Korrakaitse › Relvaload

23.12.2016 kandis Siseministeerium J.T.i kontole 20 eurot sundvõõrandatud relva Astra-A-70 nr V2018 eest, koos vastava selgitusega ja viidetega asjassepuutuvatele dokumentidele. 05.01.2017 vaatas relvade ja laskemoona hindamise ekspertkomisjon sundvõõrandatud relvad üle, otsustas sundvõõrandatud relvade ja laskemoona realiseerimise, hävitamise või riigi omandisse jätmise, mille kohta koostati akt 4.3-4/982-1 (tl 25-26). 04.12.2017 vormistati akt „Vabatahtlikult ära antud, leitud, asitõendid, konfiskeeritud ja sundvõõrandatud relvade ning erivahendite hävitamisele kuulumise kohta“ (tl 27-28). Dokument sisaldab komisjoni otsusena hävitamisele kuuluvate esemete nimistut, sh J.T.ile kuulunud relv Astra-A-70 nr 2018. 04.04.2018 vormistati akt „Relvade hävitamise kohta“ (Deltas registreerimis nr 1.1-14/516-4). Aktis on viidatud hävitamise aluseks olevale 12.01.2018 dokumendile nr 12.01.2018 nr 1.1-14/516-1 (seonduvalt J.T.ile kuulunud relva hävitamisele kuulumisega). 02.01.2019 sai Tallinna Halduskohus J.T.i kaebuse. Kaebaja taotleb Politsei- ja Piirivalveametilt varalise kahju hüvitamist summas 440 eurot või relva tagastamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud alluvusjärgne kohus kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebus on esitatud relva sundvõõrandamise 01.07.2016 otsuse nr 4.2-1/27909-1 peale. Kaebaja märgib, et kuna selle otsuse vaidlustamise tähtaeg on möödunud, siis esitab ta kaebuse Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 alusel. Kaebaja taotleb varalise kahju hüvitamist summas 440 eurot või relva tagastamist. Kaebuse alusel on arusaadav kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel. Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul talle sundvõõrandatud relva eest määratud hüvitamisele kuulunud summaga 20 eurot. Kaebaja väitel on talle kahju tekitanud avaliku võimu kandja Kristina Sinimeri. Kaebaja leiab, et relvaloa kaotus/vargus ei anna veel õigust relv sundvõõrandada. Kohus selgitab, et vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-le 25 igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õigusliku suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS. RVastS § 7 lg 1 kui üldnormi kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamis- ja kohustamiskaebuste (RVastS §-d 3-6) kaudu. Seega eelpool märgitud sätetest ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Kui kasvõi üks nendest elementidest puudub, siis kahju hüvitamist ei järgne. Ülaltoodud kahju hüvitamise regulatsiooni arvestades ja tulenevalt eelkõige asjaolust, et kohus ega muu institutsioon ei ole tunnistanud PPA tegevust kaebaja relva sundvõõrandamisel ja selle eest hüvituse määramisel õigusvastaseks ning kaebaja ei ole põhjendanud, millise PPA õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tulemusel on talle kahju tekitatud ja miks tuleks see hüvitada rahas, on kaebaja väited talle varalise kahju tekitamisest paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja väitel ostis ta relva 350 euroga. Sellekohaseid tõendeid kaebaja ei ole kohtule esitanud.

Kaebaja relv otsustati sundvõõrandada 01.07.2016 otsusega nr 4.2-1/27909-1. Samas otsuses määrati relva ja laskemoona eest hüvitamisele kuuluvaks summaks 20 eurot. Nimetatud otsus tehti kaebajale allkirja vastu teatavaks 12.07.2016. Seega oli kaebajal õigus 30 päeva jooksul alates 12.07.2016 eelviidatud otsus vaidlustada juhul, kui kaebaja leidis, et sundvõõrandamine ei olnud õiguspärane, sh kui kaebaja ei nõustunud hüvitamisele kuuluva summaga. Kohtule esitatud menetlusdokumendist (01.07.2016 otsus nr 4.2-1/27909-1) nähtub, et kaebaja on kinnitanud otsusega tutvumist oma allkirjaga 12.07.2016 ning palunud kanda hüvitamisele kuuluva summa arvele nr xxxxxxxxxxxxx. Siseministeerium kandis 23.12.2016 kaebajale üle 20 eurot tema enda poolt näidatud arvele. Kaebaja ei ole vaidlustanud 01.07.2016 otsust nr 4.2-1/27909-1 temale kuulunud relva sundvõõrandamise kohta ega hüvitamisele kuuluvat summat ega ka summa kaebaja kontole ülekandmist. Seega ei nähtu, millise avalik-õigusliku isiku õigusvastase tegevusega on kaebajale kahju tekitatud. Juhul, kui kaebaja ei nõustunud sundvõõrandamise otsusega ja/või hüvitamisele kuuluva summaga, siis tuli kaebajal pärast 01.07.2016 otsusega nr 4.2-1/27909-1 tutvumist astuda samme selle vaidlustamiseks, mida kaebaja aga ei ole teinud. Seega ei ole kaebaja väidetava tekitatud kahju vältimiseks/ärahoidmiseks RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil samme astunud oma õiguste kaitsmiseks või taastamiseks. Mistõttu ei ole täidetud RVastS alusel kahju hüvitamise taotlemise üks põhieeldusi, so ei ole kindlaks tehtud avalik-õigusliku isiku õigusvastast tegevust, millega kaebajale on varalist kahju tekitatud. Eeltoodust tulenevalt on varalise kahju hüvitamise taotlemine RVastS alusel perspektiivitu, st kaebajal ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada, sest kahjunõue on alusetu, sest selle esitamise eeldused ei ole täidetud. Kohus selgitab, et kaebaja võimalikud teabenõuded PPA-le 23.10.2018 (vastus 26.11.2018 nr 1.122/2721-2; tl 4) ja 03.12.2018 (vastus 10.12.2018 nr 1.12-2/2721-5; tl 19) seoses talle kuulunud relva asukohaga ei ole käsitletavad PPA 01.07.2016 otsuse nr 4.2-1/27909-1 vaidlustamisena. Kaebaja on kaebuses viidanud ka Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 2 lg-le 3, märkides, et see on menetleja poolt tekitatud kahju ehk saamata jäänud tulu, mille kaebaja palub hüvitada kokku summas 440 eurot. Sellega seoses kohus selgitab, et SKHS § 1 lg 1 kohaselt käesolev seadus sätestab menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. See tähendab, et menetleja peab olema tekitanud kahju süüteomenetluse raames. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, kuna väidetav kahju on tekitatud seoses relvaloa kaotamisega ja sellele järgnenud haldusmenetlusega, mille käigus PPA 27.08.2013 keeldus kaebaja poolt 22.08.2013 relvaloa saamiseks esitatud taotluse rahuldamisest. Kaebaja seda otsust ei vaidlustanud. Seejärel 01.07.2016 otsusega PPA otsustas kaebajale kuulunud relva sundvõõrandada ja määras kindlaks hüvitamisele kuuluva summa 20 eurot. Ka seda otsust kaebaja ei vaidlustanud ettenähtud tähtajal ja korras. Hüvitamisele kuulunud summa on kaebaja kontole üle kantud ja nimetatud toimingut ei ole kaebaja vaidlustanud. Eeltoodust nähtuvalt ei ole väidetav kahju (saamata jäänud tulu) tekitatud süüteomenetluse raames, mistõttu puudub alus taotleda kahju hüvitamist SKHS järgi. Seega on ka nimetatud alusel kahju hüvitamise taotlemine perspektiivitu ja kaebajal ei ole võimalik sellega oma eesmärki saavutada. Lisaks PPA poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja relv on juba 04.04.2018 hävitatud (04.04.2018 akt relvade hävitamise kohta), mistõttu ei ole võimalik kaebajale relva tagastada. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul täidetud RVastS ega ka SKHS alusel kahju hüvitamise taotlemise eeldused.

HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 133 kohaselt varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Antud juhul kaebaja taotleb väidetava tekitatud kahju hüvitamist summas 440 eurot. Kohus leiab, et kaebus tuleb selle esitajale tagastada läbivaatamatult, sest kaebaja õiguste riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Lisaks ei ole täidetud RVastS ega ka SKHS alusel kahju hüvitamise taotlemise eeldused. HKMS § 43 lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus kaebaja menetlusabi taotluse (riigilõivu tasumisest vabastamise) lahendamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.