Korrakaitse › Vanglad

17.05.2018 esitas J. Kolesnikov vaide, milles vaidlustas temale postiga 02.04.2018 saabunud plastnoa andmata jätmise. J. Kolesnikov taotles 11.05.2018 vastuse 6-24/2926-2 kehtetuks tunnistamist ja kodukorra р 7.1.49 muutmist ning temale plastnoa lubamist. 14.06.2018 otsusega nr 1-11/142-2 jäeti J. Kolesnikovi vaie rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt jäeti nuga kehtivale kodukorra punktile tuginedes õiguspäraselt andmata. Кuna vaidemenetluses ei ole võimalik algatada uue taotluse menetlust, jäeti taotlus kodukorra p 7.1.49 muutmiseks tähelepanuta. 18.06.2018 esitas J. Kolesnikov taotluse, milles taotles kodukorra p 7.1.49 muutmist või enda osas erisuse tegemist, et talle saaks anda kätte maksikirjaga tulnud tugevast plastikust nuga. 17.07.2018 otsusega nr 6-24/4734-2 jäeti J. Kolesnikovi taotlus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt, on kinnipeetavatele vanglas keelatud isiklikud ühekordsed plastmassist noad, välja arvatud need mis on soetatud vangla kauplusest. Kuna J. Kolesnikovi taotlusest ei nähtu mõjuvaid põhjused, miks kodukorra p -i 7.1.49 muuta ja ainuüksi kinnipeetava soov kodukorra muutmiseks ei anna põhjust selle muutmiseks. 27.07.2018 esitas J. Kolesnikov vaide, millest võib aru saada, et ta vaidlustab 17.07.2018 otsust nr 6- 4/4734-2 ja soovib jätkuvalt temale saadetud nuga. Vaide põhjenduste kohaselt tuleb tema suhtes teha erand ja lubada talle postiga saabunud nuga , kuna tal ei ole raha poest noa ostmiseks ja karistusaeg kestab kuni 2032. aastani. Tartu Vangla on 07.08.2018 otsustusega nr 1-11/327-2 vaide tagastanud vaideõiguse puudumise tõttu. J. Kolesnikov on pöördunud Tartu Halduskohtu poole, et kohus tuvastaks Tartu Vangla direktori õigusvastase käitumise, et kaebajale pole antud võimalust direktori tegevust ja otsuseid edasi kaevata ning kaebaja sooviks on tuvastada, et direktor keeldub alusetult kaebajal plastmassnoa saamist. Kogu asja sisust lähtudes saab kohus aru kaebaja soovist selliselt, et kaebaja soovib saada talle maksikirjaga saadetud plastiknuga, mida vangla ei ole talle kätte andnud. Kaebaja taotleb anda talle riigi kulul õigusabi ja vabastada teda riigilõivu tasumisest kaebuselt. Kohtu seisukohad 1.Kaebaja on esitanud nõude talle riigi õigusabi saamiseks, paludes talle anda advokaat. Kohus märgib, et riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kuna Juri Kolesnikov on kohtule esitanud selge ning arusaadava kaebuse koos taotlustega, mis oli kohtule arusaadav ja kohus on veendunud, et taotleja on ise võimeline kohtule esitama kaebusi oma õiguste kaitseks, mida kaebaja ka varasemalt teinud on, jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Lähtudes eeltoodust jätab kohus Juri Kolesnikovi riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

2.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud alluvusjärgne kohus kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Antud juhul tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumisega. Kohtule on antud otsustusõigus selle üle, et milliseks saab hinnata subjektiivsete õiguste riivet ja selle järgi otsustada kas asja menetleda või mitte. Kohus möönab, et kaebuse tagastamise kasuks ei tohi kohus otsustada kergekäeliselt, kuid asja üle otsustab kohus siiski oma äranägemisel. Kohus leiab, et kaebuse võib jätta menetlusse võtmata, kui see on perspektiivitu ja kaebaja ei saavuta kaebusega oma eesmärki ning on ilmselge, et kaebus jääb rahuldamata, kontrollida tuleb ka kaebeõiguse eeldusi. Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustus välja selgitada kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel ning tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt (HKMS § 2 lg 4 lauses 2). 3.Kohus märgib, et kaebaja nõude osas, et vangla annaks talle maksikirjaga saadetud plastiknoa, on vangla viidanud Tartu Vangla kodukord p 7.1.49, mille kohaselt on kinnipeetavale keelatud sarnase otstarbega isiklikud esemed. Need on esemed, mille tagab vangla, sealhulgas termokruus ning kahvlid ja noad ja vangla vahendusel soetatud plastmassist ühekordsed noad, kahvlid ja lusikad; kaebajal on võimalus juurde soetada asju (ka plastiknoad, kahvlid ja lusikad, mis ei ole nii tugevast materjalist) vangla kaupluse vahendusel ning maksikirjaga saadetud plastiknuga on vangla julgeoleku kaalutlustel lubamatu. Kuna eelnimetatud säte on kehtiv, ei saa vangla tegevus olla seadusandlikus aktis sätestatu täitmisel õigusvastane. Seega esitatud nõude puhul ei ole kaebeõiguse eeldused täidetud. Kohus ei pidanud vajalikuks suunata kaebajat vaidlustama Tartu Vangla kodukord punkti 7.1.49, sest kaebaja oli ise sellest võimalusest teadlik ning oleks saanud seda vajadusel ise teha, samas on kaebaja märkinud oma kaebuses, et keeldumine noa andmiseks ei ole seotud vangla kodukord p-ga 7.1.49. Lisaks märgib kohus, et kodukorra sätete muutmine ei tulene kinnipeetava soovist omada vanglas kinnipeetavale sobivaid esemeid. 4.Kaebaja poolt välja toodud nõuetes, et tuvastada Tartu Vangla direktori õigusvastane käitumine, et kaebajale ei antud võimalust direktori tegevust ja otsustust edasi kaevata ja tuvastada, et direktor keeldub alusetult kaebajal saada plastiknuga, ei ole kohtu arvates kaebeõiguse eeldused täidetud, kuna Tartu Vangla direktori ülesannetes olev isik ja Tartu Vangla direktor on lahendanud kaebaja vaided seadusest tulenevalt ning kaebajale on antud võimalused läbida taotlusemenetlus ja vaidemenetlus ning kaebaja on saanud pöörduda seejärel kohtu poole. Kaebaja faktiväited selle kohta, et Tartu Vangla direktor on õigusvastaselt käitunud ja kaebaja taotleb selle õigusvastasuse tuvastamist, ei aita kaebajat ja ei anna talle õiguslikku kasu. Kaebaja poolt väidetavad asjaolud, et vangla direktor on kaebaja asjade menetlemisel käitunud õigusvastaselt ja keeldub õigusvastaselt plastiknoa andmisest, ei ole kaebaja poolt tõendatud. Kaebaja ei ole ka välja toonud seda, kuidas aitab õigusvastasuse tuvastamine kaebajat edaspidi rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. 5.Kohus märgib, et isiku õigust esitada tuvastamiskaebus on seadusega piiratud. Isikul on õigus halduskohtusse esitada tuvastamiskaebus, kui see on vajalik tema õiguse kaitseks (HKMS § 38 lg 4, RKHK 3-3-1-28-15, p 18) ning kui isiku õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Samas hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse

esitamiseks (HKMS § 45 lg 2). Kohus leiab, et täidetud ei ole tuvastamiskaebuse esitamise lubatavuse kriteeriumid. Kohus märgib veelkord, et kaebuse ja asja materjalide sisust lähtuvalt on kaebaja sooviks saada maksikirjaga saadetud plastiknuga, mis iseenesest oleks tõhusam nõue kui õigusvastasuse tuvastamine, kuid kohus on asunud kohtumääruse punktis 3 seisukohale, et ka selles nõudes on kaebeõiguse eeldused täitmata. 6.HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse nõuded määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kuna kohus tuvastas, et kaebajal puudub kaebeõigus, tagastab kohus kaebuse selle esitajale. Eeltoodu alusel kuulub kaebus tervikuna tagastamisele ning kuna kohus kaebuse tagastab, ei võta kohus seisukohta ka kaebaja taotluse osas vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest. 7.Kohus juhib tähelepanu, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 8.Kaebaja on taotlenud nõuda välja Tartu Vanglalt kaebaja pöördumiste ärakirjad. Kohus on need välja nõudnud ning asja juurde võtnud. 9.Kohus määrab enda algatusel, et jõustunud kohtulahendi võib avalikustada muutmata kujul selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus (HKMS § 175 lg 1), kuni kaebaja ei ole teinud selle kohta teistsugust avaldust. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik Kohtumääruse põhjendusi on muudetud osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2018.a määrusega. Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2018.a määrus Resolutsioon

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.