Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-2187
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.09.2017 otsuse nr NP06024 tühistamiseks ning tema 01.09.2017 taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2018. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan
Menetluse alus ringkonnakohtus XX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-2187 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. aprillil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-2187 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Sotsiaalkindlustusamet määras (SKA) 24.08.2011 otsusega nr NP06024/1 XX-le töövõimetuspensioni, mille suuruse arvutamisel võeti aluseks pensionistaaž 37,711 aastat (sh pensioniõiguslik staaž 28,8 aastat, pensionikindlustusstaaž 8,911 aastat, ametniku staaž 0). XX esitas SKA-le 11.04.2017 taotluse arvestada talle vanaduspensioni määramisel Narva linna prokuratuuris 10.04.1978–15.12.1991 omandatud avaliku teenistuse staažiga. SKA määras 07.07.2017 otsusega nr NP06024 XX-le alates 18.06.2017 vanaduspensioni 358,56 eurot kuus, mille suuruse arvutamisel võeti aluseks pensionistaaž 41,747 aastat (sh pensioniõiguslik staaž 28,8 aastat, pensionikindlustusstaaž 12,947 aastat, ametniku staaž 0). SKA teatas 07.07.2017 kirjaga nr 6.SP-2/36648 XX-le, et riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 6117 alusel viidi ta 18.06.2017 töövõimetuspensionilt üle vanaduspensionile ja paluti vajaduse korral esitada pensioni suurendamist täiendavalt tõendavad dokumendid kolme kuu jooksul alates 18.06.2017. SKA jättis 18.08.2017 vaideotsusega nr 1.1-10/3140 rahuldamata XX 05.07.2017 vaide SKA 07.07.2017 otsuse peale osas, milles jäeti temale määratud vanaduspension avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 113 alusel suurendamata. XX esitas Tallinna Halduskohtule 16.09.2017 kaebuse SKA 07.07.2017 otsuse osaliseks tühistamiseks ja ametniku staaži tuvastamiseks (haldusasi nr 3-17-1889). Tallinna Halduskohus jättis 19.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.09.2018 otsusega halduskohtu otsuse muutmata ning Riigikohus jättis 28.01.2019 määrusega XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
2.XX esitas SKA-le 01.09.2017 taotluse arvestada talle vanaduspensioni määramisel tema avaliku teenistuse staažiga. XX tööraamatu kannetest nähtub tema töötamine Eesti NSV prokuratuuris Narva linnas perioodil 10.04.1978–15.12.1991.
3.Sotsiaalkindlustusamet jättis 29.09.2017 otsusega nr NP06024 XX 01.09.2017 taotluse rahuldamata. ATS § 113 lg 2 kohaselt isikul, kellel on seaduse jõustumise ajaks (01.04.2013) täitunud riikliku vanaduspensioni suurendamiseks vajalik teenistusstaaž enne 01.04.2013 kehtinud seaduse (ATS v.r) alusel, säilib õigus saada vanaduspensioni suurendust sõltuvalt teenistusstaaži pikkusest. Seega on ATS § 113 alusel riikliku vanaduspensioni suurendamisele õigus isikul, kellel see õigus tekkis ATS v.r alusel. ATS v.r § 182 lg 1 kohaselt arvatakse enne ATS v.r jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses töötatud aeg teenistusstaaži hulka vaid isikule, kes oli ATS v.r jõustumisel (01.01.1996) teenistuses. XX tööraamatu järgi töötas isik 01.03.1995–14.03.2000 töölepingu alusel J OÜ juristina ja seega ei saanud ta 01.01.1996 seisuga olla avalikus teenistuses. Seega ei ole ATS v.r § 182 lg 1 XX suhtes kohaldatav ja töötamist Narva linna prokuratuuris ei saa arvestada tema teenistusstaaži hulka.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 25.10.2017 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi taotlus tühistada SKA 29.09.2017 otsus nr NP06024 ja kohustada SKA-d vaatama tema 01.09.2017 taotlus uuesti läbi. SKA tuvastas kaebaja esitatud dokumentide põhjal tema töötamise Narva linna prokuratuuris 10.04.1978–15.12.1991 (13 aastat 8 kuud ja 6 päeva). ATS v.r § 153 p 1 kohaselt arvatakse teenistusstaaži hulka teenistuse aeg Eesti riigi ametiasutustes, 2(5)
3-17-2187 mis tõendatakse kandega tööraamatus. Kehtivast ATS-st ei tulene, et isik pidi olema avalikus teenistuses 01.01.1996 seisuga. SKA on kohaldanud kehtivat ATS-i üksnes haldusorgani huvidest lähtuvalt. ATS v.r § 182 lg 1 on põhiseadusega vastuolus, sest see võimaldab kindla isikuterühma diskrimineerimist.
5.Sotsiaalkindlustusamet palus 01.03.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Seda, et ATS v.r § 182 lg 1 kohaselt arvatakse varasem avaliku võimu ülesannete täitmine teenistusstaaži hulka üksnes isikule, kes oli ATS v.r jõustumise ajal 01.01.1996 teenistuses, on kinnitatud Riigikohtu 18.09.2014 otsuses nr 3-3-1-31-14 (p-d 16-17).
6.Tallinna Halduskohus jättis 24.04.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et XX töötas Eesti NSV prokuratuuris 10.04.1978–15.12.1991 ning ta ei olnud 01.01.1996 seisuga enam avalikus teenistuses. Seega ei saanud vastustaja ATS § 113 lg 2 alusel suurendada kaebaja riiklikku vanaduspensioni tema prokuratuuris töötatud perioodi arvelt. ATS v.r § 182 lg 1 ei ole põhiseadusevastane ega kaebaja suhtes diskrimineeriv. Riigikohus leidis 18.09.2014 otsuses nr 3-3-1-31-14 (p 16), et nimetatud sätte kohaldamisel tuleb lähtuda nõudest, et varasem tegevus arvatakse teenistusstaaži hulka üksnes eeldusel, et isik oli ATS v.r jõustumise ajal (01.01.1996) teenistuses. See selgitus on asjakohane ka praeguses vaidluses. Pensioni suurendamise või suurendamata jätmise aluste kehtestamine on sotsiaalpoliitiline valik ning puudub alus asuda seisukohale, et need oleksid vastuolus põhiseadusega või kohtleks kedagi diskrimineerivalt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX palub 21.05.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega teha kindlaks, et XX omandas 10.04.1978–15.12.1991 Narva linna prokuratuuris töötades avaliku teenistuse staaži. Halduskohus ja vastustaja keskendusid üksnes tühistamisnõudele, kuid on jätnud tähelepanuta nõude tuvastada apellandil Narva linna prokuratuuris 10.04.1978–15.12.1991 omandatud avaliku teenistuse staaži olemasolu. Kohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et ATS v.r § 182 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. Diferentseeritud lähenemine ei ole diskrimineeriv üksnes siis, kui see baseerub objektiivsetel ja mõistlikel alustel. Apellanti on koheldud põhjendamatult erinevalt isikutest, kellel on sama pikkusega tööstaaž riigiasutuses (mida arvestatakse ka üldise pensionistaaži hulka), kuid kes olid 01.01.1996 avalikus teenistuses. Arvestada tuleb sedagi, et apellant lahkus prokuratuurist perekondlikel põhjustel, sest tema laps läks esimesse klassi ja vajas kõrgendatud tähelepanu, kuid tema abikaasa oli tol ajal Narva Linnakohtu kohtunik ja neil puudusid sugulased, kes võinuks osutada abi tekkinud küsimuste lahendamisel. Pärast lapse harjumist õppetegevusega esitas apellant avalduse prokuratuuri naasmiseks, kuid talle pakuti üksnes võimalust asuda ametisse üldistel alustel. ATS v.r § 1 lg 1 ja § 153 lg 1 kohaselt on avalik teenistus töötamine mh riigi ametiasutuses, milleks oli ka prokuratuur. Kuna apellant on täitnud objektiivselt samu ülesandeid nagu 01.01.1996 teenistuses olevad isikud, siis on tema ebavõrdne kohtlemine meelevaldne.
8.Sotsiaalkindlustusamet vaidleb 06.06.2018 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(5)
3-17-2187
9.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi sisulisi väiteid ega tõendeid, mis annaks põhjust asuda halduskohtust erinevatele seisukohtadele.
10.XX Narva linna prokuratuuris 10.04.1978–15.12.1991 töötatud aja avaliku teenistuse staaži hulka arvestamata jätmise õiguspärasust on hinnatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsuses nr 3-17-1889, mis jõustus Riigikohtu 28.01.2019 määrusega. Nimetatud haldusasjas on selgitatud, et XX töötamist prokuratuuris ei saa ATS v.r § 182 lg 1 kohaselt arvestada avaliku teenistuse staažina, sest ta ei olnud 01.01.1996 avalikus teenistuses, vaid lahkus prokuratuurist juba 1991. a-l. Samuti näeb ATS § 113 lg 2 riikliku vanaduspensioni suurendamise ette üksnes siis, kui teenistusstaaž on täitunud ATS v.r alusel. Praegune haldusasi ei erine vaidluse sisu poolest kuidagi haldusasjast nr 3-17-1889, mistõttu on selles väljendatud seisukohad kohaldatavad ka praegusel juhul. Halduskohus on lisaks asjakohaselt viidanud Riigikohtu 18.09.2014 otsusele nr 3-3-1-31-14 (p 16), milles on käsitletud sama küsimust.
11.Olenemata sellest, et XX täitis 10.04.1978–15.12.1991 Narva linna prokuratuuris uurija, abiprokuröri ja prokuröri asetäitjana olemuselt avaliku võimu ülesandeid, ei olnud ta ATS v.r jõustumise ajal (01.01.1996) teenistuses ja sellest tulenevalt ei tekkinud tal ATS v.r § 182 lg 1 alusel ka õigust varasema tööstaaži arvestamiseks ATS v.r § 153 p 1 kohase avaliku teenistuse staaži hulka. Apellandil ei saanud 1991. a-l prokuratuurist lahkudes tekkida mingit õiguspärast ootust, et tema pensioniarvestus allub tulevikus mingile eriregulatsioonile. Apellanti ei ole koheldud erinevalt teistest avalikke ülesandeid täitnud isikutest, kes lahkusid töölt enne ATS v.r jõustumist. Riigil on pensionisüsteemi kujundamisel ulatuslik kaalutlusruum ning isikute erinev kohtlemine pensioni maksmisel on õigustatud, kui selleks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning erinev kohtlemine ei ole meelevaldne.
12.Erinevat kohtlemist õigustavaks legitiimseks eesmärgiks võib olla muu hulgas soov kasutada riigi rahalisi vahendeid otstarbekalt ja säästlikult, mis hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline ja ajas kasvav (edasilükatud) rahaline kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2015 otsus nr 3-15-459, p-d 13–16). Seadusandjal oli ATS v.r kehtestamisel õigus otsustada, kellele ja millises ulatuses laiendada selles seaduses ettenähtud ametihüvesid, mille eesmärk oli motiveerida teenistuses olevaid isikuid teenistust jätkama. Olemasoleva professionaalse ametnike korpuse säilitamisele ja kvalifitseeritud ametnike erasektorisse suundumise vältimisele (st avaliku sektori funktsioneerimise stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse tagamisele) suunatud rakendussäte (st ATS v.r § 182 lg 1) ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ning viidatud eesmärke arvestades oli põhjendatud pensioni suurendamata jätmine isikute puhul, kes ei olnud 01.01.1996 seisuga avalikus teenistuses, sest nende puhul poleks teenistuses jätkamise soodustamise eesmärk kuidagi saavutatav (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2006 otsus nr 3-04-53, p 13). Põhiseadusevastaseks ei saa pidada olukorda, kus teatud soodustus nähakse ette mingil hetkel teenistuses olevatele isikutele, mitte kõigile minevikus sarnaseid ülesandeid täitnud isikutele. Seejuures ei oma tähtsust ka põhjused, miks XX 1991. a-l prokuratuurist lahkus või miks jäi tal sinna hiljem naasmata.
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.04.2018 otsus muutmata. 4(5)
3-17-2187
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX apellatsioonkaebus on riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 8 ja lg 2 p 2 alusel lõivuvaba ning muude menetluskulude kandmise kohta ei ole apellant andmeid esitanud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad XX võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Sotsiaalkindlustusamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.