Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
29.01.2016 Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-12701
Tsiviilasi
Swedbank Liising väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.11.2015 määrus ajutise halduri nimetamata jätmiseks ja pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja (määruskaebuse esitaja): Swedbank Liising AS (registrikood 10434248), lepinguline esindaja Olavi Järve
AS-i
avaldus
ML
pankroti
Võlgnik: ML (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Helmeri Indela Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 24.11.2015 määrus ja saata Swedbank Liising AS-i avaldus ML pankroti väljakuulutamiseks tagasi maakohtule edasiseks menetlemiseks.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Määrus ei ole edasikaevatav (PankrS § 15 lg 5, § 5 lg 2). Asjaolud ja võlausaldaja avaldus
Harju Maakohtu menetluses oli võlausaldaja Swedbank Liising AS-i 26.08.2015 avaldus ML pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja nõue tuleneb Harju Maakohtu 06.05.2014 otsusest tsiviilasjas nr 2-11-12139, milles OÜ-lt Secure Invest, ML-lt ja SSlt mõisteti solidaarselt välja võlgnevus 29 127.44 eurot Swedbank Liising AS-i kasuks. SS ei tasu kompromisslepingust tulenevaid kohustusi korrektselt. Käesolevaks hetkeks on võlgnike võlgnevus võlausaldaja ees 28 217.44 eurot, millest on juba maha arvestatud kõik nõude katteks tehtud tasumised. Võlgnevuse arvestus ei ole ebaselge.
2.Võlausaldaja põhjendas võlgniku maksejõuetust sellega, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on saatnud võlgnikule pankrotihoiatuse, mille järgselt ei ole võlgnik täitnud kohustust 10 päeva jooksul (PankrS § 10 lg 2 p 1). Lisaks esineb alus pankroti väljakuulutamiseks PankrS § 10 lg 2 p 3 alusel, kuna mõlemad võlgniku vastusele lisatud pangakontod kuuluvad võlgniku isale, kuhu laekub võlgniku vara, mis viitab asjaolule, et võlgnik hoiab võlgnevuse tasumisest kõrvale, millega peidab oma vara. Võlausaldaja andis nõue sundtäitmisele 17.06.2015, kuid seda ei ole suudetud täita, seega pankrot tuleb välja kuulutada ka PankrS § 10 lg 2 p 2 järgi. Võlgniku esitatud tõendid laekumiste kohta ei tõenda, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlgniku seisukoht
3.ML vaidles avaldusele vastu. Võlgnik leidis, et tema suhtes maksejõuetusmenetluse alustamine ei allu Harju Maakohtule, kuna võlgniku põhihuvide kese asub Rootsi Kuningriigis. Lisaks on võlausaldaja nõue ebaselge. Pankrotiavalduse esitamisel ei ole võlausaldaja arvestanud asjaoluga, et solidaarvõlgnik SS, kes on sõlminud võlausaldajaga kompromisslepingu võlgnevuse tasumiseks, tasub igakuiselt võlausaldajale 159 eurot. Eelduslikult on SS tasunud 17.10.2015 seisuga 1440 eurot, mistõttu ei saa nõude suurus olla suurem kui 27 687.44 eurot.
4.Võlgnik ei ole maksejõuetu PankrS § 31 lg 1 tähenduses. Võlgnikul on piisavalt vara, mille arvel kohustusi täita. Võlgnik on saanud 18.09.2015 ja 25.09.2015 Rootsis tegutsevalt OÜ T filiaalilt töötasuna 30 000 SEK-i. Rootsis tegutsevast T OÜ-st on laekunud võlgnikule viimastel kuudel 1 140 eurot ja OÜ-st R viimase poole aasta jooksul töötasude ja laenude tagasimaksetena 27 779 eurot. OÜ-st P on laekunud tagasimaksetena võlgnikule alates 2015.a algusest 24 300 eurot. Võlausaldaja ei ole üritanudki kohtuotsusega tunnustatud nõuet Eestis kohtutäiturile täitmisele anda, rääkimata kohtuotsuse võlgniku alalises elukohas Rootsis täitmisele andmisest. Esimese astme kohtu määrus
5.24.11.2015 määrusega jättis Harju Maakohus võlausaldaja avalduse rahuldamata ja MLle ajutise halduri nimetamata. Menetluskulud jäeti Swedbank Liising AS-i kanda ja võlausaldajalt mõisteti võlgniku kasuks välja menetluskulud 528 eurot.
6.Maakohus märkis, et puudub vaidlus, et Harju Maakohus 06.05.2014 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-11-12139 on OÜ-lt Secure Invest, ML-lt ja SS-lt solidaarselt välja mõistnud Swedbank Liising AS-i kasuks võlgnevus 29 127.44 eurot (t lk 6-11). Samuti puudub vaidlus, et võlausaldaja on teinud võlgnikule pankrotihoiatuse (t lk 17) ning et võlgnevuse tasumiseks on võlausaldaja sõlminud kompromisslepingu solidaarvõlgnik SS-iga, kes tasub võlgnevust igakuiselt (t lk 52).
7.Ainuüksi täitmata kohustuste olemasolu võlgnikul ei näita veel võlgniku maksejõuetust (PankrS § 1 lg 2). Kohtule esitatud tõenditest ning võlgniku selgitustest nähtuvalt on võlgnikul piisavalt vahendeid võlgnevuse tasumiseks. Võlgnik on septembris 2015.a saanud OÜ T filiaalilt 30 000 SEK-i (t lk 53 ja selle pööre), võlgnikule on laekunud juulist oktoobrini 2015 T OÜ-st laenu tagasimaksetena ja töötasudena 1140 eurot (t lk 54), perioodil veebruarist augustini 2015.a OÜ-st R laenu tagasimaksetena ja töötasuna 27 779 eurot (t lk 54 pöördel) ja perioodil jaanuarist oktoobrini 2015.a OÜ-st P laenu tagasimaksetena 24 300 eurot (t lk 55). Asjakohatud ja tõendamata on võlausaldaja väited, et lastes rahalisi vahendeid kanda oma isa VL arvele (selle asjaolu osas puudub
vaidlus), varjab võlgnik oma vara, mistõttu tuleks pankrot välja kuulutada PankrS § 10 lg 2 p 3 alusel. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et võlgniku eesmärk on selliselt vara varjata. Lisaks kuulub võlgnikule kinnisvara ja osalused äriühingutes. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et võlgnikul oleks veel võlgnevusi lisaks võlgnevusele võlausaldaja ees.
8.Arvestades, et võlgnik kinnitab, et elab ja tegutseb Rootsi Kuningriigis, puudub ka alus pankrotimenetluse alustamiseks ja ajutise halduri määramiseks PankrS § 10 lg 2 p 2 alusel. Esmalt ei ole võlausaldaja tõendanud, et võlgniku suhtes 17.06.2015 täitmisavalduse alusel (t lk 88-96) oleks alustatud täitemenetlust või et täitemenetlus ei ole andnud tulemusi. Lisaks ei ole võlausaldaja esitanud tõendeid, et on esitanud võlgnevuse aluseks oleva jõustunud otsuse täitmisele Rootsi Kuningriigis, kuigi pankrotihoiatus toimetati kätte nimelt seal (t lk 15-20).
9.Arvestades sissenõutavaks muutunud võlgnevust ja võlgniku majanduslikku seisundit, ning seda, et võlgnik on käesoleval ajal tegutsev ettevõtja, kes saab äritegevusest rahalisi vahendeid, ei ole võlgnik maksejõuetu. Võlgnikul on olemas rahalised vahendid, mille arvelt võlad tasuda. Seega tuleb ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kuna kohus leiab, et võlgniku maksejõuetus on põhistamata, siis ei hinnanud kohus, kas asi kuulub lahendamisele Eesti Vabariigis või Rootsi Kuningriigis.
10.PankrS § 15 lg 6 alusel jäeti menetluskulud pankrotiavalduse esitaja kanda. Võlgnik palub võlausaldajalt välja mõista menetluskuluna lepingulise esindaja kulu 660 eurot koos käibemaksuga (sh õigusabi 5 tundi tunnihinnaga 110 eurot käibemaksuta). Maakohus leidis, et võlgniku lepingulise esindaja kulud ei ole põhjendatud ja vajalikud menetluskulude nimekirja koostamiseks kulunud aja osas (RKTKm 3-2-1-4-15, p 13). Kohus vähendas ajakulu 1 tunni võrra ja luges mõistlikuks ning põhjendatuks 4 tundi, so kokku menetluskulud summas 528 eurot (sh käibemaks 88 eurot). TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märkis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus
11.03.12.2015 määruskaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega määrata ML-le ajutine haldur ja kuulutada välja isiku pankrot.
12.Avaldaja põhjendas, et võlgniku esitatud laekumiste pinnalt ei saa asuda seisukohale, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldaja nõue on sissenõutavaks muutunud ja see ületab võlgniku aastasissetulekut enam kui poolteist korda. Samuti on võlgnikult maksehäireregistri raporti kohaselt nõudeid summas 63 911.71 eurot ja rohkem. Selleks, et teha kindlaks, kui suured on võlgniku varad ja kohustused ning kas võlgnik on maksejõuetu, tuleks määrata ajutine haldur. Võlausaldaja on tuginenud võlgniku maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 1 p-le 1. Võlausaldaja lisas, et maksejõuetus on põhistatud ka PankrS § 10 lg 1 p 2 alusel, sest nõude sundtäitmine täitemenetluses ei ole tulemusi andnud. Käesolevas asjas ei ole oluline, et võlausaldaja ei ole alustanud täitemenetlust Rootsi Kuningriigis. Samuti on maksejõuetus põhistatud PankrS § 10 lg 1 p 3 alusel, sest võlgnik varjab oma vara. Ei ole eluliselt usutav, et võlgnikul oleks oma sissetulekute võõrale arvelduskontole kandmiseks muu eesmärk kui oma vara varjamine.
13.Olukorras, kus on täidetud kõik formaalsed eeldused pankroti väljakuulutamiseks, on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud võlausaldaja kanda. Vastustaja seisukoht
14.ML palus jätta pankrotiavalduse TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Samuti palus vastustaja jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud võlausaldaja kanda. Vastustaja põhjendas, et maakohtu määrus on lõppjäreldustes igal juhul õiguspärane, kuna pankrotiavaldus on esitatud rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi vale riigi kohtusse. Euroopa Nõukogu 29.05.2000 määruse 1346/2000 art 3 lg 1 alusel tuli avaldus esitada Rootsi Kuningriigi kohtule, sest võlgniku põhihuvide kese asub Rootsi Kuningriigis. Menetluse edasine käik
15.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
16.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 24.11.2015 määrus tuleb vastavalt TsMS § 667 lg-le 2, § 657 lg 1 p-le 3 ja §-le 659 tühistada ning saata Swedbank Liising AS-i avaldus ML-le pankroti väljakuulutamiseks tagasi maakohtule edasiseks menetlemiseks, sh kohtualluvuse kontrollimiseks. Maakohtu määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Swedbank Liising AS-i määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
17.Ebaõige on maakohtu põhjendus, et kuna avaldus ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks jäetakse rahuldamata, ei tule kontrollida kohtualluvust. TsMS §-st 75 saab järeldada, et kohtualluvuse kontroll peab kindlasti eelnema asja sisulisele läbivaatamisele. Asjaolu, et Harju Maakohus sai pankrotiavalduse kohtualluvuse alusel Pärnu Maakohtult, ei välista kolleegiumi arvates võimalust, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 76 lõikes 4 sätestatud alluvusvaidluste keeld ei saa piirata kohtu võimalusi rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel.
18.Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 75 lõige 1 ei välista rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimist ka hiljem, kui selguvad asjaolud, mis viitavad võimalikule rahvusvahelisele kohtualluvusele (RKTKm 3-2-1-179-14, p 10). Antud juhul oleks maakohus pidanud kontrollima rahvusvahelist kohtualluvust pärast võlgniku 15.10.2015 seisukoha saamist, milles võlgnik viitas Rootsi Kuningriigi kohtualluvusele. 15.10.2015 on võlgnik ka taotlenud avalduse läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lõike 1 punkti 13 alusel (t lk 51), kuid nimetatud taotlust ei ole maakohus lahendanud. Kuna maakohtu tehtud määrus oli menetlust lõpetav, oleks maakohus pidanud vastavalt TsMS § 442 lõikele 5 lahendama ka kõik seni lahendamata taotlused.
19.Lisaks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu sellele, et toimikust ei nähtu pankrotiavalduse menetlusse võtmist, kuigi 09.10.2015 e-kirjas on kohus märkinud, et pankrotiavaldus on maakohtu menetluses (t lk 46).
20.Kolleegium on seisukohal, et maakohtu määrus ei ole ka ajutise halduri nimetamata jätmise osas seaduslik ega põhjendatud. PankrS § 15 lõige 3 sätestab alused ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Maakohus on ajutise halduri nimetamata jätmisel
viidanud PankrS § 15 lõike 3 punktile 7, mille kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui esinevad muud seaduses sätestatud alused. Samas ei ole maakohus tuginenud ühelegi konkreetsest seadusest tulenevale alusele, mis võimaldaks jätta ajutise halduri nimetamata PankrS § 15 lõike 3 punkti 7 alusel põhjendusega, et võlgnik ei ole maksejõuetu.
21.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas pankrotiavaldus on esitatud kohtualluvuse alusel õigele kohtule. Kui lahendades võlgniku taotlust avalduse läbi vaatamata jätmiseks peaks kohus asuma seisukohale, et avaldus allub ikkagi Harju Maakohtule, tuleb maakohtul otsustada pankrotiavalduse menetlusse võtmine ja kontrollida ajutise halduri nimetamise eeldusi.
22.Kolleegium lisab, et PankrS § 3 lõike 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lõike 1 punkti 122 kohaselt hagita asi, mille läbivaatamisel peab kohus TsMS § 5 lõike 3 kohaselt selgitama ise välja asjaolud ja koguma selleks vajalikke tõendeid (RKTKm 3-2-1-61-13, p 16). Kolleegiumi hinnangul ei olnud maakohus rakendanud uurimisprintsiipi vajalikul määral ning määrust tehes ei olnud maakohtul täit ülevaadet võlgniku majanduslikust seisundist. Arvestades ka määruskaebusele lisatud tõendeid, ei saa kolleegiumi arvates kindlalt väita, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Olukorras, kus võlgnikul võib lisaks avalduse esitanud võlausaldaja kohustustele olla veel kohustusi ning puudub ka ülevaade võlgniku varade kohta, tuleb PankrS § 15 lõikes 3 sätestatud aluste puudumisel nimetada ajutine haldur, kes selgitab välja võlgniku tegeliku majandusliku seisundi (PankrS § 22 lg 2).
23.Maakohtu määruse tühistamise ja uueks läbivaatamiseks saatmise tõttu tuleb tühistada ka menetluskulude jaotus ja menetluskulude rahaline kindlaksmääramine. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohtu asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.