Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 13. detsember 2018, Tartu 3-17-2730 A.D. kaebus Tartu Vangla 11. oktoobri 2017. a käskkirja nr 6-2/1085 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2018. a otsus A.D. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.D. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A.D. apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2018. a otsus osas, milles halduskohus jättis A.D. kaebuse rahuldamata ja saata asi vastavas osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Jätta A.D. taotlus täiendavate tõendite kogumiseks läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 14. jaanuar 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 11. oktoobri 2017. a käskkirjaga nr 6-2/1085 A.D. süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ja karistas teda kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks, lükates karistuse täideviimise edasi 3-kuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt ei allunud A.D. 11. septembril 2017 kella 18.15 ajal vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda koristama. A.D. puhul ei tuvastatud ühtegi VangS § 37 lg-s 2 sätestatud põhjust töökohustust mitte täita.
2.Pärast vaidemenetluse läbimist esitas A.D. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu Vangla 11. oktoobri 2017. a käskkiri nr 6-2/1085. Kaebaja väitel on tööst keeldumise põhjuseks põlvetrauma, millest ta kirjutas seletuskirjas, kuid see jäeti tähelepanuta.
3.Tartu Halduskohus vaatas asja läbi lihtmenetluses ja jättis 16. jaanuari 2018. a otsusega A.D. kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. Kohus järgis vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses toodud põhjendusi ning nõustus vastustaja põhjendustega. Kaebaja viidi enne tööle suunamist 11. septembril 2017 meditsiiniosakonda kontrollile, mida kinnitab ka kaebaja kohtule esitatud menetlusdokumentides. Meditsiinitöötaja ei tuvastanud kaebajal meditsiinilisi näidustusi. Tööst keeldumise meditsiiniliste näidustuste esinemist 11. septembri seisuga ei ole vangla kinnitusel ja kaebaja tervisekaardi kohaselt tuvastatud ka 10. oktoobril, mil kaebajal on soovitatud vältida üksnes kätekõverdusi ja lõuatõmbamisi, millega ei pea kinnipeetav tegelema sektsiooni koristades.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.A.D. esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus järgmistel põhjendustel.
4.1.Kuigi meditsiinitöötaja ei tuvastanud visuaalsel läbivaatusel meditsiinilisi vastunäidustusi, ei tähenda see, et neid ei olnud läbivaatuse ajal 11. septembril 2017, kuna ta kasutas sel ajal karku ning tal oli vabastus 2 kuuks ja 13 päevaks.
4.2.Määratud oli MRT, mis leidis aset 8. jaanuaril 2018, mille tulemusena pani perearst talle
23.jaanuaril 2018 diagnoosiks „vasaku põlveliigese meniskirebend“ ning 9. jaanuaril 2018 perearsti vastuvõtul sai ta lisaks diagnoosiks „parema õlaliigese artroos“, millised diagnoosid olid teada juba 11. septembril 2017.
5.Tartu Vangla esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta A.D. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjendustel.
5.1.Tõene, aga eksitav on kaebaja väide, et 8. jaanuaril 2018 teostatud MRT-uuringul tuvastatud parema põlveliigese meniskirebend oli olemas ka 11. septembril 2017 ning see tõendab, et tal oli tervisest tulenev põhjus tööst keeldumiseks olemas.
5.2.Kaebaja põlveprobleem oli vanglale teada veelgi varem, kuna 10. veebruaril 2016 kaebajale tehtud tervisekontrolli käigus sai vastustaja teada, et kaebajal on olnud varem põlveliigese vigastus. Kaebaja kasutas 11. septembril 2017 põlvekaitsmeid. Arst, olles teadlik kaebaja põlveprobleemidest ja kasutada olevatest abivahenditest, hindas kaebaja kergema majandustöö tegemiseks töövõimeliseks. 11. septembril 2017 võimaldati kaebajale tervisekontroll ja tööst vabastust talle ei antud.
6.A.D. palus täiendavas seisukohas nõuda Tartu Vanglalt välja röntgeni- ja MRT-uuringute tulemused ja diagnoosid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
8.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on käesolevas asjas lihtmenetluses otsust tehes rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 14. peatükis 4. jaos sätestatud menetlusreegleid. Lihtmenetluses on küll lubatud kõrvale kalduda halduskohtumenetluse reeglitest, järgides üksnes halduskohtumenetluse olulisi põhimõtteid ning tagades menetlusosaliste põhiõiguste ja -vabaduste, samuti oluliste menetlusõiguste järgimise (HKMS § 134 lg 1), kuid lihtmenetluses ei või kohus kalduda kõrvale HKMS-i peatükkide 1-4, 10-13, 16 ja 17 sätetest, kui seadus ei sätesta teisiti (HKMS § 134 lg 3). Kohus peab tagama kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid (HKMS § 2 lg 6). Asja lihtmenetluses läbivaatamisel tuleb tagada
menetlusosalistele HKMS §-s 27 sätestatud õigused. Menetluslike õiguste realiseerimiseks peab menetlusosaline olema teadlik, et kohtu menetluses on asi, milles otsustatakse tema õiguste ja kohustuste üle. Seega peab kohus vastustajale teatama menetlusest, selle esemest ja muudest olulistest asjaoludest. Kohustus kaebus teistele menetlusosalistele kätte toimetada on selgelt sätestatud HKMS § 122 lg 2 p-s 3, ehk HKMS 13. peatükis, millest ei või HKMS § 134 lg 3 järgi kõrvale kalduda. Halduskohus ei ole käesolevas asjas eeltoodud reeglit aga järginud.
9.Asja läbivaatamise kohta lihtmenetluses teeb kohus määruse, milles tehakse teatavaks kohtu koosseis ja selgitatakse menetlusosalise õigust olla kohtu poolt ära kuulatud (HKMS § 136). Korraldava määruse tegemise kohustus on suunatud isiku menetluslike õiguste tagamisele, sest lihtmenetluses võib korraldav määrus olla ainus tegelik vahend menetlusosalistele nende õiguste selgitamiseks. Korraldavas määruses kohtu koosseisu märkimise kohustus on ette nähtud taanduse esitamise õiguse ja ausa kohtumenetluse tagamiseks (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 467-468). Vastustaja õigus olla ära kuulatud ei ole tagatud olukorras, kus kohus ei nõua enne kohtuotsuse tegemist vastust kaebusele, ei määra täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaega ega selgita muud võimalust oma seisukoha ja tõendite esitamiseks ega teata otsuse avalikult teatavaks tegemise tähtaega. Vastustaja jääb sellisel juhul ilma võimalusest kaebusele vastu vaielda ja esitada oma seisukohad, ka sõlmida kompromiss, võtta kaebus õigeks või esitada taandus kohtuniku vastu. Menetluse selline korraldamine on vastuolus õigusemõistmine olemuse, HKMS §-s 2 sätestatud halduskohtumenetluse üldpõhimõtetega ning seab menetlusosalised ebavõrdsesse olukorda. Seega on halduskohus ebaõigesti asja lahendanud selliselt, et esimene teade vastustaja õigusi ja kohustusi puudutava vaidluse halduskohtumenetluses sisulisele läbivaatamisele asumisest oli asjas tehtud kohtuotsus.
10.Lihtmenetluses võib kohus teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui kaebus jääb rahuldamata ja põhjendused kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses või kaebuse kohta esitatud vastuses ning kohus järgib neid põhjendusi (HKMS § 169 lg 1). Käesolevas asjas tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel on asjakohased argumendid, mis puudutavad kinnipeetava õigust tervislikel põhjustel erandkorras keelduda tööle asumisest. Riigikohus on korduvalt selgitanud kinnipeetava õigust keelduda töötamisest tervislikel põhjustel (nt Riigikohtu 22. jaanuari 2015. a otsus nr 3-3-1-53-14, p 15). Vaidlustatud kohtuotsuse p 8 kohaselt järgis halduskohus vaidlustatud käskkirjas (tl 5-5p) ja vaideotsuses (tl 3-3p) toodud põhjendusi ning nõustus vastustaja põhjendustega. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et vanglale esitatud vaides (tl 7-7p) märkis kaebaja, et ta oli vanglat teavitanud valutavast parema jala põlvest ja ravikuur kestis kuni 10. oktoobrini 2017. Viidatud vaideotsusest, käskkirjast ega kaebaja esitatud ravilugudest (tl 4) ei nähtu hinnangut ravikuuri määramise või selle puudumise kohta kaebaja osas. Kuna asjas puuduvad eeltoodu kohta tõendid, siis ei olnud halduskohtul võimalik kontrollida, kas kaebaja töövõimelisuse määramisel oleks tulnud vanglal sellega arvestada. Vaideotsuses on üksnes viidatud meditsiiniõelt A. Schmidtilt saadud infole, et kaebaja oli 11. septembril 2017 töövõimeline. Eeltoodut arvestades ei saanud halduskohus ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et põhjendused kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis või vaideotsuses. Seega tulnuks halduskohtul koguda täiendavaid tõendeid ja nõuda vastustajalt täpsemat seisukohta.
11.HKMS § 199 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik
apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus on seisukohal, et ülalkirjeldatud olulisi menetluslikke rikkumisi ei ole võimalik käesoleval juhul apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus ei pea ka võimalikuks asja lahendamist apellatsioonimenetluses, sest sellisel juhul peaks ringkonnakohus sisuliselt läbi viima esimese astme kohtu menetluse, mis kahjustab oluliselt poolte edasikaebeõigust ja Eesti kohtusüsteemi kolmeastmelisuse põhimõtet, kuna pooltel jääks võimalus kaevata üksnes Riigikohtusse, kus on faktiliste asjaolude kontroll piiratud (HKMS § 229 lg-d 2-3). Eelnevale tuginedes ei anna ringkonnakohus käesolevas otsuses hinnangut kaebuse rahuldamata jätmise sisulisele põhjendatusele.
12.Kõike eeltoodut arvestades ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 16. jaanuari 2018. a otsus tuleb HKMS § 199 lg 2 p 3 ja § 200 p 2 alusel tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu osas, milles halduskohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata ning asi tuleb saata vastavas osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Kaebaja taotluse täiendavate tõendite (s.o röntgeni- ja MRT-uuringute tulemused ja diagnoosid) kogumiseks jätab ringkonnakohus läbi vaatamata, kuna asi saadetakse tagasi halduskohtule ja ringkonnakohus ei tee asjas lõplikku otsust. Uute tõendite kogumise vajaduse üle saab otsustada halduskohus asja uuel läbivaatamisel.
14.Vastustaja esitas koos vastusega apellatsioonkaebusele kaks lisa (s.o kaebaja ravilugu nr 90 ja tema 27. aprilli 2016. a taotlus). Kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule tagasi, ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta vastustaja poolt esitatud lisade osas. Halduskohtul tuleb asja menetlemise käigus hinnata, kas tegemist on asjas tähtsust omavate tõenditega (HKMS § 62 lg 2).
15.Kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei jaota ringkonnakohus käesolevas otsuses menetluskulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.