Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja Maret Altnurme
Määruse tegemise aeg ja koht
04.09.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1105
Haldusasi
XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 13.05.2019 otsuse (parandatud 22.05.2019 määrusega) tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri aukohtu kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.07.2019 määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindajad vandeadvokaat Piret Blankin ja advokaat Maiki Virks Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Jane Rõuk
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 01.07.2019 määruse haldusasjas nr 3-19-1105 resolutsiooni p 1 ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4).
XX (endine X) esitas 17.12.2018 Eesti Advokatuuri aukohtule taotluse kontrollida YY lepinguliste esindajate, Advokaadibüroo Concordia advokaatide OO ja HH tegevuse vastavust advokatuuri õigusaktidele ja juhenditele seoses kaebajale kuulunud kuldehete ja muude väärisesemete hoiustamisega advokaadibüroos, teabe ja dokumentatsiooni varjamisega kaebaja eest ning kaebaja, tema esindaja ja advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene maine kahjustamisega kohtumenetlustes. Kaebaja sõnul vajas ta hinnangut ja teavet, et tal oleks võimalik otsustada oma õiguste kaitse üle seoses esemete kadumise ja ehtsusega.
2.Eesti Advokatuuri aukohus lõpetas 13.05.2019 otsusega aukohtumenetluse OO ja HH tegevuse suhtes, leides, et advokaatide tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused.
3-19-1105 Advokaadid ei ole rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg-t 2, § 9 lg-t 1, § 21 lg-t 2, § 22 lg-d 1 ja 2. Aukohus ei pidanud tõendatuks, et HH oleks soovitanud YY-l ehted ja väärisesemed varastada. Kinnitust ei leidnud ka kaebaja väited, et advokaadid oleks kohut eksitanud või esitanud kohtule tahtlikult ebaõiget teavet või võltsitud dokumente. Aukohus leidis, et advokaadid ei ole rikkunud kaebaja esindaja mainet: advokaadid ei ole kaebaja esindaja asjatundlikkust halvustanud. Aukohtu hinnangul puudus advokaatidel kohustus edastada kaebajale esemete hoiustamisega seotud teavet, kuna kaebaja pole büroo klient. Esemed tuli kaebajale üle anda pärast kliendi käsundi saamist. Asjaolu, et kaebaja viivitas esemete vastuvõtmisega 14.03.2019 aukohtu istungini, ei ole etteheidetav advokaatidele. Tutvunud esemete hoiustamise kohta koostatud dokumentidega, tuvastas aukohus, et ehteid on hoitud vastavalt nõuetele. Dokumentide kohaselt on advokaadibüroole hoiule antud esemed üle antud. Vastuväited esemete ehtsuse või olemasolu osas tuleb esitada YY-le. Aukohus ei tuvastanud, et advokaadid oleks kaebajat solvanud. Aukohus parandas 13.05.2019 otsust 22.05.2019 määrusega, eemaldades aukohtu koosseisust ja allkirjastajate hulgast vandeadvokaat NN. Määruse põhjenduste kohaselt ei osalenud NN asja arutamisel ja otsuse tegemisel. Kuna ebatäpsus ei mõjuta aukohtu 13.05.2019 otsuse sisu ja resolutsiooni, on tegemist ilmse ebatäpsusega, mis tuleb parandada.
3.XX esitas 12.06.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 13.05.2019 otsuse ja 22.05.2019 määruse tühistamiseks ning advokatuuri kohustamiseks vaadata kaebaja 17.12.2018 avaldus uuesti läbi. Kaebuse kohaselt on aukohus rikkunud otsuse tegemisel menetlus- ja vorminõudeid. Aukohus ei vastanud kõigile kaebaja väidetele ning jättis olulised asjaolud ja seosed välja selgitamata ning tõendid kogumata. Kaebajat ei kuulatud sisuliselt ära: istungil survestati teda vastu võtma tagastamisele kuuluvaid esemeid. Kaebajat ei teavitatud teise istungi toimumisest 11.04.2019, mistõttu ta sellel ei osalenud. Aukohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Selge ei ole ka otsuse teinud aukohtu koosseis. Kaebajale ei ole teada, kes aukohtu koosseisust olid 11.04.2019 istungil ja kes osalesid otsuse tegemisel. Menetlusliku määrusega ei ole võimalik allkirja tühistada. Puudused mõjutasid asja otsustamist.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 01.07.2019 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Kaebajat saab pidada huvitatud isikuks advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 mõistes, kellel on AdvS § 18 lg 1 kohaselt õigus esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Sellise kaebuse menetlemine eeldab siiski, et vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda avalduse läbivaatamist vastavalt menetlusreeglitele. Praegu on aukohus lõpetanud menetluse OO ja HH suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Aukohus pole teinud vigu, mis oleks võinud mõjutada asja lahendust. Aukohus on kujundanud seisukoha kaebaja väidete osas ning neid sisuliselt hinnanud. Aukohus on järginud menetlusreegleid. Mõlemad osapooled kuulati istungil ära. Aukohus parandas 22.05.2019 määrusega otsuse allkirjastamisel tehtud vea. Parandav määrus ei puuduta vaidlustatud otsuses kajastuvat sisulist hinnangut. Aukohtul on suur kaalutlusruum, kuidas asi sisuliselt lahendada, sh kas menetlus lõpetada või mitte. Kohus ei saa anda hinnangut aukohtu otsuse sisulisele õiguspärasusele. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei mõjuta asjaolu, et aukohus jätab tuvastamata distsiplinaarsüüteo toimepanemise. Distsiplinaarsüüteo tuvastamisest või tuvastamata jätmisest ei tulene kaebajale täiendavaid õigusi ega kohustusi. Teisisõnu ei aita aukohtu otsus kaebajal edaspidi oma õigusi kaitsta. Isegi kui kaebajal on kaebeõigus, ei oleks kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki. Kaebaja ei ole olnud kindel, kas tsiviilasja nr 2-14-52526 kohaselt tagastamisele kuuluvad ja advokaadibüroos hoiustatud väärisesemed on samad. Kaebajale võis seega tekkida kahju. Tegemist on siiski omaette vaidlusega, mida ei lahendata aukohtumenetluses. Kaebajal on 2(6)
3-19-1105 võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks maakohtusse. Vastava nõude esitamine ei eelda, et advokaadi suhtes oleks läbi viidud aukohtumenetlus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub 16.07.2019 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.07.2019 määrus kaebuse tagastamise osas ja teha uus määrus, millega võtta kaebus menetlusse või alternatiivselt saata asi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule. Kaebajal on AdvS § 16 lg 1 ja § 18 lg 1 alusel subjektiivne õigus nõuda enda taotluse läbivaatamist menetlusreegleid järgides ja vaidlustada advokatuuri aukohtu lahend halduskohtus, et tuvastada menetlusreeglite rikkumine. Kaebust ei saa seega pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kuna vaidlustatud otsus võib rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, ei ole kaebuse rahuldamine välistatud ega ilmselge ilma kahtlusteta. Aukohtumenetluse algatamine kinnitab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamine võib mõjutada kaebaja õigusi. Kaebeõiguse eelduseks ei ole ainuüksi kaebaja õiguse rikkumine, vaid ka õiguste võimalik riive. Kohtulikult on kaitstav ka kaebaja õiguste väheintensiivne riive. Aukohus on valikuliselt käsitlenud kaebaja etteheiteid advokaatide tegevusele ning pole kõigile kaebaja etteheidetele vastanud (nt vara hoidmise vastavus õigusaktidele ja juhenditele, õigusteenuse eest tasumine kaebajale kuulunud esemetega). Aukohtu vastused on üldsõnalised. Samuti on aukohus jätnud tuvastamata distsiplinaarsüüteo toimepanemise või selle puudumise olulised asjaolud (vara hoiustamise ja õigusteenuse tasu dokumendid). Kaebajal ei võimaldatud 14.03.2019 istungil avaldada oma arvamust ja seisukohta advokaatide tegevusele. Istungil keskenduti vara tagastamise küsimusele. Kaebajat ei kutsutud 11.04.2019 istungile. Tal ei olnud võimalik esitada täiendavaid vastuväiteid. Aukohtu otsus ei ole formaalselt õiguspärane. Aukohtu liikme NN allkiri on otsusest tagantjärele eemaldatud. Samas on ta kuulunud aukohtu koosseisu, kuigi ta väidetavalt ei osalenud asja arutamisel ja otsuse tegemisel. Asja sisulisel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas aukohtu liikmete vahetamine on kooskõlas AdvS §-s 15 ja kodukorra § 51 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetega. Erinev on aukohtumenetluse algatanud aukohtu koosseis, istungil osalenud koosseis ning otsuse teinud koosseis. Kaebajal on üksnes aukohtumenetluse läbimisega võimalik saada teavet selle kohta, kas advokaadid või advokaadibüroo on kaebajale kuuluvat vara omastanud või hoidnud vara kooskõlas advokatuuri reeglitega. Selliselt on see ainus viis saada teada, kas ja millises osas vastutavad advokaadid ja advokaadibüroo vara kaotsimineku eest. Kui kaebajal jäi esitamata kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobiv nõue, oleks kohus pidanud kaebajale tegema ettepaneku kaebuse muutmiseks. Halduskohus ei selgitanud välja kaebaja eesmärki kohtusse pöördumisel.
6.Eesti Advokatuur palub 07.08.2019 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu praktika kohaselt saab kaebeõiguse aluseks olla vaid aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Kuna aukohus pole menetlusnorme ega kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud, puudub kaebajal kaebeõigus. Aukohus on kujundanud seisukoha kaebaja väidete osas ning neid sisuliselt hinnanud. Kaebajale tagati ärakuulamisõigus. Kaebaja sai oma väited advokaadi tegevuse kohta esitada aukohtule esitatud pöördumises ja 14.03.2019 istungil. Aukohtumenetluses ei ole taotleja roll võrreldav taotleja rolliga haldusmenetluses või kaebaja rolliga halduskohtumenetluses. Aukohtumenetlust on reguleeritud karistatava isiku õiguste tagamise seisukohast. Taotluse lahendamisel ei otsustata huvitatud isiku õiguste või kohustuste üle. Kaebaja korduv ärakuulamine ei olnud seega vajalik. 11.04.2019 istungil ei toimunud ka enam asja sisulist arutamist, vaid aukohus tutvus vara hoiule võtmise kohta koostatud dokumentidega. Seetõttu puudus vajadus kaebajat istungile kutsuda. Aukohtumenetluse algatamine ei tähenda, et aukohus oleks advokaatide tegevuses leidnud minetusi. Kaebaja 3(6)
3-19-1105 pöördus aukohtu poole, kuna talle ei tagastatud ehteid, samuti ei väljastatud talle informatsiooni, millises koosseisus ehted advokaadibüroole anti. Aukohus tutvus vara hoiule võtmise dokumentatsiooniga ega tuvastanud minetusi vara vastuvõtmisel ja hoidmisel, sh et mõnd hoiule antud eset poleks kaebajale tagastatud. Aukohtu otsuse õiguspärasust ja kaebaja subjektiivseid õigusi ei mõjuta asjaolu, kas sellel oli ekslikult NN allkiri. Kaebaja esindaja soovis esitada NN suhtes taandamisavaldust. Et vältida taanduse esitamist, ei osalenud K. Namm 14.03.2019 aukohtu istungil ja 13.05.2019 otsusele tegemisel. Seetõttu parandati ka ilmne ebatäpsus 22.05.2019 määrusega. Aukohus ei ole rikkunud AdvS § 15 lg-t 7 ja kodukorra § 51 nõudeid. Alates asja sisulisest arutamisest kuni otsuse tegemiseni arutas aukohus asja kolmeliikmelises koosseisus. Pärast sisulise arutamise algust ei ole aukohtu koosseis muutunud. Kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Kaebaja eesmärk aukohtusse pöördumisel oli saada teada, kas advokaadid või advokaadibüroo on talle kuuluvat vara omastanud või hoidnud seda kooskõlas advokatuuri reeglitega. Aukohus on seda hinnanud ja oma seisukoha kujundanud. Distsiplinaarmenetluses ei saa nõuda kahju hüvitamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
8.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Tegemist on diskretsioonilise tagastamise alusega, mida kohus võib kohaldada vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (vt Riigikohtu 04.10.2017 määrus nr 3-17-505, p 8). Kohtulikult on kaitstav ka väheintensiivne riive (Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 8). Kaebeõiguse ilmselget puudumist tuleb hoolikalt põhjendada (Riigikohtu 07.03.2016 määrus nr 3-3-1-5715, p 9). Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist, kui muud tingimused kaebuse menetlusse võtmiseks on täidetud (Riigikohtu 22.06.2010 määrus 3-3-1-20-10, p 11). Sellises olukorras tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 12). Säte ei võimalda tagastada kaebust põhjusel, et selle edulootusi ei saa pidada suureks. Kaebeõigus sõltub õiguste riivest (Riigikohtu 26.03.2015 määrus nr 3-31-86-14, p 25).
9.AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik pöörduda aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks. AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule ka õiguse vaidlustada aukohtu otsus halduskohtus. Sellele õigusele seab piirid siiski HKMS § 44 lg 1: isik võib halduskohtusse pöörduda vaid oma õiguste kaitseks. Kohtupraktika kohaselt saab sellistes vaidlustes kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Teisisõnu on halduskohtumenetluse esemeks advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10 ja seal viidatud praktika). Huvitatud isik ei saa nõuda advokaadi karistamist. Kohus kontrollib, kas isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotlus esitada ja kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele läbi vaadanud. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Samuti on tuvastab aukohus distsiplinaarsüüteo asjaolud. Aukohtu kaalutlusotsuse vaidlustamiseks huvitatud isikul subjektiivne õigus puudub. Selliselt ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, st kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige (Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–9). Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi otsus 4(6)
3-19-1105 rikub, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p 15).
10.Kaebajal oli huvitatud isikuna õigus esitada aukohtule taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks (AdvS § 16 lg 1) ning õigus otsusega päädivale menetlusele. Asja sisulisel lahendamisel hõlmab see õigust saada põhjendatud otsus, kus on hinnatud kõiki kaebaja väiteid (AdvS § 17 lg 5, Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019 määrus nr 3-19-93, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul kätkeb huvitatud isiku menetluslik õigus ka muude menetlusreeglite järgimist (nt ärakuulamine ja seaduslik aukohtu kohtukoosseis).
11.Huvitatud isikul tuleb aukohtule esitatavas taotluses ära näidata asjaolud, milles advokaadi kutse-eetika normide rikkumine seisneb (Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-1452251, p 17). Kaebaja on oma 17.12.2018 avalduses toonud välja asjaolud, mis tema arvates viitasid distsiplinaarsüüteo toimepanemisele ning vastavalt sellele formuleerinud küsimused, millele ta soovis aukohtu hinnangut. Lühidalt heitis kaebaja ette, et advokaadid hoiustasid väärisesemeid advokaadibüroos, teades, et need ei kuulu YY-le, ning esitasid kohtumenetluses mitteautentseid dokumente, kahjustades sellega kaebaja ja tema esindaja mainet. Kaebaja palus aukohtul võtta seisukoht selles, mis teenusega on tegemist ja kas advokaat võib seda osutada, kas täidetud on eetikakoodeksi nõuded ja vara hoidmise juhendis sätestatud hoidmise eesmärk, kas vara hoiustati tingimustel, mis arvestas selle väärtust, kas varaga tasuti õigusteenuse eest; kas kohut eksitavate dokumentide esitamine ja kolleegi tööle negatiivse hinnangu andmine on lubatud. Kuigi aukohtu pädevusse ei kuulu õiguslike hinnangute andmine viisil, nagu kaebaja on oma 17.12.2018 avalduses soovinud, tuleb aukohtul siiski välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, vajadusel koguda tõendeid omal algatusel (kodukorra § 17 lg 4) ning teha põhjendatud otsus (kodukorra § 17 lg 5), vastates kaebaja väidetele.
12.Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et aukohus oleks käsitlenud kõiki kaebaja väited. Aukohus ei ole näiteks vastanud kaebaja väitele, et advokaadid pidid teadma, et ehted ei kuulu nende kliendile YY-le, kuid hoiustasid esemeid büroos sellele vaatamata. Aukohus on võtnud seisukoha selles, kas HH soovitas YY-l ehted varastada, kuid ei ole hinnanud kaebaja väidet advokaatide teadmisest ehete kuuluvuse ja sellest tuleneva hoiustamise lubatavuse osas. Kaebaja väidetel ja küsimustel on kohati küll keeruline vahet teha, kuid 17.12.2018 avalduse p-s 2.1.1 on ta kirjeldanud faktilisi asjaolusid, mille põhjal esitas p-s 2.1.3 toodud küsimused. Otsusest ei ole võimalik ka tuvastada, missuguste tõendite põhjal aukohus otsustas, et vara hoidmine vastab internsetele juhenditele. Asja materjalide hulgas ei ole 11.04.2019 istungi protokolli ega hoiustamise dokumente. Kaebaja on esitanud väiteid ka kohtukoosseisu ebaseaduslikkuse kohta. Kodukorra § 51 lg 2 kohaselt arutab asja algusest lõpuni sama kohtukoosseis. Kui asja läbivaatamisel aukohtu koosseis muutub, arutatakse asja algusest peale, kui advokaat, kelle suhtes aukohtumenetlus on algatatud, seda taotleb või aukohus seda vajalikuks peab. Aukohtu koosseis tehti teatavaks 14.03.2019 istungil. 13.05.2019 otsuse on allkirjastanud K. Namm, kes kohtukoosseisu ei kuulunud. Teada ei ole, missugune koosseis osales 11.04.2019 istungil. Ringkonnakohtu hinnangul nõuab küsimus aukohtu kohtukoosseisu seaduslikkusest põhjalikku analüüsi ning seda tuleb hinnata asja sisulisel läbivaatamisel pärast tõendite kogumist. Asja sisulisel läbivaatamisel tuleb hinnata ka seda, kas ärakuulamisõiguse tagamiseks oli piisav, et kaebaja sai esitada 17.12.2018 kirjaliku taotluse ning osaleda ühel istungil.
13.Kohtupraktikas on huvitatud isiku kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu tagastatud, kui aukohtu otsusest nähtuvad põhjendused, miks aukohus leidis, et advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ei esine, ning asja materjalide põhjal ei saa järeldada muude menetlusreeglite rikkumist; kui kaebuse etteheited on üldsõnalised või seonduvad aukohtu otsuse sisulise õiguspärasusega (Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 8; Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019 määrus nr 3-19-93, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 5(6)
3-19-1105 06.09.2018 määrus nr 3-18-1466, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018 määrus nr 3-181203, p 9–10; Tallinna Ringkonnakohtu 03.08.2018 määrus nr 3-18-1204, p-d 12–13). Ülaltoodut arvestades ei ole praegu tegemist sellise olukorraga. Kaebaja on välja toonud konkreetsed menetluslikud rikkumised, mida ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Seega on kaebajal kaebeõigus.
14.Halduskohus tugines kaebuse tagastamisel ka HKMS § 121 lg 2 p-le 2, leides, et kaebuse rahuldamisega pole võimalik saavutada selle eesmärki. Seadusandja eesmärgiks sätte muutmisel oli piirata nimetatud tagastamise aluse kohaldamisala juhtumitega, mil kaebaja on eksinud kaebuse liigi või nõude valikul, sest nõude rahuldamine ei annaks kaebajale tegelikult soovitud tulemust, ning kaebaja keeldub eesmärgi saavutamiseks sobiva nõude esitamisest (halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse 496 SE seletuskiri, lk 22, Riigikogu XIII koosseis). Selle sätte alusel saab kohus seega tagastada ainult sellised kaebused, milles esitatud nõudega ei oleks ka nõude rahuldamise korral võimalik saavutada kaebusega soovitud eesmärki, olenemata nõude rahuldamise perspektiivist.
15.Kaebaja on kaebuse eesmärgina märkinud, et uue ja nõuetekohase aukohtumenetluse läbiviimisega on tal võimalik saada teavet selle kohta, kas tema kuldehteid ja väärisesemeid on omastatud ning mis osas vastutavad selle eest OO ja HH. Seejärel saab ta otsustada, kas tal on vaja alustada täiendavaid menetlusi enda õiguste kaitseks. Seega on kaebaja eesmärgiks realiseerida oma menetluslikke õigusi ning saada seeläbi selgus selles, kes tema kuldehete ja muude väärisesemete äravõtmise eest vastutab; kelle vastu tal on nõudeõigus. Kaebusest võib järeldada, et tema hinnangul on teod etteheidetavad advokaatidele.
16.Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus väita, et kaebuse rahuldamine ei võimaldaks kaebajal ilmselgelt soovitud eesmärki saavutada. Iseenesest on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et aukohtumenetluses ei otsustata selle üle, kas kaebajale tekkis kahju ja kas see kahju kuulub hüvitamisele. Aukohtumenetlus ei ole ka kahjunõudega maakohtusse pöördumise eeldus. Ringkonnakohus lisab, et kaebuse rahuldamine ei tähenda ka seda, et aukohus annaks kaebaja küsimustele vastuse tema soovitud viisil. Samas tuleb aukohtul vastata kõigile kaebaja väidetele, hinnates nende põhjal advokaatide tegevust kutsenõuetele. Selle tulemusena tehtavast aukohtu otsusest võib kaebaja jaoks selguda, kas ja kelle vastu on tal üldse mõistlik maakohtusse pöörduda.
17.Arvestades eelnevat tuleb XX määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 01.07.2019 määruse resolutsiooni p 1 tühistada ning saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi halduskohtule. Ringkonnakohus selgitab kaebajale täiendavalt, et kaebuse lubatavust kontrollib ja kaebuse võtab menetlusse asja läbivaatav kohus. Menetlusse võtmise määrus ei ole määrus, mille puhul ringkonnakohus saaks ise teha uue määruse. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.