Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. november 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-958
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 23. märtsi 2017. a erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse nr T00044869 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. septembri 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, seaduslik esindaja YY Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja LS
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX 31. oktoobri 2018. a taotlus menetlusabi saamiseks haldusasjas nr 317-958 tehtava kohtuotsuse tõlkimise kulude kandmiseks ning korraldada temale kohtuotsuse vene keelde tõlkimine riigi kulul.
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. septembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-958 muutmata.
XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 31. detsembril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-17-958 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) suunas 28.09.2016 erihoolekandeteenuse saamise suunamisotsusega nr T00040304 XX igapäevaelu toetamise teenusele Päevakeskusesse Käo (praeguse nimega Käo Tugikeskus) tähtajaga 30.08.2016–26.01.2021. Otsuse kohaselt on teenuse osutamise soovitavaks sageduseks 8–10 tundi päevas vastavalt psühhiaatri hinnangule.
2.Sotsiaalkindlustusamet lõpetas 23.03.2017 erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsusega nr T00044869 XX-le igapäevaelu toetamise teenuse osutamise Päevakeskuses Käo alates 23.03.2017 põhjusel, et isik ei kasuta teenust kauem kui kaks kuud järjest. Ühtlasi tunnistati alates 23.03.2017 kehtetuks 28.09.2016 erihoolekandeteenuse otsus nr T00040304 (algselt ekslikult märgitud kuupäev 25.08.2016 ja otsuse number T00040303 parandatud õigeks SKA 16.06.2017 kirjaga nr 18-2/219-6).
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 05.05.2017 kaebuse SKA 23.03.2017 otsuse nr T00044869 tühistamiseks. Kaebaja on sügava puudega töövõimetu isik, kellele on alates 2005. a augustist osutatud Päevakeskuses Käo järgmisi teenuseid: igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, päevahoiuteenus. Päevakeskuse Käo 17.11.2016 teate kohaselt ei osuta päevakeskus alates 10.10.2016 XX-le enam riigieelarvest tasustatavat igapäevaelu toetamise teenust, sest YY ei ole sõlminud kokkulepet riigieelarveliste vahendite kaasamiseks. SKA pidas nimetatud nõuet õigusvastaseks, kuid Päevakeskus Käo nõudis YY-lt jätkuvalt kokkuleppe allkirjastamist. Kaebajale pakutud kokkuleppes oli osutatava igapäevaelu toetamise teenuse maht suunamisotsuses märgitust (8–10 tundi päevas) tunduvalt väiksem (1 tund päevas), millega nõustumine oleks rikkunud kaebaja õigusi. Päevakeskus Käo lõpetas ühepoolselt ja õigusvastaselt kaebajale igapäevaelu toetamise teenuse osutamise, samuti lõpetati päevahoiuteenuse osutamine. SKA poolt 30.01.2017 korraldatud ümarlaual ei suudetud kaebaja ja Päevakeskuse Käo vahelisi lahkhelisid lahendada ning kompromisse ei saavutatud. Samas olid SKA ametnikud teadlikud, et XX ei käi Päevakeskuses Käo ega saa igapäevaelu toetamise teenust. Kaebajat ja tema seaduslikku esindajat ei lastud 14.02.2017 enam Päevakeskusesse Käo sisse. Selle asemel, et probleemi lahendada ja nõuda teenuse osutajalt kaebajale teenuse osutamist, võttis vastustaja 23.03.2017 otsusega kaebajalt hoopis teenuse saamise õiguse. Vastustaja tegevus ei vasta sotsiaalhoolekande põhimõtetele (vt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 3 ja puuetega inimeste kaitse konventsioon). Puudub teenuse osutaja hinnang teenuse lõpetamisele ja otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks järginud uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6), samuti on vastustaja rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud (HMS § 40 lg 1). Kuigi kaebaja ei olnud tõepoolest üle kahe kuu igapäevaelu toetamise teenust saanud, lõi vastustaja oma tegevusega ise õigusliku olukorra, mis
2(8)
3-17-958 reaalselt takistas kaebajal igapäevaelu toetamise teenuse saamist. Neid asjaolusid arvestades on SKA 23.03.2017 otsus erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamiseks õigusvastane.
4.Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. SKA ja Päevakeskuse Käo vahel on sõlmitud 18.02.2015 haldusleping nr 16, mille p 2.1.4 kohaselt on Päevakeskus Käo kohustatud sõlmima isikuga kliendilepingu teenuse saamiseks ja osutamiseks. Kaebaja seaduslik esindaja ei soovi aga Päevakeskusega Käo kliendilepingut sõlmida ega ole seetõttu igapäevaelu toetamise teenust kasutanud. Vastustaja ei saa astuda teenuse osutaja ja/või teenust saava isiku asemele ega lahendada nendevahelist vaidlust, vaid saab üksnes teha teenuse osutajale ettepanekuid lepingu paremaks täitmiseks ja anda teenuse saajale soovitusi. Seda on vastustaja ka teinud, korraldades kompromissi leidmiseks kolmepoolse kohtumise. Kuivõrd kaebaja ei soovi sõlmida kliendilepingut Päevakeskuse Käo pakutud tingimustel, on vastustaja pakkunud talle ka võimalust vahetada teenuse osutajat. Halduslepingu p 2.1.11.2 kohaselt on Päevakeskus Käo kohustatud SKA-d teavitama, kui teenust saama õigustatud isik ei ole kasutanud erihoolekandeteenust rohkem kui kaks kuud järjest. Päevakeskus Käo edastas 30.12.2016 vastustajale lõpphinnangu igapäevaelu toetamise teenuse kohta ning 23.03.2017 esitati sama lõpphinnang SKA-le uuesti. Hinnangu kohaselt ei ole XX kasutanud igapäevaelu toetamise teenust Päevakeskuses Käo alates 09.10.2016 (st alates varasema suunamisotsuse tähtaja lõppemisest). Kuna kaebaja ei ole teenust enam kui kaks kuud järjest kasutanud ja teenusele soovijaid on rohkem kui teenusekohti, siis on vastustaja kohustatud võimaldama teenust saada järjekorras järgmisel inimesel. Kuna kaebaja ei kasutanud igapäevaelu toetamise teenust Päevakeskuses Käo rohkem kui neli kuud, oli vastutajal õigus lõpetada temale 28.09.2016 suunamisotsuse nr T00040304 alusel igapäevaelu toetamise teenuse osutamine. Vastustaja ei ole tunnistanud kehtetuks SHS § 70 lg 4 alusel tehtud otsust erihoolekandeteenuse osutamise kohta ning seega ei ole kaebajalt võetud ära õigust erihoolekandeteenusele. SHS § 90 lg-st 3 tulenevalt on teenuse osutaja kohustatud osutama igapäevaelu toetamise teenust vähemalt neli tundi kuus.
5.Tallinna Halduskohus jättis 22.09.2017 otsusega XX kaebuse rahuldamata. SKA 23.03.2017 otsuse õiguslikuks aluseks on SHS § 80 lg 1 p 1, mille kohaselt lõpetab teenuse osutaja erihoolekandeteenuse osutamise suunamisotsuse alusel juhul, kui isik ei kasuta teenust kauem kui kaks kuud järjest. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole Päevakeskuses Käo teenust kasutanud enam kui kahel kuul (alates 09.10.2016), kuigi kaebaja hinnangul osutus teenuse saamine võimatuks temast mitteolenevatel põhjustel. SKA suunas kaebaja 28.09.2016 otsusega igapäevaelu toetamise teenusele Päevakeskusesse Käo. Otsuse kohaselt on kaebajal õigus saada igapäevaelu toetamise teenust 30.08.2016–26.01.2021 ning teenuse osutamise soovitavaks sageduseks on märgitud 8–10 tundi päevas. SHS § 90 lg 3 kohaselt tuleb igapäevaelu toetamise teenuse sisuks olevaid tegevusi teenust saama suunatud isiku suhtes vahetult ellu viia või tema lähedasi nõustada suunamisotsuses nimetatud soovituslikus mahus, kuid vähemalt neli tundi kuus. Asja materjalidest nähtuvalt on Päevakeskuse Käo direktor valmistanud 28.09.2016 suunamisotsuse alusel allkirjastamiseks ette igapäevaelu toetamise teenuse osutamise kokkuleppe, mille kohaselt on teenuse maht teenuse saaja (kaebaja) kohta kuus minimaalselt 4 tundi, maksimaalselt 1 tund päevas, lähtudes Päevakeskuse Käo teenuste osutamise graafikust. Igapäevaelu toetamise teenust osutatakse esmaspäevast reedeni 1 tund päevas. Seega soovis Päevakeskus Käo sõlmida kaebajaga kokkulepet suunamisotsuses märgitust väiksemas mahus (8–10 tunni asemel 1 tund päevas). Samas on suunamisotsuses märgitud üksnes soovituslik ajamaht, mistõttu on kokkulepe kooskõlas SHS § 90 lg 3 nõudega osutada teenust vähemalt 4 tundi kuus. Kaebaja ei nõustunud kokkulepet allkirjastama ja leiab, et sellise kokkuleppe sõlmimise nõue on õigusvastane. Kuigi
3(8)
3-17-958 SHS ei kohusta teenuse osutajat sõlmima teenuse saajaga kirjalikku lepingut, tuleneb lepingu sõlmimise nõue SKA ja Päevakeskus Käo vahelise halduslepingu p-st 2.1.4. Päevakeskuse Käo vanemsotsiaalpedagoog SL hinnangust nähtuvalt ei ole 28.09.2016 suunamisotsuses toodud eesmärke ja mahtu võimalik Päevakeskuses Käo täita. Kaebaja ja tema seaduslik esindaja lahkusid SKA-s 03.10.2016 toimunud ümarlaualt, millel toodi muu hulgas välja, et suunamisotsuses märgitud teenuse osutamise sagedus on soovituslik. Päevakeskuse Käo esindaja väitis, et kaebaja osaleb teenusel minimaalselt ja ebaregulaarselt. Kaebajale teenuste osutamist arutati ka 30.01.2017 koosolekul, millel otsustati, et SKA, Tallinna Sotsiaalja Tervishoiuamet ning YY esindaja lepivad kirjalikult kokku, kas ja kuidas ning millises mahus hakatakse kaebajale teenuseid osutama. Kaebaja esindaja teatas 09.02.2017, et kokkulepet ei saavutata enne haldusasjas nr 3-16-2652 tehtud otsuse jõustumist. Kaebuse kohaselt soovis kaebaja saavutada kokkulepet 14.02.2017, kuid teda ei lastud Päevakeskusesse Käo sisse. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg-st 2 tulenevalt peab isik aitama hüvitise taotlemisel igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele. Hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud osalema aktiivselt talle hüvitise andmises, sealhulgas täitma hüvitise andmisega seotud kõrvaltingimusi (SÜS § 21 lg 1 p 3). Asjaoludest tulenevalt ei ole kaebaja täitnud temale seadusega pandud kohustust saavutada teenuse osutajaga kokkulepe. Kaebaja on küll soovinud kokkulepet saavutada, kuid ei ole teinud seda vastavalt SÜS § 5 lg-s 2 sätestatule. SKA 30.01.2017 protokollist nähtub, et YY on kolm korda kutsutud päevakeskusesse, et koostada kaebaja individuaalne tegevusplaan, kuid YY ei ole kohale ilmunud. Samuti on YY häirinud päevakeskuse tööd. Seega on kaebaja küll näiliselt proovinud kokkulepet saavutada, kuid sisuliselt vaidlustanud kõiki temale tehtud ettepanekuid ja seisukohti. Vaidlustatud haldusakt on küll vormistatud puudulikult (HMS § 56), kuid selles on siiski viidatud õiguslikule alusele (SHS § 80 lg 1 p 1) ning erihoolekandeteenuse lõpetamiseks vajalikele dokumentidele (taotlus ja teenuse osutaja hinnang teenuse lõpetamise kohta). Asjaolud, miks kaebaja ei ole alates 2016. a oktoobrist igapäevaelu toetamise teenust kasutanud, ei oma määravat tähtsust, sest tegemist on imperatiivse sättega, mis kohustab SKAd lõpetama teenuse osutamise, kui seda ei kasutata. See ei välista kaebaja poolt uue taotluse esitamist. SKA ei ole rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud, sest kaebaja seaduslikule esindajale on korduvalt antud võimalus esitada asja suhtes omapoolseid seisukohti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 23.10.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 08.11.2017, 04.05.2018 ja 12.11.2018) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Psühhiaatri hinnangul vajab kaebaja igapäevaelu toetamise teenust 8–10 tundi päevas ja viiel päeval nädalas. Kohus leidis põhjendamatult, et kaebajale on antud piisavalt võimalusi esitada oma seisukohti. 30.01.2017 toimunud ümarlaual ei arutatud konkreetselt igapäevaelu toetamise teenusega seonduvat ja koosoleku kohta vormistatud protokoll ei vasta tegelikkusele. Kaebaja seaduslikku esindajat ei ole kordagi kutsutud arutama igapäevaelu toetamise teenuse tegevusplaani, kuigi see oleks väga oluline, sest iga teenuse saaja vajadused on erinevad. Selle asemel, et 11.01.2017 kutse alusel kolm nädalat oodata ümarlauda, oleks võinud koostada igapäevaelu toetamise teenuse tegevusplaani. 03.10.2016 ümarlauale sai kaebaja seaduslik esindaja kutse alles kaks tundi enne selle algust ja protokoll saadeti ka alles 2,5 kuud hiljem. SL lõpphinnang on ebakonkreetne ja seda ei ole kaebajale enne kohtusse pöördumist üldse tutvustatud. YY on näidanud omalt poolt üles initsiatiivi, kuid ametnikud on teda ignoreerinud 4(8)
3-17-958 ja pole püüdnudki probleeme lahendada. SHS § 90 lg 2 kohaselt ei olnud õigust lõpetada teenuse osutamist, sest XX rehabilitatsiooniplaan kehtis kuni 31.12.2016. XX külastas Päevakeskust Käo kuni 15.12.2016 ning hiljem oli see kaebajast mitteolenevatel põhjustel võimatu. SKA on kinnitanud Päevakeskuse Käo tegevuse õigusvastasust. Kirjaliku lepingu allkirjastamise kohustust SHS-st ei tulene ja SKA on isegi kinnitanud, et leping võib olla ka suuline. SKA ja Päevakeskuse Käo vahelise halduslepingu kohta ei ole vanematele antud mingit teavet ning see ei saa olla seadusest kõrgem. Kaebajale ei ole antud mingeid selgitusi selle kohta, miks on XX individuaalses kavas märgitud teenuse mahuks mitu tundi päevas, kuid Päevakeskus Käo pakkus allkirjastamiseks lepingut, milles oli teenuse mahuks ainult 1 tund päevas ja hiljem isegi vaid 1 tund nädalas. Kuna kaebajale loodi teenuse kasutamiseks kunstlikke takistusi, siis ei saa talle ette heita, et teenust pole üle kahe kuu kasutatud. Päevakeskuses Käo ei ole olnud mingeid järjekordi (2016. a-l oli 15 vaba kohta igapäevaelu toetamise teenusele), mistõttu puudus vajadus lõpetada kaebajale teenuse osutamine.
7.Sotsiaalkindlustusamet vaidleb 23.11.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.XX esitas ringkonnakohtule 31.10.2018 taotluse (täiendatud 12.11.2018) menetlusabi saamiseks praeguses asjas tehtava ringkonnakohtu otsuse vene keelde tõlkimise kulude kandmiseks. HKMS § 110 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus menetlusabina muu hulgas vabastada isiku täielikult või osaliselt menetlusdokumentide tõlke kulude kandmisest või võimaldada tasuda vastavad kulud osamaksetena. HKMS § 111 lg 4 kohaselt ei hinnata mh kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellandi taotlus tõlkeabi saamiseks rahuldada ning korraldada praeguses asjas tehtava kohtuotsuse vene keelde tõlkimine riigi kulul. Apellandi majandusliku seisundi teatisest nähtuvalt ei esine menetlusabi andmiseks HKMS § 112 lg-s 1 sätestatud piiranguid.
9.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
10.Praeguses asjas on vaidluse esemeks üksnes SKA 23.03.2017 erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsus nr T00044869 (I kd, tl 17; ebatäpsuste parandamine – I kd, tl 62), millega lõpetati XX-le igapäevaelu toetamise teenuse osutamine Päevakeskuses Käo ja tunnistati ühtlasi kehtetuks SKA 28.09.2016 erihoolekandeteenuse saamise suunamisotsus nr T00040304 (I kd, tl 14-15). Seetõttu ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad väited, mis seonduvad XX ja Päevakeskuse Käo vaheliste muude erimeelsustega, eelkõige kaebajale Tallinna linna eelarvest rahastatava päevahoiuteenuse osutamise lõpetamisega, mis oli vaidluse all haldusasjas nr 3-16-2652.
11.SHS § 80 lg 1 p 1 kohaselt lõpetab teenuse osutaja erihoolekandeteenuse osutamise suunamisotsuse alusel, kui isik ei kasuta teenust kauem kui kaks kuud järjest. Sellest reeglist on nähtud ette erand üksnes juhuks, kui isikul ei olnud võimalik rohkem kui kaks kuud järjest erihoolekandeteenust kasutada põhjusel, et talle osutati sel ajal statsionaarset tervishoiuteenust. SHS § 80 lg 7 p 2 kohustab omakorda erihoolekandeteenuse osutajat Sotsiaalkindlustusametit teavitama isikust, kes ei ole kasutanud erihoolekandeteenust rohkem kui kaks kuud järjest. 5(8)
3-17-958 Seadusest ei tulene iseenesest kohustust sõlmida igapäevaelu toetamise teenuse osutamiseks lepingut teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel, vaid SHS §-st 85 nähtuvalt on teenuse osutamise aluseks suunamisotsus ja tegevusplaan. SKA ja Päevakeskuse Käo 18.02.2015 haldusleping erihoolekandeteenuste osutamiseks nr 16 (I kd, tl 44-47p), mis kehtib lepingu p 6.10 kohaselt 01.03.2015–29.02.2020, näeb p-s 2.1.4 täitjale ette kohustuse sõlmida SKA väljastatud suunamisotsuse alusel tema poole pöördunud isikuga kliendileping teenuse saamiseks ja osutamiseks. Lepingu p 2.1.11.2 kohaselt on täitja kohustatud SKA-d teavitama muu hulgas juhul, kui isik ei ole kasutanud erihoolekandeteenust rohkem kui kaks kuud järjest.
12.Vaidlust ei ole selles, et XX-le ei ole alates 2016. a oktoobrist Päevakeskuses Käo igapäevaelu toetamise teenust faktiliselt osutatud. Asjas esitatud materjalidest saab üheselt järeldada, et teenuse mittekasutamise põhjuseks olid lahendamata erimeelsused selles, millises mahus tuleks teenust osutada. Kaebaja soovis saada Päevakeskuselt Käo igapäevaelu toetamise teenust oluliselt suuremas mahus (8–10 tundi päevas), kui Päevakeskus Käo oli valmis teenust kaebajale osutama (tööpäeviti 1 tund päevas vastavalt graafikule – vt kokkuleppe projekt – I kd, tl 10). SHS § 71 lg 2 p 7 kohaselt märgitakse suunamisotsuses teenuse osutamise soovituslik minimaalne sagedus, mis määratakse SHS § 90 lg 2 järgi kindlaks psühhiaatri hinnangu või rehabilitatsiooniplaani alusel. Praegusel juhul on SKA 28.09.2016 suunamisotsuse kohaselt teenuse osutamise soovitavaks sageduseks 8–10 tundi päevas vastavalt psühhiaatri hinnangule. SHS § 90 lg 3 kohaselt tuleb igapäevaelu toetamise teenuse sisuks olevaid tegevusi teenust saama suunatud isiku suhtes vahetult ellu viia või tema lähedasi nõustada suunamisotsuses nimetatud soovituslikus mahus, kuid vähemalt neli tundi kuus. Päevakeskuse Käo vanemsotsiaalpedagoogi SL 30.12.2016 hinnangus (I kd, tl 29-30) on märgitud, et SKA 28.09.2016 suunamisotsuses toodud eesmärke ja mahtu ei ole võimalik Päevakeskuses Käo osutatava igapäevaelu toetamise teenuse raames saavutada ning kuigi igapäevaelu toetamise teenus on XX-le sobiv, vastaks isiku vajadustele paremini teenuse osutamine individuaalselt. Hinnangust nähtub seegi, et XX ei ole alates 2016. a oktoobrist igapäevaelu toetamise teenusel osalenud, sest eestkostjaga ei ole saavutatud kokkulepet teenuse osutamiseks uue suunamisotsuse alusel.
13.Kuna SHS § 71 lg 2 p 7 ja § 90 lg 3 kohaselt märgitakse suunamisotsuses üksnes teenuse soovituslik maht ning teenuse osutamise tegelik maht sõltub teenuse osutaja võimalustest (nt peab teenuse osutaja tagama ühe täistööajaga tegevusjuhendaja olemasolu kümne teenust saama suunatud isiku kohta), siis ei saa õigusvastaseks pidada asjaolu, et Päevakeskus Käo oli valmis osutama XX-le igapäevaelu toetamise teenust küll suunamisotsuses märgitust väiksemas mahus, kuid SHS § 90 lg-s 3 sätestatud miinimummahust siiski suuremas ulatuses. Kaebajale pakutud kokkuleppe projektis olid seejuures SHS § 90 lg 4 nõuetele vastavalt ära toodud konkreetsed päevad ja kellaajad, millal teenust osutatakse. Asjaolu, et see ei olnud kaebaja hinnangul piisav ja ta ei näinud pakutud mahus teenuse kasutamisel mõtet, ei tähenda, et Päevakeskuse Käo tegevus olnuks õigusvastane. Ringkonnakohtu hinnangul on ka usutav, et Päevakeskusel Käo ei olnud võimalik pakkuda kaebajale igapäevaelu toetamise teenust suuremas mahus, sest juba Päevakeskuse Käo igapäevaelu toetamise teenuse kirjelduses (I kd, tl 11-13) on selgelt märgitud, et vastavat teenust osutataksegi maksimaalselt 1 tund päevas. Ainuüksi asjaolust, et igapäevaelu toetamise teenuse osutamiseks on Päevakeskuses Käo vabu kohti (I kd, tl 157), ei saa järeldada, et vabade 6(8)
3-17-958 kohtade arvelt saaks olemasolevatele teenuse saajatele osutada sama teenust suuremas mahus, sest arvestada tuleb muu hulgas teenuse osutaja töökorraldusega. Pigem näitab konkreetse teenuse osas vabade kohtade olemasolu, et kliendid eelistavad selle asemel muid pakutavaid teenuseid. XX individuaalsest nädalaplaanist alates 19.09.2016 (I kd, tl 141-143) nähtuvalt on ka kaebajale Päevakeskuses Käo varasemalt osutatud igapäevaelu toetamise teenust paralleelselt teiste erihoolekande- ja sotsiaalteenustega (töötamise toetamise teenus ja päevahoiuteenus) ning igapäevaelu toetamise teenuse maht eraldivõetuna ei ole ilmselt olnud tegelikkuses suurem, kui kaebajale 28.09.2016 suunamisotsuse alusel pakutud 1 tund päevas (plaanil on igapäevaelu toetamise teenuse osutamisena eristatud kahel päeval käelist tegevust 1 tund päevas ning kõigil päevadel hommiku- ja lõunasöögi aegset koristamist, mida ei ole ajaliselt väga täpselt piiritletud, kuid mis tõenäoliselt ei ületa kokku kolme tundi). Asjaolu, et Päevakeskus Käo lõpetas 17.11.2016 teatega (tl 6-7) kaebajale päevahoiuteenuse osutamise (ja olenemata sellest, et haldusasjas nr 3-16-2652 tuvastati vastava otsuse õigusvastasus), ei anna kaebajale ka iseenesest õigust nõuda senise päevahoiuteenuse asemel samas mahus igapäevaelu toetamise teenuse osutamist, sest tegemist on erinevate teenustega, mille suhtes kohalduvad erinevad nõuded ja mida rahastatakse erinevatest allikatest.
14.Kirjaliku lepingu sõlmimisega seonduvad väited ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt määravad, sest kaebaja eestkostja pole temale pakutud kokkuleppega ühelgi kujul nõustunud. Samas ei saa Päevakeskuse Käo poolt kirjaliku lepingu pakkumist pidada ka õigusvastaseks, sest SHS ei keela sellise lepingu sõlmimist ning vastav kohustus tulenes teenuse osutajale SKAga sõlmitud halduslepingust. Küll aga poleks lepingu sõlmimisest keeldumine saanud takistada kaebajal teenuse kasutamist (ega SKA poolt teenuse osutajale tasu maksmist – vt SHS § 79 lg 1) lepinguprojektis märgitud aegadel, kuid kaebaja pole pidanud teenuse sellistel tingimustel kasutamist vastuvõetavaks. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja on pidanud Päevakeskuse Käo esitatud lepingu sõlmimise nõuet õigusvastaseks, sest vastuseks YY 22.11.2016 pöördumisele on SKA kirjas nr 18-4/240-28 (I kd, tl 8-9; I kd, tl 145-146) rõhutanud üksnes seda, et lepingu mittesõlmimine ei ole SHS § 80 lg 1 järgi teenuse osutamise lõpetamise aluseks, kuid märkis samas sedagi, et kaebaja peaks SÜS § 21 lg 1 p 3 järgi aitama ka ise kaasa sellele, et teenust oleks võimalik osutada. Samuti on SKA 23.12.2016 kirjas nr 18-4/30876 (I kd, tl 5051; I kd, tl 102-104) märkinud, et kuigi peamised kokkulepped tehakse tegevusplaani koostamise käigus, toetab SKA igati teenuse saajatega kirjalike lepingute sõlmimist.
15.Kokkuvõtlikult ei ole asja materjalide põhjal alust väita, et igapäevaelu toetamise teenuse mittekasutamise rohkem kui kaks kuud järjest oleks tinginud teenuse osutaja tegevus (st põhjendamatute takistuste loomine teenuse kasutamiseks), mitte XX soovimatus nõustuda teenuse osutaja pakutud teenuse tingimustega, mis vastasid samas õigusaktide ja halduslepingu nõuetele. Kuna igapäevaelu toetamise teenuse saamiseks oli järjekord (vt SHS § 71 lg-d 1, 10 ja 11 ning § 76), siis tunnistas SKA 28.09.2016 suunamisotsuse põhjendatult kehtetuks, et võimaldada teenuse kasutamist mõnel teisel erihoolekandeteenust saama õigustatud isikul. XX ei ole vaielnud vastu SKA väitele, et talle pakuti võimalust teenuse osutaja vahetamiseks vastavalt SHS §-le 81, kuid kaebaja sellega ei nõustunud. Kaebaja seisukohad ja teenuse osutamisega seotud asjaolud olid SKA-le vaidlustatud otsuse tegemisel teada nii 03.10.2016 ja 30.01.2017 toimunud ümarlaudadel (I kd, tl 49; I kd, tl 52-54) arutatu põhjal kui ka YY korduvate pöördumiste alusel ning kaebaja seisukohad ja asjaolud ei olnud ka hiljem muutunud, mistõttu ei oleks tema täiendav ärakuulamine saanud kuidagi mõjutada asja otsustamist ega vastav menetlusviga järelikult tingida SKA 23.03.2017 otsuse tühistamist (HMS § 58). Vastustaja ei ole tunnistanud kehtetuks XX-le erihoolekandeteenuse osutamise otsust (vt SHS § 70 lg 4), vaid üksnes konkreetse teenusega seotud suunamisotsuse. Seega on kaebajal ka edaspidi õigus taotleda SHS § 71 lg 1 alusel SKA-lt uue suunamisotsuse väljastamist.
7(8)
3-17-958
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.09.2017 otsus muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX apellatsioonkaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 148) ning apellant on lisaks esitanud andmed tõlkekulude kandmise kohta kogusummas 475,20 eurot (I kd, tl 206-212). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad XXle ringkonnakohtu otsuse tõlkimiseks antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Riigilõiv ja apellandi võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.