3-18-1473 A. Ž. kaebus Eesti Töötukassa 27.03.2018 otsuse nr 318000050 osaliseks tühistamiseks, 22.06.2018 vaideotsuse nr 1241 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja hüvitise määramise taotlus Kaebaja: A. Ž., esindaja Philippe Hint
Haldusasi
Menetlusosali sed
Vastustaja: Eesti Töötukassa Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.01.2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A.Ž. (edaspidi kaebaja) ja Taratoomia OÜ (endine Tiiman Ehitus OÜ, kustutatud) (edaspidi tööandja) esindaja sõlmisid 02.12.2013 töölepingu nr 01122013_2. Kaebaja ja tööandja esindaja sõlmisid 28.10.2014 töölepingu lõpetamise ja rahalise nõude kokkuleppe.
2.Eesti Töötukassale (edaspidi ETK) laekus 05.10.2015 pankrotihaldur Peeter Sepperi avaldus tööandja maksejõuetuse hüvitise taotlemiseks Taratoomia OÜ endistele töötajatele sh kaebajale. Peeter Sepper teavitas 29.10.2015, et on kaebaja osas esitanud taotluse ka Norra pädevale asutusele. Peeter Sepperit ja kaebaja esindajat teavitati 04.11.2015 avalduse läbivaatamata jätmisest kaebaja osas, kuna tema peamiseks töötegemise kohaks oli Norra Kuningriik, kuhu oli esitatud ka taotlus hüvitise saamiseks.
3.Kaebaja esindaja edastas 15.10.2015 Norra pädevale asutusele (NAV Lønnsgaranti) muuhulgas tabeli, mille alusel tuleb kaebajale määrata hüvitis summas 700 eurot. Norra pädev asutus tegi 14.12.2017 keelduva otsuse, mille järgi ei hüvitata kaebajale saamata jäänud töötasu ja puhkuse kompensatsioon, kuna 28.10.2014 sõlmitud kokkuleppest ei nähtu, milline osa on saamata jäänud töötasu ja milline osa puhkuse kompensatsioon.
4.ETK 13.11.2015 otsusega nr 315000209 Tööandja maksejõuetuse hüvitise määramine määrati tööandja maksejõuetuse hüvitised Taratoomia OÜ töötajatele.
5.ETK-le laekus 01.02.2018 pankrotihaldur Peeter Sepperi menetluse uuendamise avaldus tööandja maksejõuetuse hüvitise taotlemiseks kaebajale. Menetluse uuendamise avaldusega paluti muuta ja täiendada hüvitise saajate nimekirja ETK 13.11.2015 otsuses nr 315000209.
6.ETK 27.03.2018 otsusega nr 318000050 (edaspidi ETK otsus) määrati kaebajale hüvitis saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu osas 892,86 eurot (bruto).
7.ETK-le laekus 27.04.2018 kaebaja vaie koos lisadokumentidega. ETK 22.06.2018 vaideotsusega nr 1241 jäeti rahuldamata kaebaja vaie ETK otsusele.
8.Kaebaja esitas 23.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse ETK otsuse osaliseks tühistamiseks, 22.06.2018 vaideotsuse nr 1241 tühistamiseks ning ETK kohustamiseks vaadata hüvitise määramise taotlus uuesti läbi.
9.Tallinna Halduskohus võttis 16.10.2018 kaebuse menetlusse. Kohus määras 04.12.2018 määrusega asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja menetlustähtajad.
10.11.12.2018 esitas kaebaja täiendavad seisukohad, mille ETK vastas 18.12.2018.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
11.Kaebaja palub tühistada 22.06.2018 vaideotsus nr 1241 ja tühistada osaliselt ETK otsus, millega jäeti määramata hüvitis summas 3435,14 eurot ning kohustada ETK-d taotlus uuesti läbi vaadata.
11.1.Kaebaja ei nõustu hüvitise määramise menetluse ega vaidemenetluse tulemusega ning põhjendustega, mille alusel jäeti määramata täiendav hüvitis summas 3435,14 eurot. Kaebaja leiab, et kogu hüvitise maksmisest keeldumise menetlus on olnud algusest peale üles ehitatud valedele õiguslikele alustele. Kaebaja leiab, et ETK on mõlemas menetluses ignoreerinud asjaolu, et 28.10.2014 sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkulepe on töötasu osas tühine.
11.2.Kaebaja arvates on ETK põhjendamatult seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud töölepingu lõpetamise kokkuleppe tühisust. Kaebaja esitas 15.03.2018 parandatud töötasu arvestuse. Arvestusest selgub, et töötasu on töölepingu perioodi jooksul kokku arvestatud summas 13124,9 eurot, pangakonto väljavõtte järgi on aga kaebajale tasutud sellest vaid 7344,6 eurot, seejuures sisaldab antud summa ka antud lõpparve summat 1300 eurot neto. Seega vahe
on 5780,30 eurot, antud summale lisandub ka kasutamata puhkusetasu summas 1415,65 eurot, mis teeb kokku 7195,95 eurot. Kaebaja leiab, et kui on tõendatult koos arvestustega välja toodud, et töölepingu lõppemise hetkel oleks kaebajal õigus saada 7195,95 eurot, kuid tööandja tegi ettepaneku sõlmida kokkuleppe, et tööandja võlaks töötaja ees on vaid 2583,31 eurot, siis selline kokkulepe on ilmselgelt töötaja kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe.
11.3.Esmalt toob kaebaja välja, et kokkuleppe hetkel ei olnud kaebajal teada, et tegelik summa on 7195,95 eurot, kaebaja ei teadnud, millise summa ulatuses on tal tööandja vastu nõue, kaebaja usaldas tööandjat ja tööandja arvestust. Kaebaja märgib, et kui tööandja oleks teinud ettepaneku tasuda kaebajale 7195,95 euro asemel 2583,31 eurot, poleks kaebaja sellega nõustunud. Tegu oli suvalise, tööandja pakutud summaga. Tööandja esindaja teatas ETK-le vaidemenetluses, et antud kokkulepe summa ei põhine arvutustel. Seega ei lähtutud tollel hetkel töötaja nõudeks tööandja vastu oleva summa arvestamisel raamatupidamislikest andmetest.
11.4.Kaebaja märgib, et arvestades asjaolu, et kaebaja ei valda eesti keelt ega tunne töölepingust tulenevaid õigusi, ei ole kuidagi ebausutav, et kaebaja võinuks tööandjaga taolise kokkuleppe sõlmida.
11.5.Kaebaja viitab Riigikohtu seisukohtadele (tsiviilasi nr 3-2-1-41-15, p 12; tsiviilasi 3-2-1113-11, p 34 ja tsiviilasi nr 3-2-1-106-13, p 21), kus kohus on nentinud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
11.6.Kaebaja leiab, et antud juhtumi korral ongi just tegu olukorraga, kus tegelikku lõpparvet sooviti töötajat ära kasutades vähendada ja saada töötaja nõusolek väiksema summa tasumiseks. Kaebaja arvates ei saa õiglases menetluses olla argumendiks see, et menetlejale ei tundu usutav, et kaebaja oli nõus 7195,95 euro asemel saama 2583,31 eurot, menetleja ei arvestanud tööandja taustaga ja esitatud infoga.
11.7.Kaebaja arvates on asjakohatu teha etteheiteid kaebajale, et puuduvad palgalehed ja tööaegade arvestuse tabelid jms, kuivõrd nende koostamine on tööandja kohustus. Kaebaja arvates on tööandja juures töötamine tõendatud pangakonto väljavõttega, mille kohaselt laekusid päevarahad iganädalaselt.
11.8.Kaebaja on seisukohal, et lähtudes eeltoodust on kaebaja tõendanud, et tulenevalt kaebaja esitatud arvutuskäikudest ja pangakonto väljavõttest, on tööandja sõlminud kaebajaga töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe, mis on tühine. Tühine tehing on algusest peale kehtetu ning seda pole vajadust eraldi tühistada kohtus, tühist tehingut pole kunagi olemas olnud, seega on õigusvastane ETK otsus ja vaideotsus, millega ei määratud hüvitist saamata jäänud töötasu eest 3435,14 eurot. Kaebaja märgib, et tegelik nõue on küll suurem, kuid ETK on seotud töötuskindlustuse seaduse (edaspidi TKindlS) § 20 lg 3 ja 4 toodud limiitidega.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
12.ETK leiab, et kaebajale määratud maksejõuetushüvitise suurus on õiguspärane.
12.1.ETK hinnangul puuduvad piisavad tõendid selle kohta, et tööandja ja kaebaja vahel sõlmitud kokkulepe saamata jäänud tasude kohta on tühine töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 2 kohaselt. Ajutise pankrotihalduri poolt 01.02.2018 (ja kaebaja poolt 06.02.2018) esitatud arvestuse kohaselt jäi kaebajale välja maksmata töötasu summas 9 855,64 eurot, kuid antud summa arvestuse aluseks on võetud ekslikud andmed. Saamata jäänud töötasu arvestuses ei ole
tööpäevade arvu vähendatud töövõimetuslehel viibitud päevade võrra. Seega on vastustajale esitatud arvestuses arvestatud kaebajale töötasu ka ajavahemike eest, millal ta viibis töövõimetuslehel. Eesti Haigekassast töötuskindlustuse andmekogusse laekunud andmete kohaselt viibis kaebaja töövõimetuslehel ajavahemikel 25.02.2014 - 10.03.2014, 20.03.2014 15.04.2014, 08.05.2014 - 21.05.2014 ja 07.07.2014 - 15.07.2014.
12.2.ETK selgitab, et kaebaja ei ole esitanud tõendavaid dokumente, et vaidlusalused tasud oleksid päevarahad. Samuti ei nähtu tõendavaid dokumente ajutise pankrotihalduri esitatud dokumentidest. Kaebaja pangakonto väljavõte ei tõenda, et tegemist oleks päevarahadega, kuna pangakonto väljavõtte kohaselt ei ole võimalik tuvastada, kui suures ulatuses on kaebajale töötasu välja makstud, kuna maksete selgitused ei ole üheselt mõistetavad. ETK hinnangul võib kaebaja pangakontole kantud tasude näol olla tegemist töötasudega.
12.3.ETK otsusega lisati kaebaja hüvitise saajate nimekirja ja määrati hüvitamiseks saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu summas 892,86 eurot. ETK-le esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt on kaebajale tööandja poolt 17.11.2014 teostatud ülekanne summas 1000 eurot selgitusega „lõpparve kokkulepe“ ning 27.02.2015 teostatud ülekanne summas 300 eurot selgitusega „lõpparve kokkulepe“. Seega vastavalt töölepingu lõpetamise ja rahalise kokkuleppe dokumendile ning pangakonto väljavõttele on tööandjal jäänud kaebajale välja maksmata netosumma 700 eurot, mis on brutosummana 892,86 eurot. ETK selgitab, et brutosumma arvutamisel lähtuti 2018. aastal kehtivatest maksudest, et kaebaja saaks kätte kokkuleppe alusel saamata jäänud netosumma 700 eurot.
12.4.ETK viitab TKindlS § 21 lõikele 1 ning § 22 lõikele 1. Eeltoodud säte annab ETK-le õiguse kontrollida pankrotihalduri esitatud avalduses taotletud summade põhjendatust. Haldusmenetluse seaduse §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tulenevalt on ETK kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel ning tööandja maksejõuetuse hüvitise taotluse puhul tuleb ETK-l taotluse õigeks lahendamiseks uurida kõik asjas tähendust omavad asjaolud välja ning mitte piirduda üksnes pankrotihalduri esitatuga, kui see osutub ebapiisavaks. Käesolevas asjas on ETK seisukohal, et pankrotihalduri esitatud avalduses ei ole taotletud summad põhjendatud, kuna esitatud tasude arvestuse tabelist ei ole aru saada, kust on seal kajastatud summad võetud.
12.5.ETK selgitab, et kaebaja ega pankrotihaldur ei ole esitanud palgalehti, tööaegade arvestuse tabelit vms, millega oleks tõendatud kaebaja töötasude arvestuse õigsus. Asjaolude kindlakstegemiseks küsis ETK täiendavaid selgitusi tööandjaga seotud isikutelt. Seega on ETK hinnangul tõendamata töötasude arvestus, kuna tööandjaga seotud isikutel ei ole nimetatud dokumente esitada, mistõttu võib eeldada, et selliseid arvestusi/tabeleid ei olnudki olemas.
12.6.ETK on seisukohal, et kaebajal on ka endal tavapärane hoolsuskohustus, mida eeldatakse mõistlikult isikult ning ta oleks pidanud selgituse saamiseks pöörduma tööandja poole. Isegi, kui ta ei olnud teadlik, et talle on töötasu valesti makstud, oli tal tööandja vastu nõude esitamiseks õigus kolme aasta jooksul alates sissenõutavaks muutmisest. Kuni 31.12.2017 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 3 kohaselt oli töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. TLS § 33 lg 1 alusel ja töölepingu p 3.3 tuli kaebajale töötasu maksta üks kord kuus 10ndaks kuupäevaks, millega muutus vastava kuu töötasu sissenõutavaks. Lisaks TLS § 84 lg 1 alusel muutusid töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemisega. Seega hakkas töölepingust tulenevate nõuete aegemise tähtaeg kulgema hiljemalt 31.08.2014, millest alates kolme aasta jooksul oleks tulnud nõuded esitada. ETK hinnangul on kaebaja kaebuses esitatud töötasu nõuded aegunud, vaatamata sellele, millal ta nendest teada sai, kuna töötasu nõue oleks tulnud esitada kolme aasta jooksul alates sissenõutavaks muutumisest. Seetõttu on põhjendatud, et ETK võttis aluseks ajutise pankrotihalduri avalduse ja kaebaja nõude kokkuleppe alusel saamata jäänud 700 euro osas ning isegi kui selgub, et isikul oleks õigus saamata jäänud tasudele
suuremas ulatuses, kui kokkuleppes märgitud, on antud nõuded aegunud ja nende osas tuleb kohaldada aegumist.
12.7.Lisaks eelnevale selgitab ETK, et TKindlS § 20 lg 3 alusel hüvitatakse töötajale enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu kuni töötaja kolme viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui kolm Eesti keskmist brutokuupalka tööandja maksejõuetuks tunnistamisele eelnenud kvartalis Statistikaameti avaldatud andmete alusel. ETK selgitab, et töötasu nõue saab olla ainult kolme viimase töötatud kuu eest, mis ei ületa kolme Eesti keskmist brutokuupalka. Seega kaebuses välja toodud väidetavate varasemalt saamata jäänud töötasud ei oma tähendust. Isegi, kui lähtuda kaebuse lisas esitatud töötasude arvestuse tabelist, oleks kaebaja töötasu olnud 2014. aasta juunis 1803,78 eurot, juulis 1518,98 eurot ja augustis 1898,72 eurot. Kokku on kaebuse lisas esitatud viimase kolme töötamise kuu töötasu summas 5221,48 eurot. Sama tasude tabeli alusel on kaebajale makstud 2014. aasta juunis 955,58 eurot, juulis 1874,72 eurot ja augustis 1692,45 eurot, kokku summas 4522,75 eurot. Kaebaja esitatud tabeli kohaselt on viimase töötatud kolme kuu eest saamata jäänud töötasusid 848,20-355,74 + 206,27=698,73 eurot, lisaks puhkuse kompensatsioon 1415,65 eurot. Kokku on viimase kolme töötatud kuu ja puhkuse eest saamata jäänud tasusid summas 2114,38 eurot (brutosummas). Kaebuse lisana esitatud kontoväljavõtte kohaselt on kaebajale kokkuleppe alusel lõpparvena makstud 1000 (novembris 2014 )+300 (veebruaris 2015)=1300 eurot, mis arvestades 2014. aastal ja 2015. aastal kehtinud makse on brutosummas 1627,74 eurot. Seega kaebuse lisas esitatud töötasude arvestuse tabeli kohaselt jäi kaebajale perioodi juuni-august eest välja maksmata 2114,381627,74=486,64 eurot. ETK on kaebajale maksnud kokkuleppe alusel tööandja poolt välja maksmata 700 eurot (netos) ehk 892,86 eurot (brutos), mis on suurem, kui kaebajal tema esitatud arvestuste kohaselt õigus oleks olnud.
12.8.ETK on kaebusest lähtuvalt maksejõuetushüvitise avalduse, kaasnevad dokumendid ja vastustaja varasemad otsused läbi vaadanud ning jääb varasema hinnangu juurde, et kaebajale määratud maksejõuetushüvitise suurus on õiguspärane.
12.9.ETK palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, põhjendades oma seisukohti järgnevalt. Kohus selgitab esmalt TLS § 2 tähendust, seejärel tehingu tühisuse tuvastamise regulatsiooni ja lõpetuseks ETK otsuse õiguspärasust.
14.Kaebaja ning tööandja esindaja sõlmisid 28.10.2014 töölepingu lõpetamise ja rahalise nõude kokkuleppe, mille kohaselt on kaebajal õigus saada saamata jäänud töötasu ja puhkuse kompensatsiooni 2000 eurot ning et see tasutakse tööandja poolt kahes osas lõppkuupäevaga 15.12.2014. Kui tööandja tasub kaebajale 2000 eurot, siis on tööandja kohustused töötaja ees täidetud. Seega oli kokkulepe suunatud sellele, et määratleda tööandja poolt tasumisele kuuluva summa suurus ja tähtaeg.
14.1.Järelikult ei puudutanud kokkulepe kaebaja kui töötaja ja tööandja vahelisi töösuhteid, vaid üksnes võlaõigusliku nõude suurust ja tasumise tähtaega. TLS § 2 eesmärk on aga reguleerida töötaja ja tööandja vahelisi töösuhteid, kaitstes töötajat kui nõrgemat poolt. Seetõttu on TLS § 2 piiravaks sätteks lepinguvabaduse põhimõttele, sätestades, et töötajat kahjustavad sätted on tühised. Erialakirjanduses märgitakse, et tegemist on erisättega võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 5 suhtes, mille kohaselt on pooltel alati lubatud seaduses sätestatust erinevalt kokku leppida, kui normist kõrvalekaldumine ei ole seadusega otsesõnu keelatud või ei tulene sätte olemusest. Seega on töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe erandina lubatud juhul, kui
kokkuleppe lubatavus on ette nähtud TLS-s (Käärats, E., Treier, T jt. „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, lk 16). TLS on määratlenud kokkulepped, mis on tühised (nt TLS § 32, TLS §-d 51 ja 52).
14.2.TLS ei sisalda imperatiivseid sätteid töölepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisel tööandja poolt tasutava saamata jäänud töötasu suuruse kohta. Töötaja ja tööandja saavad seega saamata jäänud töötasu suuruse kindlaks määrata vastavalt nendevahelisele kokkuleppele ning TLS selles osas piiranguid ei sea. Järelikult ei ole kaebaja ning tööandja esindaja 28.10.2014 kokkulepe tühine TLS § 2 alusel. Seega on võimalik kokkuleppe tühistust tuvastada TsÜS § 90 jj sätete alusel.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 4 lõike 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kuivõrd saamata jäänud töötasu kokkuleppe tühisuse tuvastamine on töösuhtest kui tsiviilõiguslikust õigussuhtest tulenev vaidlus, siis ei ole halduskohus pädev tuvastama kokkuleppe tühisust TsÜS § 90 jj sätete alusel. Samuti ei ole halduskohus pädev lahendama küsimusi töötasu nõude aegumisest, tasutud ning tasumata töötasu suuruse kujunemisest, mida pooled on oma seisukohtades välja toonud ning mille üle pooltel vaidlus on. Antud juhul ei ole tegemist ka HKMS § 5 lõikes 2 nimetatud olukorraga, kuivõrd ETK otsuse näol ei ole tegemist vastustaja eraõigusliku tahteavaldusega, samuti ei ole nimetatud otsus aluseks muule vastustaja eraõiguslikule tahteavaldusele.
15.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 1 kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. TsMS § 9 lg 1 järgi lahendavad tsiviilasju maakohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. Seejuures vaatavad TsMS § 11 lõike 1 kohaselt maakohtud esimese astme kohtuna läbi kõiki tsiviilasju. Eelnevast tulenevalt on maakohus pädev hindama saamata jäänud töötasu kokkuleppe tühisust. Seega peaks kaebaja pöörduma nimetatud küsimuse lahendamiseks maakohtusse.
16.Kuna ETK-l kui haldusorganil puudub pädevus tehingu tühisuse tuvastamiseks, siis on haldusorgani ainus võimalus lähtuda kehtivast kokkuleppest. Selliselt ETK ka käitus.
16.1.TKindlS § 20 lg 1 järgi hüvitab töötukassa töötajale tööandja maksejõuetuse korral enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu. Kokkuleppes nimetatud summast 1000 eurot laekus kaebaja pangakontole 17.11.2014 ja 300 eurot 27.02.2015. Tööandja poolt jäi vastavalt töölepingu lõpetamise kokkuleppele kaebajale tasumata 700 eurot.
16.2.ETK, lähtudes kaebajale kokkuleppe kohaselt tasumata summast 700 eurot, otsustas TKindlS 22 lg 1 alusel määrata kaebajale hüvitamisele kuuluva maksmata töötasu suuruseks 892,86 eurot. Seega toimis ETK õiguspäraselt.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad tema menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole nõudnud kaebajalt enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, seega jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.