Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
3. august 2018, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised ja nende esindajad
3-18-1204 XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 12. aprilli 2018. a otsuse tühistamiseks Kaebaja – XX Vastustaja – Eesti Advokatuur
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2018. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
2.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2018. a määruse peale menetlusse.
3.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2018. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, RÕS § 15 lg 8). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
1.XX esitas Eesti Advokatuurile taotluse aukohtumenetluse algatamiseks vandeadvokaat YY suhtes. Taotleja etteheited vandeadvokaadi tegevusele seisnesid kokkuvõtvalt selles, et advokaat taotles isiku tahte vastaselt suulist kohtuistungit; tegutses omavoliliselt ja taotleja huvidega vastuolus; ei tutvustanud taotlejale toimikut piisavas ajalises mahus; ei arvestanud kaebuse koostamisel taotleja soovidega; ilmus taotleja tahte vastaselt kohtuistungile ning viitas istungil kohtuistungi protokolli punktile, kus isik tunnistas end süüdi, kuid mille taotleja oli vaidlustanud.
2.Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 12.04.2018 otsusega aukohtumenetluse vandeadvokaat YY tegevuse suhtes.
3-18-1204 Aukohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on kriminaalmenetluse toimikut isikule tutvustatud. Samuti on advokaat näidanud üles valmisolekut seda täiendavalt teha, kuid XX on sellest loobunud. Seega on advokaat täitnud toimiku tutvustamise kohustust. Advokaat valib isiku kaitsmiseks sobivaimad vahendid ja viisid, arvestades isiku soove ulatuses, milles need on kooskõlas seaduse ja isiku huvide parema kaitsega. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks tegutsenud XX huvidega vastuolus ning advokaat on kaitsmisviiside valikul arvestanud isiku huvidega. Samale seisukohale on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus 20.02.2018 määruses. Aukohus ei tuvastanud, et advokaat oleks tegutsenud vastuolus kliendi positsiooniga või advokaat oleks läinud varasemale protokollile viidates isiku positsiooniga vastuollu.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse advokatuuri aukohtu 12.04.2018 otsuse tühistamiseks. Advokaat YY väitis, et kaebaja tunnistas enda süüd ning kriminaaltoimikut tutvustas kaebajale CC. Samas koostas kaebaja apellatsioonkaebuse ise, keelates YY-l selle esitamise, sest see oleks vastuolus süüdistusaktis märgitud ütluste ja seisukohtadega. Seetõttu võttis YY endalt kohustuse tutvustada toimikut ja vaidlustada kuriteo koosseisu, kvalifikatsiooni ja tehiolusid. Tegelikult CC ei tutvustanud kaebajale toimikut ja kaebaja tunnistas enda süüd vaid osaliselt. YY-l puudus tegelik soov kaebajat kaitsta. Tallinna Vangla kokkusaamiste logist nähtuvalt käis YY kaebaja juures ainult kahel korral: ühel korral tund aega, teisel korral poolteist tundi. Selle ajaga pole võimalik toimikuga tutvuda. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev oli 19.01.2018 ja omakäelise apellatsioonkaebuse esitamise viimane võimalus 19.01.2018 kell 08.00 hommikul, kuid YY tahtis kaebajale toimikut tutvustada alles 19.01.2018 ajavahemikul 10.00–14.00. Ajal, mil YY tuli ette teatamata toimikut tutvustama, oli kaebajal kokkusaamine emaga. Seega ei tutvustatud kaebajale kriminaalasja toimikut. YY oleks pidanud tutvustama kaebajale toimikut täies mahus ning vaidlustama kuriteo tehiolud ja koosseisu. Lisaks tugines aukohus kaebaja kriminaalasjas tehtud kohtuotsustele, mis ei ole jõustunud.
4.Tallinna Halduskohtu 26.06.2018 määrusega tagastati XX kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kuigi advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja AdvS § 18 annab õiguse esitada aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse, eeldab selle sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2010 määrus asjas nr 3-10-1037; 11.11.2014 määrus asjas nr 3-1451771). Aukohus on XX kaebuse läbi vaadanud ning teinud põhjendatud otsuse vandeadvokaadi YY suhtes aukohtumenetluse lõpetamise kohta, kuna ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste mittetuvastamine AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 nimetatud huvitatud isiku (praegusel juhul kaebaja) subjektiivseid õigusi ei riku.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.06.2018 määrus ning saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
2(5)
3-18-1204 Advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste mittetuvastamine piiras kaebaja AdvS §-s 19 sätestatud õigust võtta advokaat vastutusele kutse-eetika nõuete rikkumise ja kaitseõiguse piiramise eest. Aukohtumenetlus oli ühekülgne. Kaebuse objektiivsel läbivaatamisel oleks aukohus tuvastanud distsiplinaarsüüteod. Kaitseõiguse rikkumine YY poolt ja aukohtu otsuse põhjenduste vead on tõendatud. Kaebaja jääb kaebuses toodud seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt, et YY valetas 05.01.2018 kohtumise toimumise kohta ja 19.01.2018 hommikul oli kaebajal kohtumine emaga. Kaebaja taotles ringkonnakohtus kirjalikku menetlust, kuid YY taotles tema huvide vastaselt suulist menetlust. Kaebaja keelas advokaadil esitada avaldusi ja taotlusi, kuna advokaadi seisukoht oli vastuolus kaebaja positsiooniga ja teda süüstav. Sellest hoolimata taotles YY Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2018 istungil tõendite uurimist, mis tõendavad maakohtu hinnangul kaebaja süüd, ning süüstas teda. Kaebaja palus kohtul uurida üksnes kolme tõendit, millega seoses kaebaja vaidlustas kuriteo kvalifikatsioonid ja keeldus teises episoodis enda süüd tunnistamast. Lisaks nõustus YY sellega, et kaebajal ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust, vaatamata sellele, et kaebaja teatas, et maakohtus toimus arusaamatus ja tegelikult tunnistas kaebaja enda süüd vaid esimeses episoodis ja ülejäänud osas jäi eeluurimisel antud ütluste juurde. Taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks lükkas YY põhjendamatult tagasi. YY ei vaidlustanud kassatsioonkaebuses alternatiivselt karistuse rangust ega palunud karistuste liitmist. Kaebajale ei edastatud 20.02.2018 kohtuistungi protokolli.
6.XX määruskaebusele oli lisatud taotlus määrata riigi õigusabi isiku esindamiseks haldusasjas nr 3-18-1204.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
7.HKMS § 110 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-st 1 tulenevalt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 3 näeb ette, et riigi õigusabi võib anda RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piiranguta, kui advokaadi abi on asja õigeks lahendamiseks ilmselt vajalik poolte võrdsuse tagamiseks või arvestades asja keerukust. XX taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks haldusasjas nr 3-181204. RÕS § 10 lg 1 kohaselt esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks tsiviil-, haldus- või väärteoasjas menetlusosalisena kohtumenetluses kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda. Seega saab ringkonnakohus lahendada isiku riigi õigusabi taotluse üksnes seonduvalt esindaja määramisega praeguses määruskaebemenetluses. Eelnevast tulenevalt mõistab ringkonnakohus esitatud õigusabi taotlust selliselt, et XX soovib riigi õigusabi enda esindamiseks määruskaebemenetluses ringkonnakohtus.
8.Taotluse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu hinnangul on XX võimeline iseseisvalt oma õigusi kaitsma. Kaebaja on iseseisvalt esitanud kaebuse halduskohtule ning määruskaebuse ringkonnakohtule. XX on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses selgitanud, miks ta ei nõustu halduskohtu määrusega ning millised menetlusõiguslikud 3(5)
3-18-1204 eksimused on tema hinnangul halduskohtule etteheidetavad. Kaebaja on suutnud arusaadavalt väljendada oma seisukohti ning nende pinnalt on ringkonnakohtul võimalik määruskaebus sisuliselt lahendada. Seega ei eelda halduskohtu määruse vaidlustamine ning osalemine määruskaebemenetluses ringkonnakohtus praegusel juhul vältimatult advokaadi abi kasutamist. Lisaks tuleb arvestada halduskohtumenetlusele omast uurimispõhimõtet, mis väljendub muu hulgas kohtu kohustuses omal algatusel tagada asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine, kogudes vajaduse korral ka täiendavaid tõendeid. Kohus peab tagama menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele (HKMS § 2 lg-d 4–6). Halduskohtumenetluses ei ole seetõttu riigi õigusabi andmine üldjuhul vajalik üksnes poolte formaalse võrdsuse tagamiseks, kuna kohtul on seadusest tulenev kohustus tagada poolte sisuline võrdsus kohtumenetluses. II
9.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1; § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
10.Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.06.2018 määrus muutmata. Halduskohus on jõudnud kaebuse tagastamise osas õigele järeldusele.
11.Ringkonnakohus on varasemalt selgitanud, et tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus asjas nr 3-14-50174, p 10; 03.12.2014 määrus asjas nr 3-1452251, p 13; 31.12.2013 määrus asjas nr 3-13-1538, p 6; 20.03.2013 otsus asjas nr 3-12-1016, p 12). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse lahendamise käigus aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda tuvastama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte (Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus asjas nr 3-14-50174, p 10). Samuti ei tulene seadusest ega ühestki teisest õigusaktist isiku subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.
12.Eelnevast nähtub, et advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamisel halduskohtus ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, st kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige. Seega ei pidanud halduskohus hakkama vaidlustatud määruses hindama, kas vandeadvokaat YY tegevuses võisid esineda distsiplinaarsüüteo tunnused. Halduskohtul tuli anda hinnang üksnes menetlusreeglite järgimisele aukohtu poolt.
13.Kaebaja hinnangul on aukohus viinud menetluse läbi ühekülgselt ning taotluse objektiivsel läbivaatamisel oleks aukohus distsiplinaarsüüteod ka tuvastanud. AdvS § 17 lg 4 esimese lause kohaselt on aukohus kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Ringkonnakohtule ei nähtu, et advokatuur oleks viidatud sätet rikkunud. Kaebaja ei ole välja toonud konkreetsemaid asjaolusid, mis viitaksid aukohtu menetluse ühekülgsusele. Ka ei nähtu ringkonnakohtule, et aukohtu menetlusele oleks põhjust ette heita ebaobjektiivsust või erapoolikust. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu aukohtu otsuse põhjendustega, ei ole aukohtu otsuse tühistamise aluseks, sest 4(5)
3-18-1204 aukohus on kaebaja taotlust sisuliselt menetlenud. Samuti ei ole aukohus vaidlustatud otsuses viidanud jõustumata ringkonnakohtu otsusele, vaid 20.02.2018 määrusele, milles XX taotles uue kaitsja määramist ning mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Viidatud määrus jõustus koheselt. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.