Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 28. veebruar 2019, Tartu 3-17-1888
Haldusasi
Nikolay Mozgovoy kaebus Politsei-ja Piirivalveameti
31.augusti 2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/6305-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. augusti 2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus kaebaja Nikolay Mozgovoy esindaja Silvi Erro vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 29. augusti 2018. a otsus osas, milles rahuldati Nikolay Mozgovoy kaebus Politsei-ja Piirivalveameti 31. augusti 2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/6305-1 Nikolay Mozgovoy pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tühistamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus selles osas rahuldamata.
3.Ülejäänud osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. augusti 2018. a otsus muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. aprill 2019.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 31. augusti 2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/6305-1 tunnistati välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks Vene Föderatsiooni kodaniku Nikolay Mozgovoy pikaajalise elaniku elamisluba alates 31. augustist 2017 ning tehti talle VSS § 72 lg 2 p 7 alusel lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele N. Mozgovoy kinnipidamisasutusest vabanemisel ning kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks VSS § 74 lg 2 alusel alates lahkumiskohustuse täitmisest.
2.N. Mozgovoy esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 31. augusti 2017. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja sündinud ja kasvanud Eestis, Vene Föderatsiooni kodakondsuse omandas ta sünnijärgselt. Ta õpib eesti keelt ja soovib omandada eesti kodakondsuse. Venemaal ei ole kaebajal sugulasi ega lähedasi inimesi. Kaebaja süüteod ja nende eest mõistetud karistused ei saa olla objektiivseks põhjuseks elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ei ole tõendatud ning põhjendatud. Kaebaja teeb endast sõltuvalt, et muuta oma eluviis paremaks, ta on läbinud eluviisitreeningu ja sai alkoholismis vastast ravi.
3.PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kaebaja on kriminaalkorras karistatud kolm korda ja väärteomenetluse korras 10 korda. Isikust tulenev oht seisneb füüsilise vägivalla kasutamises ja röövimises. Ei ole tuvastatud, et kaebajal oleksid sellised eraelulised või perekondlikud sidemed Eestiga, mis võiksid välistada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine on proportsionaalne ning kaebajale sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole lisakaristus. Tegemist on ennetava meetmega, mille eesmärgiks on võidelda ühiskonnakahjuliku rahvatervisevastase kuriteo vastu. Avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles kaebaja perekonnaeluga seonduva ja sidemeid Eestiga.
4.N. Mozgovoy karistusaeg lõppes 19. jaanuaril 2018. Samal päeval lahkus kaebaja Eesti Vabariigi territooriumilt Vene Föderatsiooni.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohtu 29. augusti 2018. a otsusega halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas PPA
31.augusti 2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/6305-1.
6.Halduskohus selgitas, et VMS § 241 lg 1 p 2 eelduste kohaselt peab välismaalasest lähtuma oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule selleks, et PPA saaks asuda kaaluma, kas tunnistada välismaalase pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks või mitte. Kaebaja on oma eelneva käitumisega andnud alust jaatada, et temast lähtub oht avalikule korrale, mistõttu on VMS § 241 lg 1 p 2 eeldused täidetud. Kaalutlusõigust ette nägeva volitusnormi alusel rakendatava meetme eesmärgiks ei ole välismaalase karistamine temalt pikaajalise elaniku elamisloa äravõtmisega, vaid eesmärgiks on tõrjuda temast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
7.Halduskohtu hinnangul võttis PPA kaalumisel arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). PPA on õigele järeldusele jõudnud, et kaebaja ei ela perekonnaelu VMS mõistes. PPA valitud meede on kaebajale väga koormav. Kaebajat seob Venemaaga kodakondsus, kuid puuduvad faktilised, s.h sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed riigiga, kuhu teda välja plaanitakse saata. Otsuse tegemise ajaks on kaebaja lahkunud Venemaale.
8.Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 3 korda ning reaalset vangistust on ta kandnud 2 korda. Esimest korda karistati kaebajat kriminaalkorras 17. septembril 2004 KarS § 114 p 3, § 25 lg 2 mõrvakatse eest vangistusega 9 aastat; teiseks 25. märtsil 2015 KarS § 121 lg 1 alusel rahalise karistusega 940 eurot katseajaga 2 aastat; 19. jaanuaril 2016 KarS § 200 lg 1, § 121 lg 2 p 2 alusel vangistusega kaks aastat. Ohu realiseerumise hindamisel tuleb arvesse võtta, et kaebajal puudusid vanglas kehtivad distsiplinaarkaristused. Kaebaja on lubanud, et teeb kõik endast sõltuva, et muuta oma eluviis paremaks. PPA vaidlustatud otsus ja kohtule esitatud dokumendid lubavad järeldada, et kaebaja
kujutab endast ohtu, mitte tõsist ohtu kaalukale õigushüvele. Seetõttu ei pidanud halduskohus PPA valitud meedet eesmärgi saavutamiseks proportsionaalseks. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus ei ole proportsionaalne meede ja seega ei ole see õiguspärane. Sellest tulenevalt ei ole alust teha kaebajale lahkumisettekirjutust ja kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.
10.Vastustaja nõustub, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub isiku õigustele ning eeldab seetõttu vahetut ja olulist põhjust. Kaebajat on karistatud kolmel korral kriminaalkorras ning kõigil kolmel korral vangistusega. Kaebajat on karistatud mõrvakatse eest ning röövimises ja kehalises väärkohtlemises, mis on toime pandud lähi- ja sõltuvussuhtes. Arusaamatuks jääb, kuidas ei ole olnud tegemist kaaluka õigushüve kahjustamisega. Kaebaja süüteod kaaluvad üles tema eraelulised huvid. Määrav ei saa olla kaebaja lubadus, et ta teeb kõik endast sõltuva, et muuta oma elu ja eluviis paremaks.
11.Arusaamatu on ka kohtu seisukoht, et ohu realiseerumise hindamisel tuleb arvesse võtta, et vastustajal puudusid vanglas kehtivad distsiplinaarkaristused. Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemusel on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks ning konkreetsele täiskasvanule ohtlikuks. Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem, kui isik satub emotsionaalsesse pingesse või konflikti ning siis, kui isik on alkoholijoobes.
12.PPA valitud meede ehk lahkumisettekirjutus koostamine ja sissesõidukeelu kohaldamine viieks aastaks ei ole ülemäära koormav ning ebaproportsionaalne. 32 aastat on piisavalt pikk aeg, et kohaneda ühe riigi elukorralduse ja kultuuriruumiga ning piisav aeg integreerumiseks, kui vastav tahe selleks on olemas. Kaebaja ei ole Eesti ühiskonda sedavõrd integreerunud, et see välistaks igasuguse hakkama saamise kodakondsusjärgses riigis. Sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud vastustajast lähtuva ohu ära hoidmiseks ehk eesmärk on kaitsta avalikku korda, teiste Eesti Vabariigis viibivate isikute õigusi. Seadusest tulenevalt ei pea PPA põhjendama sissesõidukeelu pikkust.
13.PPA ei nõustu kohtu tõlgendusega, et PPA-l oli kohustus küsida kaebaja arvamust ja vastuväiteid lahkumiskohustuse suhtes.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb N. Mozgovoy apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
15.Kaebaja hinnangul VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb kaaluda sidemeid Eesti ja päritoluriigiga, Eestis elamise kestust, aga ka pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks. Kaebajal pole päritoluriiki, sest ta pole sisserändaja, vaid on Eestis sündinud ja pidevalt elanud. Ka Eestis elamise kestuse kaalumise nõuet saab täita seoses sisserändajatega, mitte aga isikute osas, kes on Eestis sündinud ja pidevalt elanud. Seega on VMS § 241 lg 1 p 2 sobiv reguleerima sisserändajate pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ebasobiv aga Eestis sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste osas. Eestis sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste väljasaatmine on sisserändajatega võrreldes võimalik vaid erandlikel asjaoludel, kusjuures üheks eeltingimuseks on isiklikud sidemed vastuvõtjariigis elavate isikutega. Kaebajal puuduvad sidemeid Venemaal elavate isikutega.
16.Isiku ohtlikkuse hindamisel ei tohi lähtuda üksnes toimepandud kuriteo raskusest, mis pandi toime alaealisena, 14 aastat tagasi, vaid ka tema käitumisest pärast kuritegude toimepanemist. Kergete kehavigastuste tekitamine tüli käigus isiklike vaenulike suhete pinnal, mille eest kaebajat karistati 25. märtsil 2015 ja 19. jaanuaril 2016, ei kujuta ühiskonna jaoks ohtu. Arvestama peab
tõelist (tegelikku), vahetut ja piisavalt tõsist ohtu. Sellistele kriteeriumidele vastavat ohtlikkust pole tuvastatud ja kohtuasjas puuduvad seetõttu ka asjakohased põhjendused. PPA põhjendus, et kaitsta tuleb Eesti teisi elanikke, pole asjakohane, sest pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei mõjuta kuidagi Nikolay Mozgovoy võimalikku ohtlikkust ega Eesti teiste elanike kaitstust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
18.Pooled ei vaidle selle üle, et VMS § 241 lg 1 p 2 alusel on lubatud pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastavalt tuleb esmalt tuvastada isikust lähtuv oht ning seejärel kaaluda, kas oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba. Kaalumisel tuleb arvestada kaebaja õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3).
19.Sarnastel asjaoludel isiku pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse hindamisel selgitas Riigikohus1 hiljuti oma varasemat praktikat kokku võttes ja osaliselt täiendades, et VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine on haldusõiguslikud ohutõrje meetmed, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele. Kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuleb korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ringkonnakohus lähtub nendest juhistest käesoleva asja lahendamisel.
20.Seega tuleb esmalt tuvastada, kas vastustaja on kaevatava haldusakti andmisel tuvastatud asjaolude pinnal õiguspäraselt leidnud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning lisaks, kas kaebajast lähtuv oht on piisavalt tõsine ja tegelik.
21.Kaevatava otsuses punktis 8 (tl 8) leidis vastustaja, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja sellest tulenevalt ka riigi julgeolekule. Ringkonnakohus nõustub siinjuures halduskohtuga, et oht avalikule korrale ei ole üks-ühele samastatav ohuga riigi julgeolekule. Samadest asjaoludest võib ilmneda oht mõlema õigushüve samaaegseks kahjustamiseks, kuid ühe esinemisest ei saa järeldada automaatselt ka teise esinemist. Kuna vastustaja on põhjendanud üksnes kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ega ole eraldi selgitanud, kuidas kaebaja on ohtlik Eesti Vabariigi julgeolekule, siis kontrollib ringkonnakohus, kas vaidlusaluste otsuste tegemine oli õiguspärane põhjusel, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale.
22.Nõustuda tuleb vastustaja ja halduskohtuga selles, et kaebaja korduv karistatus kinnitab temast lähtuvat ohtu avalikule korrale. Kaevatavast otsusest nähtuvalt on kolmel korral kriminaalkorras karistamine keskseks põhjuseks, miks PPA kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust alustas ja kaebajat ohtlikuks hindab. Kaebajat on karistatud kolmel korral, kusjuures neist raskeima rikkumise toimepanemise eest 2004. aastal ning seejärel uuesti 2015. ja 2016.
Vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545
aastal. Seega ei saa kaebaja puhul üheselt järeldada tegude raskuse progresseerumist. Ringkonnakohtu hinnangul on oluline seegi, et esimese kuriteo toimepanemise ajal oli kaebaja alaealine. Pidades silmas, et hiljem ei ole kaebaja oma tegudega ohustanud kaalukaimat õigushüve, inimelu, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks omistada alaealisena toime pandud kuriteole määravat tähendust kaebaja ohtlikkuse hindamisel. Kaebajale 19. jaanuari 2016. a Viru Maakohtu otsusega inkrimineeritud teod kahtlemata ei ole väheolulised ja olid suunatud oluliste õigushüvede vastu, kuid arvestada tuleb ka tegude toimepanemise asjaolusid ja tegudele ohtlikkusele antud hinnangut seda liikide kuritegude hulgas. Nii ilmneb maakohtu otsusest, et kohtu hinnangul KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo puhul oli tegemist ühe episoodiga, kannatanule tekitatud vigastused pole tõsised, esineb kergendav asjaolu, kaebaja süüaste ei ole suur ning ta väärib karistust alla sanktsiooni keskmise määra; KarS § 200 lg 1 kvalifitseeritava teo puhul oli tegemist ühe episoodiga, kaebaja kasutatud vägivald ei olnud intensiivne ega kannatanu elule või tervisele ohtlik, röövitud vara väärtus oli minimaalne ning kaebaja süüaste ei olnud suur ja ta väärib minimaalset karistust (tl 65). Seega tegude laad ei olnud konkreetse süüteokoosseisu keskmise ohtlikkuse tasemel, vaid jäi sellele alla. Isiku varasema käitumise pinnal temast hiljem lähtuva ohu hindamisel tuleb sellega arvestada.
23.Erinevalt vastustajast peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada ka kaebaja käitumisega karistuse täideviimise ajal2, mistõttu on asjakohane võtta arvesse ka seda, et kaebajat karistuse kandmise ajal distsiplinaarkorras ei karistatud, s.t kaebaja suutis kahe aasta jooksul vangistuses käituda reeglitega seatud piirides. Kaudselt on sama seisukohta, s.o vangistuses käitumise arvesse võtmise lubatavust, möönnud ka vastustaja, tuginedes Viru Vangla läbiviidud riskihindamise andmetele kaebaja kohta. Riskihindamise kohaselt (tl 60) on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks ja konkreetsetele isikutele ohtlikuks. Kuritegude toimepanemise soodustegur on alkohol. Kaebaja vägivaldsus avaldub alkoholijoobes. Samas ta tunnistab oma probleemi ja enne vangistust läbis ravikuuri. 2. augustil 2017 Viru Vanglas seoses kaebaja ennetähtaegse vabastamise taotlusega koostatud iseloomustuses (tl 25) on hinnatud kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosuseks kahe aasta jooksul 19% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 35%. Toodud andmetest ilmneb, et esineb arvestatav võimalus, et kaebaja paneb toime uue kuriteo. Seda eelkõige ebasoodsate asjaolude (pingeolukord, alkoholi tarvitamine) kokkulangemisel. Kaebaja varasemad teod osutavad aga sellele, et kaebaja ei planeeri oma õigusvastast käitumist ega kasuta vägivalda otsese tahtlusega teisi inimesi kahjustada.
24.Kaebaja on avaldanud tahet saada Eesti kodakondsus ja muuta oma elustiili, kuid vastustaja arvates ei ole alust uskuda kaebaja muutumist, kuna varasematest karistustest hoolimata on kaebaja jätkanud kuritegelikku käitumist. Kaebaja on Viru Vanglas läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“ ning omandas Eesti keele algtasemel A1 (tl 23). Kaebajat kirjeldatakse programmides aktiivse osaleja ja suhtlejana, kuid passiivsena grupitöö tegevustes.
25.Eelnevalt kirjeldatud kaebaja süüdtegude laad ja vägivallategude korduvus koostoimes tema käitumise ja suhtumisega tegude toimepanemisele järgneval ajal kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul, et kaebajast lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Samas ei ole vastustaja selgitanud ega otseselt põhjendanud, et kaebajast lähtuv oht oleks tegelik direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et kaevatavas otsuses toodud asjaolude alusel ei ole põhjust pidada kaebajast lähtuvat ohtu seda lävendit ületavaks.
26.Kaebaja on menetluses olnud jätkuvalt seisukohal, et kuna ta on Eestis sündinud, siis tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ja talle lahkumiskohustuse panemine on lubatud üksnes erandlikel asjaoludel. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
Vt ka RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545 (p 29)
VMS §-st 241 ei tulene pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele erinevusi sõltuvalt sellest, kas isik on sündinud Eesti või mitte. Sellise erisuse tegemise kohustust ei tulene ka asjakohasest rahvusvahelisest õigusest. Samuti ei ole alust pidada regulatsiooni sellisel kujul kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks, kuna kaebajast lähtuvaid asjaolusid tuleb arvesse võtta elamisloa kehtetuks tunnistamise kaalumisel (VMS § 241 lg 3). Olukorras, kus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks nõutav ohu lävend ei ole ületatud, tuleb järgnevalt hinnata PPA poolt kaalutluse teostamise õiguspärasust elamisloa kehtetuks tunnistamise osas.
27.Vastustaja on tuvastanud (tl 10-11), et kaebaja lähedaste hulka kuuluvad tema vanemad. Kaebaja ei ole abielus ja tal ei ole lapsi. Seega puuduvad tal perekonnaliikmed VSS § 29 lg 4 tähenduses. Kaebaja ja tema endise elukaaslase suhtlusest vangistuse ajal ei saa järeldada perekonnaelu EIK kriteeriumide mõttes. Kaebaja ei ole neid järeldusi kahtluse alla seadnud, kuid väidab, et vanemad on töövõimetud ja vajavad kaebaja abi. Kaebaja vanemad ja õde elavad Eestis ning kaebajal on võimalus elamispinna kasutamiseks Narva linnas. Kaebaja väide vanemate aitamise vajaduse kohta on jäänud üldsõnaliseks ning tuvastatav ei ole vanemate eriline sõltuvussuhe kaebajaga. Sellise suhte olemasolu on ka eluliselt väheusutav olukorras, kus kaebaja viibis vangistuses ega saanud seega vanemaid tegelikkuses aidata. Kaebajal on Vene Föderatsiooni kodakondsus ning ta valdab vene keelt. Oma vanuse tõttu võib eeldada, et vajadusel on ta võimeline kohanema eluga kodakondsusjärgses riigis ka olukorras, kus tal puuduvad seal sotsiaalsed ja isiklikud sidemed. Vanemate rahaline toetamine ei ole takistatud ka Eestist lahkumise korral. Kuigi kaebaja on avaldanud tahet oma eluviisi muuta, ei ole see tegelikkuses kontrollitav. Iseloomustusest nähtuv kaebaja impulsiivsus käitumises ning kaldumine vägivaldusele pingeolukordades ja alkoholi mõju all ei luba eluviisi muutmises ette kindel olla. Kaebaja poolt tulevikus uue kuriteo toimepanemise tõenäosusele antud hinnang sunnib samuti siinkohal kaebaja kavatsuse elluviimise edukusse kahtlusega suhtuma.
28.Eelkirjeldatuga on vastustaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestanudKaebaja ei ole haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses nimetanud muid olulisi tegureid, mida vastustaja pidanuks elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtma. Seetõttu ei ole PPA-le etteheidetav kaalumisel oluliste asjaoludega arvestamata jätmine. Kuna vastustaja on ühes dokumendis esitanud põhjendused nii elamisloa kehtetuks tunnistamise kui ka lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta, siis on mõnevõrra keerukas eraldada erinevate otsustuste (mis argumentatsiooni osas ei saa täielikult kattuda) põhjendusi. Sellele vaatamata on otsusest piisava selgusega tuvastatav, et vastustaja ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamisel lähtunud lubamatutest kaalutlustest leides, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles tema huvi jätkata elamist Eestis pikaajalise elamisloa alusel. Ekslik ja nõuetekohaselt põhjendamata on halduskohtu seisukoht, et kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine oli toodud asjaoludel ebaproportsionaalne.
29.Eeltoodud asjaoludel tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse osaliselt rahuldamata. Kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuste tühistamise osas ei ole alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, sest kaevatavas otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt ei ilmne, et ületatud oleks pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu taseme lävend.
30.Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsuses asjas nr 3-17-1545 (p 20) antud juhistele toimimisvariantide kohta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, kui isikust lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule ei ole tegelik direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses; samuti selgitustele (sama otsuse p-d 32-34) isiku
ärakuulamisõiguse ja PPA kaalutlusõiguse kohta pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel. Kuna Riigikohtu selgitused ärakuulamisõiguse ja kaalutlusõiguse teostamise kohta ei muuda käesoleva asja lahendamist, siis ringkonnakohus vaidlustatud otsuste õiguspärasust siinkohal täies mahus ei analüüsi. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja enda väidetest saab järeldada, et lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel on rikutud kaebaja ärakuulamisõigust ning PPA on jätnud teostamata kaalutlusõiguse nii kaebajale lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise võimaluse andmata jätmisel kui sissesõidukeelu määramisel. Need rikkumised iseenesest võivad olla aluseks vaidlustatud otsuse tühistamiseks vastavas osas.
31.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta menetluskuludest kummagi poole kanda 50 protsenti, kuna kaebus rahuldatakse Eestist lahkumist ja riiki taassisenemist puudutavas osas ja jäetakse rahuldamata elamisluba puudutavas osas. Pooled ei ole halduskohtus ega apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.