Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtunik Kohtuasi
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
3-22-1505 23.03.2023 Reelika Kitsing X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 12.05.2022. a otsuse tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks vandeadvokaat R. Paas advokatuurist välja heitma või alternatiivselt ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks Kaebaja – X Vastustaja – Eesti Advokatuur
1.Tagastada X kaebus.
2.Jätta X taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Asendada avaldatavas tähemärgiga.
kohtulahendis
kaebaja
nimi
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1).
Muud selgitused
Määrus toimetada kaebajale kätte. Määrus saata teadmiseks Eesti Advokatuurile.
X (edaspidi kaebaja) esitas 14.09.2021 Eesti Advokatuurile hiljem täiendatud kaebuse vandeadvokaadi abi (alates 08.03.2022 vandeadvokaat) Raiko Paasi tegevuse peale. Kaebuse kohaselt sõlmis kaebaja 2019. a detsembris advokaadiga kokkuleppe selles, et advokaat esindab kaebajat Harju Maakohtus tsiviilasjas 2-19-16913 ning alates 09.01.2020 astus advokaat menetlusse kaebaja esindajana. Kaebaja selgitas, et advokaat valetas talle terve aasta jooksul, et ta on kostjate seisukohtadele esitanud vastused, kuid 2021. a mais tekkis kaebajal kahtlus, et advokaat ei ole oma kohustusi täitnud. Kaebaja taotles Harju Maakohtult asja toimiku koopia, millega tutvudes selgus, et advokaat pole ühelegi kostja seisukohale vastuseid koostanud. Lisaks selgus, et kohus on teinud 17.03.2021 määruse, millega anti pooltele viimane võimalus esitada oma seisukohad ja vastused teiste menetlusosaliste seisukohtadele. Määrusega paluti kaebajal kui hagejal täpsustada nõudeid. Advokaat oli kaebajale väitnud, et ta koostas nimetatud määrusele nädal aega vastust, kuid selgub, et advokaat pole seda teinud. Sellest tulenevalt on kaebajal tekkinud menetluslikud probleemid kostjatega. Kaebaja leidis, et advokaat ei ole käitunud ja täitnud oma kohustusi advokaadile kohaselt ning ei ole toime pannud üksnes
3-22-1505 distsiplinaarsüütegu või väärtegu, vaid kuriteo. Advokaat on takistanud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele enda õiguste kaitseks ning ei ole tegutsenud oma kliendi huvides. Kaebajale teadaolevalt ei ole ta ainuke advokaadi klient, kellel on sarnane olukord. Kaebaja leidis, et advokaat, kes valetab, vassib ega kaitse oma kliente, vaid tegutseb tema huvidega vastuolus olevalt, on potentsiaalselt ohtlik inimestele ning väärib advokatuurist välja heitmist. Kaebaja märkis, et kahjuks ei ole advokaat, kelle suhtes kaebus on esitatud, ainus selline advokaat ning loetleb näidetena veel teiste advokaatide nimesid, kes kaebaja hinnangul õõnestavad normaalsete advokaatide ja advokatuuri mainet. Kaebuse täienduses selgitas kaebaja, et pärast advokaadi seisukohtadega tutvumist läbi aukohtu 11.11.2021. a istungi protokolli väljavõtte, leiab ta, et advokaat on aukohtule valetanud, viimaks aukohut eksitusse ja pääsemaks vastutusest.
2.Eesti Advokatuuri aukohtu 12.05.2022. a otsusega tunnistati vandeadvokaat R. Paas süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1, § 14 lg 3 ja lg 4, § 21 lg 2 ja advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 4 ja § 24 lg 2 rikkumises, ning määrati vandeadvokaat R. Paasile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 1 alusel noomitus. Samuti kohustati vandeadvokaat R. Paasi tasuma Eesti Advokatuurile aukohtu menetluskulude hüvitis suuruses 654 eurot.
3.Kaebaja esitas 08.07.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Eesti Advokatuuri aukohtu 12.05.2022. a otsuse tühistamist ning Eesti Advokatuuri kohustamist vandeadvokaat R. Paas advokatuurist välja heitma või alternatiivselt ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks. Kaebaja märgib, et Eesti Advokatuur viis tema kaebuse alusel läbi menetluse kaebuse esitamise hetkel vandeadvokaadi abi R. Paasi tegevuse suhtes. Eesti Advokatuuri aukohtu 12.05.2022. a otsuses on märgitud, et vastavalt AdvS §-le 18 võib huvitatud isik esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Kaebaja sõnul sai ta nimetatud otsuse kätte posti teel 09.06.2022. Kaebuse esitamine on seega lubatav ja kaebus on esitatud tähtaegselt. Kaebaja leiab, et vaidlusalune haldusakt on kaalutlusvigane ja ebaproportsionaalne. Aukohus on oma otsuses märkinud, et AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muuhulgas distsiplinaarsüüteo suurust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistust. Kergendava asjaoluna arvestati, et advokaadil ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kaebaja leiab, et aukohus on jätnud arvestamata, et kaebaja kaebus vandeadvokaat R. Paasi tegevusele ei ole kaebajale teadaolevalt ainus, mille tõttu võib järeldada, et R. Paas on pikemat aega tegutsenud pahatahtlikult ja seadusvastaselt rikkunud oma kaitsealuste õigusi ja huve ning seeläbi õõnestanud advokaatide mainet. Sellest tulenevalt on kaebaja arvates määratud karistus ebaproportsionaalne ning R. Paas tuleb heita karistuseks advokatuurist välja, sest selline hooletus ja meelevaldne tegevus, nagu R. Paasi puhul tuvastati, on ohuks kõikidele inimestele (potentsiaalsetele klientidele). Lisaks on kaebaja arvates ebaõige aukohtu seisukoht, et esitatud materjalide põhjal ei ole tuvastatav, et advokaat oleks kaebajale kinnitanud, et esitas 17.03.2021. a kohtumäärusele vastuse, mistõttu ei leidnud tuvastamist, et advokaat oleks selles osas kaebajale valetanud. Samuti ei ole advokaat aukohtu hinnangul valetanud selle kohta, et kaebaja ei ole talle õigusteenuse eest tasunud. Kaebaja arvates on aukohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja märkis oma kaebuses, et advokaat R. Paas ei ole esitanud kaebajale ühtegi tasumisele kuuluvat arvet, ja seda ta pole esitanud tõendina ka aukohtumenetluses ning algselt oli advokaat R. Paasiga kokkulepe asjas saadavast tulemustasust. Seda kaebaja väidet kinnitab ka aukohtu enda poolt tuvastatu, mille kohaselt advokaat R. Paas teatas Harju Maakohtule veel 15.09.2021 tsiviilasjas nr 2-19-16913, et ta on kaebaja esindaja, aga mitte seda, et ta ei esinda kaebajat tasumata arve pärast ning palus tema haigestumise tõttu kohtuistungi edasi lükata. Tsiviilasjas nr 2-19-16913 on selgelt tuvastatav, et advokaat R. Paas on kaebajale pidevalt menetluse, sh 17.03.2021. a määrusele vastamise kohta valetanud, mistõttu ei ole õige aukohtu väide, et pole tuvastatav R. Paasi valetamine. Kaebaja arvates on tegemist oluliste kaalutlusvigadega, mis
3-22-1505 võisid mõjutada otsuse lõpptulemust. Kaebaja esitas kaebuses ka menetlusabi taotluse, paludes riigilõivust vabastamist seoses maksejõuetusega.
4.Tartu Halduskohus palus 09.02.2023. a kohtunõudega Eesti Advokatuuril esitada kohtule vaidlustatud aukohtu 12.05.2022. a otsus, selle aluseks olnud kaebus ning muud vastava menetlusega seonduvad materjalid.
5.Eesti Advokatuur esitas 15.02.2023. a vastuse kohtunõudele koos asjas toimunud aukohtumenetluse protsessi kirjeldava selgitusega ja nõutud dokumentidega. Vastustaja juhtis tähelepanu ka sellele, et vastavalt HKMS § 44 lg-le 1 võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on seetõttu piiratud aukohtu poole pöördunud isiku kaebeõigus. Seejuures on kohtupraktikas leitud, et aukohtu poole pöördunud isikul puudub õigus nõuda advokaadi karistamist ning halduskohus ei saa HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt ümber hinnata aukohtu otsust, kuna tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega. AdvS § 15 lg 1 annab advokaatide distsiplinaarasjade arutamise pädevuse Eesti Advokatuuri aukohtule. Täiendavalt teavitas vastustaja kohut, et kaebaja on advokatuurile 26.10.2022 edastanud pöördumise, milles viitab, et tema esialgne kaebus advokaat R. Paasi tegevuse suhtes sisaldas ebaõigeid andmeid, ja palub aukohtu 12.05.2022. a otsuse tühistada. Kaebajale on selgitatud, et aukohtu otsus asjas on tehtud ning see tugines asjas kogutud objektiivsetel tõenditel.
KOHTU SEISUKOHT
6.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 121 lg 2 p 21 lubab kaebuse selle esitajale tagastada ka juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
7.Kohus leiab, et praegune kaebus tuleb nõude osas, milles kaebaja taotleb Eesti Advokatuuri kohustamist vandeadvokaat R. Paas advokatuurist välja heitma, HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada.
7.1.Tallinna Ringkonnakohus selgitas 04.09.2019. a määruses asjas nr 3-19-1105, et AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik pöörduda aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks. AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule ka õiguse vaidlustada aukohtu otsus halduskohtus. Sellele õigusele seab piirid HKMS § 44 lg 1: isik võib halduskohtusse pöörduda vaid oma õiguste kaitseks. Kohtupraktika kohaselt saab sellistes vaidlustes kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolt menetlusnormide rikkumine. Teisisõnu on halduskohtumenetluse esemeks advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 määrus asjas nr 3-19-362, p 10 ja seal viidatud praktika). Huvitatud isik ei saa nõuda advokaadi karistamist. Kohus kontrollib, kas isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotlus esitada ja kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele läbi vaadanud. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Samuti tuvastab aukohus distsiplinaarsüüteo asjaolud. Aukohtu kaalutlusotsuse vaidlustamiseks huvitatud isikul subjektiivne õigus puudub. Nii ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, st kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige (Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus asjas nr 3-16-1148, p-d 8–9). Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi otsus rikub, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p 15). Kaebajal oli huvitatud isikuna õigus esitada aukohtule taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks (AdvS § 16 lg 1) ning õigus otsusega päädivale menetlusele. Asja sisulisel lahendamisel hõlmab see õigust saada põhjendatud otsus,
3-22-1505 kus on hinnatud kõiki kaebaja väiteid (AdvS § 17 lg 5, Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019. a määrus nr 3-19-93, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul kätkeb huvitatud isiku menetluslik õigus ka muude menetlusreeglite järgimist (nt ärakuulamine ja seaduslik aukohtu kohtukoosseis; viidatud määrus asjas nr 3-19-1105, p-d 9, 10).
7.2.Kohtupraktikas on huvitatud isiku kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu tagastatud, kui aukohtu otsusest nähtuvad põhjendused, miks aukohus leidis, et advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ei esine, ning asja materjalide põhjal ei saa järeldada muude menetlusreeglite rikkumist; kui kaebuse etteheited on üldsõnalised või seonduvad aukohtu otsuse sisulise õiguspärasusega (Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019. a määrus nr 3-18-1863, p 8; Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019. a määrus nr 3-19-93, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2018. a määrus nr 3-18-1466, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018. a määrus nr 318- 1203, p 9–10; Tallinna Ringkonnakohtu 03.08.2018. a määrus nr 3-18-1204, p-d 12–13).
7.3.Eelpool väljatoodud kohtupraktikast tuleneb, et aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse vaidlustamiseks puudub kaebajal kaebeõigus. Kaebaja arvates tulnuks aukohtul määrata advokaat R. Paasile distsiplinaarkaristuseks noomituse asemel advokatuurist väljaheitmine. Selle nõude esitamiseks puudub kaebajal huvitatud isikuna kaebeõigus. Kaebuses toodud etteheited selles osas seonduvad aukohtu otsuse sisulise õiguspärasusega. Otsustusõigus selle üle, kuidas advokaadi rikkumisele reageerida, on advokatuuril. Kaebaja ei saa nõuda advokaadile n-ö karmimat karistust. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja nõue Eesti Advokatuuri kohustamiseks vandeadvokaat R. Paas advokatuurist välja heitma kuulub HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele.
8.Kaebaja teeb Eesti Advokatuuri aukohtule etteheiteid ka selles osas, mis puudutab aukohtu väidet, et pole tuvastatav R. Paasi valetamine. Kaebaja hinnangul on tsiviilasjas nr 2-19-16913 selgelt tuvastatav, et advokaat R. Paas on kaebajale pidevalt menetluse, sh 17.03.2021. a määrusele vastamise kohta valetanud. Samuti on aukohus jätnud kaebaja väitel tähelepanuta kaebaja selgitused ja viited tõenditele seonduvalt õigusteenuse osutamise eest tasumisega. Kohtupraktikas on leitud, et huvitatud isikul on õigus aukohtu otsuse kohtulikule kontrollile osas, mis puudutab hinnangut aukohtu poolt tõendite kogumisele (vt AdvS § 17 lg 4) ning konkreetsetele tõenditele tuginemisele aukohtu otsuses (Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2020. a määrus asjas nr 3-20-430, p 13). Aukohtul tuleb välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, vajadusel koguda tõendeid omal algatusel (Eesti Advokatuuri kodukorra § 17 lg 4) ning teha põhjendatud otsus (Eesti Advokatuuri kodukorra § 17 lg 5), vastates kaebaja väidetele (viidatud määrus asjas nr 3-19-1105, p 11). Seega, kuivõrd kaebaja on kaebuses välja toonud ka aukohtu väidetavaid menetluslikke rikkumisi tõendite kogumise ja nendele tuginemise osas, siis ei saa kohtu hinnangul aukohtu 12.05.2022. a otsuse tühistamise ja asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemise nõuete osas kaebeõigust täielikult välistada. Kohus leiab siiski, et vaidlusaluse haldusakti tühistamise ja asja uueks otsustamiseks kohustamise nõuete osas ei ole praeguse kaebuse menetlemine põhjendatud, kuivõrd kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on ka kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seetõttu kuulub eeltoodud nõuete osas kaebus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastamisele.
8.1.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtu hinnangul ei saanud Eesti Advokatuuri aukohtumenetluse väidetavad menetluslikud rikkumised kaebaja kui huvitatud isiku õigusi niivõrd intensiivselt riivata, et see õigustaks
3-22-1505 täiemahulise kohtumenetluse läbiviimist. Eesti Advokatuuri aukohus tuvastas kaebaja avalduse alusel läbiviidud aukohtumenetluse tulemusena vandeadvokaat R. Paasi tegevuses distsiplinaarsüüteo ning määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse. Asjaolu, et kaebaja väidetud võimalikud menetluslikud rikkumised võisid mõjutada aukohtumenetluse lõpptulemust ja päädida hoopis vandeadvokaadi väljaheitmisega Eesti Advokatuurist, ei oma kohtu hinnangul praegusel juhul kaebajale tema õiguste riive seisukohast olulist mõju.
8.2.Kaebaja etteheited aukohtule seonduvad sellega, mis puudutab advokaadi väidetavat valetamist kaebajale, et ta esitas 17.03.2021. a kohtumäärusele vastuse, ning samuti valetas advokaat kaebaja väitel selle kohta, et kaebaja ei ole talle õigusteenuse eest tasunud. Aukohtu hinnangul ei ole need kaebaja väited kinnitust leidnud. Asjaolu kohta, et advokaat oleks kaebajale 17.03.2021. a kohtumäärusele vastuse esitamist kinnitanud, puuduvad kirjalikud tõendid, mistõttu ei saanud aukohus lugeda tuvastatuks, et advokaat oleks selles osas kaebajale valetanud. Ka kaebaja ise ei ole sellekohastele konkreetsetele tõenditele viidanud. Samuti ei nähtu kohtule aukohtu poolset rikkumist selles osas, mis puudutab õigusteenuse eest tasumata jätmise väitega seonduvalt tõendite kogumist ja nendele tuginemist. Seega ei ole aukohtu 12.05.2022. a otsuse tühistamine ja asja uueks otsustamiseks saatmine kohtu hinnangul kuigi tõenäoline. Nagu kohus seda ka juba eelnevalt märkis, siis on rikkumisele reageerimise osas otsustusõigus aukohtul ning huvitatud isik ei saa nõuda advokaadi karistamist. Arvestades asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus juba määras vaidlusaluses asjas distsiplinaarkaristuseks noomituse ja antud vandeadvokaadil puudusid varasemad kehtivad distsiplinaarkaristused, ei ole kohtu hinnangul ka tõenäoline, et väidetud rikkumiste tuvastamine võinuks aukohtumenetluse lõpptulemust kuidagi mõjutada.
9.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus praeguse kaebuse kohustamisnõude osas vandeadvokaat R. Paasi advokatuurist välja heitmiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ning Eesti Advokatuuri aukohtu 12.05.2022. a otsuse tühistamise ja asja uueks otsustamiseks ettekirjutuse tegemise nõuete osas HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
10.Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
11.Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning see taotlus jääb läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.