Korrakaitse › Relvaload

3-18-1906

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

16.08.2018

vastustajale

avalduse

relvaloa

vahetamise

tähtaja

3-18-1906

alused on sätestatud RelvS §-s 43, loa kehtivuse lõppemine nende hulka ei kuulu. Kuna kaebajal puudub kehtiv relvaluba, tuleb relvaloa saamiseks viia läbi RelvS §-s 35 sätestatud menetlus, mh peab taotleja sooritama teooriaeksami ja tulirelva käsitsemise ning laskeoskuse katse.

(PS § 19).

Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

3-18-1906

pärast relvaloa kehtivuse lõppu. RelvS-is ei ole sätestatud mõistet „peatumine“. RelvS § 44 kohaselt on relvaloa omaja kohustatud pärast loa kehtivuse lõppemist relva ja selle laskemoona üle andma politseile hiljemalt loa kehtivuse viimasel tööpäeval. Vastustaja tegi kaebajale 31.07.2018 suulise hoiatuse relva ja laskemoona üleandmise nõuete rikkumise tõttu. Relvaloa kehtivuse peatamine, kehtivuse peatamise lõpetamine või loa kehtetuks tunnistamine vormistatakse vastustaja otsusega (RelvS § 43 lg 5). Isik, kelle relvaloa kehtivus on lõppenud, ei ole enam õigustatud relva kandma ega muul viisil käitlema. Asjaolu, et kaebaja suhtes ei esine relvaloa andmist välistavaid tingimusi või et ta on varasemalt sooritanud teooriaeksami ning tulirelva käsitsemise eksami ja laskeoskuse katse, ei oma mingit tähtsust.

KOHTU PÕHJENDUSED

4(10)

3-18-1906

järgnevalt esimesel tööpäeval (TsÜS § 136 lg 8, HMS § 33 lg 3). Tahteavalduse esitamiseks ehk relvaloa vahetamise avalduse esitamiseks tuli tähtaeg RelvS § 41 lg 6 p-st 1. Konkreetse kuupäevaga määratletud relvaloa kehtivustähtaeg teenib ka õigusselguse põhimõtet. Nii on üheselt selge, mis ajani relvaluba kehtib ja puudub vajadus kontrollida, kas tegemist on puhkepäevaga või mitte. Eeltoodud järeldust ei muuda ka kaebaja selgitus, et tal puudus relvaloa kehtivuse viimasel päeval 01.07.2018 võimalus oma relva vastustajale üle anda, sest tegemist oli pühapäevaga. TsÜS § 134 lg 1 järgi on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Relvaluba annab selle omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama liiki relva ja selle laskemoona ning helisummutit ja lasersihikut RelvS-i ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras (RelvS § 34 lg 2). Järelikult lõpeb isiku õigus relva käidelda relvaloa kehtivuse lõppemisel. Kuna kaebaja relvaluba lõppes 01.07.2018, puudus tal 02.07.2018 enam õigus relva käidelda, st et relv tulnuks vastustajale üle anda hiljemalt 01.07.2018. Kuna tegemist oli pühapäevaga, tulnuks relv üle anda viimasel tööpäeval ehk reedel, st 29.06.2018. Samasuguse kohustuse näeb ette ka RelvS § 44 lg 1, mis ütleb, et pärast relvaloa kehtivuse lõppemist on loa omaja, vastava relva omanik, valdaja või muu isik, kelle valduses on vastav luba, Euroopa tulirelvapass, relv ja selle laskemoon, kohustatud need hiljemalt loa kehtivuse viimasel tööpäeval üle andma politseile. Järelikult ei ole kaebaja tuginemine siinkohal HMS § 33 lg-le 3 põhjendatud.

5(10)

3-18-1906

RelvS on HMS-i suhtes eriseadus ja kui eriseadus näeb ette üldseaduse regulatsioonist erineva regulatsiooni, siis kohaldub eriseaduse regulatsioon. RelvS sätestab üheselt mõistetavalt, et relvaluba vahetatakse selle omaja avalduse põhjal ja relvaloa vahetamiseks tuleb esitada kirjalik avaldus vähemalt 1 kuu enne relvaloa kehtivuse lõppemist (RelvS § 41 lg 1, lg 3 p 1 ja lg 6 p 1). Järelikult algab relvaloa vahetamise menetlus relvaloa omaja kirjaliku avalduse alusel (HMS § 35 lg 1 p 1), mitte haldusorgani initsiatiivil. Selline regulatsioon on ka põhjendatud, sest uue relvaloa saamise huvi on relvaloa omajal, mitte vastustajal, järelikult peab relvaloa omaja näitama üles initsiatiivi relvaloa vahetamiseks. Juhul, kui ta ei ole relvaloa vahetamisest huvitatud, puudub tal kohustus seda vahetada ja relvaluba kaotab kehtivuse selle tähtpäeval. Haldusorgani initsiatiiv haldusmenetluse algatamiseks on põhjendatud juhtudel, kui seadus paneb haldusorganile kohustuse midagi teha (nt järelevalve ja kontrolli läbiviimise kohustus, planeerimise kohustus jms). Vastustajal puudub seadusest tulenev kohustus omal algatusel relvalube väljastada ja relvaload antakse vaid isiku avalduse alusel. PPA-l on pärast relvaloa väljastamist õigus kontrollida riikliku järelevalve menetluse raames relva ja laskemoona hoidmise nõuete täitmist ning nõuete rikkumise korral relvaluba kehtetuks tunnistada (RelvS § 43 lg 1 p 3) või isikut väärteo (RelvS § 891) või kriminaalkorras karistada (karistusseadustiku § 419). Kuigi ühe relva ja selle laskemoona hoidmiseks ei ole vaja relvakappi, kehtivad ka selle relva ja laskemoona hoidmisele RelvS § 46 lg-s 8 toodud reeglid, mille järgimist on PPA-l õigus kontrollida. Seega ei ole põhjendatud kaebaja istungil esitatud väide, et tegemist ei olnud relva hoidmise nõuete kontrollimisega, vaid relvaloa vahetamise menetluse alustamisega.

6(10)

3-18-1906

tegemist on erinevas olukorras olevate isikutega ja erinevas olukorras olevate isikute erinevat kohtlemist ei saa käsitleda põhjendamatu diskrimineerimisena. Võrdset kohtlemist saab nõuda samas olukorras olevate isikute puhul. Põhjendamatud on kaebaja väited proportsionaalsuse nõude rikkumise kohta. Vastustaja on käitunud seaduse nõudeid järgides ja kohtu hinnangul ei ole selline regulatsioon PS-iga vastuolus. Relvaloa saamine ei peagi olema lihtne ja kiire. Samuti ei järgne kaebajale uue relvaloa taotlemisega ebaproportsionaalset tagajärge. Täiendav riigilõivu kulu (vastustaja selgituste kohaselt 30 eurot) ei ole sellises suuruses, mida oleks põhjust pidada kaebaja jaoks ebamõistlikult koormavaks ja tema õiguste teostamist oluliselt raskendavaks. Samuti peab kaebaja relvaomanikuna oskama relva käsitseda, mistõttu ei tohiks relva käsitsemise oskuseksamite läbimine olla tema jaoks keeruline ega takistada uue relvaloa saamist. Proportsionaalsust oleks põhjust hinnata juhul, kui kaebajal esinenuks mõjuv põhjus, mis takistas tal relvaloa vahetamise avaldust tähtaegselt esitada (nt haiglas viibimine). Praegusel juhul kaebajal selliseid põhjusi ei olnud, mida ta ka kohtuistungil möönis. Tähtaja möödalaskmine oli tingitud kaebaja enda hooletusest või teadmatusest. Isiku enda hoolsuskohustuse rikkumine ei ole selline oluline asjaolu, mis annaks põhjust RelvS-i põhiseaduspärasust kahtluse alla seada. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, et tal on tungiv vajadus relva omada ja vahepealsel ajal kuni uue relvaloa saamiseni relva käitlemise õiguse puudumine seaks tema elu, tervise või vara ohtu. Kaebaja ei ole põhjendanud eneseteostuse õiguse riivet. Kuna tal ei ole takistusi uue relvaloa taotlemiseks, siis saab ta end teostada pärast uue relvaloa saamist. Laskmishuvi on võimalik ilma relvaloata realiseerida lasketiirus laskeinstruktori juhendamisel (RelvS § 86 lg 5). PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus on lihtsa reservatsiooniga põhiõigus, mis tähendab, et omandipõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis on põhiseadusega kooskõlas. Arvestades relvaga seotud ohtu isikute elule, tervisele ja varale, ei saa relva omamise õiguse sidumist relvaloa kehtivusega pidada omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt piiravaks. Ülevaate omamine tsiviilkäibes olevatest relvadest ning relva kasutamise õiguse andmine tervise- ja taustakontrolli läbinud isikutele teenib avalikke huve, aitab kaitsta teiste isikute õigusi ja ühiskonna turvalisust. Teiste isikute põhiõigus elu ja tervise kaitsele on kaalukamad kaebaja omandipõhiõigusest. Kaebaja omandipõhiõigust ei ole piiratud ebaproportsionaalselt, sest tal on võimalik taotleda uus relvaluba ja hankida uus relv, kui seni tema omandis olnud relv on võõrandatud. Samuti olnuks tal võimalik relva üleandmisel PPA-le esitada PPA-le sama relva kohta uus relvaloa taotlus. Kaebaja relv olnuks seni PPA juures hoiul, kuni kaebaja oleks saanud uue relvaloa. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjust pidada RelvS-is toodud omandipõhiõigust piiravat regulatsiooni PS-iga vastuolus olevaks. Vastustaja ei ole rikkunud ka selgitamiskohustust. HMS § 36 lg-st 1 nähtuvalt annab haldusorgan selgitusi menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks pöördunud relvaloa kehtivuse lõppemisega seonduvalt vastustaja poole ja soovinud saada selgitusi, mida ta peab uue relvaloa saamiseks või relvaloa vahetamiseks tegema. Vastustajal puudus seadusest tulenev kohustus omal algatusel kaebajat relvaloa kehtivuse lõppemisest teavitada ja juhtida tema tähelepanu relvaloa vahetamise võimalusele. Kuna vastustajal puudus aktiivne teavitamis- ja selgitamiskohustus, siis ei saa talle sellekohaseid etteheiteid teha. Relvaloa kehtivusajast pidi kaebaja ise teadlik olema.

tähtaja

7(10)

3-18-1906

Esiteks nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et menetlustähtaja ennistamise taotlust saanuks lahendada juhul, kui see oleks esitatud enne relvaloa kehtivuse lõppemist, st perioodil 02.06.2018–01.07.2018. Sel juhul oleks kaebaja küll rikkunud RelvS § 41 lg 6 p-s 1 sätestatud 1-kuulist tähtaega, kuid relvaluba kehtinuks ja teoreetiliselt olnuks vastustajal võimalik tähtaja ennistamise korral menetlus kiirendatud korras lõpule viia ja relvaluba enne kehtivuse lõppemist ära vahetada. Kuna kaebaja esitas tähtaja ennistamise taotluse pärast relvaloa kehtivuse lõppemist, siis puudus vastustajal võimalus tähtaega ennistada, sest relvaluba oli juba kehtivuse kaotanud ja seda ei olnud võimalik enam vahetada. Isegi kui nõustuda kaebaja arusaamaga, et tähtaja ennistamise taotluse saab esitada ka pärast relvaloa kehtivuse lõppemist, siis igal juhul ei saa seda esitada pärast haldusmenetluse lõppemist. Kaebajal tulnuks sellisel juhul esitada tähtaja ennistamise taotlus koos 09.07.2018 relvaloa vahetamise taotlusega. Kuna haldusmenetlus lõppes vastustaja 09.08.2018 otsusega, millega keelduti kaebaja relvaluba vahetamast (HMS § 43 lg 1 p 3), siis oli kaebaja tähtaja ennistamise taotlus esitatud liiga hilja. Pärast menetluse lõppu ei saa enam menetlustähtaega ennistada, vaid menetluse uuendada, kui esinevad HMS §-s 44 sätestatud alused. Menetlustähtaja ennistamine on võimalik, kui menetlustähtaeg lasti mööda mõjuval põhjusel (HMS § 34 lg 1). Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistas tal tähtaegselt relvaloa vahetamise taotlust esitamast. See, et kaebaja ei tunne RelvS-i, ei ole mõjuv põhjus, sest tal oli relvaloa omajana kohustus seda seadust tunda ja sellise kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vastustaja selgitustest nähtub, et kuigi vastustajal puudub vastav kohustus, teavitab ta praktikas relvaloa omajaid relvaloa kehtivuse lõpptähtpäeva saabumisest ja selgitab sellega seonduvaid kohustusi. Seega oli kaebajal vaatamata RelvS-i mittetundmisele ka tegelikult võimalik esitada tähtaegselt või vähemalt enne relvaloa kehtivuse lõppemist avaldus relvaloa vahetamiseks, kuid ta jättis selle tegemata. Asjakohatu on kaebaja viide, et PPA büroode asukohad muutuvad pidevalt. Büroode asukohad ja lahtiolekuajad on avaldatud PPA veebilehel https://www.politsei.ee/et/asukohad/teenindused ja sellise teabe hankimine ei saanud olla kaebaja jaoks ebamõistlikult keeruline. Kaebaja väitis kohtuistungil, et tähtaja möödalaskmise põhjustas tema juures relva hoidmise nõudeid kontrollimas käinud politseiametnik oma eksitavate selgitustega. Esiteks ei ole kaebaja tõendanud oma väiteid ega seda, et politseiametnik jagas talle eksitavaid selgitusi. Teiseks ei ole kaebaja väited ka usutavad, sest ei ole eluliselt usutav, et RelvS-i nõuete kontrolli teostav ametnik ei tunne RelvS-i ega sellest tulevat kohustust esitada relvaloa vahetamise taotlus vähemalt 1 kuu enne relvaloa kehtivuse lõppemist. Äärmisel juhul võis tegemist olla möödarääkimise või eksliku arusaamisega ametniku selgitustest. Igal juhul ei olnud põhjendatud kaebaja arusaam, et politseiametnikuga relvaloa vahetamise teemal suhtlemine käivitas haldusmenetluse ja ta ei pidanud enam midagi tegema, vaid võis ootele jääda. RelvS § 41 lg 3 p 1 sätestab selgelt, et relvaloa vahetamiseks tuleb esitada kirjalik avaldus. Järelikult ei ole relvaloa vahetamine suulise avalduse esitamisega seaduse järgi võimalik. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 27.08.2018 vastus menetlustähtaja ennistamata jätmise kohta on õiguspärane ja tuvastamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

8(10)

3-18-1906

relva käidelda. HMS § 60 lg 1 järgi loob õiguslikke tagajärgi ainult kehtiv haldusakt. HMS § 61 lg 2 järgi kehtib haldusakt kuni kehtivusaja lõppemiseni. Seega ei ole kehtetul haldusaktil õiguslikke tagajärgi, st et kehtivuse kaotanud relvaluba ei anna kaebajale relva käitlemise ega kandmise õigust. Seda kinnitab ka RelvS § 44 lg 1, mis kohustab relva pärast relvaloa kehtivuse lõppemist PPA-le üle andma, ja RelvS § 44 lg 6, mis kohustab relvaloa kehtivuse lõppemise korral relva võõrandama. Seega ei ole kaebaja relvakäitlemisõigus relvaloa kehtivuse lõppemisega peatunud, vaid lõppenud. Uue õiguse saamiseks tuleb taotleda uus luba. Relvaloa kehtivuse peatamist reguleerib RelvS § 43 ja sellest ei tule, et relvaloa omaja relvakandmise või –käsitsemise õigus peatub ajal, mil relvaluba on kaotanud kehtivuse. Relvaloa kehtivuse lõppemise ja kehtivuse peatamise erinevus nähtub RelvS § 44 lg-te 6 ja 61 võrdlusest – relvaloa kehtivuse lõppemisel on relvaomanikul kohustus relv võõrandada, relvaloa kehtivuse peatamise korral võib relvaomanik relva võõrandada, kuid ei pea seda tegema ja pärast peatamise aluse äralangemist on PPA kohustatud hoiulevõetud relva omanikule viivitamatult tagastama. Need erinevad tagajärjed kinnitavad veelkord, et relvaloa kehtivuse lõppemisel kaotab relvaloa omaja relva käitlemise õiguse, relvaloa kehtivuse peatamise korral selline õigus vaid peatub. Kaebaja relvaluba kaotas kehtivuse, mitte seda ei peatatud, samuti ei peatunud selle kehtivus mõnel seaduses sätestatud alusel (nt RelvS § 43 lg 14). Seega ei ole kaebaja relvakäitlemisõigus peatunud ja tal ei ole õigust nõuda pärast relvaloa kehtivuse lõppemist relvaloa vahetamist.

Kättesaadav https://adr.politsei.ee/ppa/dokument/3525093.

9(10)

3-18-1906

volikirja tema esindamiseks praeguses asjas 16.08.2018 volikirjaga ja esindamisõigus anti nii Aire Põdrale kui ka Indrek Põdrale. Seega oli esindajatel piisavalt aega end asja materjalidega kurssi viia. See, et esindaja seda varem ei teinud, oli tema risk. Kaebajal oli kaks esindajat, seega saanuks seisukohti tähtaegselt esitada ka Aire Põder, kui Indrek Põdral ei olnud see varem võimalik. See, kuidas esindajad omavahel tööd jagavad, on nende ja kaebaja omavaheline küsimus, mis ei õigusta tähtaja rikkumist. Seejuures selgitas kaebaja esindaja Indrek Põder kohtuistungil, et nad aitasid kaebajat juba haldusmenetluses avalduste esitamisel. Järelikult oli neil võimalik end haldusasja materjalidega põhjalikult kurssi viia juba enne kohtumenetluse alustamist ja kohtu antud tähtaja rikkumine ei olnud põhjendatud.

/allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.