X kaebus Otepää Vallavalitsuse 30. aprilli 2018. a korralduse nr 23/199 tühistamise nõudes Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti
Menetlusosalised Vastustaja – Otepää vald Kaasatud haldusorgan – Maa-amet, volitatud esindaja Toomas Kutti Kirjalik menetlus Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Tagastada X 24. augustil 2018 sõlmitud kasutusvalduse lõpetamise ja kasutusvalduse seadmise lepingu ärakiri.
2.Jätta rahuldamata X taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus maareformi seaduse 234 ja Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a määruse nr 16 „Maareformi seaduse § 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“ osas.
3.Jätta X kaebus rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 21. jaanuar 2019. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
1.Palupera Vallavolikogu 9. märtsi 2004. a otsusega nr 1-1/7 (tl 5) kinnitati Valga maakonnas Palupera vallas maareformi seaduse (MaaRS) § 234 alusel vaba metsamaa erastamise õigust omavate isikute nimekiri. Vastavalt otsuse lisale nr 1 on maatüki nr 40 erastajaks kinnitatud (registrikood 10050944).
2.Palupera Vallavalitsuse 12. septembri 2017. a korraldusega nr 175 (tl 14) nimetati Valga maakonnas Palupera vallas Räbi külas plaanil märgitud vaba metsamaa nr 40 JURJUVA katastriüksuseks. Korralduse punkti 5 kohaselt on Jurjuva (vaba metsamaa nr 40) erastajaks Y(registrikood 10050944).
3.Maa-amet andis 21. veebruari 2018. a kirjaga nr 6-13/18/3058-2 (tl 15) Otepää Vallavalitsusele korralduse viia Palupera valla poolt vastu võetud õigusaktid kooskõlla kehtiva seadusandlusega ning lõpetada Jurjuva maaüksuse MaaRS § 234 alusel vaba metsamaana erastamise menetlus.
4.Otepää Vallavalitsuse 30. aprilli 2018. a korraldusega nr 2-3/199 (tl 16) otsustati tunnistada kehtetuks Palupera Vallavalitsuse 12. septembri 2017. a korraldus nr 175 „Vaba metsamaa nr 40 erastamine“ punkt 5 ning lõpetada Jurjuva maaüksuse MaaRS § 234 alusel vaba metsamaa erastamise menetlus.
5.Xesitas 29. mail 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1), milles palub tühistada Otepää Vallavalitsuse 30. aprilli 2018. a korraldus nr 2-3/199, millega Otepää Vallavalitsus tunnistas kehtetuks Palupera Vallavalitsuse 12.09.2017. a korralduse nr 175 punkti 5 ning lõpetas MaaRS § 234 alusel vaba metsamaa erastamise menetluse.
6.Kohus võttis 30. mai 2018. a määrusega (tl 19) kaebuse menetlusse ja kaasas menetlusse Maa-ameti kaasatud haldusorganina, sest vastustaja andis vaidlustatud korralduse Maa-ameti suunist täites (MaaRS § 38 lg 1 p 3).
7.Otepää vald esitas Otepää Vallavalitsuse kaudu 28. juunil 2018 vastuse (tl 25) kaebusele, milles ta vaidleb kaebusele vastu.
8.Maa-amet esitas 30. juulil 2018 seisukoha (tl 38) kaebuse kohta, milles ta ei nõustu kaebuses esitatud väidetega.
9.Kaebaja esitas 10. detsembril 2018 seisukoha vastustaja vastuse ja kaasatud haldusorgani arvamuse kohta ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotluse.
10.Maa-amet esitas 14. detsembril 2018 täiendava seisukoha.
11.Kaebaja leiab, et tal on käesolevas menetluses kaebeõigus, Otepää Vallavalitsuse korraldus nr 2-3/199 on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane ning aset on leidnud menetlusnormide rikkumine. Kaebaja väitel on tal kaebeõigus, sest kaebus on esitatud Otepää Vallavalitsuse korralduse peale, mis oli suunatud õigussubjektile (majandusüksusele) registrikoodiga nr 10050944, mis kuni
23.aprillini 2014 kandis ärinime Y ja alates 23. aprillist 2014 kannab ärinime X. Kuna tegemist on sama õigussubjektiga (majandusüksusega), võib kaebaja otsuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 alusel vaidlustada halduskohtus. Kui X ei oleks kaebeõigust, siis oleks tegemist olukorraga, kus õigust lõpetaval haldusaktil ei ole ühelgi isikul kaebeõigust. Kaebaja leiab, et korraldus nr 2-3/199 on formaalselt õigusvastane, sest erastamismenetlus lõpetati vallavalitsuse korraldusega, aga MaaRS § 234 lg 7 ja lg 8 alusel on kõik õigustatud isikute nimekirjaga seonduvad tegevused volikogu pädevuses ning vallavalitsusel on vaid erastamise eeltegevuste pädevus. Vallavalitsusel pole õigust volikogu pädevust üle võtta. Palupera Vallavolikogu 09.03.2004. a otsust nr 1-1/7 pole tühistatud ja õigussubjekt (majandusüksus) ärinimega X on jätkuvalt erastamiseks õigustatud isikute nimekirjas. Kaebaja leiab, et korra § 4 kohaselt ei ole vallavalitsusel pädevust teha õigust lõpetavaid toiminguid või võtta vastu selliseid otsuseid. Korraldus on ka materiaalselt õigusvastane, sest vald oleks pidanud lähtuma peale formaalsete tunnuste kontrollimise ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest kriteeriumitest. MaaRS § 2 kohaselt on selle eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks ja luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt erastamise otsustuse tegemisel seaduse sätte tõlgendamisel lisaks sätte sõnastusele võtta arvesse ka seaduse eesmärki ning ei või tähelepanuta jätta mittevastavuse tekkimise asjaolusid (3-3-1-46-06, p-d 15-16). Erastamise õigustatud subjekti seaduse nõuetele vastavuse hindamisel tuleb lähtuda ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest. 15.04.2014 toimus pereettevõtte üleandmine isalt pojale, mille käigus muutus vaid FIE ärinimi, kusjuures õigussubjekt jäi samaks. Äriregistri koodi samaks jäämise tõttu säilis õigussubjektsus ka vaatamata nime muutumisele. Analoogselt kui äriühingul (osaühingul või aktsiaseltsil) vahetub nimi, kuid äriregistri kood jääb samaks, siis on jätkuvalt tegemist sama ettevõtjaga. Vastavalt MaaRS § 234 lg 2 lausele 2 ja lõikele 7 kantakse erastamise nimekirja FIE kui majandusüksus, mitte kui eraisik. Sisuliselt vastab X vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku kriteeriumitele MaaRS § 234 kohaselt täpselt samamoodi nagu Y enne ettevõtte (talu) üleandmist. Tegemist on äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjaga, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmise või metsamajandusega. Füüsilisest isikust ettevõtja ärinime, selle taga seisva füüsilise isiku (inimese) nime ja ettevõtte (majandusüksuse) sisu eristamise võimalust ja tähtsust rõhutab ka äriseadustik (ÄS). Erastamise õiguse üleantavust tuleb igal juhtumil eraldi vaadata, antud juhul tuleks sellesse suhtuda paindlikult tänu sellele, et ettevõtte üleandmine toimus lähikondsete vahel ning talupidamise üleandmine toimus ausal ja läbipaistval viisil. Erastamise õiguse kadumist ettevõtte üleandmisel ei ole ka seaduses. Kuna erastamisprotsess on kulgenud kohaliku omavalitsuse viivituste tõttu kaua aega, on muutunud ka elulised asjaolud. Kaebaja väitel on rikutud ka menetlusnorme. Täidetud pole HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, sest vallavalitsus pole asjas olulisi asjaolusid välja selgitanud. Enne haldusakti andmist peab haldusorgan menetlusosalised ära kuulama ja andma võimaluse seisukoha esitamiseks (HMS § 40 lg 1 ja lg 2). Oluline on haldusorgani selgitamiskohustus, kuidas kavandatav haldusakt isiku õigusi riivab ja kas seda riivet on võimalik kõrvaldada, et vältida isiku suhtes negatiivse sisuga haldusakti andmist. Yle edastati korralduse eelnõu, kuid seda ei edastatud kaebajale. Tuli selgitada korralduse sisulist tähendust isiku õigustele ning võimalust erastamismenetluse lõpule viimist takistavaid puudusi kõrvaldada, mistõttu on rikutud HMS §-s 40
sätestatud menetlusosalise ja puudutatud isiku kaasamise nõuet. Menetlusnormide rikkumine on olnud oluline, sest eelnimetatud rikkumised mõjutasid asja otsustamist ning seetõttu on jõutud ebaõigele tulemusele. Korralduse eelnõule vastamiseks anti aega ainult kaheksa päeva, mis, arvestades asja olulisust Valdeko ja X jaoks, oli liiga lühike aeg. Kui neid oleks menetlusse sisuliselt kaasatud, siis neil oleks olnud võimalik esitada ka ettevõtte üleandmise leping. Kaebaja esitas alternatiivselt taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kaebaja leiab, et MaaRS sätted, eelkõige § 234, on põhiseadusevastane osas, milles need ei näe ette võimalust asendada erastamismenetluse jooksul erastamise õigustatud subjekt teise isikuga juhul, kui ka see teine isik vastab § 234 lg-s 2 sätestatud õigustatud subjekti tingimustele ja kui tegemist on MaaRS § 234 lg-s 7 p-s 1 sätestatud isikutega (st abikaasaga, alanejate sugulastega või vanematega). Kaebaja leiab, et MaaRS-s kehtiv erastamise subjekti asendamise absoluutne keeld pole proportsionaalne piirang demokraatlikus õigusriigis. See piirang ei ole sobilik, vajalik ega mõõdukas. Omandireformiga seotud seadustest ega nende seletuskirjadest ega Riigikogu lugemiste stenogrammidest ei ole näha õigustust sellisele keelule. Selline ilma eranditeta piirang rikub õigusriigi (sh õiguspärase ootuse) põhimõtet (PS § 10), proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11), õigust seaduse kaitsele (PS § 13), õigust korrakohasele menetlusele (PS § 14), omandipõhiõigust (PS § 32) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31). Metsamaa erastamise käik on antud juhul vastuolus riigivõimu omavoli keelu ja hea halduse põhimõttega. Tegemist oli liiga jäiga regulatsiooniga – avaldusi sai esitada ainult kindlal ajal ja volikogu pidi nimekirjad kinnitama kindlaks tähtajaks (01.04.2004). Selline jäik regulatsioon ei sobi menetlustele, mis toimuvad pika aja jooksul. Riik ei saa eeldada, et 14 aasta jooksul inimeste elus või ka majandusüksustes midagi ei muutu. Näiteks maa kasutusvaldusesse andmisel on perekonna siseselt vastavalt MaaRS § 341 aktsepteeritav maa kasutusvalduse üleandmine. Kaebaja esitas 24. augustil 2018 sõlmitud kasutusvalduse lepingu ärakirja.
12.Vastustaja hinnangul on korraldus formaalselt ja materiaalselt õiguspärane, samuti on järgitud menetlusnorme. Korraldus on formaalselt õiguspärane, sest Palupera Vallavalitsuse 12.09.2017. a korralduse nr 175 „Vaba metsamaa nr 40 erastamine“ muutmise pädevus on Otepää Vallavalitsusel. HMS § 68 lõike 2 kohaselt otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise haldusorgan, kelle pädevuses oleks haldusakti andmine kehtetuks tunnistamise ajal. Vaba metsamaa nr 40 (kohanimega Jurjuva) asus varem Palupera vallas, kuid on alates 21.10.2017 Otepää vallas. Vaidlustatud korraldus on materiaalselt õiguspärane. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 27.01.2005. a määruse nr 16 “”Maareformi seaduse” §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord” (kord) § 6 lõikest 1 peab erastaja vastama kogu erastamisprotsessi vältel maareformi seaduses sätestatud tingimustele. Vaba metsamaa erastamise avalduse esitanud Y ei vasta enam erastajale maareformi seaduses sätestatud tingimustele, kuna ta ei ole äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmise või metsamajandusega. Ylt füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte omandanud X ei ole avaldust vaba metsamaa erastamiseks esitanud ja kuna erastamise õigus on lahutamatult seotud volikogu otsuse alusel erastamise õiguse omandanud isikuga, ei kvalifitseeru X vaba metsamaa erastamise õigust omavaks isikuks MaaRS § 234 alusel. MaaRS § 234 lg 2 kohaselt on vaba metsamaa erastamise õigustatud subjekt Eesti kodanik, mitte FIE. Metsamaa erastamise õigus ei ole kaubeldav ega seega FIE üleandmise käigus üleantav. Maareformi seaduses esitatud erandid
lähikondsetega tehingute puhul on ammendavalt ette nähtud, antud juhul ei ole sellist erisust seaduses ette nähtud. Vallavalitsus on järginud haldusmenetluse norme. Y ja X kaasati haldusmenetlusse. Korralduse eelnõu edastati neile arvamuse/vastuväidete esitamiseks 17.04.2018, kirjalikku tagasisidet määratud tähtajaks ei laekunud. Y on vastustaja suhelnud enne ja pärast korralduse eelnõu saatmist, pärast korralduse andmist on vastustaja suhelnud ka kaebaja esindajaga, selgitades haldusmenetluse läbiviimise asjaolusid. X ei pidanud andma võimalust puuduste kõrvaldamiseks, sest MaaRS § 234 lg 3 kohaselt võis avaldusi metsamaa erastamiseks esitada ühe kuu jooksul pärast vaba metsamaa plaani ja maatükkide registreerimislehe avaliku väljapaneku lõppu, aga kuna X sel ajal avaldust ei esitanud, ei saa ta avaldust esitada ka praegu.
13.Maa-amet on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel jätta läbi vaatamata. Juhul, kui kohus leiab, et kaebajal on kaebeõigus, palub Maa-amet jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata, sest korraldus oli formaalselt ja materiaalselt õiguspärane ning haldusmenetluse normide rikkumist ei toimunud. Avalduse vaba metsamaa erastamiseks esitas 22.12.2003 Y ettevõtja nimega Y, erastajate nimekirja kanti Y, kes oli korralduse nr 199 adressaadiks. Kuna X ei ole kunagi esitanud avaldust ega kuulunud vaba metsamaa erastajate nimekirja, ei saa korraldus nr 199 rikkuda kaebaja õigusi, sest erastamise õigust ei ole FIE-l X kunagi olnudki. Korraldus on formaalselt õiguspärane. Vastavalt korra §-le 4 on erastatava maa kohta otsuse (korralduse) tegemine ning selle koos erastamise menetluses koostatud ja kogutud dokumentidega erastamise korraldajale edastamine vallavalitsuse kohustus. Vastavalt HMS § 68 lõikele 2 on haldusakti kehtetuks tunnistamine selle haldusorgani pädevuses, kelle pädevuses oleks haldusakti andmine selle kehtetuks tunnistamise ajal. Korraldus on materiaalselt õiguspärane. MaaRS § 234 lõige 2 sätestab, et vaba metsamaa erastamise õigustatud subjekt on Eesti kodanik. Erastamiseks võib kohalikule omavalitsusele avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega MaaRS § 233 lõike 2 tähenduses või metsamajandusega. Kuna X ei ole erastamise avaldust esitanud, ei kvalifitseeru ta erastamise õigust omavaks isikuks MaaRS § 234 mõttes. Seejuures ei oma tähendust asjaolu, et äriregistri kood on nii FIE-l Y kui ka FIE-l X sama, sest erastamise õigus on konkreetsel füüsilisest isikust ettevõtjal, kes on esitanud avalduse maa erastamiseks. Kui füüsilisest isikust ettevõtja annab tegevuse (nt talupidamise koos selle juurde kuuluva varaga) kellelegi üle, lõpetab üleandjast FIE tegutsemise ettevõtjana. Kuna erastamisõigus on füüsilise isikuga lahutamatult seotud, ei ole see üleantav. Samuti ei loo FIE-na tegutsemine füüsilise isiku kõrvale uut õigussubjekti. Kuna erastamise avalduse esitanud isik ei tegutse alates 23.04.2014. a enam FIE-na (mis aga on MaaRS § 234 järgi üheks metsamaa erastamise eelduseks), ei ole võimalik talle MaaRS § 234 alusel metsamaad erastada ning menetlus tuleb lõpetada, kuna isik ei vasta enam seaduses sätestatud nõuetele. Haldusmenetluse norme pole rikutud. MaaRS § 234 lõige 3 sätestab, et avaldusi võis esitada ühe kuu jooksul pärast vaba metsamaa ja maatükkide registreerimislehe avaliku väljapaneku lõppu. MaaRS § 234 lõike 7 kohaselt pidi vallavolikogu kinnitama metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt
01.04.2004. Seega juhul, kui algselt nimekirja kantud isik ei vasta enam seaduses sätestatud nõuetele, on ainuõige menetluse lõpetamine, sest muid võimalusi seadus ette ei näe. Haldusmenetluses tohib haldusorgan teha üksnes seda, mis on seadusega lubatud. Antud juhul ei ole ette nähtud erisusi lähikondsetega tehtavatele tehingutele, mistõttu ei saanud erastamise korraldaja kaebajale mööndusi teha. Maa-amet selgitas, et MaaRS § 341 lg-s 61 sätestatud erand kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks lähikondsetega lisandus maareformi seadusesse 20. märtsi. 2013 jõustunud seaduse muudatusega. Tegemist on erandiga. Seadusandja on pidanud vaba metsamaa erastamisel oluliseks ja vajalikuks kehtestada tingimused, millele maa erastamise õigustatud isik peab vastama. Tegemist on imperatiivsete sätetega. Maa erastamise õigustatud isikule saab maad erastada üksnes juhul, kui ta vastab kehtestatud tingimustele. Maa-amet on seisukohal, et MaaRS § 234 on kooskõlas põhiseadusega. Erastamise õigustatud isikule kehtestatud tingimused olid ja on vajalikud ning põhjendatud ja ka sobivaks meetmeks, et vältida variisikute kaudu maa erastamist.
Kohtu seisukoht
14.Halduskohus, hinnanud asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
15.Kohus võtab kõigepealt seisukoha kaebaja kaebeõiguse küsimuses (I), seejärel lahendab kaebuse sisuliselt (II) ning otsustab menetluskulude jaotuse (III). I
16.Kaebaja vaidlustab Otepää Vallavalitsuse 30. aprilli 2018. a korraldust nr 2-3/199 (edaspidi korraldus). Kaebaja väitel on tal antud asjas kaebeõigus, sest kaebus on esitatud korralduse peale, mis oli suunatud õigussubjektile (majandusüksusele) registrikoodiga nr 10050944, mis alates
23.aprillist 2014. a kannab ärinime FIE X. Kuna korraldus oli suunatud kaebajale, võis kaebaja enda hinnangul HKMS § 44 lg 1 alusel oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Vastustaja ei esitanud antud küsimuses oma seisukohta, kuid Maa-amet leidis, et kaebajal puudub kaebeõigus, mistõttu tuleks jätta kaebus läbi vaatamata. Maa-ameti hinnangul esitas avalduse vaba metsamaa erastamiseks Y ning erastajate nimekirja kanti FIE Y, kes oli korralduse adressaadiks, mistõttu ei saanud see rikkuda kaebaja ehk X õigusi.
17.HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Riigikohus on leidnud, et keeruka õigusliku küsimuse puhul tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel tuleb jätta kaebus rahuldamata (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.06.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). Kohtul on võimalik kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätta pärast kaebuse menetlusse võtmist kohtumenetluse käigus halduskohtumenetluse seadustiku
15.või 16. peatükis nimetatud põhjustel, kuid määrus selle kohta tuleb teha enne asja menetlust
lõpetava lahendi tegemist. Menetlust lõpetavas lahendis on kohtul võimalik HKMS § 158 lg 1 alusel võtta seisukoht selle kohta, kas kaebus tuleks rahuldada, osaliselt rahuldada või rahuldamata jätta. Kaebeõiguse puudumisel võib kohus jätta kaebuse rahuldamata.
18.HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 annavad kohtule kaebeõiguse olemasolu hindamisel kaalutlusõiguse puhuks, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Kui kohus hindab kaebeõiguse olemasolu kohtulahendis, lähtub ta analoogia korras samadest normidest ning saab kaebuse rahuldamata jätta vaid siis, kui on selge, et kaebeõigust ei ole. Kaebeõigus on isikul HKMS § 44 lg 1 järgi oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel. Kuna isikule tuleb tagada tema õiguste kaitse, ollakse kohtupraktikas kaebeõiguse tuvastamisel üsna paindlikud ning kui vaidlustatav haldusakt võis mingil määral isiku õigusi rikkuda, jaatatakse üldiselt kaebeõiguse olemasolu. Asjaolusid vaadates ei ole välistatud võimalus, et kaebaja kas oli omandanud õiguse metsamaa erastamiseks, mis temalt Otepää Vallavalitsuse korraldusega ära võeti, või oleks tulevikus omandanud erastamisõiguse, kui vaidlustatav korraldus poleks erastamismenetlust lõpetanud. Olukord, kus erastamisõigus lõppeb või seda tulevikus ei teki, rikub õigustatud isiku õigust metsamaad erastada MaaRS § 234 alusel. Selleks, et kindlaks teha, kas kaebajal tõesti erastamisõigus oli või kas see oleks tulevikus tekkinud, tuleb kohtul anda hinnang vaidluse põhiküsimustele. Kuna on olemas kahtlus, et korraldus võis rikkuda kaebaja õigust metsamaa erastamisele, tuleb kaebeõigust HKMS § 44 lg 1 järgi jaatada. II
19.Kaebaja hinnangul on korraldus formaalselt õigusvastane. Kaebaja taotles kaebuses Otepää Vallavalitsuse korralduse tühistamist muuhulgas põhjustel, et vallavalitsusel puudus korralduse andmise pädevus ning et korraldusega rikuti haldusmenetluse norme, mis nägid ette puudutatud isikute menetlusse kaasamis-, ärakuulamis-, selgitamis- ja uurimispõhimõtted. Eelmainitud pädevus- ja menetlusnõuete täitmist vaadatakse praktikas haldusakti formaalse õiguspärasuse kontrollimisel, mistõttu vaatab kohus neid küsimusi enne materiaalse õiguspärasuse kontrolli.
20.Kaebaja leiab, et vallavalitsusel ei olnud pädevust erastamismenetlust lõpetava korralduse tegemiseks, sest MaaRS § 234 lg 7 ja lg 8 alusel on kõik õigustatud isikute nimekirjaga seonduvad tegevused volikogu pädevuses ning vallavalitsusel on vaid erastamise eeltegevuste pädevus. Vastustaja väitis, et vallavalitsusel oli korralduse tegemise pädevus ning kaasatud haldusorgan lisas, et see pädevus tulenes korra §-st 4.
21.Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et alates 21. oktoobrist 2017 asub maaüksus Otepää vallas, mis annab Otepää vallale õiguse maa erastamisega seotud küsimuste otsustamiseks (korra § 2 lg 2). Palupera Vallavolikogu kinnitas 9. märtsi 2004. a otsusega nr 1-1/7 metsamaa erastajate nimekirja MaaRS § 234 lg 7 alusel. Palupera Vallavalitsuse 12. septembri 2017. a korraldusega nr 175 teostati metsamaa nr 40 erastamise eeltoimingud, sh määrati erastatava maaüksuse nimi, sihtotstarve, pindala ja maa maksustamishind. Vastavalt korralduse andmise ajal kehtinud korra § 4 lg-le 1 oli nimetatud toimingute tegemine vallavalitsuse pädevuses. Palupera Vallavalitsus märkis 12. septembri 2017. a korralduse nr 175 p-s 5 ära, et Palupera Vallavolikogu 9. märtsi 2004. a otsusega oli kinnitatud maa erastajaks Y(reg nr 10050944). Otepää Vallavalitsus tunnistas 30. aprilli 2018. a korraldusega
nr 2-3/199 p-ga 5 kehtetuks Palupera Vallavalitsuse 12. septembri 2017. a korralduse punkti 5 ja lõpetas erastamismenetluse.
22.Kuna vastavalt korra § 4 lg-le 1 oli vallavalitsuse toiminguks katastriüksuse moodustamisel üksnes erastatava maaüksuse nime, sihtotstarbe, pindala ja maa maksustamishinna kinnitamine, siis oli Palupera Vallavalitsuse 12. septembri 2017. a korralduse nr 175 p-s 5 märgitu, et erastajaks on FIE Y, üksnes informatiivse tähendusega. Sellega ei muudetud Palupera Vallavolikogu 9. märtsi 2004. a otsust, millega oli vaba metsamaa erastamise õigust omavate isikute nimekiri kehtestatud. Seega ei läinud Palupera Vallavalitsuse 12. septembri 2017. a korralduse nr 175 p 5 ka vastuollu MaaRS § 234 lg-st 7 tuleneva pädevusnormiga. Riigikohtu praktika kohaselt ei tulene ainuüksi kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise kohta nimekirja kantud isikule veel õiguspärast ootust vaba metsamaad erastada. Volikogu poolt erastajate nimekirja kinnitamine on eeltoiming vaba metsamaa erastamise menetluses. Nimekirja kinnitamisega otsustatakse, et nimekirja kantud isik vastab sellel hetkel maareformi seaduses vaba metsamaad erastama õigustatud isikule sätestatud tingimustele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
12.oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-46-06, p 18).
23.Korra § 6 lg 1 kohaselt peab erastaja vastama kogu erastamisprotsessi vältel maareformi seaduses sätestatud tingimustele ning erastamise korraldaja peab pärast katastriüksuse maakatastris registreerimist kontrollima veel kord linna- või vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute vastavust maareformi seaduses sätestatud tingimustele. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et Palupera Vallavalitsus oli vaba metsamaa erastamise dokumendid edastanud erastamise korraldajale, kelleks kuni 31. detsembrini 2017 oli korra § 2 lg 1 kohaselt maavanem. Valga Maavalitsus oli 20. detsembril 2017 andnud pooleli jäänud maareformi toimikud üle Maa-ametile, kes on erastamise korraldaja korra § 2 lg 1 kohaselt alates 1. jaanuarist 2018. Maa-amet on 21. veebruari 2018. a kirjaga juhtinud Otepää Vallavalitsuse tähelepanu asjaolule, et Palupera Vallavalitsuse 12. septembri 2017. a korralduse p-s 4 esitatud Jurjuva maaüksuse maksumus ei ole õige ning Y ei vasta enam maareformi seaduses sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele, sest ta oli äriregistri teabesüsteemi kohaselt füüsiliselt isikust ettevõtjana registreeritud kuni 23.04.2014. Maa-amet on palunud Otepää vallal viia Palupera valla poolt vastu võetud õigusaktid kooskõlla kehtiva seadusandlusega ning lõpetada Jurjuva maaüksuse vaba metsamaana erastamise menetlus. MaaRS § 38 lg 2 p 3 kohaselt on Maaametil maareformi läbiviimisel õigus teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses. Kuna korra § 6 lg 1 kohaselt peab erastaja vastama kogu erastamisprotsessi vältel maareformi seaduses sätestatud tingimustele, siis oleks Palupera Vallavalitsusel ka 12. septembri 2017. a korraldust andes olnud õigus seda kontrollida ning kui nad oleksid avastanud, et Y enam tingimustele ei vasta, oleks neil olnud õigus vaba metsamaa erastamise menetlus selle maaüksuse osas lõpetada. Praegusel juhul tegi seda Otepää Vallavalitsus pärast seda, kui Maa-amet erastamise korraldajana oli asunud erastaja tingimustele vastamist kontrollima ning leidnud, et erastaja ei vastanud nendele tingimustele juba Palupera Vallavalitsuse 12. septembri 2017. a korralduse andmise ajal, ning palunud varasem korraldus õigusaktidega kooskõlla viia. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et Otepää Vallavalitsus ei ole 30. aprilli 2018. a korralduse nr 2-3/199 andmisel pädevusnormi rikkunud.
24.Kaebaja leiab, et teda pole menetlusse kaasatud, sest korralduse eelnõu edastati Yle, kuid mitte kaebajale. 10. detsembril 2018 esitatud täiendavates seisukohtades heidab kaebaja vastustajale ette vaid seda, et korralduse eelnõule vastamiseks anti aega üksnes kaheksa päeva, mis oli liialt lühike aeg. Kohtu hinnangul saab sellest järeldada, et kaebaja ei eita, et ta sai korralduse siiski kätte. Vastustaja väitel edastati korralduse eelnõu e-posti teel 17. aprillil 2018. Vastustaja on kohtule edastanud väljatrüki, mis kinnitab kaebajale e-kirja saatmist (tl 27), ja edastatud korralduse eelnõu (tl 28). E-kiri on äriregistri ja Kohtute Infosüsteemi andmetel saadetud X e-posti aadressile. Järelikult edastati kaebajale korralduse eelnõu HMS § 35 lg 1 p 3 alusel ja vallavalitsus täitis kohustust kaebaja menetlusse kaasata. HMS § 27 lg 2 p 3 kohaselt loetakse ettevõtjale dokument elektrooniliselt kättetoimetatuks, kui see on saadetud äriregistrisse kantud elektronposti aadressil, nagu see on käeoleval juhul toimunud vallasekretäri e-kirja ja äriregistri väljatrüki kohaselt (tl 27, 17).
25.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja rikkus HMS §-st 40 tulenevat kohustust menetlusosaline ära kuulata. HMS § 40 lõiked 1 ja 2 näevad ette, et haldusorgan peab andma menetlusosalisele võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et X anti võimalus esitada eelnõu kohta tagasiside 25. aprilliks 2018. a. Seda väidet tõendab ka vallavalitsuse e-kirja väljatrükk (tl 27), mille kohaselt edastati eelnõu Xe-posti aadressile koos palvega esitada arvamusi või vastuväiteid. Kaebaja ei esitanud vastustaja väitel kirjalikku tagasisidet ning kohtule pole esitatud andmeid selle kohta, et ta oleks palunud vallavalitsuselt tähtaja pikendamist tagasiside esitamiseks või muul viisil andnud haldusorganile talle vastamiseks antud tähtaja jooksul teada, et on huvitatud selles haldusmenetluses oma seisukoha esitamisest. Kohtu hinnangul anti kaebajale piisav võimalus eelnõu kohta arvamuste ja vastuväidete esitamiseks, mistõttu oli täidetud HMS § 40 lg-test 1 ja 2 tulenev haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata.
26.Kaebaja väitel rikkus vastustaja HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, sest ta kordas korralduses Maa-ameti kirjas toodud põhjendusi ega kogunud ise täiendavaid tõendeid. HMS § 6 kohustab haldusorganit koguma asjas iseseisvalt tõendeid ja selgitama välja täiendavaid asjaolusid, kui need on haldusakti andmise seisukohast olulised. Uurimispõhimõtte eesmärk on tagada õiglane haldusmenetlus, kus haldusorgan võtab arvesse kõiki haldusakti andmist mõjutavaid asjaolusid. Vallavalitsus on korranud korralduses mõningaid Maa-ameti seisukohti, kuid kohtu hinnangul ei näita see tingimata, et vallavalitsus ei oleks ennast menetlusega kurssi viinud. Kaebuses ei ole märgitud, millised on kaebaja meelest need asjas tähtsust omavad asjaolud, mida haldusorgan ei uurinud, mistõttu jääb kaebaja väide paljasõnaliseks. Vald otsustas erastamismenetluse lõpetada erastamist taotlenud FIE ja selle taga seisva füüsilise isiku muutumise tõttu, mille kohta on andmed äriregistris avalikult kättesaadavad. Lisaks sellele on kohalikul omavalitsusel MaaRS § 38 lg 2 p-i 3 alusel kohustus juhinduda Maa-ameti poolt maareformi läbiviimisel tehtud ettekirjutustest. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust rääkida uurimispõhimõtte rikkumisest.
27.Kaebaja hinnangul ei ole vallavalitsus täitnud oma selgitamiskohustust, sest talle ei selgitatud, kuidas erastamismenetluse lõpuleviimist takistavaid puuduseid kõrvaldada. HMS § 36 lg 1 järgi peab haldusorgan selgitama menetlusosalistele nende soovil nende õigusi ja muid menetlusse puutuvaid asjaolusid. Kohtule pole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks vallavalitsuselt selgitusi küsinud. Lisaks nõustub kohus vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et vallavalitsusel polnud põhjust selgitada kaebajale võimalust erastamismenetlust takistavaid puudusi kõrvaldada,
sest puuduste kõrvaldamine ei olnud eelnõu edastamise hetkel enam võimalik. Vallavalitsuse väitel ei saanud erastamismenetlust lõpule viia, sest X ei olnud esitanud metsamaa erastamise avaldust. MaaRS § 234 lg 3 alusel sai avaldusi esitada ühe kuu jooksul pärast vaba metsamaa ja maatükkide registreerimislehe avaliku väljapaneku lõppu. MaaRS § 234 lg 7 alusel tuli erastajate nimekiri kinnitada hiljemalt 1. aprilliks 2004. a. Järelikult ei oleks kaebajal olnud talle korralduse eelnõu esitamise ajal võimalik puudust kõrvaldada, sest avalduste esitamise tähtaeg oli möödas ning erastajate nimekiri oli Palupera Vallavolikogu poolt kinnitatud. Ülaltoodud põhjustel leiab kohus, et vaidlustatav korraldus on formaalselt õiguspärane.
28.Kaebaja hinnangul on korraldus materiaalselt õigusvastane, sest erastamisõiguse saab FIE kui majandusüksus, pärast ettevõtte üleandmist jäi FIE kui õigussubjekt koos registrikoodiga samaks ja vastab endiselt MaaRS § 234 kohaselt vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku kriteeriumitele. Vastustaja ja kolmanda isiku väitel on erastamisõigus füüsilisel isikul ning see on temaga lahutamatult seotud, mistõttu ei lähe see ettevõtte üleandmisel üle. X oleks nende meelest erastamisõiguse saanud juhul, kui ta oleks esitanud selleks õigeaegselt avalduse.
29.Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas seadus annab erastamisõiguse
füüsilisele isikule või FIE-le kui majandusüksusele ehk ettevõttele. ÄS § 3 lg 1 järgi võib füüsilisest isikust ettevõtjaks olla füüsiline isik. ÄS § 75 lõigete 1 ja 2 järgi kantakse äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtja ettevõte. ÄS § 75 lg 2 järgi kantakse eraldi äriregistrisse ettevõtja ettevõtte ärinimi ning ettevõtja enda nimi, mis viitab sellele, et FIE kui majandusüksuse kohta võiks kasutada terminit „ettevõte“, selle taga seisva füüsilise isiku kohta aga mõistet „ettevõtja“. Äriseadustikus ei ole selline mõistekasutus aga järjepidev, näiteks paragrahv 59 räägib samas ettevõtja, mitte ettevõtte äriregistrist kustutamisest.
30.MaaRS § 21 lõike 1 kohaselt on maa erastamise ja maa kasutusvaldusesse saamise õigustatud
subjektid Eesti kodanikud ja käesoleva paragrahvi 2.-4. lõikes nimetatud isikud on maa erastamise õigustatud subjektideks käesolevast seadusest tulenevate kitsendustega. Sama paragrahvi 4. lõike esimese lause kohaselt võib Eesti eraõiguslik juriidiline isik maad erastada, kui ta on kantud Eesti äriregistri pidaja poolt peetavasse registrisse. Sama paragrahvi 2. ja 3. lõige reguleerivad välismaalaste ja välismaiste juriidiliste isikute õigustatud subjektiks olemist maa erastamisel. Kaebaja puhul ei ole tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 24 jj). Seega saaks kaebaja kui füüsilise isiku maa erastamise õigustatud subjekti staatus tuleneda üksnes tema Eesti kodanikuks olemisest. Ka MaaRS § 234 lõike 2 esimese lause kohaselt on vaba metsamaa erastamise õigustatud subjektiks Eesti kodanik.
31.Vaba metsamaa erastamist reguleeriva MaaRS § 234 lg 2 lausetes 1 ja 2 on kasutatud mõisteid
„õigustatud subjekt“ ja „füüsilisest isikust ettevõtja“. Nimetatud sättes on kirjas, et vaba metsamaa erastamise õigustatud subjekt on Eesti kodanik ning vaba metsamaa erastamiseks võib kohalikule omavalitsusele avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega käesoleva seaduse § 233 2. lõike tähenduses või metsamajandusega. On selge, et Eesti kodanikuks saab olla vaid füüsiline isik, mitte majandusüksus. Äriseadustiku tõlgenduse järgi võib füüsilisest isikust ettevõtjana mõista kas füüsilist isikut ehk inimest, kes FIE-t juhib, või FIE-t kui selle füüsilise isiku ettevõtet. MaaRS § 234 lg 3 ls 1 kasutab „isiku“ mõistet. Nimetatud sättes on kirjas, et käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatud tingimustele vastav isik võib esitada kas ühe avalduse kõikide erastamiseks taotletavate metsamaatükkide kohta või eraldi avalduse iga metsamaatüki
kohta. Kuna füüsilisest isikust ettevõtjal on teise lõike kohaselt avalduse esitamise õigus, on siin selge, et isik tähistab teises lõikes nimetatud füüsilisest isikust ettevõtjat. MaaRS § 234 lõigete 6 ja 7 tähenduses saab erastamisõiguse seesama „isik“. MaaRS § 234 lg 2 ls 1 järgi on erastamise õigustatud subjektiks ehk erastamisõiguse saajaks Eesti kodanik ning seega on maareformi seaduses mainitud „isik“ järelikult füüsiline isik. Seda kinnitab MaaRS § 234 lg 9, mis viitab sellele, et „isikul“ võivad olla ka sugulased nagu abikaasa, alanejad sugulased või vanemad. Järelikult viitavad MaaRS §-s 234 kasutatud mõisted „õigustatud subjekt“, „füüsilisest isikust ettevõtja“ ja „isik“ kõik füüsilisele isikule, kellel on metsamaa erastamise õigus. MaaRS § 234 lg 2 lausete 1 ja 2 tõlgendamisel on järelikult metsamaa erastamiseks õigustatud isiku kriteeriumid järgnevad: 1) tegemist on Eesti kodanikust füüsilise isikuga, 2) ta tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana, 3) ta tegevusvaldkond on maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajanduslik tootmine MaaRS § 233 2. lõike tähenduses või metsamajandus. Järelikult tuleb MaaRS § 234 mõista nii, et erastamise õigustatud subjektiks ehk erastamisõiguse saajaks on füüsiline isik ning põhimõtteliselt võib ta esitada avalduse ka isiklikult, kuid oluline on see, et ta tegutseks põllumajandus- või metsandusvaldkonnas.
32.Kaasatud haldusorgan tõi välja Riigikohtu seisukoha 12. oktoobri 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-46-06 p-s 17: „Tähtsust ei oma asjaolu, et äriregistris 19. juulil 2000 registreeritud ja
5.jaanuaril 2005 registrist kustutatud füüsilisest isikust ettevõtja N. M. ning 12. aprillil 2005 registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja N. M. LM äriregistri koodid on erinevad. Vaidlust ei ole selle üle, et erinevatele registrikoodidele vaatamata on tegemist ühe ja sama isikuga. Seetõttu ei või N. M.-le taotletud vaba metsamaa erastamisest keelduda ka põhjendusega, et Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsusega kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja on kantud N. M. kehtetuks muutunud äriregistri koodiga /.../.“ Siin on ka Riigikohus kinnitanud, et erastamisõigus on füüsilisel isikul ning see ei sõltu otseselt sellest, kas ettevõte, mille kaudu tegutsedes isik erastamisavalduse esitas, on erastamismenetluse käigus samaks jäänud, vaid sellest, kas ettevõtet juhib endiselt seesama erastamisõiguse saanud füüsiline isik. Palupera Vallavolikogu
9.märtsi 2004. a otsusega nr 1-1/7 kinnitatud erastamise õigust omavate isikute nimekiri on seega terminite poolest ebatäpne, sest erastamisõiguse saavad tegelikult füüsilised isikud ehk inimesed, kellele FIE kui ettevõte kuulub. Erastamisõiguse sai vallavolikogu otsusega mitte FIE Y, vaid Y, kellele ettevõte otsuse tegemise ajal kuulus.
33.Kuna erastamisõigus kuulus Y le, oli see tema kui füüsilise isikuga seotud õigus. Kaasatud haldusorgan on õigesti osundanud, et haldusmenetluses on läbivaks põhimõtteks, et teha võib seda, mis on seadusega lubatud. Seadus ei anna füüsilisele isikule õigust ettevõtte üleandmisega erastamisõigust teisele füüsilisele isikule üle anda. Asjakohased ei ole kaebaja poolt väljatoodud erandid, sest neid ei saa analoogia korras praegusele juhtumile kohaldada. Kaebaja on koos täiendavate seisukohtadega esitanud 24. augustil 2018 sõlmitud kasutusvalduse lepingu, millega Maa-amet on riigi esindajana lõpetanud Y le antud kasutusvalduse ning sõlminud sama kinnistu osas samadel tingimustel kasutusvalduse lepingu X. Kaebaja on sellega soovinud tõendada, et MaaRS sisaldab paindlikke sätteid analoogsete olukordade jaoks. Kohus märgib, et nimetatud leping on sõlmitud MaaRS § 341 lg-s 61 sätestatud erandi alusel. Kuna vaba metsamaa erastamise kohta selline erand seaduses puudub, siis on olnud see seadusandja tahe, et vaba metsamaa erastamise korral sellist võimalust erastamisõiguse üleminekuks ette ei ole nähtud. Kuna käesolevas asjas ei ole kasutusvaldusega seonduv asjaoludeks, mida on vaidluse esemega seonduvalt tarvis tõendada, siis ei ole kaebaja esitatud 24. augustil 2018 sõlmitud kasutusvalduse
leping asjakohaseks tõendiks. HKMS § 62 lg 2 ls 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kohus tagastab kasutusvalduse lepingu kaebajale HKMS § 62 lg 2 alusel.
34.Seega nõustub kohus vastustaja ning kaasatud haldusorganiga ja leiab, et erastamisõigus on lahutamatult füüsilise isikuga seotud ning Y ei saanud seda erastamismenetluse kestel ettevõtte üleandmise kaudu üle anda. Järelikult ei ole Xl erastamisõigust. Kohus märgib samuti, et isegi kui Otepää vald leiaks, et X vastab erastamiseks õigustatud isiku kriteeriumitele, ei aitaks praegu erastamisavalduse esitamine siiski kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa, sest avalduse esitamise tähtaeg on möödunud. MaaRS § 234 lg 7 ls 1 alusel oli vallavolikogul kohustus kinnitada metsamaa erastajate nimekiri hiljemalt 1. aprilliks 2004. a. Kohus tõlgendab seda sätet imperatiivsena, sest tegemist on õigust lõpetava tähtajaga (välistustähtajaga) ja leiab, et vallavolikogul ei ole seetõttu õigust erastajate nimekirja pärast eelmainitud kuupäeva saabumist täiendada. Õigust lõpetav tähtaeg ei saa kuuluda ka ennistamisele, erinevalt näiteks menetlustähtaegadest.
35.Kaebaja on 10. detsembril 2018 esitatud täiendavates seisukohtades taotluse algatada MaaRS § 234 ja Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a määruse nr 16 „Maareformi seaduse §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“ osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kaebaja leiab, et MaaRS sätted, eelkõige § 234, on põhiseadusvastased osas, milles need ei näe ette võimalust asendada erastamismenetluse jooksul erastamise õigustatud subjekt teise isikuga, juhul kui see teine isik vastab MaaRS § 234 lg 2 sätestatud õigustatud subjekti tingimustele ja kui tegemist on MaaRS § 234 lg 7 p-s 1 sätestatud isikutega (st abikaasaga, alanejate sugulastega või vanematega). Kaebaja hinnangul ei ole MaaRS-s sätestatud erastamise subjekti asendamise absoluutne keeld proportsionaalne piirang demokraatlikus õigusriigis. See piirang ei ole sobilik, vajalik ega mõõdukas. Kaebaja arvates rikub selline absoluutne ja ilma eranditeta (diskretsiooniõiguseta) piirang (keeld) õigusriigi (sh õiguspärase ootuse) põhimõtet (PS§ 10), proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11), õigust seaduse kaitsele (PS § 13), õigust korrakohasele menetlusele (PS § 14), omandipõhiõigust (PS § 32) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31).
36.Kohus saab kaebaja taotlusest aru selliselt, et kaebaja arvates on põhiseadusvastane olukord, kus MaaRS-s puudub regulatsioon, mis lubaks vaba metsamaa erastamise menetluses anda erastamisõigus üle perekonnaliikmele, st abikaasale, alanejale sugulasele või vanematele. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus leiab, et seadusandjal on vaba metsamaa erastamise tingimuste sätestamisel ulatuslik otsustus- ja kaalutlusruum. Asjaolu, et seadusandja on mõningatel juhtudel näinud ette omandireformiga seonduvate õiguste perekonnaliikmetele üleandmise võimaluse ning vaba metsamaa erastamise menetluses mitte, tähendab kohtu arvates seda, et selline oli seadusandja tahe. Kohus nõustub kaasatud haldusorgani seisukohaga, et kuna erastamisel toimub maa omandamine soodustingimustel, võrreldes tavapäraste turutingimustega, siis on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum selles osas, millistele tingimustele peavad maa erastamiseks õigustatud isikud vastama. Kohus ei näe, mil viisil on vaba metsamaa erastamise õiguse perekonnaliikmele ülemineku võimaluse ette nägemata jätmisel tegemist sellise perekonnaliikme, kellele erastamise õigus üle ei lähe, põhiõiguste rikkumisega. Isikul puudub subjektiivne õigus maa erastamisele, kui ta ei vasta seaduses maad erastama õigustatud isikutele sätestatud tingimustele.
37.Kaebaja leiab, et regulatsioon on oma jäikuse tõttu põhiseadusvastane, sest arvestatud ei ole, et tegemist on menetlusega, mis toimub pika aja jooksul. Käesoleval juhul on menetlus kestnud 14 aastat. Kaebaja arvates ei saa riik eeldada, et 14 aasta jooksul inimeste elus või majandusüksustes midagi ei muutu.
38.Seadusandja on MaaRS § 234 lg-s 3 ette näinud, et vaba metsamaa erastamise avaldus tuli esitada ühe kuu jooksul pärast erastatavate vaba metsamaa plaanide ja maatükkide registreerimislehe avaliku väljapaneku lõppu ning lõike 7 kohaselt pidi vallavolikogu kinnitama metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt 2004. aasta 1. aprillil. Kohtule nähtub Vabariigi Valitsuse 27.01.2005. a määruse nr 16 „Maareformi seaduse §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korrast“, et vaba metsamaa erastamise menetlus ei olnud mõeldud aastate pikkuse menetlusena. Korra § 3 lg-s 1 on sätestatud, et kui erastamise korraldaja on teinud ettepaneku vaba metsamaa erastamise õigust omavale isikule katastrimõõdistamise tellimiseks, siis on isik kohustatud katastrimõõdistamise tellima kolme kuu jooksul ettepaneku tegemisest arvates ja teavitama sellest kirjalikult kohalikku omavalitsust kümne päeva jooksul tellimuse esitamisest arvates. Korra § 4 lg 1 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama ühe kuu jooksul pärast katastriüksuse moodustamist erastatava maaüksuse koha-aadressi, sihtotstarbe ja maksustamishinna. Samasugused tähtajad olid korras sätestatud ka enne 1. jaanuari 2018 tehtud muudatusi. Vastustaja vastusest nähtub, et Palupera Vallavalitsus tegi algselt vaba metsamaa erastamise eeltoimingud 2005. aastal, kuid erastamise õigust omava isiku poolt tellitud maamõõtja koostatud katastriüksuse moodustamise toimik oli puudulik ning seetõttu jättis katastripidaja katastriüksuse maakatastris registreerimata. Nõuetekohane katastrimõõdistamine teostati alles 2017. a augustis. Korra § 3 lg 1 viimase lause kohaselt kaotab vaba metsamaa erastamise õigust omav isik maa erastamise õiguse, kui ta mõjuva põhjuseta ei täida kohustust tellida katastrimõõdistamine kolme kuu jooksul katastrimõõdistamiseks ettepaneku tegemisest arvates ja ei teavita sellest kirjalikult kohalikku omavalitsust kümne päeva jooksul tellimuse esitamisest arvates. Käesoleva asja asjaoludest nähtub, et ka nimetatud alusel oleks haldusorganil olnud alust erastamismenetluse lõpetamiseks. Kui haldusorgan on käesoleval juhul mingil põhjusel alusetult menetluse läbiviimisega viivitanud, siis oleks kaebajal olnud õigust pöörduda haldusorgani poole taotlusega toimingu sooritamiseks (riigivastutuse seadus § 6 lg-d 1 ja 2) või kaebusega halduskohtusse (HKMS § 37 lg 2 p 2). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks oma sellesisulist õigust kasutanud.
39.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
28.Kaebuses esitatud muud väited jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohased.
29.Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. III
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega peaksid menetluskulud jääma kaebaja kanda.
31.Vastustaja ei ole kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.