Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-2123 5. detsember 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X kaebus Siseministeeriumi otsuse tühistamiseks Kaebaja X Vastustaja Siseministeerium, esindaja Liisa Olesk Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium, esindaja Helen Tõnise Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2018. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2018. a otsus muutmata.
3.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendava tõendi asja juurde võtmiseks.
4.Arvata kautsjon riigituludesse.
5.Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
6.Avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X (kaebaja) sündis 1971. a-l Venemaal ning asus kolmeaastaselt koos vanematega elama Eestisse. Tal on Eesti pikaajalise elaniku elamisluba ja kuni 19. augustini 2019 kehtinud elamisloakaart. Kaebajat on Eestis kriminaalkorras karistatud kümnel korral ja väärteokorras kolmekümne seitsmel korral. Praegu kannab kaebaja karistust Harju Maakohtu 2. juuni 2015. a otsuse alusel, millega ta tunnistati süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Karistusaja algus on 25. november 2014 ja lõpp 25. mai 2020.
2.Siseministeerium kohaldas 4. oktoobri 2016. a otsusega nr 1-24/141 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel ning kooskõlas VSS § 271 lg-ga 3 kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks. Keelu kehtivusaeg algab kaebaja vanglast vabanemisel või üleandmisel päritoluriigile karistuse kandmise jätkamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja toime pandud korduvate tahtlike kuritegude ja suure hulga väärtegude tõttu alust prognoosida ohtu, et kaebaja jätkab ka pärast vanglast vabanemist kuritegude toimepanemist. Tartu Vangla riskihinnangu põhjal on kaebaja avalikkusele ohtlik, ta ei ole
3-16-2123 motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma ning seetõttu ohustab ta avalikku korda ka pärast vanglakaristuse ära kandmist. Kuna on väga tõenäoline, et korduvalt kriminaalkorras karistatud isik paneb toime uue kuriteo, on alust arvata, et kaebaja kujutab pärast vanglast vabanemist ohtu avalikule korrale, ühiskondlikule turvalisusele ja teiste isikute tervisele. Seetõttu on avaliku korra tagamiseks sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud. Kuigi kaebaja elab Eestis alates kolmandast eluaastast ning oskab eesti keelt kodakondsuse taotlemiseks vajalikul tasemel, on ta astunud Venemaa kodakondsusesse ega ole taotlenud Eesti kodakondsust. See näitab, et tal pole soovi ennast Eestiga siduda ja siinsesse ühiskonda integreeruda. Kaebaja toimepandud õigusrikkumised on sellised, millest tingituna kaalub sissesõidukeelu kohaldamise vajadus üles kaebaja isiklikud huvid. Kaebajal pole Eestis perekonnaliikmeid (kaebajaga ühises perekonnas elav abikaasa, vanem, alaealine laps). Ta ei pea poegadega suhtlemiseks viibima Eestis.
3.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 4. oktoobri 2016. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja elada Eestis ja saada Eesti kodakondsuse. Ta ei teadnud varem, et tal on võimalus saada Eesti kodakondsust. Kaebaja tuli Eestisse koos vanematega 1974. a-l, ta on siin õppinud ja kasvanud, kõik ta tuttavad ja lähedased on siin. Venemaal ei ole kaebajal kedagi ja ta ei soovi sinna minna.
4.Tartu Halduskohus jättis 5. juuni 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja pole alust seda tühistada. Kaebaja kuriteo raskust ja eelnevat kriminaalset käitumist hinnates võib järeldada, et tegemist on isikuga, kes võib pärast vanglast vabanemist kujutada ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele. Vastustaja kaalus sissesõidukeelu mõju kaebaja perekonnaelule ja muudele eraelulistele suhetele ning leidis õigesti, et praegusel juhul kaalub avalik huvi üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive.
5.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 23. oktoobri 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta kokkuvõtlikult järgmiselt.
6.1.Arvestades kaebaja karistatust on ilmne, et kaebaja puhul on sissesõidukeelu kohaldamise eeldused täidetud. Tema käitumist arvestades on põhjendatult alus arvata, et ta võib Eestis viibides ohustada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja teiste isikute tervist.
6.2.Vaidlustatud otsuses on lisaks kaebaja toime pandud kuritegudele arvestatud ka seda, et vanglas tehtud riskihindamise kohaselt ei ole ta motiveeritud kuritegelikust käitumisest loobuma. Ta pole vangistuse ajal oma endise abikaasa ega täisealiste poegadega suhelnud, enne vangistust elas ta tuttava juures, tal polnud töökohta ega püsivat sissetulekut. Raha hankis ta kuritegelikul teel. Kaebaja emakeel on vene keel, eesti keelt oskab ta B1 tasemel, kuid on astunud Vene kodakondsusesse ega ole taotlenud Eesti kodakondsust.
6.3.Kaebaja vanus erandliku asjaoluna ei vaja lähemat kaalumist. Kaebaja oli ettekirjutuse tegemise ajal töövõimelises eas ning tervisliku eluviisi korral, mis sõltub eeskätt isikust endast, on isik töövõimeline veel pikki aastaid. Ehkki kaebaja terviseseisundit pole vaidlustatud otsuses sõnaselgelt välja toodud, ei nähtu kaebaja esitatud väidetest oma tervise kohta midagi sellist, mis välistaks tema 2(5)
3-16-2123 suhtes sissesõidukeelu kohaldamise. Kaebajal on võimalik vajalikku ravi jätkata ka Venemaa Föderatsioonis.
6.4.Vaidlustatud otsuses on kajastatud kaebaja Vene kodakondsus, vene keele oskus emakeelena ning Venemaal sündimise fakt. Ehkki kaebajal ei pruugi olla täiendavaid sidemeid Venemaaga suhtlusringi kuuluvate isikute näol, on loetletud eelduste tõttu täidetud kõik põhilisemad vajalikud eeldused kodakondsusjärgses riigis hakkamasaamiseks.
6.5.Sissesõidukeelu kohaldamise tähtaega ei ole alust pidada õigusvastaseks. Kaebajale ei kohaldatud maksimaalse pikkusega (st alalist) sissesõidukeeldu. Kaebaja ei ole näidanud, mis põhjustel oleks tema suhtes tulnud kohaldada lühemat tähtaega. Kaebajal pole Eestiga selliseid kaitstavaid sidemeid, näiteks perekonna- või töösuhteid, mida pikem sissesõidukeeld võib rohkem kahjustada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et otsuses puuduvad kaalutlused, miks sissesõidukeeldu on kohaldatud just kümneks aastaks ja miks kehtib see kõigis Schengeni riikides. Kaebaja käideldud narkootikumide kogustesse ei suhtuta kogu Schengeni alal sama rangelt kui Eestis. Kassatsioonkaebuse täienduses palub kaebaja arvestada kaebaja terviseseisundiga ning vastu võtta tõend, mille kohaselt põeb kaebaja mitmeid kroonilisi haigusi, mille ravi jätkamine Venemaal on raskendatud või võimatu.
8.Siseministeerium palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Vaidlustatud otsuses on arusaadavalt esile toodud asjaolud, millest sissesõidukeelu ja selle kestuse määramisel lähtuti. Sissesõidukeelu kestuse põhjuseks on kaebajast lähtuv oht avalikule korrale, ühiskondlikule turvalisusele ja teiste isikute tervisele. Kümneaastane sissesõidukeeld ei ole ebaproportsionaalne. Kuna Eesti on ühinenud Schengeni konventsiooniga, kohaldub kaebajale seatud piirang kogu Schengeni õigusruumi ulatuses. Vastustajal ei ole kohustust sissesõidukeelu kohaldamisel kaaluda ja eraldi põhjendada keelu kohaldamist kogu Schengeni alal. Sissesõidukeeld ei keela siiski teist Schengeni liikmesriiki välismaalast oma territooriumile lubamast humaansetel või muudel kaalutlustel. Kaebaja väide, et tema käideldud narkootikumide kogustesse ei suhtuta kõigis Schengeni riikides nii rangelt kui Eestis, on paljasõnaline.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kaebajale kehtestati kümneaastane sissesõidukeeld VSS 5. ptk-s sisalduvate § 29 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel. VSS (kuni 22. detsembrini 2016 kehtinud redaktsioon) § 29 lg 1 p 1 järgi võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 järgi võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud.
10.Kolleegium selgitas VSS 5. ptk alusel sissesõidukeelu kehtestamisega seonduvat otsuses nr 3-16-2088/69. VSS 5. ptk kohaldub tõsisemate ja valdavalt kiiremat reageerimist eeldavate ohtude puhul, nagu oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sellise sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus põhjendamatu 3(5)
3-16-2123 viivituseta (VSS § 31 lg 1). VSS § 28 lg-te 31 ja 32 järgi on sissesõidukeelu kohaldamise automaatseks tagajärjeks elamisloa kehtetuks tunnistamine ja isiku Eestist väljasaatmine. Pikaajalise elaniku elamisluba omava välismaalase puhul tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 järgi võib pikaajalisele elanikule sissesõidukeelu kehtestada vaid juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Sealjuures on direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 3 nimetatud tegurid, mida tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada. Samad asjaolud on nimetatud ka VSS § 31 lg-s 3.
11.Vaidlusaluses otsuses ei ole Siseministeerium kasutanud otsesõnu väljendit, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Samas on ministeerium kohtumenetluses sellele tuginenud (Siseministeeriumi vastus kaebusele, tl 24–26, p 8). Kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale on kinnitanud ka kohtud oma otsustes. Kolleegium on selgitanud, et kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik pidada prognoositavat olukorda tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui haldusorgan ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud (otsus asjas nr 3-17-1545/81, p 26).
12.Praegusel juhul nähtub kolleegiumi hinnangul asjas kogutud tõenditest ja nende põhjal tuvastatud asjaoludest selgelt, et põhjendatud on Siseministeeriumi hinnang, mille kohaselt kaebaja kujutab pärast vanglast vabanemist tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebajat on alates 2002. a-st kriminaalkorras karistatud kümnel ja väärteokorras kolmekümne seitsmel korral. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning kohtupraktika järgi eeskätt suure korduva toimepanemise tõenäosusega kuritegude (nt narkokuriteod) puhul (otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2. ja seal toodud viited). Kaebaja kannab karistust korduva suures koguses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest. Teda on varem karistatud lisaks narkootiliste ainete ebaseaduslikule käitlemisele ka muude üldohtlike (joobes juhtimine, tulirelva või selle osa omamisega seotud süütegu) ning varavastaste süütegude eest. Tegemist on ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavate ja avalikku korda ohustavate süütegudega. Tartu Vangla riskianalüüsis on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Sellest tulenevalt ei ole alust pidada kaebajale kohaldatud kümne aasta pikkust sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks.
13.Kuna Eesti on ühinenud Schengeni konventsiooniga, kohaldub kaebajale seatud piirang kogu Schengeni õigusruumi ulatuses (Schengeni konventsiooni art 5 lg 1 p „d“ ja lg 2; VSS § 33 lg 5). VSS
5.ptk-s käsitletud sissesõidukeeld on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. a määrusega (EÜ) nr 1987/2006 (otsus nr 3-16-2088/69, p 13). Määruse nr 1987/2006 art 24 lg 1 järgi sisestatakse siseriikliku hoiatusteate alusel, mis põhineb pädeva haldusasutuse või kohtu poolt vastavalt siseriiklikes õigusaktides sätestatud korrale tehtud otsusel ja mis on tehtud üksikjuhtumi hindamise alusel, andmed selliste kolmandate riikide kodanike kohta, kelle suhtes on sisestatud hoiatusteade riiki sisenemise või riigis viibimise keelamise eesmärgil Schengeni infosüsteemi (SIS II). Sama artikli lg-st 2 tulenevalt sisestatakse hoiatusteade, kui lg-s 1 osutatud otsus põhineb avalikku korda ja julgeolekut või riigi julgeolekut ähvardaval ohul, mida kolmanda riigi kodaniku viibimine liikmesriigi territooriumil võib endast kujutada.
14.Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas jäetud arvestamata direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 3 ja VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaoludega. Kolleegium nõustub vaidlustatud otsuses toodud seisukohaga, et praegusel juhul kaalub avalik huvi üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive. Kaebaja asus küll kolmeaastasena Eestisse elama ja oskab eesti keelt tasemel B1, kuid on astunud Venemaa kodakondsusse, mis näitab, et ta ei ole olnud huvitatud 4(5)
3-16-2123 lõimumisest Eesti ühiskonda. Kaebaja emakeel on vene keel ning ka kaebaja vanust arvestades (vaidlustatud otsuse tegemise ajal 45 aastat) ei nähtu, miks kaebaja ei saaks edaspidi hakkama kodakondsusjärgses riigis. Kaebajal pole Eestis elavaid VSS § 29 lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmeid (abikaasa, alaealine laps). Eestis elavad kaebaja endine abikaasa ja kaks täisealist last, kuid oma lähedastega ei ole kaebaja vaidlustatud otsuse kohaselt vangistuse ajal suhelnud.
15.Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väited enda tervise kohta. Kolleegium on märkinud, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Ka väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega VSS §-s 171 sätestatud tagajärjed (otsus nr 3-18-89/51, p 25). Kuigi vaidlustatud otsuses ei ole kaebaja tervisega seonduvat eraldi käsitletud, on toimikus Tartu Vangla poolt Siseministeeriumile enne vaidlustatud otsuse tegemist väljastatud 13. mai 2016. a tõend ja hilisem 30. oktoobri 2017. a tõend kaebaja terviseseisundi kohta (tl 38 pöördel ja tl 88). Ringkonnakohus on otsuses kaebaja terviseseisundit sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust hinnates arvestanud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu hinnanguga, et kaebaja väidetest oma tervise kohta ei nähtu midagi sellist, mis välistaks tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamise, ja et kaebajal on võimalik vajalikku ravi jätkata ka Venemaal.
16.Eeltoodud asjaoludel ei ole vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kestuse määramisel kaalutlusõigust rikkunud. Kohtud on põhjendatult jõudnud seisukohale, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2018. a otsus muutmata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 1).
17.Kolleegium jätab rahuldamata kaebaja kassatsioonkaebuse täienduses esitatud taotluse võtta täiendava tõendina asja juurde haldusasja nr 3-17-2389 juures olev kaebaja tervisetõend. Tegemist on Tartu Vangla poolt Siseministeeriumile väljastatud 30. oktoobri 2017. a tõendiga, mis on haldusasja toimikus juba olemas.
18.Kaebaja esitas 24. novembril 2019 Riigikohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub seoses tema ennetähtaegse vanglast vabastamise menetlusega peatada vaidlustatud otsuse kehtivus kuni haldusasjas otsuse tegemiseni. Kuna kolleegium teeb asjas otsuse enne, kui tehakse otsus kaebaja vanglast ennetähtaegse vabastamise kohta, puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Seetõttu jätab kolleegium taotluse HKMS § 249 lg 3 alusel läbi vaatamata.
19.Vastustaja ja kaasatud haldusorgan ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaebaja tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse (HKMS § 107 lg 4 kolmas lause).
20.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.