Evgeny Kurchikovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/5409-1 „Elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus“ tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 25.10.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Evgeny Kurchikovi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Evgeny Kurchikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Evgeny Kurchikovile apellatsioonkaebuse lisadena esitatud 14.11.2017. a tõend ja 05.11.2017. a avaldus.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.10.2017. a otsus muutmata ning Evgeny Kurchikovi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 06.06.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/5409-1 tunnistati E. Kurchikovi pikaajaline elamisluba välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ning tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele E. Kurchikovi kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldati talle VMS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeld viieks aastaks. E. Kurchikovi pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel võttis PPA arvesse tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. E. Kurchikovi on kriminaalkorras karistatud neljal korral ja väärteokorras 21 korral. Harju Maakohtu 10.12.2015. a otsusega on ta mõistetud süüdi narkootikumidega seotud süüteos ning talle määrati karistuseks neli aastat ja kuus kuud vangistust. E. Kurchikovi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ning talle lahkumisettekirjutuse tegemine on vajalik, et kaitsta avalikku korda ja vältida tema poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. E. Kurchikovil on Eestis ema, isa, vanaema ja vend, kuid ei nähtu, et tema ja perekonnaliikmete vahel esineks erakorralist sõltuvussuhet. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles E. Kurchikovi isiklikud huvid.
2.E. Kurchikov esitas 10.08.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 28.07.2017. a otsuse tühistamiseks. Kaebaja arvates ei ole tema kuritegu nii raske ning ta on vanglas ennast parandanud. Vene Föderatsiooniga ei seo teda miski.
3.Tartu Halduskohus jättis 25.10.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et E. Kurchikov on sündinud 27.12.1988. a Eestis, kuid ta on Vene Föderatsiooni kodanik, kelle emakeeleks on vene keel. Kaebajal on alates 2000. aastast n-ö alaline elamisluba, mis alates 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse muudatusega muutus pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebajat on Eesti Vabariigis alates 2008. aastast kriminaalkorras karistatud kokku neljal korral, väärteokorras 21 korral ning tema süütegude toimepanemine on jätkunud. Seetõttu pidi kaebaja olema halduskohtu arvates teadlik võimalusest, et tema pikaajaline elamisluba võidakse ennetähtaegselt kehtetuks tunnistada. Hetkel kannab kaebaja karistust Tartu Vanglas süstemaatilise varguse, kuriteo varjamise eesmärgil teise isiku andmete kasutamise, suure koguse narkootikumide ebaseadusliku käitlemise ja täisealise isikuna narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku edasiandmise nooremale kui 18-aastasele isikule eest. Karistusaja algus oli 09.05.2015 ja karistusaja lõpp 05.11.2019. Halduskohus märkis, et kaebaja ei ole enne elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamist avaldanud soovi saada Eesti kodakondsust, küll aga vastustajale 21.07.2017 esitatud vastuväidetes avaldas kaebaja, et tahab saada Eesti kodakondsuse ja sooritas riikliku eesti keele eksami vajalikule kategooriale B1 ning avaldas, et tahab edaspidi elada ja töötada Eestis. Halduskohus leidis, et ainuüksi asjaolu, et Eestis elavad kaebaja lähisugulased ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks pikaajalise elaniku elamisloa kehtima jäämise. Kaebaja valdab vene keelt, mistõttu ei saa pidada tema keelelist sobimust ja töö leidmist kodakondsusjärgsesse riiki naasmisel keeruliseks. Halduskohtu arvates ei ole kaebaja lõimunud Eesti ühiskonda selliselt, et selle alusel võiks väita, et tema side Eestiga on sedavõrd tugev, et ta ei saa Venemaal ilmselgelt hakkama. Kaebaja ei ela perekonnaelu välismaalaste seaduse mõistes. Kaebajal ei ole Eestis abikaasat ega alaealisi lapsi. Kuigi kaebajal on Eestis perekond, tal on ema, isa ja vennaga head suhted ning nad on kaebajat vangistuse jooksul tihti külastanud, ei kaalu tema perekonnaelu riive üles vajadust kaitsta Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku
korda kaebajast lähtuva ohu eest. Seega ei riku halduskohtu arvates kaebaja suhtes tehtud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus, lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tema õigusi perekonnaelule. Kaebajal on võimalik suhelda lähedastega telefoni või e-kirja teel. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt ei ole täisealiste laste ja vanemate suhted käsitatavad perekonnana inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Halduskohus ei ole tuvastanud kaebaja puhul, et tal oleksid sellised eraelulised või perekondlikud sidemed Eestiga, mis võiksid välistada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ning riigi julgeolekule. Seega on tema suhtes õiguspäraselt kohaldatud VMS § 241 lg 1 p 2. Kaebaja on korduvalt toime pannud kuritegusid ning vanglas karistust kandnud. Halduskohtu arvates on kaebaja Eestis viibimise piiramine vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend ning seejuures ei ole rikutud ka õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlusalune otsus on motiveeritud, kaalutletud ning õiguspärane. Kaebajale on enne otsuse tegemist antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Otsuses on käsitletud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, samuti kriminaalkorras karistatust ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitseks kaalub kaebaja õigused üles. See, et kaebaja on kogu oma elu elanud Eestis ei kaalu halduskohtu hinnangul üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning siin elavatele inimestele. Kaebajat on karistatud uimastitega seotud kuritegude eest, mis EIK-i praktika kohaselt on raskemad kuriteod. Kuna vaidlustatud otsus on õiguspärane, siis puudub kaebajal vanglast vabanedes Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lg-st 2. Seega on kohaldatud sissesõidukeeld seadusest tulenev.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 25.10.2017. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja arvates on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Halduskohus on tuginenud vananenud EIK-i praktikale. Kaebaja on kolmandat põlve Eestis elav ja siin sündinud isik. Kaebaja ei ole kunagi Vene Föderatsioonis elanud. Halduskohus on teinud kergekäelise järelduse, et vene keele oskuse tõttu on kaebajal võimalik Venemaal tööd leida. Kaebaja on esitanud Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumise avalduse. Kaebaja arvates ei ole õige pidada teda välismaalaseks.
5.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Halduskohus on kohtumenetluses välja selgitanud olulise tähtsusega asjaolud, hinnanud asjas kogutud tõendeid ning leidnud õigesti, et vaidlusalune otsus on õiguspärane. Vastustaja märgib, et kaebajal esinevad kõik eeldused, et oma kodakondsusjärgses riigis hakkama saada. Pikaajalise elaniku elamisluba ei anna kaebajale teistsugust staatust. Kaebaja näol on endiselt tegemist välismaalasega, kelle suhtes kehtivad VMS §-des 10 ja 11 tulenevad õigused ja kohustused. Olenemata sellest, et kaebaja on kolmanda põlvkonna Eestis sündinud välismaalane võib PPA teha tema suhtes riigist väljasaatmise otsuse, kui see on vajalik Eesti
Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku kaitseks. Kaebajal on õigus esitada taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks. PPA ei asenda ühtegi elamisluba automaatselt teisega. Vastustaja arvates ei õigusta narkosõltuvus avaliku korra rikkumist ka siis, kui isik ei saa ravi. Kaebaja üleastumised on korduvad. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja kujutab endast piisavat ja tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse tegemine koos sissesõidukeeluga on vajalik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga. PPA on oma otsuses arvestanud kaebaja poolt toime pandud süütegudega ja kriminaalkorras karistamisega. Samuti on PPA käsitlenud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale apellatsioonkaebuse lisadena esitatud 14.11.2017. a tõendi ja 05.11.2017. a avalduse, sest tegemist ei ole dokumentidega, mis sisaldaks asja õigeks lahendamiseks tähtsaid asjaolusid.
7.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik kaebaja poolt vaidlustatud otsuse p 11.2 osas tehtud järeldus, nagu oleks halduskohtu arvates Venemaa Föderatsiooni kodakondsus siiski põhjuseks elamisloa kehtima jäämiseks, kuid mitte erandlikuks põhjuseks. Halduskohus on vaidlustatud otsuses selgelt öelnud, et Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ei ole põhjuseks, s. h erandlikuks põhjuseks, miks jätta isikule alles elamisluba, kui isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Eeltoodule halduskohus ka viitas oma otsuse p-s 11.2, tuginedes muuhulgas ka EIK seisukohale, et kuriteo raskus kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (nt Boujlifa vs Prantsusmaa 21.10.1997, Baghli vs Prantsusmaa 30.11.1999, El Boujaidi vs Prantsusmaa 27.09.1997). Samuti viitas halduskohus igati õigustatult sellele, et kaebaja valdab vene keelt, mistõttu ei saa pidada tema keelelist sobimust ja töö leidmist kodakondsusjärgsesse riiki naasmisel väga keeruliseks. Halduskohus märkis veel, et kaebaja ei ole lõimunud Eesti ühiskonda selliselt, et selle alusel võiks väita, et tema side Eestiga on sedavõrd tugev, et ta ei saa Venemaal ilmselgelt hakkama. Asja materjalidest nähtuvale tuginedes nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kaebajal esinevad kõik eeldused, et oma kodakondsusjärgses riigis hakkama saada, kuna tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning ka selle riigi keele oskus.
9.Vaidlust ei ole olnud ka selle üle, et kaebaja omas alalist elamisluba, mis seoses 01.06.2006 jõustunud VMS-i muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
VMS § 5 tähenduses on alaline elanik Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus. Pikaajalise elaniku elamisluba ei anna kaebajale kuidagi teistsugust staatust ning Eesti kontekstis on endiselt tegu välismaalasega, kelle suhtes kehtivad VMS §-dest 10 ja 11 tulenevad õigused ja kohustused. Seega ei ole siin olulist rolli ka asjaolul, et kaebaja näol on tegemist kolmandat põlvkonda Eestis sündinud isikuga. Ka halduskohtu vaidlustatud otsuses viidatud EIK-i lahendites oli tegemist isikutega, kes ei elanud oma kodakondsusjärgses riigis, vaid teises riigis elamisloa alusel. Seetõttu on täiesti meelevaldne ka kaebaja arvamus, et faktiliselt, praktiliselt ja juriidiliselt võrdsustati tema varasem alalise elaniku elamisluba Eesti kodakondsusega. VMS-i alusel antud Eestis viibimise ja elamise õigust ei saa võrdsustada KodS-s loetletud kodakondsuse omandamise viisidega. KodS § 1 toob konkreetselt välja, kes on Eesti kodanik ning sama seaduse § 2 täpsustab, kuidas Eesti kodakondsus omandatakse ja saadakse. Omandamine saab toimuda üksnes sünniga ning kodakondsuse saamine toimub naturalisatsiooni korras. Kaebaja on seega Eestis jätkuvalt välismaalane ning välismaalase õiguslik seisund ei ole sama, mis Eesti Vabariigi kodanikul. Ekslik on kaebaja seisukoht, et ta ei ole üldse VMS-i subjekt. Kuna pikaajalise elaniku elamisluba, mida kaebaja omas enne, kui PPA selle kehtetuks tunnistas, on VMS-i alusel antav hüve, siis on kaebaja ka VMS-i subjekt. Samuti on EIK oma praktikas rõhutanud, et EIÕK art-st 8 ei saa tuletada absoluutset õigust mitte olla välja saadetud hoolimata sellest, kas välismaalane sisenes vastuvõtjariiki täiskasvanuna või väga noorelt või kas ta sündis selles riigis (vt nt EIK 03.07.2012. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs Eesti p 86 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu 13.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16 p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, olenemata sellest, et kaebaja on kolmanda põlvkonna Eestis sündinud välismaalane, võib PPA tema suhtes teha riigist väljasaatmise otsuse, kui see on vajalik Eesti Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku kaitseks.
10.Mis puudutab kaebaja viidet Riigikohtu 13.04.2016. a otsusele asjas nr 3-3-1-2-16 ning seal välja toodud seisukohale, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine põhjusel, et isik kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei too vältimatult kaasa isiku väljasaatmist, vaid võib tähendada ka pikaajalise elaniku elamisloa asendamist tähtajalise elamisloaga, siis ei tähenda see seisukoht, et sellist isikut ei tohi üldse välja saata. Viidatud seisukohast tuleneb, et isikul on õigus esitada taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks. Samas on selge, et PPA ei asenda ühtegi elamisluba automaatselt teisega, vaid isikul endal tuleb elamisluba taotleda, misjärel viiakse läbi haldusmenetlus ning PPA võtab vastu otsuse. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse, kuid tema suhtes tehti 20.11.2017 taotluse läbi vaatamata jätmise otsus.
11.Nõustuda ei saa ka kaebaja arvamusega, et narkosõltuvus õigustab avaliku korra rikkumist siis, kui isik ei saa vastavat ravi. Ringkonnakohtu hinnangul ei õigusta ükski sõltuvus süütegude toimepanemist. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajat on alates 2008. aastast kriminaalkorras karistatud kokku neljal korral, väärteokorras aga 21-l korral. Tegemist ei ole seega olnud üksnes ühekordse üleastumisega, vaid kaebaja on jätkanud süütegude toimepanekut pika aja jooksul. Harju Maakohtu 10.12.2015. a otsusega asjas nr 1-15-8649 mõisteti kaebaja KarS § 199 lg 2 p-de 5, 8 ja 9, § 1572, § 184 lg 1 ja § 185 lg 2 p 3 järgi süüdi ning karistati vangistusega 4 aastat 6 kuud ning hetkel kannab kaebaja karistust Tartu Vanglas süstemaatilise varguse, kuriteo varjamise eesmärgil teise isiku andmete kasutamise, suure koguse narkootikumide ebaseadusliku käitlemise ja täisealise isikuna narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku edasiandmise eest nooremale kui 18-aastasele isikule. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ka tegude toimepanemise süstemaatilisus kirjeldab nende toimepanija isikuomadusi.
12.Asjaolu, et kaebaja ei näinud ette seda, et nende tegude eest võidakse tema pikaajaline elamisluba kehtetuks tunnistada avaliku korra ja julgeoleku kaalutlusel, ei oma asjas tähtsust ning käesoleval juhul õigustab elamisloa kehtetuks tunnistamist ja lahkumisettekirjutusega kaasnevat kaebaja perekonna- ja eraelu riivet see, et kaebaja viibimine Eestis kujutab reaalset ja tõsist ohtu Eesti avalikule korrale tulevikus. Samuti ei ole väheoluline, et kaebajal on olemas selge side Vene Föderatsiooniga, kuna tal on endiselt selle riigi kodakondsus ning ta räägib emakeelena vene keelt. Arvestades neid asjaolusid ning lisaks kaebaja vanust, leidis PPA ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et kaebajal ei teki ületamatuid raskusi kodakondsusjärgse riigi ühiskonda integreerumisel (vt ka Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-1-14 p 28 ja EIK otsus asjas Samsonnikov vs Eesti p 88). Viimati nimetatud lahendis pidas EIK oluliseks ka seda, et Venemaa on riik, mis asub geograafiliselt Eestiga lähestikku. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates isiku väljasaatmise põhjendatuks tunnistamise eelduseks see, kas kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks on isikule loodud mugavad tingimused või mitte (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-16-522, p 22). Kuigi kaebaja viitab sellele, et ta on faktiliselt keeldunud Vene Föderatsiooni kodakondsusest sellega, et ei ole uut passi taotlenud, ei muuda eeltoodu olematuks asjaolu, et ta ei ole taotlenud Eesti Vabariigi kodakondsust. Ka ei muuda kaebaja selline väide olukorda, et ta on jätkuvalt Vene Föderatsiooni kodakondsuses. EIK-i lahendis asjas Boujlifa vs Prantsusmaa (122/1996/741/940), p-s 449 on näiteks peetud asukohariigi kodakondsuse mittetaotlemist asjaoluks, mis õigustas isiku väljasaatmist isegi sellisesse riiki, kus isikul puudusid perekondlikud sidemed.
13.VMS § 241 lg 1 järgi võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 2 kohaselt, kui pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, siis kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Seega oli PPA-l otsuse tegemisel ulatuslik kaalutlusruum ning PPA on ringkonnakohtu hinnangul kõike eeltoodut oma 28.07.2017. a otsuses kajastanud ja hinnanud. Käesoleval juhul on vastustaja lisaks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele teinud kaebaja suhtes ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldanud sissesõidukeeldu. Direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p "b" kohaselt ei ole pikaajalisel elanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui rakendatakse väljasaatmist art 12 tingimuste kohaselt ning art 9 lg 3 järgi võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks artikli 12 tähenduses. Direktiivi art 12 lg 1 sätestab, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel peab oht olema "reaalne ja piisavalt tõsine", kui kehtetuks tunnistamisega kaasneb isiku kohustus riigist lahkuda. Kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 14 ning seal viidatud lahendid ja õigusnormid). Ka EIK-i praktika kohaselt võib direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed
asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Selle hindamise käigus peavad ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele (vt näiteks 08.12.2011. a otsus asjas C-371/08: Ziebell, p-d 82–83). Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja kujutab endast piisavat ja tõsist ohtu Eesti avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist ning pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine koos sissesõidukeeluga on vajalik selleks, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist. Õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad seega üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga. Direktiivi 2003/109/EÜ art 8 põhjendusest tulenevalt võib terminiga "avalik kord" tähistatud mõiste hõlmata ka süüdimõistmist tõsise kuriteo eest. Kohtupraktika kohaselt on kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel, mistõttu on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-16, p 14). Varasemalt välja toodud kaebaja süütegude loetelu ilmestab ka ringkonnakohtu arvates tema suhtumist õiguskuulekasse käitumisse pikema aja vältel ning näitab juba väljakujunenud käitumismustrit nii varavastaste kui ka uimastitega seotud süütegude osas. Lisaks on vastustaja põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja poolt toime pandud tegude ühiskonnaohtlikkus on ajas muutunud – viimased neist on olnud juba rahva tervise vastased kuriteod, mida nende olemuse tõttu peetakse raskeimateks kuritegudeks.
14.Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja kuritegude kirjeldusest ja Tartu Vangla ettepanekust tulenevalt olid olemas kõik alused selleks, et pidada teda isikuks, kelle viibimine Eestis võib peale vabanemist ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja teiste isikute tervist. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-03 asuti seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Riigikohus on ka oma 27.02.2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-1-14 märkinud, et oht avalikule korrale on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Üheks avalikule korrale eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks on juba eelduslikult kuriteo toimepanemise fakt. Samuti on vastustaja vaidlustatud haldusaktis käsitlenud ja halduskohus 25.10.2017. a otsuses hinnanud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust Eestis ja sotsiaalseid sidemeid ning jõudnud õigele järeldusele, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa seada kahtluse alla pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustuse õiguspärasust. Seega pole ka vastustaja vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi kaebaja karistatuse faktist, vaid on rakendanud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid. Ainuüksi see, et kaebaja on sündinud ning elanud Eestis, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning siin elavatele inimestele.
15.Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt on vastustaja vaidlusaluse haldusakti sisust nähtuvalt lähtunud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemisel asjakohastest kaalutlustest ja oma otsust nõuetekohaselt põhjendanud.
PPA vaidlustatud otsus on kaalutletud, proportsionaalne ning motiveeritud. Haldusorgan on asjaolusid arvestanud kogumis ning asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tuleb kehtetuks tunnistada, teha talle lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu, kuna välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
16.Esitatud apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.10.2017. a otsus muutmata.
17.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.