X kaebus Politsei- ja Piirvalveameti 6. oktoobri 2017. a elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ja Eestist lahkumise ettekirjutuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirvalveamet
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Jätta X kaebus haldusasjas nr 3-17-2389 rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 30. novembrini 2018. a. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Asjaolud
1.Kaebaja X on sündinud 03.01.1971. a Venemaal ja on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Xle on antud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 08.07.1991. a otsusega alaline elamisluba Eestis, mida käsitletakse alates 2006. aastast seoses seaduse muudatusega pikaajalise elaniku elamisloana.
2.Siseministeeriumi 04.10.2016. a otsusega nr 1-24/141 ( tl 34–35) kohaldati Xle sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks, mille kehtivusaeg algab päevast, mil X vabaneb kinnipidamisasutusest või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2018. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-16-2123 on jäetud X apellatsioonkaebus rahuldamata ja muutmata Tartu Halduskohtu 05.06.2017. a otsus, millega jäeti rahuldamata X kaebus Siseministeeriumi 04.10.2016. a sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 1-24/141 tühistamiseks. Kohtuotsus ei ole praeguseks jõustunud.
3.X on Siseministeeriumi 04.10.2016. a otsuse vaidlustanud kaebusega halduskohtus. Kohtuotsus haldusasjas nr 3-16-2123 ei ole käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks jõustunud.
4.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 06.10.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/7587-1 (tl 24– 27) tunnistati X pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks alates 06.10.2017. a ja tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele X kinnipidamisasutusest vabanemisel. X karistusaeg lõpeb 25.05.2020. a (tl 90).
5.X esitas PPA 06.10.2017 otsuse peale vaide, mis jäeti PPA 02.11.2017. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/2017/7943-2 (tl 13–16) rahuldamata.
6.X esitas 13.11.2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 06.10.2017. a elamisloa kehtetuks tunnistamise ja ettekirjutuse Eestist lahkumiseks otsuse nr 15.3-3.4/2017/7587-1 tühistamiseks.
7.Kohtute infosüsteemi kohaselt, Tartu Ringkonnakohtu 17.10.2018. a määrusega kriminaalasjas nr 1-15-3685 tühistati osaliselt Tartu Maakohtu 07.09.2018. a määrus, millega X vabastati temale Harju Maakohtu 02.06.2015. a otsusega mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Tartu Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsustuse ning jättis X temale Harju Maakohtu 02.06.2015. a otsusega mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtumäärus ei ole praeguseks jõustunud. Kaebaja nõue
8.Kaebuses tunnistab kaebaja mitmesuguste õiguserikkumiste toimepanemist, kuid ei tunnista sellist ohtu enda Eestis viibimisele, mis tingiks Eestist Vene Föderatsiooni väljasaatmisele. Õiguserikkumised on tingitud kaebaja poolt narkootikumide tarvitamisest.
9.Vabanedes soovib kaebaja jätkata töötamist sarnasel alal, nagu ta teeb seda vanglatööstuses. Kaebaja on alates 3. eluaastast elanud Eestis ja Venemaaga ei seo teda midagi.
10.Kaebajal on registreeritud 30–40% töövõime kaotus ja ta vajab pidevat ravi. Vaidlustatud otsus ei käsitle, kuidas tagatakse kaebajale tulevikus Venemaal inimväärikas elu. Kaebaja on selliseks isiksuseks, nagu ta on, kujunenud Eestis, tema puhul ei ole tegemist sisse sõitnud välismaalasega. Kaebaja tunneb ennast eestalasena ja Eesti on tema kodumaa. Vastustaja vastuväited
11.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Esitatud materjalidest nähtub, et X on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Ohuna avalikule korrale ja julgeolekule loetakse tema karistamist uimastikuritegude eest. Tartu Vangla ettepaneku kohaselt seisneb isikust tulenev oht ka tulirelva või selle osa omamisega rahva turvalisuse ohustamises ning joobeseisundis sõiduki juhtimises, seades sellega ohtu rahva turvalisuse liikluses. PPA on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. PPA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja PPA otsus on õiguspärane. Kaebajale tehtud ettekirjutus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtu seisukoht
12.Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba on vaidlustatud otsusega (tl 24–27) kehtetuks tunnistatud välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 kohaselt, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, tuleb kaaluda välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Vaidlustatud otsusega tegi vastustaja kaebajale ka tuginedes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg-le 31, § 72 lg 2 p-le 7, § 14 lg-le 1 ja § 15 lg-le 1 lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmisega vanglast vabanedes.
13.Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p "b" kohaselt ei ole pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui rakendatakse väljasaatmist art 12 tingimuste kohaselt, ning art 9 lg 3 järgi võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks artikli 12 tähenduses. Direktiivi art 12 lg 1 sätestab, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
14.Siseriiklikus kohtupraktikas sedastatakse, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus riigist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‐st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‐st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt Riigikohtu otsus asjas nr 33-1-2-16, p 14 ning seal viidatud lahendid ja õigusnormid). Käesoleval juhul on vastustaja lisaks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele teinud kaebaja suhtes ka lahkumisettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Lisaks sellele on siseministeeriumi 04.10.2016. a sissesõidukeelu kohaldamise otsusega nr 1-24/141 (tl 34–35) kaebajale kehtestatud sissesõidukeeld Schengeni territooriumile 10 aastaks.
15.Euroopa Liidu Kohus on seisukohal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel, et avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel tohib meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Hindamise käigus peavad ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste olemasolu tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. a otsus asjas C-371/08: Ziebell, p d 82–83).
16.Vastustaja on vaidlustatud otsuses asunud kaebaja pikaajalist elamisluba kehtetuks tunnistades seisukohale, et kaebaja kujutab endast piisavat ja tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist (vaidlustatud otsuse p-d 13, 14.5 ja 15; tl 25-26p).
17.Vastustaja kaalutluste kohaselt on praegusel juhul pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse tegemine tarvilik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimpanemist. Vaidlustatud otsuse kohaselt kaaluvad õiguskorra kaitsmise huvid üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga (p 15, tl 26p).
18.VMS-s määratlemata õigusmõiste „avalik kord“ on vastustaja määratlenud vaidlustatud otsuses kui kinnistatud isikutevahelised suhted ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Avaliku julgeoleku all tuleb vaidlustatud otsuse kohaselt mõista nii kõigi ühiskonnaliikmete objektiivselt ohutut eksistentsi riigis kui ka elanikkonna subjektiivset usaldust sellise olukorra edasikestmisesse.
19.Halduskohus on seisukohal, et vastustaja kaalutlused on kooskõlas kehtiva objektiivse õigusega. Korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 1 käsitab avalikku korda ühiskonna seisundina, milles on tagatud õigusnormide järgimine ja isikute subjektiivsete õiguste ja õigushüvede kaitstus.
Korrarikkumine on avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg-d 1 ja 2).
20.Seadusandja on vastava regulatsiooni kehtestamisel lähtunud korrakaitseseaduse eelnõu (49 SE) seletuskirjast, mille kohaselt võib avaliku korra kaitsealana mõista objektiivset õiguskorda ning kogumit kollektiivsetest ja individuaalsetest õigushüvedest. Kahtlemata on sellega hõlmatud ka isikute ootus, et riik suudab tagada neile turvalise elukeskkonna, st tagab nende elu ja tervise kaitse võimalike rünnete eest, mis võivad lähtuda teistelt isikutelt.
21.Direktiivi 2003/109/EÜ 8. põhjendusest tulenevalt võib terminiga "avalik kord" tähistatud mõiste hõlmata süüdimõistmist tõsise kuriteo eest. Asjas kogutud tõendite kohaselt (tl 13, 25, 32–32p, 34, 38–41) on Xt kriminaalkorras karistatud kokku kümnel korral, nendest kehtivaid karistusi on tal kolm. X kannab käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal reaalset vangistust kuuendat korda. X on toime pannud eriliigilisi kuritegusid – varavastaseid, liiklusalaseid, üldohtlikke ning rahvatervisevastaseid süütegusid. Käesoleval ajal kannab X karistust narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Arvestades kaebaja senist käitumist Eestis – teda on karistatud kriminaalkorras kümnel korral ja väärteokorras kolmekümne seitsmel korral ning kriminaalkorras karistusi on talle määratud pika ajavahemiku jooksul (aastatel 2002–2015), samuti seda, et ta kannab karistust narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, kusjuures teo pani ta toime kõigest mõned kuud peale eelmise vangistuse ärakandmist – on ilmne, et kaebaja puhul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud.
22.Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 järgi tuleb enne, kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata, arvestada järgmiste teguritega: a) elamise kestus tema territooriumil; b) asjaomase isiku vanus; c) tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks; d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Riigikohus on otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-16 ( p-s 16) esitanud kokkuvõtlikult loetelu asjaoludest, mida väljakujunenud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika valguses tuleb kaaluda, et hinnata sekkumise proportsionaalsust õigusesse austada isiku era- ja perekonnaelu. Nendeks on muuhulgas kaebaja toime pandud süüteo olemus ja raskusaste ning aeg, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumine selle aja jooksul.
23.Seega eeldab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine esiteks, et tehakse kindlaks isikust lähtuv oht ja seejärel langetatakse kaalumisotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba (RKHKo nr 3-3-1-2-16, p 14; VMS § 241 lg 1 p 2 ja lg 3). Üksnes pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei kaasne isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu koos isiku väljasaatmisega.
24.Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel toonud välja, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ja julgeolekule, viidates tema poolt toime pandud süütegudele. Kohtupraktika kohaselt on kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel, mistõttu on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (RKHKo nr 3-3-1-2-16, p 14 ja seal viidatud praktika).
25.Samuti on vastustaja on vaidlustatud otsuses arvesse võtnud kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust ning rajanud oma hinnangu järgnevale.
26.Vaidlustatud otsusest ja Tartu Vangla ettepanekust pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks (tl 55–56) ilmneb, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud eriliigiliste kuritegude eest ja vangitust kannab ta kuuendat korda. Viimase kuriteo näol oli tegemist rahvatervise vastase kuriteoga (narkootilise ja psühhotroopse aine suures kohuses ebaseaduslik käitlemine).
27.Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et uimastikuriteod on rahvatervisevastased kuriteod ja viidanud kohtupraktikale, mille järgi on need hinnatud raskeimateks kuritegudeks. Narkootiliste ainete kasutamine kujutab ohtu ühiskonnale, mis õigustab erimeetmete kasutamist välismaalase vastu, kes rikub narkootiliste ainete kohta antud seadusi (Euroopa Kohtu lahend asjas C-348/96, p 12). Vastustaja toob õigustatult välja asjaolu, et narkootiliste ainete käitlemine kuulub mõiste „avalik kord“ alla direktiivi 2004/38 art 28 lg 2 mõistes. Selliste tegudega kahjustatakse ühiskonna üht põhiväärtust – rahva tervise kaitset (vrdl Euroopa Kohtu lahend asja C-371/08, p-d 82 ja 83).
28.Kaebajat on karistatud ka varavastaste ja liiklusalaste kuritegude eest. Kuigi EIK praktikas on neid üldjuhul peetud kergemateks kuritegudeks, on EIK siiski leidnud, et ka kergemad kuriteod, kui tegemist on korduvate tegudega, moodustavad isiku käitumismustri ja võivad tähendada ohtu avalikule korrale (Onur vs Ühendkuningriik, 27319/07, p 56).
29.Halduskohtu hinnangul on vastustaja kaalunud toimepandud õigusrikkumiste raskust, laadi ja olemust, nagu seda näeb ette kehtiv õigus ja kohtupraktika (VMS § 241 lg 3; RKHKo nr 33-1-2-1, p 16).
30.Riigikohus on viidatud lahendis pidanud oluliseks ka aega, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumist selle aja jooksul. Pelgalt kuritegude toimepanemise fakt ei pruugi veel kinnitada isikust lähtuvat reaalset ja piisavalt tõsist ohtu. Vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjendatult välja toonud kuritegude hulka ja dünaamikat, samuti juhtinud tähelepanu kaebaja poolt toime pandud korduvatele väärtegudele. Märkimata ei saa jätta ka, et kaebajal on vanglas kehtiv karistus distsipliinirikkumise eest.
31.Halduskohtu hinnangul ilmestab kaebaja süütegude loetelu tema suhtumist õiguskuulekasse käitumisse pikema aja vältel (alates 2002. a) ning näitab kujunenud käitumismustrit nii varavastaste kui ka uimastitega seotud süütegude osas. Seejuures on vastustaja põhjendatult rõhutanud, et kaebaja poolt toime pandud tegude ühiskonnaohtlikkus on ajas muutunud – viimane neist on rahvatervisevastane kuritegu, mis oma olemuse tõttu kuulub raskeimate kuritegude hulka. EIK praktikas (Samsonnikov vs Eesti: kaebus nr 52178/10) on leitud praeguse asjaga võrreldavate asjaoludel, et kaebaja suhtes väljasõidukohustuse kohaldamisel polnud tegemist konventsiooni art 8 rikkumisega. Viidatud asjas oli kaebaja neli korda süüdi mõistetud ja talle oli määratud kokku kaheksa aastat vangistust kaheteistkümne aasta jooksul, kusjuures üks kuritegu oli seotud narkootikumidega. Lisaks oli viidatud kohtuasjas isik mitmel korral süüdi mõistetud väärtegude eest, millest mõned olid seotud narkootikumidega (viidatud otsuse p 90).
32.Kaebaja on seisukohal, et ta ei kujuta ohtu ei avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Vastustaja seisukoht isikust tulevikus lähtuda võiva tegeliku ja tõsise ohu kohta on olemuselt hinnanguline prognoosotsus ja vastustajal puudub võimalus teha tõsikindel järeldus, et kaebaja tõepoolest jätkab ka vanglast vabanedes kuritegude, sh uimastitega seotud raskete kuritegude toimepanemist.
Kohus saab sellise otsuse õiguspärasuse üle otsustades hinnata, kas vastustaja on õiguspäraselt kaalumist teostanud, mitte aga asuda vastustaja asemel ohu reaalsust ja tõsidust hindama. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-13, p 19). Kohtu hinnangul vastustaja tegevuses sellist kaalumisviga ei ilmne.
33.Vastustaja tugineb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist otsustades kaebaja poolt toime pandud kuritegude loetelule ning just viimatiste kuritegude suuremale ühiskonnaohtlikkusele (rahvatervisevastased uimastitega seotud teod). Samuti Tartu Vangla ettepanekus esitatud seisukohale ning teeb lõppjärelduse, et pärast vanglast vabanemist kujutaks kaebaja endast tegelikku ja piisavat ohtu.
34.Kaebaja süütegude olemus ning nende korduvus ja dünaamika, samuti tema isik loovad kohtu hinnangul tugeva eelduse, et kaebaja võib sarnaseid süütegusid uuesti toime panna (vrdl Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2016. a otsus asjas nr 3-16-522, p 18). Kohtu arvates on vastustaja oma hinnangutes järginud eelpool viidatud kohtupraktika ja õigusnormide nõuet, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasneb ka lahkumisettekirjutuse tegemine, peab isikust lähtuv oht olema tegelik ja piisavalt tõsine, ning on sellise ohu olemasolu välja selgitanud, rikkumata seejuures kaalutlusreegleid.
35.Kaebajal on õigus selles, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, millega kaasneb lahkumisettekirjutus riigist lahkumiseks, mõjutab nii isiku õigust perekonnaelule ja muudele eraelulistele suhetele ning rahvatervisega seonduvatele õigushüvedele, eeskätt aga direktiivi 2003/109/EÜ III osas sätestatud õigustele (vt ka viidatud lahend asjas nr 3-3-1-2-16, p 11).
36.Vastustaja on vaidlustatud otsuses (p 14.6.) viidanud VSS § 29 lg-le 4, mille kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat ja alaealist last ning vanemat, kui välismaalane on alaealine.
37.EIK praktika kohaselt ei saa isikud tugineda perekonnaelu olemasolule, viidates täiskasvanutele, kes ei kuulu tuumikperekonda ja kelle suhtes ei suudeta näidata, et nad on kaebaja perekonna abivajavad liikmed (Samsonnikov vs Eesti, p 81 ja seal viidatud praktika). Sel foonil ei saa pidada kaebaja perekonnaliikmeks tema täiskasvanud poega, kellega kaebajal on suhted soojenenud ilmselt pärast sissesõidukeelu kohaldamist, sest 2016. aastal tehtud vastava otsuse (tl 58, kolmas lõik) kohaselt ta lähedastega vanglas olles veel 2016. a seisuga ei suhelnud. EIK praktika kohaselt võivad täisealiste isikute (nt lapsed ja vanemad) suhted olla erandlikult EIÕK art 8 tähenduses käsitatavad perekonnana erakorralise sõltuvussuhte korral (nt EIK lahend asjas Sisojeva jt vs Läti). Praegusel juhul pole sellist erakorralist sõltuvussuhet kaebaja ja tema lahutatud abielust sündinud täiskasvanud poja vahel ilmnenud. Kohus leiab, et elamisloa kehtetuks tunnistamisel ning lahkumisettekirjutuse tegemisel on kaebaja suhtlus oma lähedastega takistatud, kuid sedastab, et toime pandud kuritegusid arvestades on avalik huvi elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse tegemise vastu ülekaalukam kaebaja isiklikust huvist. EIK on näiteks lahendis asjas Joseph Grant vs Ühendkuningriik on pidanud piisavaks võimalust suhelda telefoni ja e-posti teel ning seda isegi alaealiste laste puhul.
38.VMS § 241 lg-st 3 ja direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tuleneb kohustus arvestada ka Eestis elamise kestust ja välismaalase vanust, samuti tuleb arvestada sidemeid elukohariigiga ja sidemete puudumist päritoluriigiga.
39.Vastustaja märkis otsuses, et kodakondsuse kaudu on kaebajal õiguslik side Vene Föderatsiooniga ning kodakondsuse ja keeleoskuse tõttu ei oleks tal raskusi seal elama asumiseks ning lõimumiseks sealsesse ühiskonda. Praegusel juhul õigustab elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutusega kaasnevat kaebaja eraelu riivet, et kaebaja viibimine Eestis kujutab reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale tulevikus. Samuti ei ole väheoluline, et kaebajal on selge side Venemaa Föderatsiooniga: kaebajal on endiselt selle riigi kodakondsus ning ta räägib emakeelena vene keelt. Arvestades neid asjaolusid ning lisaks kaebaja vanust (47 aastat), leidis vastustaja põhjendatult, et kaebajal ei teki ületamatuid raskusi kodakondsusjärgse riigi ühiskonda integreerumisel (vrdl RKHKo nr 3-3-1-1-14 p 28 ja EIK otsus asjas Samsonnikov vs Eesti p 88). Viidatud lahendis pidas EIK ka oluliseks, et Venemaa on riik, mis asub geograafiliselt Eestiga lähestikku (p 88). Isiku väljasaatmise põhjendatuks tunnistamise eelduseks ei oleks see, et kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks oleks isikule loodud mugavad tingimused (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-16-522 (p 22). Kaebaja tervislik olukord ei ole vangla spetsialistide hinnangul (tl 18) selline, et takistaks tema naaberriigis elamist. Samuti on kaebaja eesti keele tasemed omandanud alles vanglas viibides (tl 17).
40.EIK on rõhutanud, et EIÕK art-st 8 ei saa tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud, hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (vt nt EIK 03.07.2012 otsuse asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs Eesti p 86 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu 13.04.2016 otsuse 3-3-12-16 p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). EIK-i lahendis asjas Boujlifa vs Prantsusmaa (122/1996/741/940, p 449) on peetud asukohariigi kodakondsuse mittetaotlemist asjaoluks, mis õigustas isiku väljasaatmist riiki, kus tal puudusid perekondlikud sidemed.
41.Kohus on eelnevat kokku võttes seisukohal, et vastustaja on esitanud piisavad põhjendused, milles tema arvates seisneb kaebaja ohtlikkus ning ohu tegelikkus ja tõsidus, samuti põhjalikud kaalutlused, miks avalik huvi kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise vastu on ülekaalukam võrreldes kaebaja huviga elada jätkuvalt riigis, kus ta on pikka aega (üle 40 aasta) elanud ning säilitada sidemed lähedastega. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuses elamisluba kehtetuks tunnistades esitanud kohase õigusliku aluse ja välja toonud otsustamisel aluseks võetud asjaolud. Vastustaja on tuginenud asjakohastele kaalutlustele ning võtnud asjasse puutuvad asjaolud kaalutlemisel arvesse. Seega ei ole vastustaja kaebaja elamisluba kehtetuks tunnistades kaalutlusõigust teostades eksinud.
42.Riigikohus on leidnud, et väljasõidukohustus on nii lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka väljasaatmise eelduseks. Isikule, kellel lasub väljasõidukohustus, saab teha VSS § 7 alusel lahkumisettekirjutuse (RKHK 19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-84-11, p 26). VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus). Halduskohus märgib vastuseks kaebusele, et viidatud õigusnorm ei anna vastustajale kaalutlusõigust küsimuses, kas teha viibimisaluseta välismaalasele lahkumisettekirjutus või mitte. Analoogses kohtuasjas on Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2018. a haldusasja nr 3-18-89 kohtuotsuse p-s 10 sedastatud, et välismaalase viibimisaluse kehtetuks tunnistamisel ei tohiks tekkida olukorda, kus välismaalane jääb Eesti Vabariiki elama ilma, et tal esineks seaduslik alus riigis viibimiseks. Seadusliku aluse Eesti Vabariigis viibimiseks annab VMS § 43 lg 1 p 5 kolmanda alternatiivi tähenduses ka lahkumisettekirjutus kuni lahkumiskohustuse sundtäitmise
tähtajani (vt RKKrK 01.11.2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 11.2.1). Seega on lahkumisettekirjutuse tegemine reeglina isiku elamisloa kehtetuks tunnistamise automaatne järelm, nagu see on olnud ka käesolevas asjas. Lahkumisettekirjutuse tegemine on lubatav elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses (VSS § 11 lg 31). Seega oli vastustajal õiguslik alus otsustada koos kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisega ka kaebaja Eesti Vabariigist lahkumine. Mõlema otsustuse põhjendused on kaebajast lähtuva ohu osas kattuvad.
43.Halduskohtu hinnangul ei esine vaidlustatud otsuse puhul ka menetluslikke ega vorminõuete rikkumisi, mis võiksid kaasa tuua haldusakti õigusvastasuse ja tingida selle tühistamise. Vastustaja on kaebajale teatanud menetluse alustamisest, loetlenud kaalumisele tulevad asjaolud ja andnud võimaluse arvamuse ning vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja on kasutanud. Seega ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud.
44.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning puuduvad alused selle tühistamiseks.
45.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega ja vastustaja poolt menetluskulude hüvitamise taotluse mitteesitamisega, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsust on muudetud 27.02.2020 Tartu Ringkonnakohtu otsusega. 27.02.2020 Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2018. a otsus muutmata, kuid täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.