Tartu kohtumaja
Kohtuasja number
3-18-2227
Otsuse tegemise kuupäev
20.03.2019,
ja koht Kohtunik Kohtuasi
Tartus Mare Priks K. kaebus Tartu Vangla 25.10.2018 käskkirja nr 6-2/921 tühistamiseks.
Asja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: K.. Vastustaja: Tartu Vangla
Resolutsioon
Lisada asja materjalide juurde Tartu Vangla poolt 21.02.2019 ja 25.02.2019 esitatud dokumendid. Tunnistada menetlus kinniseks toimikulehtede 84-88 osas. Rahuldada K. kaebus haldusasjas 3-18-2227. Tühistada Tartu Vangla 25.10.2018 käskkiri nr 6-2/921. Jätta tähelepanuta kaebaja poolt esitatud ravimite infolehed. Saata K. Tartu Vangla poolt 21.02.2019 ja 25.02.2019 kohtule saadetud dokumendid. Mõista välja Tartu Vanglalt K. kasuks menetluskulud 10 eurot (riigilõiv kaebuselt) pärast kohtulahendi jõustumist. Riigilõiv 10 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda. Riigilõiv 10 eurot (esialgse õiguskaitse taotluselt) jääb kaebaja kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 22.04.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil
Asjaolude kirjeldus Tartu Vangla avavangla üksuse juhi 21.09.2018 käskkirja nr 6-1/1064 „Kinnipeetav K. lühiajalisele väljasõidule lubamine“ alusel lubati Tartu Vangla avavangla kinnipeetav K. lühiajalisele väljasõidule ajavahemikus 24.09.2018 kell 09.00 kuni 25.09.2018 kella 19.00-ni. Lühiajalise väljasõidu käskkiri sisaldas endas kohustusi ja keelde, mida kinnipeetav oli kohustatud järgima kui viibib väljaspool vanglat väljasõidul. 25.09.2018 kella 18.10 ajal kui kinnipeetav saabus vanglasse tagasi lühiajaliselt väljasõidult, teostati tema suhtes narkootilise aine kontroll uriinitestiga. Kaebajale tehti kaks uriinitesti, mis mõlemad näitasid positiivset tulemust opiaatide suhtes. Ettekande kohaselt oli kinnipeetav haige ning oli manustanud kodus paracetamoli, meediku poolt teostatud süljetest oli negatiivne, samuti oli negatiivne alkoholitest ning ei tuvastatud narkojoobetunnuseid. 25.10.2018 käskkirjaga nr 6-2/921 määrati K. noomitus haldusaktis sätestatud väljasõidutingimuse - arsti ettekirjutuseta ravimite tarvitamine - rikkumise eest. K. esitas vaide ning Tartu Vangla on jätnud K. vaide 15.11.2018 vaideotsusega nr 1-11/403-2 Tartu Vangla 25.10.2018 käskkirja nr 6-2/921 kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata. K. on pöördunud 25.11.2018 kaebusega ja esialgse õiguskaitse taotlusega Tartu Halduskohtu poole. Tasutud on 20 eurot riigilõivu (10 eurot kaebuselt, 10 eurot esialgselt õiguskaitselt). Kohus on kohtumäärusega 05.12.2018 jätnud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja sama määrusega on võetud kaebus menetlusse. Kaebaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Kaebusega on kaebaja taotlenud Tartu Vangla 25.10.2018 käskkirja nr 6-2/921 (kehtetuks tunnistamist) tühistamist. Kaebaja sõnutsi on vangla määranud talle karistuse teo eest, mida ta teinud ei ole. Kaebaja on märkinud, et on viibinud avavanglas olles lühiajalisel väljasõidul ning väljasõidult tulles vangla tuvastas, et ta on manustanud ravimeid, mida arst talle kirjutanud ei ole. Kaebajale tehtud uriiniproov näitas positiivset tulemust ning kaebajat karistati noomitusega. Kaebaja on märkinud, et kodukülastusajal oli ta haige ning võttis seetõttu paracetamoli, kokku kahe päeva jooksul 5 tabletti, mis võis mõjutada uriinianalüüsi. Kaebaja märgib, et kuigi tehti narkotest ja alkoholitest, olid need negatiivsed, kuid talle määrati ikkagi distsiplinaarkaristus. Hiljem on kaebaja oma seletust muutnud viidates sellele, et uriinianalüüsi tulemust võis mõjutada ka varasemalt võetud ravimid ( enne lühiajalist väljasõitu). Samas on kaebaja viidanud ka sellele, et teine kinnipeetav samasuguses olukorras karistust ei saanud ning isegi kui ta tarvitas lühiajalisel väljasõidul paracetamoli, oli temal varasemalt antud hambaarsti poolt selleks suuline luba. Vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata. 25.09.2018 kell 18.10 saabus K. lühiajaliselt väljasõidult ning temale teostatud narkootilise aine tarvitamise tuvastamiseks uriinist tehtud kiirtest ning selle kordustest andsid positiivse tulemuse opiaatidele. Kohale kutsutud meedik K. välisel vaatlusel narkojoobe tunnuseid ei tuvastanud ning meediku teostatud kiirtest süljest oli narkootilise aine tarvitamise osas negatiivne. Meediku hinnangul võib uriinist tehtav test anda positiivse tulemuse juhul, kui isik on tarvitanud kodeiini sisaldavaid valuvaigisteid. Nimelt raskendab lühiajalise väljasõidu ajal arsti ettekirjutuseta
ravimite tarbimine kinnipeetavatele terviseteenuse osutamist, kuna sellisel juhul puudub ülevaade, milliseid ravimeid ja millises koguses ning millal võib olla kinnipeetav ravimeid tarbinud, mis võiks ohtu seada kinnipeetava elu ja tervise. Samuti on rikkumine toimepandud ajal, kui kinnipeetava üle puudub järelevalve ning kogu kinnipeetava tegevus põhineb usaldusel ja kinnipeetava lubadusel, et ta midagi keelatut ei tee. Vastustaja märgib, et menetleja on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja leidis, et tõendatud on kaebaja poolt lühiajalisel väljasõidul viibimise ajal arsti ettekirjutuseta ravimi tarvitamine, seega on kaebaja toime pannud distsiplinaarsüüteo ning esineb alus tema karistamiseks. Kohtu seisukohad, põhjendused ja otsustus 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega, asub seisukohale, et kaebus kuulub rahuldamisele. Käesolevas asjas on vaidlusesemeks see, et K., kes on avavanglas kinnipeetav, keda lubati lühiajalisele väljasõidule kodukülastusele 24.09.2018 kella 09.00 kuni 25.09.2018 kella 19.00-ni ning vanglasse naasedes tehti isikule kaks uriinitesti, mis näitasid positiivset tulemust opiaatide suhtes. 2.Distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks oli Tartu Vangla avavangla valvuri 26.09.2018 ettekanne nr 2-18-4104 (käskkirjas märgitud ettekande numbriks 6-38/4030). Ettekande kohaselt ei ole tuvastatud kaebaja suhtes narkojoobe tunnuseid, tuvastati see, et selline tulemus võis olla tingitud kodus manustatud ravimitest. Ettekandest nähtuvalt oli kaebaja vanglasse tagasi naasedes silmnähtavalt haige ning kaebaja enda sõnade kohaselt tarvitas ta kodukülastusel olles ravimit paracetamol, kuna tal oli suur nohu ja peavalud. Kaebaja märkis, et haiguse raviks ei olnud kodus muud ravimit. Meediku poolt tehtud süljetest oli samuti negatiivne. 3.Kaebaja on asunud seisukohale, et teda on karistatud alusetult ning ta pole mingit õiguserikkumist toime pannud. Tartu Vangla on märkinud, et K. oli teadlik sellest, et ta ei tohi tarvitada muid ravimeid, kui seda, mis on arst ettekirjutanud ning kuna ka K. ise on tunnistanud, et on ravimit paracetamol tarvitanud kodus olles ning vangla on hinnanud ka muid kogutud tõendeid ja leidnud, et K. on toime pannud Tartu Vangla 21.09.2018 käskkirjas nr 6-1/1064 „Kinnipeetav K. lühiajalisele väljasõidule lubamine“ sätestatud keeldu - tarvitada ilma arsti ettekirjutuseta ravimeid. 4.Kohus märgib, et kaevatav käskkiri sisaldab kaalutlusi, arvestatud on isiku varasemat käitumist, vangistust reguleerivate õigusaktide seost juhtunuga ning analüüsitud on distsiplinaarkaristuse määramise vajalikkust ja karistusliigi valikut kaebaja suhtes. Kokkuvõttes on kinnipeetav K. süüdi tunnistatud Tartu Vangla 21.09.2018 käskkirjas nr 61/1064 sätestatud keelu, et väljaspool vanglat on keelatud tarvitada arsti ettekirjutuseta ravimeid, rikkumises ning karistatud noomitusega vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 1 alusel noomitusega. Kohtu arvates ei ole kaebaja karistamine proportsionaalne kaebaja poolt toime pandud teoga, seega ei pea kohus õigeks kaebaja karistamist noomitusega VangS § 63 lg 1 p 1 alusel. 5.Eelnimetatud käskkirjas on sätestatud ajavahemik ja koht, mida isik peab jälgima lühiajalisel väljasõidul (Tartu linn P. pst xx-x; 24.09.2018 kell 9.00-25.09.2018 kella 19.00-ni). Keelatud on kinnipeetaval viibida teistel aadressidel ning suhelda isikutega, keda pole märgitud käskkirjas, väljasõidutunnistusel ega väljasõiduplaanis. Kinnipeetavale on märgitud kohustuseks olema väljasõidu kestel kättesaadav väljasõidutunnistuses märgitud sihtkoha aadressil, mida võidakse kontrollida. Kohustatud on teavitama vangla peaspetsialist-korrapidajat väljasõidul viibimise esimesel ja teisel päeval oma asukohast; teavitama peab koheselt väljasõiduplaani ja asukoha muudatustest vangla peaspetsialist-korrapidajat. Väljaspool vangla territooriumi viibival kinnipeetaval on keelatud tarvitada alkoholi, narkootilisi, toksilisi ja psühhotroopseid aineid,
sealhulgas ka arsti ettekirjutuseta ravimeid; vanglasse tagasi tulles on keelatud tuua kaasa keelatud esemeid, viibida kohtades ja suhelda isikutega, milleks ei ole vangla luba andnud, keelatud on vallata ja omada esemeid, mis ei ole vanglas lubatud ja panna toime muid õigusrikkumisi. 6.Kokkuvõttes võib öelda, et vaidlust ei ole selles, et K. oli lühiajaliselt väljasõidult vanglasse tagasi tulles haigusnähtudega ning kodus olles tarvitas ta paracetamoli, kuna oli tugevas nohus ja kannatas peavalu. Samuti ei ole vaidlust selles, et K. lühiajaliselt väljasõidult tulles tegi uriinitestid ning mõlemad uriinitestid näitasid positiivset tulemust opiaatide suhtes. Samuti ei ole vaidlusesemeks see, et kaebajale tehtud süljetest oli narkootiliste ainete tarvitamise suhtes negatiivne ja puudusid alkoholi tarvitamise tunnused.
käitumises korrektuure ja samas saab ta järgida kehtivat õiguskorda ilma käesolevas asjas noomituse kohaldamiseta. Proportsionaalsuse põhimõte on seotud isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramisega, proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse §-st 11 lause 2, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Riigikohus on proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollinud kolmel astmel – abinõu sobivust, siis vajalikkust ja ka mõõdukust (RKPJKo 06.03.2002). Lühidalt märkides on abinõu sobilik kui sellega saavutatakse eesmärk, abinõu on vajalik kui muul moel ei ole võimalik eesmärki saavutada ning mis puudutab mõõdukust, siis tuleb arvestada ja kaalutleda proportsionaalsust kitsamas tähenduses ja põhiõigustesse sekkumise intensiivsust. Riik tohib isiku vabadussfääri piirata üksnes möödapääsmatul juhul. Antud juhul oleks piisanud kaebaja suhtes ka suulisest hoiatusest, see on mitte määrata distsiplinaarkaristusena noomitust, kuna kohus asus seisukohale, et kaebaja saanuks teha ka oma käitumises korrektuure ja samas saanuks ta järgida kehtivat õiguskorda ilma käesolevas asjas noomituse kohaldamiseta. Kaebaja on märkinud, et talle määratud distsiplinaarkaristus mõjutab tema riskihinnangut edaspidiselt, kuna need andmed vaadatakse läbi tema ennetähtaegse vabastamise taotluse menetlemisel. 11.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ning tühistab Tartu Vangla 25.10.2018 käskkirja nr 6-2/921, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristus – noomitus, kuna määratud karistus ei ole proportsionaalne toime pandud teoga. 12.Asjaolu, et kaebajale on antud Tartu Vangla 15.12.2018 käskkirjaga nr 6-1/1420 luba kodukülastuse ajal kasutada kodus haigussümptomite tekkimisel paracetamoli, ei ole seotud käesoleva asjaga ning kohus jätab selle väite tähelepanuta. Kohus jätab tähelepanuta toimikus olevad ravimite infolehed, kuna pole pädev neid analüüsima ja puudub ka vajadus nende analüüsimiseks. Samuti ei analüüsi kohus neid esitatud dokumente, millel pole käesoleva vaidlusega seost ning jätab tähelepanuta ka kaebaja väite, et teine kinnipeetav samas olukorras ei ole saanud karistada, mis pole samuti asjassepuutuv. 13.Kohus kuulutab menetluse kinniseks toimikulehtede 84-88 osas, kuna need puudutavad kaebaja terviseandmeid. Kohus lähtub menetluse osaliselt kinniseks kuulutamisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p 3, et kaitsta kaebaja eraelu. 14.Kohus on lähtunud kohtuotsuse tegemisel HKMS § 5 lg 1 p 1, mis annab kohtule volitusnormi haldusakti tühistamiseks ning HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 15.Menetluskuludest Kaebaja on tasunud menetluskuludena riigilõivu 20 eurot, millest 10 eurot on tasutud kaebuselt ja 10 eurot on tasutud esialgse õiguskaitse taotluselt. Kohus on vabastanud kaebaja 10 euro võrra riigilõivu tasumisest, kuna nii kaebuselt kui esialgse õiguskaitselt kokku tulnuks tasuda riigilõivu 30 eurot. Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus esialgse õiguskaitse taotlust ei rahuldanud ning kohus rahuldas kaebuse, tuleb kaebuselt tasutud riigilõiv vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista, mis on 10 eurot. Tartu Vangla ei ole omapoolselt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. 10 euro osas (esialgse õiguskaitse taotluselt) jääb riigilõiv kaebaja enda kanda ning 10 euro osas jääb riigilõiv Eesti
Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3), kuna vanglalt menetluskulude väljamõistmine riigi kasuks oleks ebamõistlik (HKMS § 108 lg 11). (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.