Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. oktoober 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-18-70
Haldusasi
XX kaebus Eesti Haigekassa 12. detsembri 2017. a avalduse tagastamise otsuse nr 1.5-1/35361-1 tühistamise ning tervishoiuteenuse kulu tagastamise nõudes ja alternatiivselt Eesti Haigekassa kohustamise nõudes uuesti läbi vaadata 10. novembri 2017. a taotlust tervishoiuteenuse kulu tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. juuni 2018. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja advokaat Evelin Prunt Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja adv Maret Kruus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
2. oktoober 2018
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. juuni 2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-70 muutmata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. novembril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-18-70 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 10.11.2017 Eesti Haigekassale taotluse tervishoiuteenuse kulu (275,30 eurot) tagastamiseks, mille ta tasus SA-le Kirde Kohalik Haigla 2017. a mais ja juulis saadud tervishoiuteenuse (neuroloogi vastuvõtt ja uuringud) eest.
Eesti Haigekassa 12.12.2017 kirjaga nr 1.5-1/35361-1 tagastati avaldus.
Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 25 lg 5 kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust nõuda mitterahaliste ravikindlustushüvitiste hulka kuuluvate teenuste või ravimite või meditsiiniseadmete saamiseks kulutatud raha või muud vara tagasi haigekassalt. RaKS § 29 lg 1 sätestab, et haigekassa võtab kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel. SA Kirde Kohalik Haigla ei ole sõlminud haigekassaga ravi rahastamise lepingut neuroloogia erialal teenuse osutamiseks. Osutatud tervishoiuteenused ei kuulu rahaliste ravikindlustushüvitiste hulka. Olukorras, kus kindlustatud isik on tasunud talle osutatud tervishoiuteenuste eest ise, puudub tal RaKS § 35 lg 5 kohaselt õigus nõuda nende teenuste eest tasutud summasid tagasi haigekassalt. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 09.03.2011 direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (patsiendiõiguste direktiiv) art 7 ei ole asjakohane, sest tegemist ei ole piiriülese tervishoiuteenuse osutamisega (art 1 lg 4). Seda on selgitatud ka kohtuasjades nr 3-14-332 ja 3-14-333.
3.XX esitas 11.01.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa 12.12.2017 avalduse tagastamise otsuse tühistamiseks ja tervishoiuteenuse kulu tagastamiseks kohustamiseks või alternatiivselt haigekassa kohustamiseks vaadata 10.11.2017 avaldus uuesti läbi. Nii SA Ida-Viru Keskhaigla kui ka SA Narva Haigla tegevuskoht asub kaebaja elukohast ca 30 km kaugusel. Kaebajale geograafiliselt lähimal asuv tervishoiuteenuse osutaja on SA Kirde Kohalik Haigla. Kaebaja on sunnitud pöörduma elukohast kaugemal asuva raviasutuse poole ning ühistranspordi kasutamisega kaasneb tal vältimatu vajadus kanda raviasutusse jõudmiseks täiendavat kulu, samuti on sõit eriarsti (neuroloogi) vastuvõtule koormav. Haiguse all kannatava patsiendi jaoks on igasugune pikk sõit eriarsti visiidile koormav. Kaebaja raviarst sedastas haigusloos: „Objektiivselt: valu palpatsioonil lülisamba nimme osas. Liikumised piiratud ja valulikkused. Valulikkus kaela ja rinnupiirkonnas paravertebraaliselt.“ Samuti märgiti, et kaebaja kõndimine on valulik. Vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas PS §-ga 28 ning patsiendiõiguste direktiiviga. Ravikindlustuse seaduse § 25 lg 5 ja § 36 lg 4 p 1 tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata. Haigekassa on kohustatud hüvitama kaebajale meditsiiniliselt näidustatud alustel osutatud tervishoiuteenuse kulu RaKS § 29 lg 1 alusel, olenemata, kas tervishoiuteenuse osutaja ning Haigekassa vahel on ravi rahastamise leping või mitte. RaKS § 25 lg 5 välistab tervishoiuteenuse kulu hüvitamise RaKS § 29 lg 1 alusel. Ravi rahastamise lepingu sõlmimata jätmise on tinginud RaKS § 36 lg 4 p 1. Kaebaja tervise põhiõiguse ning võrdsuspõhiõiguse riive põhjustab kindlustatud isiku põhjendamatu suunamine ravikindlustushüvitise nõudeõiguse säilimiseks geograafiliselt kaugemal asuva raviasutuse poole. 2(7)
3-18-70 Ravikindlustushüvitise väljamaksmise sõltuvusse seadmine ravi rahastamise lepingu olemasolust välistab teenuse vaba konkurentsi, takistades seeläbi tervishoiuteenuse kvaliteedi paranemist. Vaba konkurentsi puudumine piirab tervishoiuteenuse kvaliteedi loomulikku paranemist. RaKS § 25 lg-ga 5 ja § 36 lg 4 p-ga 1 välistatakse kaebaja ligipääs tervishoiusüsteemile geograafiliselt lähimal asuva tervishoiuteenuse osutaja kaudu. Ühistranspordi kasutamisega kaasneb vältimatu vajadus kanda raviasutusse jõudmiseks täiendavat kulu. Vaidlustatud sätted on vastuolus patsiendiõiguste direktiiviga. Patsiendiõiguste direktiivist tuleneva patsiendikeskse lähenemise põhimõttega ei ole kooskõlas tervishoiuteenuse kulu tagasimaksmise sõltuvusse seadmine tervishoiuteenuse osutamise asukohast. Kindlustatud isikute jaoks soodsamate tingimuste kehtestamine piiriülese tervishoiuteenuse osutamisel on riigi poolt sõnamurdlik.
Eesti Haigekassa palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kaebaja seisukoht RaKS § 25 lg 5 ja § 36 lg 4 p 1 põhiseadusevastasuse kohta põhineb ekslikul arvamusel, nagu ei täidaks kehtiv süsteem oma eesmärke, sh ravi piirkondlikku võrdset kättesaadavust ja ravikindlustusraha otstarbekat kasutamist (RaKS § 2 lg 2). Teenuse kõrge kvaliteedi saab tagada üksnes siis, kui ravijuhtude arv ühes tervishoiuasutustes on piisavalt suur. Vastasel korral, kui teenust osutataks kõikjal, ei saaks see teenus olla kvaliteetne, sest tagatud ei oleks kvalifitseeritud tööjõu olemasolu igas tervishoiuasutuses ega ka vajaliku kallihinnalise tehnoloogia olemasolu. Kaebaja viidatud sätted on põhiseaduslikkuse hindamisel asjassepuutumatud. RaKS § 25 lg 5 ega § 36 lg 4 p 1 kohaldamata jätmisel ei teki SA Kirde Kohalik Haigla ja haigekassa vahel ravi rahastamise lepingut neuroloogia erialal. RaKS § 25 lg 5 ja § 36 lg 4 p 1 ei riiva ebaproportsionaalselt PS §-st 28 tulenevaid kaebaja õigusi ega muid põhiõigusi, sh võrdsuspõhiõigust. Riive on mõõdukas. Kaebajal oli võimalik saada haigekassa rahastatavat neuroloogia eriala teenust 27 km kauguselt kodust, kusjuures tagatud on tihe bussiliiklus. Ei ole usutav, et kaebajale oli teenuse eest tasumine summas 275,30 eurot liialt koormav, arvestades, et kaebaja on valinud tegutsemiseks variandi, kus ta pöördub haiglasse, kus talle eelnevalt teadaolevalt peab ta ise teenuse eest tasuma, kuigi tal oli võimalus pöörduda haiglasse, kus teenus oleks osutatud tema jaoks tasuta. Seda, et haigekassa võib RaKS § 36 lg 4 p-st 1 tulenevalt teha piirkondlikke eelistusi, on kinnitanud ka Riigikohus. Patsiendiõiguste direktiivi art 7 ei ole kohaldatav, sest tegemist ei ole piiriülese tervishoiuteenuse osutamisega.
5.Tallinna Halduskohtu 01.06.2018 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohus viitas RaKS § 2 lg-le 2, § 25 lg-le 1, lg 2 p-le 1, lg-le 5, § 29 lg-le 1, § 35 lg-le 1, § 36 lg-tele 1, 2, 4 ja 41 ning nõustus vastustaja seisukohtadega. HKMS § 165 lg 2 alusel ei korranud halduskohus haigekassa 12.12.2017 kirja põhjendusi. RaKS § 29 reguleerib üksnes seda, milliste teenuste liikide eest on põhimõtteliselt võimalik saada ravikindlustushüvitist, mitte aga seda, millistes tervishoiuasutustes osutatud teenuste eest on võimalik saada ravikindlustushüvitist. Haigekassa ei ole kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepinguid kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Olukorras, kus kindlustatud isik on tasunud talle osutatud
3(7)
3-18-70 tervishoiuteenuste eest ise, puudub tal RaKS § 25 lg-st 5 tulenevalt õigus nõuda nende teenuste eest tasutud summasid tagasi haigekassalt. Kaebajal oli võimalus saada tasuta raviteenust raviasutuses, mis asus kaebaja elukohast mõnevõrra kaugemal (ca 27–30 km), kuid mitte ebamõistlikult kaugel, arvestades tihedat bussiliiklust. Bussipileti hinnad on mõõdukad (1,5 kuni 5 eurot) ja oluliselt odavamad kui tasuline raviteenus. RaKS § 25 lg 5 ja § 36 lg 4 p 1 on põhiseaduspärased. Patsiendiõiguste direktiiv ei ole kohaldatav.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 01.06.2018 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse rahuldamise eelduseks ei ole, et haigekassa sõlmib SA-ga Kirde Kohalik Haigla ravi rahastamise lepingu. Kaebaja ei ole seda ka taotlenud. Hüvitis tuleb maksta kaebajale sõltumata selle lepingu olemasolust, sest RaKS § 29 lg 1 näeb hüvitise maksmise ette, kui raviteenus oli kindlustatud isikule vajalik ja teenuse kulu põhjendatud. Nende eelduste olemasolu ja RaKS § 25 lg 5 ning § 36 lg 4 p 1 kohaldamata jätmise korral tuleb kaebus rahuldada. Haigekassal tekib seetõttu mitterahalise ravikindlustushüvitise andmise kohustus olenemata ravi rahastamise lepingu olemasolust. Halduskohus ei ole RaKS § 29 lg-t 1 aga kohaldanud ega hinnanud, kas praegusel juhul oli haigekassal kohustus hüvitist maksta. Halduskohus ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust lahendanud ega hinnanud sätete kooskõla patsiendiõiguste direktiiviga. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid ega andnud hinnangut, kui koormav on kaebajal minna eriarsti juurde 30 km kaugusele. Osutatud teenuse maksumus ei ületanud selle teenuse piirhinda. Kirde Kohalik Haigla asub kaebaja elukohast umbes 1 km kaugusel. Kaebaja raviarsti hinnangul on kaebaja liikumine piiratud ja valud tugevnevad kõndimisel. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et tema jaoks on igasugune pikk sõit eriarsti visiidile koormav. Halduskohus ei ole tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitanud. Halduskohus on asunud ekslikult hindama, kas Kirde Kohaliku Haiglaga ravi rahastamise lepingu sõlmimata jätmine oli õiguspärane. Kaebaja ei ole sellist nõuet esitanud. RaKS viidatud sätete põhiseadusele ja patsiendiõiguste direktiivile vastavust ei ole halduskohus hinnanud. Halduskohtu põhjendustes antud hinnang, et selline vastuolu puudub, ei ole motiveeritud. Viitest vastustaja 12.12.2017 kirja põhjendustele ei piisa, sest vastustaja sätete põhiseaduspärasust vastuses ei käsitlenud.
7.Eesti Haigekassa palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Patsiendiõiguste direktiiv ei ole kohaldatav, sest teenuse osutamisel ei ületata riigipiiri. RaKS on põhiseaduspärane. Kaebajale olid osutatud teenused vajalikud, kuid ravi rahastamise lepingute tähtsuse puudumise korral ravi rahastamisele haigekassa poolt ei oleks haigekassal võimalik riigieelarves ettenähtud kulusid juhtida. Ravi rahastamise lepingus on määratud ravijärjekord ja teenuse osutamise kulud. Kehtiv süsteem on avalikes huvides.
4(7)
3-18-70
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse Apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 200 p 1 alusel jätta rahuldamata.
tühistamiseks
alust.
9.Patsiendiõiguste direktiivi art 1 lg 2 sätestab: „Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriigi õigusnorme, mis on seotud tervishoiuteenuste korraldamise ja rahastamisega olukordades, mis ei ole seotud piiriüleste tervishoiuteenustega. Eelkõige ei kohustata käesoleva direktiiviga liikmesriike hüvitama selliste tervishoiuteenuste kulusid, mida on osutanud tema enda territooriumil asutatud tervishoiuteenuste osutajad, kui kõnealused teenuseosutajad ei kuulu kõnealuse liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi või avalikku tervishoiusüsteemi.“ Sättest ei ole võimalik teha teistsugust järeldust kui see, et juhul, kui patsient elab samas liikmesriigis kui tervishoiuteenuse osutaja, ei ole direktiiv kohaldatav. Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka direktiivi käsitlev Euroopa Kohtu praktika ega direktiivi preambul. Ka direktiivi art-s 7 reguleeritakse sõnaselgelt kindlustajaliikmesriigi kohustust hüvitada kindlustatule tervishoiuteenuse kulud viisil, nagu need tuleks hüvitada võrreldavas olukorras tervishoiuteenuste saamisel kindlustajaliikmesriigis. Artikli sõnastusest ei saa seetõttu järeldada – isegi kui art 1 lg 2 jätta tähelepanuta –, et liikmesriik peaks patsiendi ravikulusid hüvitama mingil muul viisil kui sellisel viisil, kus ravijuhtum leiab aset kõnealuses liikmesriigis, kes hüvitist maksab.
10.Tallinna Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-14-50157 (otsuse p 44), et Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt välistab alusleping selliste siseriiklike eeskirjade kohaldamise, mis muudavad liikmesriikide vahelise teenuste osutamise keerukamaks võrreldes teenuste osutamisega ühe liikmesriigi piires (kohtuasi C-381/93: Komisjon vs Prantsusmaa, p 17; kohtuasi C-158/96: Kohll, p 33). Samas tuleneb Euroopa Kohtu järjepidevast kohtupraktikast, et ühenduse õigus ei vähenda liikmesriikide õigust oma sotsiaalkindlustussüsteeme korraldada (kohtuasjas C-238/82: Duphar jt tehtud otsus; kohtuasjas C-70/95: Sodemare jt tehtud otsus; kohtuasjas C-158/96: Kohll tehtud otsus ning kohtuasjas C-157/99: Peerbooms tehtud otsus). Euroopa Kohus on selgitanud, et haiglas osutatavad meditsiiniteenused toimuvad väga selgete omadustega infrastruktuuris, mistõttu haiglate arvu, nende geograafilist jaotust, korraldusviisi ja seadmeid, millega neid varustatakse, ning pakutavate meditsiiniteenuste iseloomu on võimalik planeerida (kohtuasjas C-157/99: Peerbooms tehtud otsus, p 76). Ringkonnakohus viitas kohtuasjas nr C-157/99: Peerbooms tehtud otsusele, milles selgitati, et ühest küljest on selle eesmärk tagada asjaomases riigis tõhus ja pidev juurdepääs kvaliteetsete haiglaraviteenuste tasakaalustatud valikule, teisest küljest aitab see kontrollida kulusid ja takistada, niivõrd kuivõrd see on võimalik, tehniliste ja inimressursside raiskamist. Raiskamine on veelgi kahjulikum seetõttu, et haiglaravisektor tekitab arvestatavaid kulusid ja peab rahuldama üha kasvavaid vajadusi, tervishoiu käsutuses olevad rahalised vahendid ei ole aga olenemata rahastamismeetodist piiramatud. Need seisukohad on asjakohased ka praegusel juhul, sest selgitavad, et EL õigusest ei saa järeldada siseriiklike ravi rahastamise mudelite, millega nähakse ette ravi rahastamine avalikest vahenditest vaid eelnevalt valitud tervishoiuteenuse osutajate poolt osutatava tervishoiuteenuse puhul, õigusvastasust.
11.RaKS § 29 paikneb seaduse peatükis „Ravikindlustushüvitis“ jaos „Tervishoiuteenuse hüvitis“. Sama peatüki esimene jagu „Üldtingimused“ on kohaldatav ka tervishoiuteenuse hüvitise suhtes, arvestades peatüki struktuuri. Seetõttu ei saa RaKS § 29 lg-t 1, mille kohaselt Haigekassa võtab kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel, mõista nii, et tasu maksmise kohustus tuleb üle võtta alati juhul, kui on täidetud sättes nimetatud tingimused (tervishoiuteenus oli kantud loetellu ja tervishoiuteenust osutati 5(7)
3-18-70 meditsiinilistel näidustustel kindlustatud isikule). RaKS § 25 lg 5, mis paikneb jaos „Üldtingimused“, näeb ette, et kindlustatud isikul ei ole õigust nõuda mitterahaliste ravikindlustushüvitiste hulka kuuluvate teenuste või ravimite või meditsiiniseadmete saamiseks kulutatud raha või muud vara tagasi haigekassalt. Sättest saab järeldada, et tervishoiuteenuse kulu saab jätta haigekassa kanda vaid nii, et tervishoiuteenuse osutaja ei esita teenuse eest arvet patsiendile, vaid teenuse eest tasub haigekassa otse tervishoiuteenuse osutajale. Praegusel juhul ei ole see tingimus täidetud, sest kaebaja tasus SA Kirde Kohalik Haigla poolt temale väljastatud arve.
12.Ravikindlustuse seaduse sama peatüki 2. jaotis reguleerib ravi rahastamise lepingute sõlmimist. Need sätted näevad ette, millisel juhul võtab haigekassa ravi rahastamise kohustuse patsiendilt üle. RaKS § 35 lg 1 järgi võtab haigekassa ravi rahastamise lepinguga kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele. Seega toimub mitterahalise ravikindlustushüvitise võimaldamine (tervishoiuteenuse osutamine haigekassa kulul) vaid nii, et tervishoiuteenuse osutaja saab teenuse eest tasu haigekassalt ravi rahastamise lepingu alusel. RaKS § 36 lg 2 kohaselt ei ole haigekassa kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. RaKS § 36 lg 4 näeb ette valikukriteeriumid, millest lähtutakse tervishoiuteenuse osutajate valikul. Selliste kriteeriumite põhiseaduspärasust on kohtumenetluses korduvalt kontrollitud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-1450157). Kuigi viidatud kohtuasjas käis vaidlus selle üle, kas ravi rahastamise lepingute sõlmimisel saab eelistada haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglaid või tuleb sellist eelistust RaKS § 36 lg 4 alusel valiku tegemisel vältida, ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik eelkirjeldatud otsuses nimetatud ravi rahastamise süsteemi eesmärkide (vt eelviidatud otsuse pd 17–26 ning ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse 246 SE & 196 SE II-1 menetlemise materjalidest nähtuv seadusandja eesmärk) saavutamine viisil, kus ravi rahastamise lepingut saab sõlmida mistahes muudel alustel ka mõne teise tervishoiuteenuse osutajaga, keda ei ole eelnevalt välja valitud.
13.Praeguse vaidluse asjaolud ei võimalda asuda seisukohale, et kaebaja õigused tervishoiuteenuse saamisele (PS §-s 28 sätestatud õigus tervise kaitsele ja §-s 12 sätestatud võrdsuse põhimõte) ei ole RaKS-s ette nähtud tervishoiu rahastamise mudeliga, mille eesmärk on tagada teenuse kõrge kvaliteet, suunates avalikke rahalisi vahendeid vaid üksikutele tervishoiuteenuse osutajatele, piisavalt kaitstud ja piirang tervishoiuteenuse hüvitise saamisel oleks ebaproportsionaalne.
14.Kaebaja elab Sillamäel XXX. Tema kodust Kirde Kohalikku Haiglasse (Ivan Pavlovi 12, Sillamäe) on 1 km, Narva haiglasse või Ida-Viru Keskhaiglasse Narvas ca 27–30 km. Ühistranspordiga Narva haiglasse või Ida-Viru Keskhaiglasse jõudmine ei ole Sillamäelt ülemäära keerukas. Üldiselt teadaolevaks saab pidada teavet ühistranspordi graafikute kohta Sillamäe ja Narva vahel. See transport on piisavalt sagedane, kiire ja pole ülemäära kallis. Selline liikumisvajadus võib olla kaebaja jaoks küll koormav, kuid tõenditest nähtuvalt mitte sedavõrd raskendatud, et piirangut tervishoiuteenuse rahastamisel saaks pidada ebaproportsionaalseks. Arvesse tuleb võtta, et erandite tegemine eeldaks haigekassalt ühelt poolt suurel hulgal sellekohaste taotluste lahendamist ja teiselt poolt tooks kaasa tervishoiuteenuse rahastamise kulude raskesti ennustatava muutuse nii, et haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglad või muud ravi rahastamise lepingu sõlminud haiglad ei suudaks oma tulusid ja haigekassa kulusid piisava selgusega prognoosida. Kaebaja raviarsti märgetest nähtuvalt põhjustab kaebajale valu suurenemist kõndimine. Ühistranspordis viibimise ajal valu suurenemise kohta suuremal määral kui tavapäraselt igapäevaelus andmed puuduvad ja tõendid seda võimalust ei kinnita. Kaebajal on võimalik taotleda kohaliku omavalitsuse üksuselt 6(7)
3-18-70 invatransporti, kui liikumine ei võimalda ühistranspordi peatusteni liikuda. Liikumise vajadus Sillamäelt Narvasse ei õigusta tervishoiuteenuse rahastamise süsteemi põhiseadusevastaseks tunnistamist.
15.Seetõttu on kaebaja taotlus RaKS § 25 lg 5 ja § 36 lg 4 p 1 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks põhjendamatu. Alust ei ole põhiseadusevastaseks tunnistada ka ühtegi teist ravikindlustuse seaduse sätet.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellandi menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 alusel vastustajalt välja mõistmata. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks ei ole alust, sest isegi kui kohtule oleks õigeaegselt esitatud esindajatasu kandmist tõendavad dokumendid, ei välju vaidlus haigekassa igapäevaste ülesannete raamidest ning välise õigusabi kasutamine ei olnud seetõttu vajalik.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.