Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
5. märts 2019, Tallinn 3-18-1923
Haldusasja number
Menetlusosalised
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kärdla Johannese Koguduse MTÜ kaebus Päästeameti tegevuse peale sunniraha sissenõudmise keelamiseks Kaebaja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kärdla Johannese Koguduse MTÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Martin Traat Vastustaja Päästeamet, volitatud esindaja Margit-Marit Raudsepp
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2019. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Päästeameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Päästeameti määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2019. a määruse asjas nr 3-18-1923 resolutsiooni p 2.
3.Teha uus määrus, millega jätta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kärdla Johannese Koguduse MTÜ halduskohtus kantud esindajakulud 150 eurot tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Päästeamet kohustas 19. veebruari 2018. a ettekirjutusega nr 7.2-6.5/347 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kärdla Johannese Koguduse MTÜ-d (MTÜ) rajama talle kuuluvasse ärihoonesse (aadressil Põllu 1, Kärdla) kogu hoonet hõlmava automaatse tulekahjusignalisatsiooni. Ettekirjutus tuli täita 1. juuliks 2018.
3-18-1923
2.Päästeamet (PA) pikendas 26. juulil 2018. a ettekirjutuse täitmise tähtaeg ning lükkas sunniraha 800 euro rakendamise edasi kuni 1. septembrini 2018.
3.Päästeamet (PA) teavitas 1. oktoobri 2018. a teavitusega nr 7.2-2.4/16465-2 kaebajat, et kuna 25. septembri 2018. a järelkontrolli tulemusena selgus, et ettekirjutus on täidetud osaliselt, tuleb rakendada MTÜ-le sunniraha 600 eurot. Sunniraha tasumise tähtaeg oli 11. oktoober 2018.
4.MTÜ esitas 10. oktoobril 2018 halduskohtule kaebuse, milles nõudis sunniraha sissenõudmise keelamist. Kaebaja väitis, et ettekirjutust asuti täitma enne sunniraha tasumisest teavitamist. Kaebaja võttis enne sunniraha rakendamise teavituse saamist pakkumise ja sõlmis lepingu automaatse tulekahjusignalisatsiooni paigaldamiseks 23. augustil 2018 ja
30.augustil 2018. Sunniraha ei saanud rakendada, kuna kaebaja asus ettekirjutust täitma ja edasine täitmine ei sõltunud enam tema tegevusest.
5.PA märkis 9. jaanuari 2019. a vastuses halduskohtule, et halduskohtul tuleks menetlus lõpetada, sest kaebaja täitis ettekirjutuse kohtumenetluse ajal (s.o 21. detsembril 2018) ning seetõttu puudub Päästeametil õiguslik alus sunniraha rakendada. PA väljastas selle kohta kaebajale 25. jaanuari 2018. a kirja nr 7.2-2.4/949-1 „Sunniraha sissenõudmisest loobumine“. PA lisas, et ta ei võta kaebust õigeks ega esita taotlust menetluse lõpetamiseks. PA avaldas arvamust, et keelamiskaebus on muutunud alusetuks.
6.Kaebaja asus 4. veebruari 2019. a vastuses seisukohale, et menetluse jätkamiseks puudub vajadus ja menetlus tuleks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Kaebaja taotles vastustajalt esindajakulu 150 euro väljamõistmist.
7.PA märkis 6. veebruari 2019. a vastuses, et kaebaja õigusabikulu tuleks jätta tema enda kanda. Kaebaja täitis ettekirjutuse alles 21. detsembril 2018. PA ei loobunud sunniraha rakendamisest põhjusel, et kaebaja esitas kaebuse, vaid seetõttu, et kaebaja täitis ettekirjutuse kohtumenetluse ajal.
8.Tallinna Halduskohus lõpetas 6. veebruari 2019. a määruse resolutsiooni p-ga 1 haldusasja menetluse. Sama määruse resolutsiooni p-ga 2 mõistis halduskohus PA-lt kaebaja kasuks välja õigusabikulu 150 eurot. Halduskohus märkis kokkuvõtlikult järgmist: 1) menetlus tuleb HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada, kuna PA loobus sunniraha sissenõudmisest. Kaebaja saavutas oma eesmärgi; 2) kaebuse eesmärk saavutati kaebuse esitamise tõttu. Alles kaebuse vastusest nähtub, et sunniraha ei kavatseta rakendada. Asjaolu, kas ettekirjutus oli täidetud, ei ole olulise tähtsusega. Tegemist on keelamiskaebusega ja sisulise vaidluse ära langemisel tuleks kaebus rahuldada või siis lõpetada menetlus kaebuse eesmärgi saavutamise tõttu. Kaebaja ei esitanud kaebusest loobumise avaldust, vaid taotles menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja pidas 600 euro suuruse sunniraha rakendamist ennatlikuks, ebaõiglaseks ja ebaproportsionaalseks.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.PA palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 6. veebruari 2019. a määruse resolutsiooni p 2. PA märgib kokkuvõtlikult järgmist: 1) PA pöördus kohtumenetluse ajal kaebaja poole ja palus ettekirjutuse täitmise osas selgitust. Kaebaja juhatuse liige HS märkis vastuses, et tema ja automaatse 2(4)
3-18-1923 tulekahjusignalisatsioonisüsteemi paigaldaja vahel allkirjastati deklaratsioon 2018. a detsembris. Deklaratsiooni kohaselt paigaldati süsteem ning selle mõõtmised ja testimised tehti
23.novembril 2018. Süsteem anti tellijale üle 20. detsembril 2018. Kaebaja kinnitas tööde vastuvõtmist allkirjaga 21. detsembril 2018. Seetõttu asus PA seisukohale, et ettekirjutus täideti kohtumenetluse ajal, s.o 21. detsembril 2018. Eespool viidatud asjaolust teavitas PA ka halduskohut; 2) sõlmitud lepingus ei sätestatud tööde valmimise tähtaega; 3) PA oli teadlik, et 30. augustil 2018 sõlmiti valveseadmete paigaldamise leping ja arvestas sellega. PA vähendades 1. oktoobril 2018 tasumisele kuuluvat sunniraha 800 eurolt 600 eurole; 4) asjaolu, et PA ei nõudnud kohtumenetluse ajal sunniraha sisse, ei tähenda, et kaebaja saavutas oma eesmärgi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus tuleb võtta menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebuse võimalikult väikeste kuludega lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida kaebajalt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema varem avaldatuga.
11.Kuna halduskohus lõpetas asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, tuli menetluskulude kandmise küsimus lahendada HKMS § 108 lg 6 kohaselt. Vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, v.a juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.
12.Ringkonnakohtus on vaidluse all üksnes küsimus, kas PA loobus sunniraha 600 euro rakendamisest halduskohtule kaebuse esitamise või kohtumenetluse ajal PA
19.veebruari 2018. a ettekirjutuse täitmise tõttu.
13.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et PA loobus sunniraha rakendamisest põhjusel, et kaebaja esitas halduskohtule kaebuse.
14.Vaidlust pole asjaolu üle, et kehtiva 19. veebruari 2018. a ettekirjutusega kohustati kaebajat rajama kogu hoonet hõlmav automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteem ning kohustus tuli täita 1. juuliks 2018. PA lükkas ettekirjutuse täitmise tähtaja ja sunniraha 800 euro rakendamise edasi kuni 1. septembrini 2018. Vaidlust pole ka asjaolu üle, et kaebaja sõlmis lepingu süsteemi paigaldamiseks alles 2018. a augusti lõpus. Samuti pole vaidlust, et kohapealse kontrolli ajaks (s.o 25. septembriks 2018) ei olnud süsteem paigaldatud, mõõtmisi ja testimisi teostatud ega tööd kaebajale üle antud. Kaebaja esitas PA-le automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi deklaratsiooni 21. detsembril 2018. Deklaratsiooni kohaselt paigaldati süsteem ning mõõtmised ja testimised tehti 23. novembril 2018. Töö anti kaebajale üle 20. detsembril 2018.
15.Ringkonnakohtu hinnangul järeldub kohtule esitatud asjaoludest, et PA ei loobunud sunniraha rakendamisest põhjusel, et kaebaja esitas halduskohtule keelamiskaebuse
10.oktoobril 2018. Kaebaja esitas PA-le 21. detsembril 2018 deklaratsiooni, millest nähtus süsteemi paigaldamine, testimine ja töö üleandmine. Pärast nõutavate dokumentide saamist
3(4)
3-18-1923 loobus PA sunniraha rakendamisest, teavitades kaebajat sellest 25. jaanuari 2019. a kirjaga (tl 51).
16.Kohtule esitatud dokumendid ei võimalda järeldada, et PA nõustus kaebaja seisukohaga, et ettekirjutuse täitmiseks piisab sellest, et kaebaja sõlmis 2018. a augusti lõpus lepingu süsteemi paigaldamiseks. PA on olnud nii järelevalvemenetluses kui ka kohtumenetluses seisukohal, et ettekirjutuse täitmiseks on määrav nõuetekohase süsteemi olemasolu, mitte kavatsus seda paigaldada ega ka paigaldamisprotsess. Kehtiva õiguse kohaselt ei saa ettekirjutusest tulenevat kohustust lugeda täidetuks pelgalt seetõttu, et süsteemi paigaldatakse, vaid määrav on töökorras seadme üleandmine töö tellijale koos vastavusdeklaratsiooniga (siseministri 7. jaanuari 2013. a määrus nr 1 „Nõuded tulekahjusignalisatsioonisüsteemile ja ehitised, kus tuleb automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tulekahjuteade juhtida Häirekeskusesse“ § 23 lg 1, lg 2 ja lg 3 p 5).
17.Kuna kohtuasjas ei kohaldatud esialgset õiguskaitset, lasus kaebajal kohustus täita kehtivat ettekirjutust ja ta pidi taluma võimalikku sunniraha rakendamist ka kohtumenetluse ajal.
18.Eelnevast tulenevalt ei olnud alust jätta kaebaja esindajakulu 150 eurot PA kanda. Halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse ja jätab kaebaja esindajakulud tema enda kanda (HKMS § 210 lg 3 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.