07.2017.
2(11)
3-18-240
9.Tallinna Linnavalitsus otsustas 08.11.2017 korraldusega nr 1694-k kinnitada Väina tee 21, endisel kinnistul nr 3973 asuva elamu kohta Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 koostatud „Ekspertarvamus ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta“ (töö nr TR 1855/2017) ja võtta selle edaspidi aluseks Väina tee 21 elamu tagastamise taotluse lahendamisel. Korraldusega tagastati Väina tee 21, endisel kinnistul nr 3973 asuvast elamust 70/100 mõttelist osa YY-le. Samuti määrati toimingud vara YY-le tagastamiseks.
10.XX esitas 01.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korralduse nr 1694-k tühistamiseks ja Väina tee 21 tagastamismenetluse lõpetamiseks kohustamiseks. Kaebajal on kaebeõigus. Kaebaja on alates 1969. a-st kasutanud Väina tee 21 ehitist enda elukohana ning avaldanud vastustajale soovi eluruum erastada. Vaidlustatud korraldusega on Tallinna linn otsustanud vara YY-le tagastada, mis välistab maareformi seaduse (MaaRS) § 20 lg 1 ja eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 lg 1 kohaselt vara kaebaja poolt erastamise võimaluse. Tallinna linna ja ZZ vahelise üürilepingu sõlmimist on vastustaja kinnitanud ning tõendanud. Kaebaja on üürisuhte aluseks olevatel dokumentidel märgitud kui ZZ perekonnaliige. Üürileandja ja üürniku kinnitus üürisuhte olemasolu kohta on piisav üürilepingu kehtivuse tõendatuks lugemiseks. Vastustaja on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebajale ei antud enne vara tagastamise küsimuse otsustamist võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Seda ei väära asjaolu, et kaebaja on olnud teadlik vara tagastamise menetlusest. Kaebaja eeldas, et tal on võimalus esitada arvamus ja vastuväited nii 2017. a ekspertarvamuse kui ka otsuse eelnõu osas. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (Kord) p-i 25 kohaselt oleks vastustaja pidanud esmalt kindlaks määrama, millised asjaolud on vaja täiendavalt tõendada ja millised materjalid täiendavalt hankida. Alles siis, kui kõik Korra p-s 24 nimetatud otsuse tegemise aluseks olevad dokumendid on kogutud, oleks vastustaja saanud asuda kaaluma vara tagastamist kolmandale isikule. Korraldus on tehtud kitsalt 2017. a ekspertarvamusele tuginedes. Vara tagastamise toimikule ega menetluses kogutud täiendavatele tõenditele haldusaktis viidatud ei ole. Kaebaja on juba 2015. a jaanuaris ja veebruaris esitanud vastustajale ja Harju Maavalitsusele argumendid ja tõendid, miks EE ei saa olla õigustatud subjektiks ja vara ei saa olla omandireformi objektiks. Need argumendid on jäetud arvestamata. Vastustajal ei ole isegi korrektset toimikut ega ülevaadet asjas kogutud tõenditest. Haldusakt on õigusvastane vara tagastamist ettevalmistavas menetluses tehtud otsuste õigusvastasuse tõttu. Kui vastustaja on otsustanud vara tagastamise, on ta kohustatud kontrollima ka neid eeltoiminguid ja otsuseid, mis on viinud vara tagastamise otsustamiseni. Vastustaja oleks pidanud haldusakti andmiseks arvestama ja hindama asjas kogutud materjale, sh ÕVVTK 2011. a otsuse õiguspärasust (vt Korra p 16). Vara tagastamise ettevalmistava menetluse ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku puudused välistavad vara YY-le tagastamise võimaluse. Toimikus puudub EE tähtaegselt esitatud taotlus talle vara tagastamiseks. Lähtutud on AA poolt esitatud avaldusest. Samas puudub toimikus tõend, et AA esitas taotluse enne 17.01.1992. Avaldusel olev allkiri ei ole Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (Avalduste läbivaatamise kord) p-i 7 kohaselt tõestatud, millest tulenevalt tuleb avaldus lugeda mitteesitatuks. Esineb kahtlus, et AA avaldus on võltsitud või esitatud mittetähtaegselt. Taotluse esimesele koopiale lisatud postikviitung ei võimalda lugeda sinna 3(11)
3-18-240 kantud numbreid viisil, et tuvastada kuupäevaks 29.11.1991. Avalduste registreerimise raamatu kohaselt võib tuletada, et avaldus esitati 1993. a-l. Isegi kui taotlus esitati 29.11.1991, siis ei vasta taotlusel märgitud kuupäev Tallinna I Õigusnõuandla orderi nr 6917 märgitud kuupäevale, mis on antud 24.12.1991. Eelnevat arvesse võttes ei ole EE õigustatud subjektiks tunnistamisele eelnenud nõuetekohase vara tagastamise avalduse esitamist, mistõttu ei ole Tallinna Linnavalitsus saanud vara tagastamist otsustada. Vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Arhiivides ei ole leitud andmeid vara natsionaliseerimise kohta ning ÕVVTK 2011. a otsuses ei ole tuvastatud natsionaliseerimise aega ega alust ning vara omandireformi objektiks tunnistamist on põhjendatud üldsõnaliselt ja vastuoluliselt. Seega on ÕVVTK 2011. a otsus Väina tee 21 omandireformi objektiks tunnistamise kohta väär. YY-l puudub vara tagastamise nõudeõigus. Kuna EE ei olnud õigustatud subjektiks, siis ei saanud YY vara tagastamise nõudeõigust pärida. EE oli õigustatud subjekti alaneja sugulase HH endine abikaasa, st ta ei vasta ORAS § 8 lg 3 p-i 1 tunnustele. Lisaks abiellus EE 1949. a-l uuesti ja ei saanud seetõttu enam omada õigusi HH abikaasana. EE suri enne õigustatud subjektiks tunnistamist ja ÕVVTK 2011. a otsus on tehtud postuumselt, mis läheb vastuollu ORAS § 8 lg-st 5 tuleneva pärijate ringi laiendamise keeluga. Haldusakt põhineb mittekohasel ekspertarvamusel. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes on ekspert ümber hinnanud 2014. a ekspertarvamuses tuvastatud uuenduste ja parenduste väärtused. Samuti ei välista ekspertarvamuse olemasolu vastustaja uurimiskohustust ning Korra sätete alusel ei ole see valla- või linnavalitsusele siduv. Vastustaja on vääralt asunud seisukohale, et ehitis kuulub YY-le tagastamisele 70/100 mõttelises osas. Ringkonnakohtu jõustunud otsuse asjas nr 3-14-52784 tulemusel tühistati 18.08.2014 korraldus nr 1217-k. Mistahes muud otsust ei tehtud. Ringkonnakohus ei otsustanud siduvalt, millises ulatuses on Väina tee 21 ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Menetlus- ja vorminõuete rikkumine on toonud kaasa asja ebaõige lahendamise. Kuivõrd vastustaja on ekslikult seisukohal, et tal puudub kohustus kontrollida ÕVVTK otsuse õiguspärasust või ümber hinnata 2017. a eksperthinnangu järeldusi, siis on vastustaja möönnud, et ta ei ole teostanud haldusakti andmiseks kaalutlusõigust ega kontrollinud vara tagastamise eelduste täitmist.
11.Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata. ÕVVTK 2011. a otsus, millega on tuvastatud Korra p-s 19 nimetatud asjaolud, on õiguslikult siduv vara tagastamise või kompenseerimise üle otsustavale valla- või linnavalitsusele (nt Riigikohtu lahendid nr 3-1-2-27-03, p 19; 3-3-1-51-01, p 4). ÕVVTK 2011. otsus on kehtiv ning selle resolutiivosa on vastustajale kohustuslik. Vastustajal ei ole pädevust ega volitusi tuvastada vara võõrandamise õigusvastasust, vara koosseisu, ega õigustatud subjekti. Seega ei saanud vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel otsustada, kas maakonnakomisjon on õigesti tuvastanud vara võõrandamise õigusvastasuse, õigustatud subjekti jms vara tagastamisel tähtsust omavaid asjaolusid. ÕVVTK 2011. a otsuse õiguspärasus ei saa olla kohtuvaidluse esemeks, kuna seda ei ole vaidlustatud. Kaebaja etteheited maakonnakomisjoni otsusele on ka põhjendamatud. EE tütar AA esitas notariaalselt tõestatud volikirja alusel oma ema nimel Väina tee 21 kinnistu tagastamise avalduse. Kaebaja poolt esitatud avalduse koopiast nähtub avaldusele lisatud postikviitung kuupäevaga 29.12.1991. Asjaolu, et avaldus on registreerimise raamatusse ekslikult kantud 29.11.1991, ei tähenda, et avaldust ei ole esitatud tähtaegselt (s.o enne 17.01.1992). Allkirja
4(11)
3-18-240 on kinnitanud Tallinna I Õigusnõuandla filiaali juhataja TL, kes oli avalduse esitamise ajal vandeadvokaat, kellel oli õigus tõestada dokumentide ärakirju. Väär on kaebaja arvamus, et vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Tallinna Linnaarhiiv ei ole 14.11.2000 (I kd, tl 133) kirjas kinnitanud, et Väina tee 21 ehitist ei ole natsionaliseeritud, vaid on nentinud, et puuduvad andmed Mere pst 169 (praegune Väina tee 21) maja natsionaliseerimise kohta ning selgitatud, et 01.11.1940 ENSV Teatajas avaldatud Eesti NSV Rahvakomissaride määrus majade natsionaliseerimise kohta oli juhend, mitte täidesaatev akt. ÕVVTK 2011. a otsuses on õigesti tuvastatud Väina tee 21 ehitiste õigusvastane võõrandamine. Maakonnakomisjoni otsusest nähtuvalt on tõendatud, et EE oli endise omaniku lapse HH abikaasa, kes on omandireformi õigustatud subjekt ORAS § 8 lg 3 p-i 2 alusel. Kuna abielu lõppes HH surmaga, on EE abikaasa esimese ringi pärija ning tema pärimisõigus ei lõppenud uuesti abiellumisega. Vastustaja ei nõustu, et vaidlustatud korraldus põhineb mittekohasel ekspertarvamusel. Vaidlustatud korralduses on lähtutud Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 koostatud ekspertarvamusest, mis on koostatud haldusasjas nr 3-14-51784 kohtumääruse alusel. Kaebaja oli nimetatud menetluses menetlusosaline ja tal oli võimalik esitada ekspertarvamusele vastuväiteid, kuid kaebaja seda teinud ei ole.
12.YY palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja pole tõendanud kaebeõiguse olemasolu. Vastustaja poolt 02.03.2018 kohtule esitatud korterikaardi kande kohaselt oli 1969. a-l üürnikuks ZZ. Kaebaja on ise esitanud kohtule Pirita Linnaosa Valitsuse 29.01.2018 kirja (I kd, tl 135), milles on nimetatud, et Väina tee 21 asuva elamu osalise tagastamise materjalide hulgas puudub XX ja Tallinna linna vahel sõlmitud üürileping. Kaebaja ei ole siiani tõendanud üürisuhte olemasolu. Kaebaja ega ükski temaga seotud isik ei ole vähemalt alates 1993. a-st, kui Väina tee 21 elamu tunnistati esmakordselt omandireformi objektiks, tasunud üüri. On tõendatud, et kaebaja ei ela Väina tee 21 aadressil, mis välistab üürnike õigustele tuginemise ORAS § 121 lg 8 järgi. Subjektiotsus ja vara tagastamise otsus on õiguspärased ja kehtivad. Haldusasja nr 3-14-52784 kohtumenetluses viidi läbi uus ekspertiis Väina tee 21 ehitise säilimise hindamiseks. Kaebaja ja ZZ osalesid menetluses vastustaja poolel kolmandate isikutena. Kaebaja vaidlustab käesolevas asjas haldusasjas nr 3-14-52784 läbiviidud ekspertiisi tulemust, mida ta samas haldusasjas ei vaidlustanud. Haldusasja nr 3-12-1599 menetlemisel on kohus tuvastanud, et asjas tehtud subjektiotsus on kehtiv ja kaebajale siduv. ÕVVTK toimikust nr 12441 nähtub, et kaebaja on aastate jooksul korduvalt tutvunud toimikuga ja teinud sellest koopiaid, esitanud päringuid ja saanud vastuseid. Vaatamata sellele püüab kaebaja jätta muljet, nagu oleksid tema esitatud avaldused jäänud tähelepanuta.
13.Tallinna Halduskohus jättis 24.09.2018 otsusega kaebuse rahuldamata, mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 2160 eurot ja jättis ülejäänud osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vastustaja on esitanud koos 02.03.2018 menetlusdokumendiga korterikaardi, mille kohaselt on alates 14.03.1969 korteri üürnik ZZ, samuti kaebaja poolt 14.06.1999 esitatud eluruumi erastamise avalduse, mille kohaselt on eluruumi sisse registreeritud üürnik ZZ (I kd, tl 169‒170). Vastustaja on kinnitanud ja see nähtub ka 14.06.1999 avalduselt, et kaebaja on taotlenud EES § 4 p-i 1 kohaselt eluruumi erastamist üürniku perekonnaliikmena. Seega nähtub viidatud dokumentidest üheselt, et kaebaja on kasutanud eluruumi üürniku 5(11)
3-18-240 perekonnaliikmena. Vastustaja selgituste kohaselt sõlmis Tallinna linn kaebaja poolt esitatud avaldusele tuginedes 29.05.2002 kaebajaga Väina tee 21 asuvate eluruumide erastamiseks müügi- ja asjaõiguslepingu. Puudub alus kahelda selles, et vastustaja oleks viidatud lepingu sõlminud olukorras, kus kaebajal oleks puudunud eluruumi erastamise õigus EES § 4 p-i 1 alusel. Asjaolule, et lepingu sõlmimise eelselt on tuvastatud erastamisõiguse olemasolu, viitab otseselt lepingu p-s 6 sisalduv kinnitus, et müüja ja ostja vaheline üürileping kaotab kehtivuse ostu-müügi lepingu notari poolt tõestamise hetkest ja eluruumi edasine haldamine toimub vastavalt „Eluruumide erastamise korra“ p-le 11. Üürimaksete tasumise kviitungite puudumine ei muuda õigussuhet olematuks olukorras, kus vastustaja on vastavat õigussuhet üheselt kinnitanud. Kaebaja esitatud Tallinna Perekonnaseisuameti 10.09.2018 kirjast 106/977-k tuleneb, et rahvastikuregistri järgselt on kaebaja elukoht Väina tee 21, 12112 Tallinn, mis rahvastikuregistri seaduse § 40 lg 6 kohaselt tähendab, et kaebajal on jätkuvalt vastustaja nõusolek eluruumi kasutamiseks. Kolmanda isiku poolt viidatud tõendid, mille kohaselt on 2017. a-l saadetud kaebajale erinevaid dokumente aadressil Kuldnoka tee 1, Püünsi, Viimsi vald, ei tõenda väidet, et kaebaja ei elanud eluruumis selle tagastamise hetkel (ORAS § 121 lg 8). Kaebajal on kaebeõigus Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korralduse nr 1694-k vaidlustamiseks, kuna ta on EES § 4 p-i 1 alusel Väina tee 21 eluruum erastamise õigustatud subjekt. Kaebaja kaebeõigust on jaatanud ka Tallinna Ringkonnakohus 07.03.2018 määruse ps 23. ÕVVTK toimikust nr 12441 nähtub, et kaebaja on aastate vältel korduvalt tutvunud Väina tee 21 vara tagastamise menetluses koostatud toimikuga ja esitanud erinevaid teabepäringuid. Kaebaja poolt praeguses haldusasjas esitatud väited on osaliselt kattuvad ka haldusasjades nr 3-12-1599, 3-14-50292 ja 3-14-52784 väljendatud seisukohtadega. Nii kaebaja kui vastustaja olid viidatud menetlustes menetlusosalisteks. Ehkki kaebajale ei ole enne haldusakti andmist saadetud haldusakti projekti ja antud võimalust esitada oma seisukoht, ei kujuta see antud juhul menetlusnormi rikkumist, kuivõrd vastustajal on olnud kaebajaga Väina tee 21 asuva vara tagastamise menetluses korduvalt kontakt ning kaebaja positsioon ja tõendid, millele kaebaja soovib tugineda, olid vastustajale varasemas menetluses teada. Kuivõrd kaebaja oli menetlusosaline haldusasjas nr 3-14-52784, mille menetluses viidi läbi ekspertiis ja mis on vaidlustatud haldusakti üheks aluseks, siis oli kaebaja viidatud menetluses ekspertiisi tulemustest teadlik. Seega ei saanud korralduse andmine olla kaebaja jaoks üllatuslik ja haldusakti võis HMS § 40 lg 3 p-i 2 kohaselt anda ka ilma kaebajat ära kuulamata. Isegi kui möönda formaalset ärakuulamise õiguse rikkumist haldusakti andmisele eelnevas menetluses, siis arvestades eelpool toodud asjaolusid kogumis, ei mõjutanud rikkumine siiski haldusakti sisulist õiguspärasust (HMS § 58). Kaebaja etteheited seonduvalt ÕVVTK toimiku nr 12441 puudustega ei viita uurimiskohustuse rikkumisele haldusmenetluse läbiviimisel. Puudused toimiku lehekülgede numeratsioonis ei ole sellised, mis võimaldaksid arvata, et toimikust on kõrvaldatud asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente või on lisatud vara tagastamise otsustamise järgselt selliseid dokumente, mis ei olnud aluseks vara tagastamise otsustamisel. Ka kaebaja ei ole viidanud olulistele dokumentidele, mis toimikus varasemalt olid, kuid mis kohtule esitatud toimikus on puudu. Korra p-de 19 ja 20 alusel tehtud otsus on vara tagastamise või kompenseerimise üle otsustava valla- või linnavalitsuse jaoks siduv (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-51-01, p 4). Viidatud lahendi p-st 4 nähtub, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib eeldada, et komisjon oma varasemalt tehtud lahendit uuesti läbi vaatama ei hakka. Viidatud lausest ei tulene, et vallavõi linnavalitsus saaks eirata maakonnakomisjoni otsust ning hinnata subjektiks tunnistatud otsuses tuvastatud asjaolusid ümber, nagu leiab ekslikult kaebaja. Vastav pädevus on üksnes komisjonil, kes saab erandlikel asjaoludel juba varasemalt tehtud otsusega lahendatud 6(11)
3-18-240 küsimused ümber vaadata. Korra p-i 14 kohaselt on vara tagastamise ettevalmistaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjon, mitte vallavõi linnavalitsus. Selliselt on see toimunud ka Väina tee 21 vara tagastamise menetluses. Ühelgi juhul ei ole vastustaja võtnud vastu otsuseid, mis kuuluvad vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni pädevusse. ÕVVTK 2011. a otsus on kehtiv ning selle resolutiivosa on vastustajale kohustuslik. Kuivõrd kaebaja ÕVVTK 2011. a otsust ei vaidlustanud, siis on see siduv ja vastustaja ei saanud 08.11.2017 korralduse nr 1694-k andmisel uuesti hinnata vara võõrandamise õigusvastasust, vara koosseisu ega õigustatud subjekti. Ka Tallinna Halduskohus on 11.12.2012 otsuse nr 312-1599 p-s 22 leidnud, et vara õigusvastane võõrandamine on tuvastatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374, mis on kehtiv. Viidatud seisukohta ei muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2013 otsusega. Haldusasjas nr 3-14-50292 tehtud lahendis kinnitati viidatud seisukohta. Seega on ka vaidlustatud haldusakti andmisele eelnevates kohtumenetlustes leidnud kinnitust, et ÕVVTK 2011. a otsus on kehtiv ja vastustaja jaoks siduv. ÕVVTK toimikust lähtuvalt on kaebaja pöördunud vähemalt kahel korral (22.01.2015 ja 18.02.2015) Harju Maavalitsuse poole ÕVVTK 2011. a otsuse muutmiseks. Harju Maavalitsus on menetluse uuendamisest mõlemal juhul keeldunud ning kaebaja ei ole keeldumist kohtus vaidlustanud. Seega ei saa kaebaja praeguses menetluses enam tugineda väitele, et ÕVVTK 2011. a otsus ei ole õige. Kaebaja etteheited ÕVVTK 2011. a otsusele ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel on põhjendatult arvestatud Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 koostatud ekspertarvamusega ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta. Asja materjalidest tulenevalt otsustas Tallinna linn 2014. a-l viia läbi haldusasjaga nr 312-1599 ettenähtud ekspertiisi Väina tee 21 ehitise individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kohta, mille tulemusel võeti vastu 18.08.2014 korraldus nr 1217, mille kolmas isik vaidlustas haldusasjas nr 3-14-52784. Viidatud kohtumenetluses viidi kohtumääruse alusel läbi uus ekspertiis Väina tee 21 ehitise säilimise hindamiseks, kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus kahtles Finantsplaneerimise OÜ 10.04.2014 koostatud ekspertarvamuse õigsuses. Kaebaja ja ZZ osalesid menetluses vastustaja poolel kolmandate isikutena ning neil oli õigus ja võimalus esitada ekspertarvamuse osas vastuväiteid, kuid kaebaja seda ei teinud. Tallinna Ringkonnakohus luges ekspertarvamusele tuginedes tuvastatuks, et vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud 48% asemel 70%. Viidatud otsus jõustus edasi kaebamata 25.07.2017. Kuivõrd Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korraldus nr 1217-k p 2 tühistati tulenevalt asjaolust, et viidatud korraldusega oli ebaõigesti tuvastatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse protsent, ning Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 22.06.2017 otsuses haldusasjas nr 3-14-52784 (p 19), et vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud 48% asemel 70%, siis oli viidatud tuvastus asja uuesti läbi vaatavale haldusorganile kohustuslik sõltumata sellest, et vastav tuvastus ei kajastunud kohtuotsuse resolutsioonis. Seega sai vastustaja vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel lähtuda üksnes Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 koostatud ekspertarvamusest. Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korraldus nr 1694-k tugineb ekspertiisil, mida kaebaja ei ole vaidlustanud ning sellest tulenevalt on õigesti tuvastatud, et kolmandale isikule kuulub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele 70/100 mõttelises osas. Kuivõrd kõnealune ekspertarvamus on koostatud kohtumenetluses, milles kaebaja osales, ja kohus on tuvastanud ehitise säilivuse, ei saa kaebaja tugineda alusele, et vastustaja ei ole võimaldanud kaebajal eksperthinnanguga tutvuda ja selle kohta omapoolset seisukohta esitada.
7(11)
3-18-240 Et tühistamisnõude rahuldamiseks puudub alus ning vara tagastamine kolmandale isikule vastab seadusele, puudub alus vastustaja kohustamiseks lõpetama Väina tee 21 vara tagastamise menetlus, jättes taotluse vara tagastamiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
14.XX palub 24.10.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud ärakuulamisõiguse tagamise õiguspärasust. Haldusmenetluses osalemine ei välista HMS § 40 lg-st 1 tulenevat menetlusosalise ärakuulamisõigust (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-14, p 24). Kaebaja on saanud vara tagastamise aluseks olevate dokumentide ja olulise tähendusega asjaolude välja selgitamata jätmisele tugineda alles kaebuses. Kui kaebajale oleks vaidlustatud korralduse eelnõu edastatud enne haldusakti andmist, siis oleks kaebaja ka vara tagastamise toimikuga tutvunud ja saanud vastuolud juba haldusmenetluses esile tuua. Rikkumine on mõjutanud asja lahendamise tulemust. Lisaks ei selgu kohtuotsusest üheselt, millistest tõenditest on kohus pidanud vajalikuks asjaolude tuvastamisel juhinduda. Halduskohtu otsus on vastuolus HKMS § 158 lg-st 1 tuleneva kohustusega, kuivõrd kohus on tuvastanud Väina tee 21 õigusvastase võõrandamise ilma seda kinnitavate tõendite olemasoluta. Tõenditest ei nähtu mistahes teavet, mis kinnitaks, et MM-lt võeti Väina tee 21 tahtevastaselt ära või ta asetati olukorda, kus ta oli sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma. Järelikult ei ole kohus saanud tuvastada vara õigusvastast võõrandamist ORAS § 6 lg 1 tähenduses. Kaebaja on esitanud kohtule mitu tõendit, mis lükkavad ümber õigusvastaselt võõrandamise võimaluse: 1) Tallinna Linnaarhiiv on 22.09.1993 arhiiviteatises nr 70-1012 kinnitanud, et Väina tee 21 vara natsionaliseerimise kohta ei leidu ENSV Teatajates ega arhiivi dokumentides mingeid andmeid; 2) Riigiarhiivi 27.03.2012 arhiiviteatise nr 18-7-3.6/1867/OM kohaselt ei ole leitud andmeid, et Väina tee 21 krundil asunud maja oleks 1940‒1941. a-l natsionaliseeritud; 3) Tallinna Linnaarhiiv on 2000. a-l uuesti kinnitanud, et nendele teadaolevalt ei ole Väina tee 21 ehitist natsionaliseeritud. Halduskohus ei ole neid tõendeid arvestanud. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta, et vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud MM pöördus Saksamaalt tagasi Eestisse juba 1942. a-l. Kui MM oleks tõesti tundnud repressiooniohtu, siis ei oleks ta mõistlikult vaid ühe aasta möödumisel Eestisse naasnud. Seetõttu ei ole välistatud, et MM andis Väina tee 21 vara vabatahtlikult Tallinna Linna Hotellitrusti või muu kolmanda isiku valdusesse. Kuna vara õigusvastaselt võõrandamise fakti tuvastamine on ORAS § 3 lg 1 alusel vara tagastamise vältimatuks eelduseks, siis on kohus rikkunud ka uurimispõhimõtet. Tulenevalt ÕVVTK 2011. a otsuse p-st 2 ning ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 3 oleks kohus pidanud kaebuses esitatud nõude lahendamiseks tuvastama, kes oli Väina tee 21 ehitise endise omaniku ehk MM pärija. Kohus on seevastu asunud hindama seda, kes kuulusid MM poja endise abikaasa EE pärijate ringi. Kohus oleks pidanud välja selgitama, kes kuulusid ORAS § 7 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel õigustatud subjektide ringi 1980. a-l ehk pärandi avanemise seisuga. Vara tagastamise nõudeõiguse pärijaks oleks saanud teoreetiliselt tunnistada ORAS § 8 lg 3 pi 1 alusel A.-MM, mitte YY. ORAS § 8 lg 5 kohaselt kehtib omandireformi õigustatud subjektide laiendamise keeld. Kohtu põhjendused on sisuliselt väärad ka põhjusel, et vara omaniku alaneja endine abikaasa ei kuulu ORAS § 8 kohaselt vara tagastamise nõudeõiguse pärijate hulka. Materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ei ole kohtuotsus seaduslik. Kohus ei ole tuginenud asjas kogutud ja uuritud tõenditele, vaid on lähtunud sellest, kas ja millises osas 8(11)
3-18-240 peab ta vastustaja ja kolmanda isiku väiteid usutavaks. Halduskohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise nõuet, kuna otsus on vastuoluline ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole järgitav. Arusaadav ei ole, kas kohus on pidanud ÕVVTK 2011. a otsust vaidlustatud haldusakti andmiseks siduvaks või mitte. Kohtuotsuse põhjendused on ka sisuliselt ebaõiged osas, milles kaebaja oleks kohtu hinnangul pidanud vaidlustama ÕVVTK 2011. a otsust. Kaebajal puudus ÕVVTK 2011. a otsuse vaidlustamiseks õiguskaitsevajadus. ÕVVTK 2011. a otsuse tegemise ajal kehtis XX ja vastustaja vahel 29.05.2002 sõlmitud Väina tee 21 müügileping eluruumide erastamiseks. Järelikult ei oleks saanud kaebaja mõistlikult ÕVVTK 2011. a otsust vaidlustada, sest seda ei oleks õiguste rikkumise puudumise tõttu menetletud. Müügileping tühistati alles 30.10.2013 jõustunud kohtuotsusega ning sel hetkel oli ÕVVTK 2011. a otsuse vaidlustamise kaebetähtaeg möödunud.
15.Tallinna linn palub 22.11.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsusega põhjendustega ning jäädes varem esitatud seisukohtade juurde.
16.YY palub 06.12.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde. Kuivõrd vaidlustatud korralduse andmisel oli vastustaja teadlik kaebaja seisukohtadest, ei olnud vastustajal kohustust kaebajat eraldi üle kuulata. Kaebaja on saanud esitada kõik omapoolsed tõendid ja seisukohad ning neid on haldusakti koostamisel arvesse võetud. Kuna kaebaja jättis 2017. a ekspertiisi tulemuse haldusasja nr 3-14-52784 raames tähtaegselt vaidlustamata, puuduvad seaduslikud alused selle vaidlustamiseks praeguses haldusasjas. ÕVVTK toimiku nr 12441 puudused ei viita uurimiskohustuse rikkumisele haldusmenetluse läbiviimisel. Kaebaja etteheide on paljasõnaline. Vaidlustatud korralduse andmine ei olnud kaebajale üllatuslik. Kaebaja esitas enne haldusakti andmist korduvalt pöördumisi ja oma seisukohti tõendavaid dokumente ning oli mitme tagastamismenetlusega seotud haldusasja menetlusosaline. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja on jätnud tähtaegselt vaidlustamata ÕVVTK 2011. a otsuse. Otsus on siduv ja kehtiv ning vastustajal puudus alus vaidlustatud korralduse andmisel hinnata vara võõrandamise õigusvastasust uuesti.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
18.Praeguse vaidluse lahendamisel on asjassepuutumatud ja tuleb jätta tähelepanuta kõik kaebaja need väited, mis vaidlustavad kehtiva 14.04.2011 ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsusega nr 12374 siduvalt kindlaks tehtud asjaolusid: Väina tee 21 asuvad ehitised ja 1600 m2 maad on omandireformi objekt (st, et Väina tee 21 ehitised ja maa olid õigusvastaselt võõrandatud); MM oli Väina tee 21 omanik õigusvastase võõrandamise ajal; EE on Väina tee 21 suhtes omandireformi õigustatud subjekt ning tema nõudeõigus on päritav (st, et nõudeõigus on pärimise teel üle läinud YY-le). Kuna ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsus on vaidlustamata ja seega kehtiv haldusakt, on tema resolutsioonis tuvastatu täitmiseks kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele (haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2) ning Tallinna linnal puudus õiguslik võimalus hakata viidatud asjaolusid ümber hindama vara tagastamise küsimuse otsustamisel. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-27-03 märkinud, et vara tagastamise menetlus koosneb järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine, 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse 9(11)
3-18-240 õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada ning õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata (p-d 8‒10). Tallinna linna pädevus ja õigus hinnata ümber ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega kindlaksmääratud asjaolusid ei tulene ka kaebaja poolt viidatud Korra p-dest 24 ja 25. P 24 viitab otsesõnu, et vara tagastamine otsustatakse ÕVVTK komisjoni otsuse alusel ning p-s 25 märgitud võimalus täiendavate tõendite hankimiseks puudutab üksnes vara tagastamise küsimusega seonduvat (nt, kas vara on endisel individualiseeritaval kujul säilinud vms), kuid mitte seda, kas vara on üldse omandireformi objekt ning kes on selle vara suhtes õigustatud subjekt. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-50-07 esitatud seisukohad ei ole aga üldse ülekantavad praeguse haldusasja lahendamisele – selles asjas selgitas Riigikohus omandireformi läbiviimisel kahju tekkimise hetke ning erinevalt praegusest vaidlusest saab kahju hüvitamise nõude rajada ka kehtiva haldusakti õigusvastasuse väitele, mida hinnatakse asja sisulisel läbivaatamisel kooskõlas riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1 sätestatud kahju vältimise ja kõrvaldamise kohustusega.
19.Ebaõige on kaebaja väide, et ta ei saanud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsust vaidlustada, sest see ei riku tema õigusi. Omandireformi vaidluste senise kohtupraktika kohaselt on potentsiaalsel erastajal (üürnikul) kaebeõigus nn objekti- ja subjektiotsuse suhtes koos sellise haldusakti või toimingu vaidlustamisega või pärast sellise tsiviilõigusliku toimingu tegemist, mis muudab vara erastamise võimatuks (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-31-9-96; 3-3-1-6-99; 3-3-1-52-99; 3-3-1-23-01). See tähendab, et kaebetähtaeg ka nn objektija subjektiotsuse suhtes hakkab jooksma isiku õigusi rikkuva haldusakti (nt vara tagastamise korraldus) andmisest või toimingu tegemisest. Praeguse vaidluse kontekstis tähendab see, et XX oleks pidanud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsuse vaidlustama hiljemalt koos Tallinna linnavalitsuse 18.08.2014 korraldusega nr 1217-k, millega kinnitati Väina tee 21 kohta koostatud 16.04.2014 ekspertarvamus ja määrati võtta see aluseks Väina tee 21 tagastamise taotluse lahendamisel. Ekspertarvamuse kohaselt kuulus õigustatud subjektile tagastamisele hoone säilinud väärtusele (48%) vastav mõtteline osa – 48/100. Niisiis ei saa vastata tõele kaebaja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukoht, et XX otsustas Tallinna linna 18.08.2014 korraldust mitte vaidlustada seetõttu, et sellega oli otsustatud alustada kompenseerimise menetlust. XX ei vaidlustanud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsust pärast Tallinna linna 18.08.2014 korralduse andmist, ei esitanud vastavaid seisukohti ka selle korralduse õiguspärasuse üle toimunud kohtumenetluses (haldusasi nr 3-14-52784) ega ole esitanud selle otsuse tühistamise nõuet ka praeguses haldusasjas. Asjaolu, et kaebaja oli tegelikkuses teadlik ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsuse vaidlustamise vajalikkusest pärast Tallinna linna 18.08.2014 korralduse andmist, nähtub kaebaja lepingulise esindaja 22.01.2015 ja 18.02.2015 pöördumistest ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni poole.
20.Eelnevast tulenevalt on õige halduskohtu otsuse p-s 37 väidetu, et ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsus oli Tallinna linnale Väina tee 21 tagastamise otsustamisel siduv ning seetõttu puudus halduskohtul ka vajadus kaebaja vastupidiseid väiteid kohtuotsuses üksikasjalikult analüüsida. Asjaolu, et halduskohus seda siiski tegi, oli ilmselt tingitud menetlusökonoomia põhimõttest ega muuda kohtuotsust seetõttu vastuoluliseks või põhjendamiskohustust rikkuvaks ega ole aluseks ka halduskohtu otsuse muutmisele või tühistamisele.
10(11)
3-18-240
21.Ärakuulamisõigust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 35 esitatud seisukohtadega ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel. Tallinna linn ei kaldunud 08.11.2017 korraldust andes kõrvale haldusasja nr 3-14-52784 raames korraldatud ekspertiisiga kindlaksmääratust ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 kohtuotsusega tuvastatust. XX osales viidatud haldusasjas kolmanda isikuna. XX ei ole ka praeguses kohtumenetluses esitanud selliseid tõendeid või seisukohti, mis seaksid kahtluse alla Tallinna linna 08.11.2017 korralduse õiguspärasuse.
22.Eeltoodut kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et XX apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 200 p 1).
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks 756 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et kolmanda isiku taotlus on põhjendatud ning menetluskulude kandmine nõuetekohaselt tõendatud. Ehkki menetluskulude nimekirjas viitab nimekiri 12.04.2019 ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise osas tsiviilasjale nr 2-17-18689, loeb ringkonnakohus selle ilmselgeks ebatäpsuseks, sest kohtute infosüsteemist nähtuvalt lõppes viidatud tsiviilasi juba 14.03.2018 kohtumäärusega ning seega ei saanud 12.04.2019 toimuda ka selles asjas ringkonnakohtu kohtuistungiks ettevalmistust. Küll aga toimus praeguses asjas kohtuistung 15.04.2019, mis selgitab ka 12.04.2019 kohtuistungiks ettevalmistamise vajadust. Lisaks on kolmas isik kinnitanud, et menetluskulud on kantud praeguse haldusasja raames seoses kohtumenetlusega antud õigusabiga. Kolmanda isiku menetluskulude suurust peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks. Seega tuleb XX-lt mõista YY apellatsioonimenetluse kulude katteks välja 756 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.