Marek-Lars Kruuseni kaebus Tartu Ülikooli tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Marek-Lars Kruusen
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Marek-Lars Kruuseni kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Tartu Halduskohtusse saabus 08.07.2018 Marek-Lars Kruuseni kaebus. Kaebaja on esitanud tuvastamiskaebuse sesoes Tartu Ülikooli teadusprojektiga "TK133 "Tume Universum (1.03.20161.03.2023)", Manuel Hohmann, Tartu Ülikool, Loodus- ja täppisteaduste valdkond, füüsika instituut."
1.1.Kaebaja märgib: „Nõue seisneb selles, kas arvestatavad klassikalised ja ebaharilikud uue füüsika mudelid on teaduslikult põhjendatud ehk teisiti väljendades kas antud teadus- ja arendusprojekt on kooskõlas Ülikooliseadusega ning missugustel faktilistel või veenvatel asjaoludel/argumentidel ei arvestata ülikoolis teadustöö "Mis on aeg? II" põhjalikke analüüse ega tulemusi.“ Kaebuse kohaselt on seisneb probleem Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna füüsika instituudi teadlaste uurimustööde (pädevuse) kvaliteedis ja sellest tulenevalt uurimustööde ebaefektiivses rahastamises. Kaebaja on kaebusele lisanud teadustöö "Mis on aeg? II", mille autoriks on tema ise, ning kaebaja märgib, et teadustöö sisu läheb tõestataval viisil lahku Ülikooli väidetavalt teaduslikult põhjendatud üldisest uurimussuunast. Kaebaja märgib, et instituut ei tegele teadus- ja arendustegevusega, milleks kohustab ülikooliseadus. Viidatud teadustöö lükkab kaebaja
hinnnagul tõestataval viisil ümber Tartu Ülikoolis tehtava teadus- ja arendustegevuse, kuid ülikool ignoreerib seda põhjendamatult ja jätkab edasi enda ebaadekvaatset teadus- ja arendustegevust ning saab sellele omakorda taotelda näiteks riigieelarvest finantsilist abi. Selline tegevus viitab kaebaja arvates selgelt ülikooliseaduse rikkumisele.
1.2.Kaebaja on taotlenud ka esialgse õiguskaitse kohaldamist, märkides: „esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja õigusselguse saamiseks tuleb antud teadustööd "Mis on aeg? II" ülikoolis põhjalikult analüüsida poolt ja vastu argumentidega“. Kaebaja on taotluse puuduste kõrvaldamiseks esitatud avalduses (13.07.2018) märkinud, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneksid järgmised negatiivsed tagajärjed: 1) kaebajal ei ole võimalik teostada (mistahes) ülikoolis selle valdkonna teadus- ja arendustegevust; 2) ei oleks võimalik ka selle valdkonna teadusloome saavutusi ega isegi eesmärke interpreteerida (näiteks ajakirjandusele); 3) ei oleks võimalik saada finantsilist toetust selle valdkonna uuringute jaoks ega võimalikke palgalisi töökohti ülikoolides, teadus- ja uurimusorganisatsioonides (näiteks Euroopa Kosmoseagentuuris ) või eraettevõtetes.
KOHTU SEISUKOHT
Kaebuse tagastamine
2.Kaebuse saanud halduskohus peab kaebuse lubatavuse üle otsustamisel kindlaks tegema, kas kaebajal on kohtusse pöördumiseks kaebeõigus. Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1). Kaebeõiguse sisustamisel lähtutakse subjektiivse õiguskaitse põhimõttest, seega on kaebeõiguse eelduseks kaebaja subjektiivsete õiguste riive võimalikkus. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
3.Kohus möönab, et Tartu Ülikooli kui avalik-õigusliku juriidilise isiku (Tartu Ülikooli seaduse § 2 lg 2) ja füüsilise isiku vaheline õigussuhe võib mõningatel juhtudel olla avalikõigusliku iseloomuga ning kohtupraktika on aktsepteerinud mõnda liiki vaidluste kuulumist halduskohtu päevusse (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-68-12). Praegusel juhul on ilmnenud, et kaebajal puudub mistahes töö-, õppe- või teadustööalane suhe Tartu Ülikooliga. Tartu Ülikool on vastuseks kohtunõudele kinnitanud, et kaebaja ei ole hetkel ega pole kunagi ka olnud ülikooliga õppe- või teadustöö alases suhtes. Ta ei ole õppinud ega töötanud Tartu Ülikoolis, temaga ei ole sõlmitud töö- või võlaõiguslikku lepingut. Samuti ei ole ta mingilgi viisil seotud kaebuses viidatud teaduse tippkeskuse projektiga TK133 „Tume Universum“ (II kd, tl 7-8). Kaebaja kinnitab ka ise 18.07.2018 avalduses Tartu Ülikooliga taolise suhte puudumist (II kd, tl 4-5). Seega puudub väidetava vastustajaga suhe, mille puhul saaks üldse tekkida vajadus suhte õiguslikku iseloomu hinnata.
4.Kaebaja hinnangul seisneb tema õiguste rikkumine selles, et Tartu Ülikoolis tehtav teadustöö kaebuses märgitud valdkonnas ei ole kooskõlas kaebaja teadustöös väljendatud seisukohtadega. Vastuses 09.07.2018 kohtumäärusele on kaebaja selgitanud võimalikke negatiivseid tagajärgi, mida tema akadeemiliste seisukohtade mitteaktsepteerimine kaasa võib tuua (käesoleva määruse, p 1.2; II kd, tk 2-3).
5.Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab § 38 lg-s 1, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. Teaduse ning selle õpetuse vabadus (akadeemiline vabadus) toimib koostoimes § 38
lg-s 2 sätestatud ülikoolide ja teadusasutuste autonoomia (institutsionaalne autonoomia) põhimõttega1. Põhiseaduse kommentaaride kohaselt on akadeemilise vabaduse põhiline eesmärk teadmiste saamine ning levitamine. Vabadus peab tagama, et teadlane lähtuks oma töös teaduslikust metoodikast, mitte poliitilisest, ühiskondlikust, majanduslikust jm välisest survest. Samas on märgitud, et teadus on igasugune metoodiline, süstemaatiline ja kontrollitav tegevus tõe tunnetamiseks ja uute teadmiste loomiseks, nii alus- kui rakendusuuringud. Põhimõtteline juhindumine teaduslikust meetodist on ühest küljest teadusvabaduse esemelise kaitseala piiriks. Teadusvabadus laieneb nii uurimisprobleemi kui -meetodi valikule, kui ka teadlase töö organisatoorsele korraldusele. PS § 38 kommnetaarist 5 ja seal viidatud allikast järeldub, et isegi puudustega teadustöö on teadusvabadusega kaitstud. PS § 38 lg 1 ei näe otsesõnu akadeemilise vabaduse piiramise võimalust ette. PS §-s 38 sätestatud teadusvabadus sisuks on, et riigil ei ole üldjuhul õigust sekkuda akadeemilisse diskussiooni ega eelistada üht teaduslikku meetodit või lähenemist teistele. Akadeemiline vabadus ei ole sooritusõigus. Seega ei ole riik PS § 38 kui vabadusõiguse järgi reeglina kohustatud enamaks, kui et peab hoiduma akadeemilisse vabadusse sekkumast2. PS § 38 ei kaitse teadusvabadus esoteerikat, usukuulutust jms3 ning selle sätte kommentaaride kohaselt on piirangud õigustatud muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks (nt inimväärikuse tagamine, loomade julma kohtlemise vältimine loomkatsetes vms).
6.Kaebuses kirjeldatud ja asjas esitatud tõenditest ilmnev olukord ei õigustaks sellist sekkumist akadeemilisse diskussiooni, mida saab lahendada kohtuliku vaidluse käigus. Halduskohus ei saa lahendada küsimust sellest, kas Tartu Ülikooli teadlased peaksid aktsepteerima kaebaja akadeemilisi seisukohti ja tema teadustöö järeldusi. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et kohus lahendaks akadeemilise diskussiooni esemeks olevat küsimust või hindaks ülikooli teadlaste tegevust kaebaja väidete kontekstis õige-vale skaalal. Kaebeõiguse ilmselge puudumise kontrollimiseks tuleb välja selgitada, kas kaebusega on võimalik kaitsta kaebaja õigusi (nt Riigikohtu 23.10.2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13). Praegusel juhul on kohus seisukohal, et kehtiv õigus ei sisalda akadeemilist vabadust piiravat normi, mis annaks kaebajale õiguse nõuda tema teaduslike seisukohtade või akadeemilise arvamuse arvesse võtmist teistes teadustöödes või arengusuundades. Kohtu hinnangul ei saa ilmnenud asjaolude põhjal järeldada Tartu Ülikooli tegevuse mistahes riivet kaebaja õigustele. Kaebus tuleb seetõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.
7.Kui kaebajal tekivad edaspidi tema poolt väidetud takistused töötamisel või teadustöös osalemisel ja teadustöö finantseerimisel seetõttu, et tema teadustöö sisu ja tulemused ei lange kokku Tartu Ülikoolis tehtava kaebuses viidatud teadustöö või arengutega, on tal võimalus kasutada vastavaid era- ja avalikõiguslikke (sõltuvalt kujuneva õigussuhte iseloomust) õiguskaitsevahendeid, tuginedes muuhulgas ka mittediskrimineerimise keelule. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
Kaebaja on taotlenud ka esialgse õiguskaitse kohaldamist (vt eelpool määruse p 1.2).
8.1.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 38 kommentaarid. http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=43&p=38
Samas, komm.13.
Samas, komm.5.
vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.
8.2.Kuigi kohus tagastab käesoleva määrusega kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu, on tegemist vaieldava küsimusega ning kaebaja saab kaebuse tagastamist määruskaebe korras vaidlustada. Seega peab kohus otstarbekaks lahendada kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt, mitte jätta seda läbi vaatamata (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2017 määrus haldusasjas nr 3-17-581, p 15).
8.3.Väljakujunenud kohtupraktika (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus haldusasjas nr 3-3-1-5914, p 11) kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik siis, kui on kahjuliku tagajärje oht, kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning kahjulike tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlikul viisil võimalik. Esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba käimasoleva menetluse ajal (samas, p 12).
8.4.Kohus on seisukohal, et praegusel juhul puudub kaebaja subjektiivne õigus, mida saaks kaitsta halduskohtus esialgse õiguskaitse korras. Isegi kui kaebaja ja kaebuses viidatud teadusprojekti akadeemiline lähenemine on vastuolus, ei ole kaebaja veenvalt põhistanud sellest tulenevate negatiivsete tagajärgede tõenäosust. Isegi kui käesoleva kohtumääruse resolutsiooni p 1 peaks kõrgemate kohtuastmete poolt tühistatama, ei ole tõenäoline kaebaja õiguste kahjustamine juba käesolevas asjas esitatud kaebuse lahendamise ajal. Selliste tagajärgede ohu tekkimisel on kaebajal kasutada erinevad õiguskaitsevõimalused (vt ka käesoleva määruse p 7).
8.5.Eelnevat arvestades puudub kohtu hinnangul esialgse õiguskaitse vajadus ja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse tagastamise korral menetluskulud kaebaja.
Kaebaja on tasunud riigilõivu kaebuse esitamisel ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (kokku 30 eurot). HKMS § 104 lg 5 p-st 2 tulenevalt ei tagasta kohus riigilõivu, kui tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus lahendab esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt, jättes selle rahuldamata, jääb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv (15 eurot) kaebaja enda kanda.