Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 28. veebruar 2019, Tartu 3-17-1925
Haldusasi
Serhii Hupaliuki kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15. septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859263 osaliselt õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 23. aprilli 2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus kaebaja Serhii Hupaliuk, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Eve Kikkas
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Viru Maakohtu 21. märtsi 2018. a otsuse täistekst väärteoasjas nr 4-17-5204.
2.Võtta asja materjalide juurde Serhii Hupaliuki 25. juuni 2018. a menetlusdokumendi lisana esitatud tõendid.
3.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 23. aprilli 2018. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta Serhii Hupaliuki kaebus rahuldamata.
5.Jätta Serhii Hupaliuki menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. aprill 2019.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõpetas 15. septembri 2017. a teatisega nr 0808/2017 ennetähtaegselt Ukraina kodaniku Serhii Hupaliuki viisavaba viibimisaja ja lühendas seda ühekordselt. Samal päeval tegi PPA kaebajale ettekirjutuse nr 1039859263 Eesti Vabariigist lahkumiseks seitsme päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 22. septembril 2017 ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks.
2.21. septembril 2017 esitas Serhii Hupaliuk Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
15.septembri 2017. a teatise nr 0808/2017 ja 15. septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859263 tühistamiseks ning tuvastamiseks, et kaebajal puudub väljasõidukohustus ja selle täitmise nõudmine ei ole õiguslik lubatav.
3.Kaebaja täitis temale koostatud ettekirjutuse nr 1039859263 ja lahkus Schengeni liikmesriikide territooriumilt 20. novembril 2017.
4.9. jaanuari 2018. a määrusega tagastas Tartu Halduskohus kaebuse PPA 15. septembri 2017. a teatise nr 0808/2017 tühistamise nõude osas.
19.veebruari 2018. a määrusega lõpetas Tartu Halduskohus menetluse PPA 15. septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859263 osas, milles tuvastati kaebaja Eestis ebaseaduslik viibimine ja pandi kaebajale kohustuseks lahkuda Eestist. Kohus võttis menetlusse kaebuse nõude PPA 15. septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859263 tühistamiseks osas, milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld üheks aastaks.
5.Kaebuse kohaselt on kaebaja Ukraina kodanik, kes saabus Eestisse läbi Ikla piiripunkti
31.augustil 2017 töötamise eesmärgil. OÜ Solut Invest oli esitanud vastustajale välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse kaebaja kohta. 15. septembril 2017 viibis ta ehitusobjektil, et tutvuda tulevaste tööde mahuga. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja poolt alusetult lõpetatud ennetähtaegselt kaebuse esitaja viibimisaeg, sest kaebuse esitaja on käitunud seaduskuulekalt. Kaebajale pandud lahkumiskohustuse ega sissesõidukeeluga seoses ei ole vastustaja osundanud ühelegi VSS § 29 lg 1 alusele. Ettekirjutus on tehtud ilma seadusliku aluseta.
6.PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja hinnangul töötas kaebaja Eestis seadusliku aluseta. Puudub vaidlus, et kaebaja lubatud viisavaba viibimisaeg lõpetati ennetähtaegselt ja lühendati ühekordselt, mistõttu puudub kaebajal seaduslik viibimisalus Eestis. Asjaolu, et Viru Maakohus tühistas PPA väärteootsused kohtasjades nr 4-17-5204 ja 4-17-5221 ei kõrvalda PPA kahtlust, et kaebaja võib rikkuda ajutise viibimise tingimusi. Kaebaja ei täitnud tähtaegselt temale ettekirjutusega pandud kohustust ning lahkus Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumilt alles 20. novembril 2017, s.o kaks kuud pärast lahkumiskohustuse tähtaega. Sissesõidukeelu kohaldamisel võttis vastustaja arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning leidis, et kolmeaastane sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale on kõiki asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Arvestades, et kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga, on kaebajale kohaldatud üheaastane sissesõidukeeld proportsionaalne.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
7.23. aprilli 2018. a otsusega halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas PPA 15. septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859263 osaliselt.
8.Halduskohus selgitas, et lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse alusena kaebaja viidatud VSS §-le 29 lg 1 ei kuulu praeguses asjas kohaldamisele tulenevalt VSS §-s 27 sätestatust, kuna asub viidatud säte asub VSS 5. peatükis.
9.VSS § 74 lg 1 ei anna otsesõnu kaalumisruumi sissesõidukeelu kohaldamise otsustamiseks või sissesõidukeelu lühema tähtaja kehtestamiseks. Samas järeldust, et sissesõidukeelu kohaldamine (sh sissesõidukeelu tähtaja kehtestamine) toimub kaalutlusõiguse alusel, toetavad VSS § 7 lg 2, VSS § 71 lg 1, VSS § 74 lg 3 ja 4. VSS § 7 lg 2 näeb ette, et sissesõidukeeldu kohaldatakse välismaalase suhtes vajaduse korral. Vastustaja kohaldanud kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu. Ettekirjutuses on avaldatud otsustuse faktiline alus (kaebaja töötas ebaseaduslikult PPA loata
riigis 15. septembril 2017 kell 15 elumaja ehitusel Puiestee 15 Sõmerul) ja õiguslik alus (VSS § 2 lg 1, § 9 lg 1, 11 lg 1, § 7 lg 1 ja § 73 lg 1, VSS § 74 lg 3). Viide VSS § 9 lõikele 1 on ebaõige, sest vastustaja ei ole teinud kaebajale seadustamisettekirjutust.
10.Sisuliselt tingis sissesõidukeelu kohaldamise üheks aastaks üksnes riigis ebaseadusliku viibimise fakt, mitte muud avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada võivad asjaolud. Lisaks ebaseaduslikule viibimisajale (töötas ebaseaduslikult) teisi raskendavaid asjaolusid ei esine ning pigem saab välja tuua kergendavaid asjaolusid nagu enda mittevarjamine ja valmisolek vabatahtlikult lahkuda. Ei ole alust väita, et Ukraina kodanike ebaseaduslik viibimine Schengeni alal on sedavõrd levinud ja suur avalikku huvi ohustav probleem, et üldpreventiivsel eesmärgil oleks põhjendatud sissesõidukeeldu seadmine, sõltumata isiku ja rikkumisega seotud asjaoludest. Sellises olukorras oli üheaastase sissesõidukeelu kohaldamine ebaproportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.
12.Vastustaja selgitab, et viisavabastus ei anna Ukraina kodaniku biomeetrilise passi omanikule õigust Eestis töötamiseks. VMS § 104 lg 2 alusel Eestis ajutiselt viibival välismaalasel on keelatud Eestis töötada, kui välismaalane ei ole töötamist registreerinud. Seega 15. septembril 2017 töötas kaebaja Eestis seadusliku aluseta. Tema viisavaba viibimisaeg lõpetati PPA 15. septembri 2017 teatisega, mistõttu kaebajal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu rakendamine on põhjendatud ning kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne. VSS § 7 lg 2 sätestab, et vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lg-st 1, mille kohaselt lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega on sissesõidukeeld seadusest otsetulenev. VSS § 74 lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA hindas asjaolusid kogumis ja pidas 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamist ebaproportsionaalseks. PPA võttis arvesse sissesõidukeelu kohaldamisel vastustaja Eestis viibimise kestust ja eesmärki, viisavaba viibimisaluse ennetähtaegse lõpetamise asjaolusid, sidemeid Eestiga ja päritoluriigiga ning leidis, et 1-aastane sissesõidukeeld on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne. Ebaseadusliku käitumisega kaebaja ohustas avalikku korda ja sellega seotud seadusekuulekust. Arvestades, et välismaalase Eestis töötamise tingimuste rikkumine on karistatav, samuti seda, kui intensiivseid sunnivahendeid rakendatakse ebaseadusliku viibimise lõpetamiseks, on ilmselge, et tegemist on olulise avaliku huviga. PPA on võtnud arvesse üksnes õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks olulisi ja asjaga seotud asjaolusid. PPA on järginud haldusõiguse üldpõhimõtteid, sh proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb S. Hupaliuk apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
14.Kaebaja hinnangul on menetluslikult õigustühine vastustaja katse täiendada vaidlusalust ettekirjutust kohtumenetluses. Vastustaja ei maininud, et Viru Maakohus tegi 21. märtsil 2018 väärteoasjades 4-17-5204 ja 4-17-5221 kohtuotsused, millega tühistas vastustaja poolt vaidlustatud otsused sarnastes asjades. Vastustaja ei ole jätkuvalt pööranud tähelepanu asjaolule, et ettekirjutus on täies ulatuses motiveerimata ja selles puuduvad asjaolud ja faktid, mille alusel apellant üleüldse ettekirjutuse tegi. Väide, et väidetava töötamisega ohustas vastustaja avalikku korda, on ainetu ja tõendamata. Kaebaja ei teinud objektil tööd vaid viibis seal, kuna temale tutvustati tulevase töö mahtu ja
spetsiifikat. Kontrollimise ajal kaebaja tsiviilriietes ning ootas koos teiste isikutega, millal tema sealt OÜ Solut Invest poolt ära viiakse. Seejuures OÜ Solut Invest oli esitanud välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse kaebaja kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
16.Apellatsioonkaebuses on vastustaja seisukohal, et halduskohus on ekslikult leidnud, nagu oleks PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel rikkunud kaalumisreegleid ja teinud ebaproportsionaalse otsuse.
17.Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati kaebajat lahkuma Eestist ja kehtestati ka sissesõidukeeld. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab VSS § 74 lg 1 tõepoolest sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis samaaegselt tuleb isikule kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Seega on haldusorganil võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks tähtajaks, kui see oleks ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3) või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui see oleks ebahumaanne (VSS § 74 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodud seisukoht vastuolus
19.veebruari 2019. a otsuses asjas nr 3-17-1545 (p 34) antud selgitusega, et VSS § 74 näeb PPA-le ette kaalutlusõiguse ning igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Seega, vaatamata VSS 74 lg 1 sõnastusele pidi PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse võtma asjaolusid kogumis ning võimalik oli ka sissesõidukeelu kehtestamisest loobuda. Vastustaja kohaldas sissesõidukeeldu kaebaja suhtes üheks aastaks. Seega on ilmselge, et tegelikult on vastustaja kaebaja suhtes siiski kaalutlusõigust kohaldanud, sest ta on lühendanud erinormist lähtudes (VSS § 74 lg 3) üldist sissesõidukeelu tähtaega. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud.
18.Halduskohus on leidnud, et sisuliselt tingis sissesõidukeelu kohaldamise üheks aastaks üksnes riigis ebaseaduslikult viibimise fakt, mitte muud avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada võivad asjaolud. Igale riigis ebaseadusliku viibimise juhtumile ei saa läheneda automaatselt ühetaoliselt ja ühesuguse keelu kehtivusaja määramisega. Sealjuures on halduskohus viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2017. a otsusele haldusasjas 3-16-1683. Samas jättis halduskohus tähelepanuta, et viidatud asjas kohaldati isiku suhtes kõrgeimat, kolmeaastast sissesõidukeeldu. Seega oli ilmne, et selles asjas tõepoolest kaalumist aset ei leidnud. Käesolevas asjas on kohaldatud sissesõidukeeld oluliselt lühem – üks aasta. Seega pidi kaalumine käesoleval juhul aset leidma. Kohtumenetluses ongi vastustaja seda väitnud, selgitades, et kaalumisel võeti arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid ja sidemeid Eesti ning päritoluriigiga (tl 30). Pidades silmas, et PPA lühendas seaduses nimetatud sissesõidukeelu tähtaega oluliselt, s.o kahe aasta võrra, peab ringkonnakohus usutavaks, et vastustaja hindaski otsuse tegemisel just nimetatud asjaolusid. Need asjaolud seonduvad ühelt poolt kaebaja suhtes toimunud menetluse ajendiga ning teisalt kaebaja Eestis viibimise eesmärgiga ning on selliselt asjakohased. Samuti on vastustaja hinnanud kaebaja seotust Eestiga ja sellest tulenevat sissesõidukeelu kohaldamise mõju kaebajale.
19.Kuna kaalutlusõigust on teostatud, võib vastustaja tegevus olla õigusvastane vaid siis, kui ilmneb, et ta on kaalumisel teinud kaalutlusvigu. Siinjuures on põhjendamata kaebaja etteheide, nagu oleks PPA alles apellatsioonkaebuses asunud väitma sissesõidukeelu tähtaja määramisel kaalutluse teostamist ja kaalumise arvesse võetud asjaolusid. Kaebaja ei ole omalt poolt välja
toonud asjaolusid, mida vastustaja täiendavalt oleks pidanud arvesse võtma ega väitnud, et mõni vastustaja nimetatud asjaoludest oleks asjakohatu. Halduskohus on välja toonud, et kaebajal oli valmisolek vabatahtlikult lahkuda ning ta lahkus Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumilt 20. novembril 2017 (tl 15). Samas ei saa see asjaolu olla oluline vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel, sest ettekirjutus tehti kaebajale varem, 15. septembril 2017, ning kaebaja hilisem käitumine ei saa mõjutada seega varasema ettekirjutuse õiguspärasusele antavat hinnangut. Pigem kinnitab see aga kaudselt vastustaja positsiooni, sest kaebajale tehti ettekirjutus lahkuda riigist hiljemalt 22. septembril 2017 (tl 6), ent kaebaja tegi seda alles ca kaks kuud hiljem. See näitab, et kaebaja ei pruugi käituda õiguskuulekalt.
20.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et Ukraina kodanike ebaseaduslik viibimine Schengeni alal ei ole suur avalikku huvi ohustav probleem, mis õigustaks sissesõidukeelu kohaldamist üldpreventiivsel eesmärgil. Välismaalaste ebaseaduslik töötamine võib siiski olla arvestatav probleem, kuna see aitab kaasa majandus- ja maksurikkumiste toimepanemisele ning halvemal juhul võib viia ka välismaalastest töötajate isikuõiguste olulise rikkumiseni.
21.Sissesõidukeelu tähtaega on VSS § 74 lg-st 3 ja lg-st 4 tulenevalt võimalik lühendada või selle kohaldamisest loobuda siis, kui see oleks isiku suhtes ebaproportsionaalne või ebahumaanne. Kaebaja on sisuliselt ainsaks asjaoluks, miks kaebajal oleks vajalik Eestis edasi viibida, toonud selle, et ta soovib Eestis töötada ja et tema palkamisest on huvitatud OÜ Solut Invest. Ringkonnakohus ei saa seda soovi pidada sedavõrd kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks. Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta.
22.Kaebaja üks põhiväidetest on, et ta ei olegi Eestis ebaseaduslikult töötanud, 15. septembril 2017 viibis ta ehitusobjektil üksnes olukorraga tutvumiseks. 21. märtsi 2018. a otsusega asjas nr 4-17-5204 Viru Maakohus tühistas kaebajale ebaseadusliku töötamise eest määratud väärteokaristuse, leides, et töötamise fakt ei ole tõendatud. Kaebaja väidete hindamiseks võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde kaebaja 25. juuni 2018. a menetlusdokumendi lisana esitatud PPA vastuse taotlusele (tl 78), väärteoasjas nr 4-17-5222 toimunud istungi protokolli (tl 79-85) ja välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse (tl 86).
23.Ringkonnakohus möönab, et samadel asjaoludel teises kohtumenetluses väärteoasja lahendamisel tehtud otsus saab olla tõendiks ka käesolevas asjas ja kuna kaebaja on sellele viidanud võtab Viru Maakohtu 21. märtsi 2018. a otsuse asjas nr 4-17-5204 asja materjalide juurde. Samas ei ole väärteoasjas tehtud kohtuotsusel ette kindlaks määratud tähendust käesoleva asja lahendamisel. Tähele tuleb panna sedagi, et tõendusstandard süüteomenetluses ja riigis ajutiselt viibiva välismaalase viibimisaja ennetähtaegsel lõpetamisel on erinevad. Kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise õigusliku alusena on vastustaja viidanud VMS § 52 lg 1 p-le 3 ja lg 2 p-le 2. Nende sätete kohaselt viibimisaeg lõpetatakse ennetähtaegselt, kui on alust arvata, et välismaalase väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile; ning alus arvata, et välismaalase Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise väidetav eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile on eelkõige, kui on kahtlus, et välismaalane võib rikkuda Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil ajutise viibimise tingimusi. Seega kaebaja viibimisaja õiguspäraselt ennetähtaegseks lõpetamiseks ei olnud nõutav tõsikindlalt tuvastada kaebaja töötamise fakt, oluline on üksnes Eestis ajutise viibimise tingimuste rikkumise kahtluseks alust andvate asjaolude esinemine.
24.Vaidlust ei ole selles, et 15. septembril 2017 ei olnud kaebaja töötamine nõuetekohaselt registreeritud (hiljem on vastustaja keeldunud kaebaja töötamise registreerimisest, leides, et OÜ Solut Invest usaldusväärsuses tööandjana on põhjust kahelda (tl 78)). Vastavalt kohaldus kaebaja suhtes VMS § 104 lg-s 2 sätestatud töötamise keeld. Väärteoasjas on tuvastatud, et
15.septembril 2017 ehitusobjekti kontrollimise ajal viibis kaebaja ühes samuti Eestis ajutiselt viibivate Ukraina kodanikega objektil asuvas soojakus ja sõi. Kaebaja esitatud sama sündmuse kohta teise isiku suhtes toimunud väärteomenetluses nr 4-17-5222 toiminud istungi protokollist (tl 79-85) ilmneb, et isikud ise väitsid algselt, et teevad objektil fassaaditöid. 15. septembril 2017 oli ilm vihmane ning takistas tööde teostamist. Arvestades, et kaebaja saabus Eestisse juba kaks nädalat varem (31. augustil 2017) töötamise eesmärgi,l on eeltoodud asjaolud piisavad, et anda alust kahtluseks, et kaebaja rikkus Eestis ajutise viibimise tingimusi töötades, kuigi tema töötamine ei olnud registreeritud. Kaebaja väited, et ta viibis objektil tsiviilriietes üksnes töö mahu ja spetsiifika hindamiseks ei ole piisavad kahtluse kummutamiseks. Tavapäraseks ei saa pidada kõrvaliste isikute viibimist ehitusobjektil töötajatele kasutamiseks mõeldud ruumides ega sedagi, et tööde juhtimise eest vastutust mittekandev tööline hindab objekti sobivust enne tööle asumist või saab õiguse kasutada selleks tööandja sõidukit (tl 83). Ka kaebaja poolt tõendina esitatud välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotlus kinnitab pigem kahtlust, et kaebajal siiski oli OÜ-ga Solut Invest töösuhe kontrollimise ajal, kuna taotlus on dateeritud juba
6.septembril 2017, s.o üheksa päeva enne vaidlusaluse kontrolli toimumist. Seega ei lükka kaebaja esitatud väited ja tõendid ümber vastustaja arusaama, et esines alus kaebaja viibimisaja ennetähtaegseks lõpetamiseks. Vastavalt ei ole alust pidada kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist õigusvastaseks põhjusel, nagu oleks vastustaja lõpetanud kaebaja viibimisaja Eestis õigusvastaselt.
25.Halduskohtu väide, et kaebaja end ei varjanud, jääb sellisel kujul pinnapealseks, sest asja materjalidest ei ilmne selgelt, kuidas ja millistel asjaoludel kaebaja ebaseaduslik Eestis viibimine vastustajale teatavaks sai. Ei saa välistada, et kui kaebaja oleks teadnud, et teda ohustab riigist väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine, oleks ta üritanud seda vältida.
26.Vastustaja kohaldas sissesõidukeeldu kaebaja suhtes üheks aastaks. Seega on ilmselge, et tegelikult on vastustaja kaebaja suhtes siiski kaalutlusõigust kohaldanud, sest ta on lühendanud erinormist lähtudes (VSS § 74 lg 3) üldist sissesõidukeelu tähtaega. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud. Olukorras, kus kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, millega vastustaja ei ole sissesõidukeelu määramisel arvestanud ja mis vältimatult õigustaks sissesõidukeelu lühemat tähtaega või sissesõidukeelu kohaldamisest loobumist, ning selliste asjaolude esinemine ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav, ei ole alust pidada kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks.
27.Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu 23. aprilli 2018. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
28.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Riigi õigusabi tasu on määratud ringkonnakohtu 13. juuli 2017. a määrusega. Hiljem ei ole kaebaja esindaja menetlusdokumente esitanud ega taotlenud riigiõigusabi täiendava tasu määramist. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.