XXX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2017 otsuse nr 15.3-3.4/2017/5409-1 „Elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus“ tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – XXX; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda.
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 24.11.2017 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet, PPA) 01.07.2000 otsusega anti XXX alaline elamisluba Eestis, mis seoses 01.06.2016 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.04.05.2017 edastas Tartu Vangla PPA-le ettepaneku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks, kuna XXX suhtes esineb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alus.
3.PPA 28.07.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/5409-1 tunnistati XXX pikaajaline elamisluba VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ning tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 alusel lahkumisettekirjutus ning kohaldati sissesõidukeeld 5 aastaks VMS § 74 lg 2 alusel.
4.10.08.2017 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 28.07.2017 otsuse nr 15.33.4/2017/5409-1 „Elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus“ tühistamiseks.
5.Tartu Halduskohus võttis 15.08.2017 määrusega kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 15.09.2017 saabus kohtule vastustaja vastus kaebusele. 28.09.2017 saabus kohtule vastustaja täiendav vastus kaebusele.
KAEBAJA VÄITED
6.Kaebaja on seisukohal, et tema tahab tegelikult Eesti ühiskonda integreeruda. Varem võitles kaebaja tõsise narkosõltuvusega, tegi mitmeid meditsiinilisi protseduure ning läbis arsti soovitatud ravimistoiminguid. Seejuures kaebaja töötas ja püüdis enda perekonnaelu sisse seada. Kaebaja toob välja, et ainult vanglas sai ta võimaluse rahulikult õppida ja mõtiskleda enda endise väärelu üle. Kaebaja enam isegi ei tunne sõltuvust narkotarvitamisest ja on kogunud täielikult tahtejõudu edasiseks õigeks eluks. Kaebaja hinnangul on PPA vaidlustatud otsuse p-s 14.6 toodud juriidiline põhjendus selle kohta, et kaebajal seaduse järgi tegelikult ei ole perekonda, inimõiguste rikkumine ja puht inimlikult ning eluliselt mõnitamine ja vaimne piinamine, kuna teist perekonda ja teisi lähedasi inimesi peale vanemate ja lähisugulaste kaebajal ei ole. Kaebaja peab halvamaiguliseks PPA otsuse p-s 14.5 toodud väidet, et Venemaale elama asumine aitaks kaasa tagasilanguse vältimisele. Peale formaalse Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse ei seo kaebajat Venemaaga midagi ja võõras kohas üksinduse stress vastupidi aitaks kaasa täielikule ruineerumisele. Kaebaja on seisukohal, et tema kuritegu ei ole nii raske, hinnates karistuse määra, ja on vägagi õpetlik kaebajale karistuse kandmiseks, et ta teeks õigeid järeldusi ilma, et peaks olema väljasaadetud. Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et PPA otsus on inimlikult ebaõiglane, ülemäära karm ning seaduse tõlgendamisega vastuolus, lähtudes ajaliselt viimaste Riigikohtu halduskolleegiumi pretsedentidest.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on XXX pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme. Vastustaja on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
8.Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, vaidlustatud otsust, hinnanud menetlusosaliste esitatud seisukohti ja kogutud tõendeid nende kogumis, vastastikuses seoses ja koosmõjus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.
9.Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on VMS § 241 lg 1 p 2, VSS § 72 lg 2 p 7 ja § 74 lg 2. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
VSS § 72 lg 2 p 7 sätestab, et välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist. VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks.
10.Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajal on alates 2000. aastast n-ö alaline elamisluba, mis alates 01.06.2006 jõustunud VMS muudatusega muutus pikaajalise elaniku elamisloaks.
11.Asja materjalidest nähtuvalt on XXX sündinud xx.xx.xxxx Eestis, kuid ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle emakeeleks on vene keel.
11.1.Kaebajat on Eesti Vabariigis alates 2008. aastast kriminaalkorras karistatud kokku neljal korral, väärteokorras kahekümne ühel korral ning tema süütegude toimepanemine on jätkunud, mistõttu pidi kaebaja olema kohtu arvates teadlik võimalusest, et tema pikaajaline elamisluba võidakse ennetähtaegselt kehtetuks tunnistada. Harju Maakohtu 10.12.2015 otsusega nr 1-15-8649 mõisteti XXX karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 5, 8 ja 9, § 1572, § 184 lg 1 ja § 185 lg 2 p 3 järgi süüdi ning karistati vangistusega 4 aastat 6 kuud. Karistusaja algus 09.05.2015 ja karistusaja lõpp 05.11.2019. Võimalus tingimisi ennetähtajaliseks vangistuseks vabastamiseks elektroonilise järelevalve alla alates 06.08.2017 ja tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalus alates 06.05.2018. Seega hetkel kannab kaebaja karistust Tartu Vanglas süstemaatilise varguse, kuriteo varjamise eesmärgil teise isiku andmete kasutamise, suure koguse narkootikumide ebaseadusliku käitlemise ja täisealise isikuna narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku edasiandmise nooremale kui 18-aastasele isikule eest, kusjuures süstemaatilisus on eriline isikutunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi.
11.2.Kaebaja ei ole enne elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamist avaldanud soovi saada Vene Föderatsiooni kodakondsuse asemel Eesti kodakondsust, küll aga vastustajale 21.07.2017 esitatud vastuväidetes avaldas kaebaja, et tahab saada Eesti kodakondsuse ja selleks sooritas ta riikliku eesti keele eksami vajalikule kategooriale B1 ning tahab edaspidi elada ja töötada Eestis. Kohus märgib, et ainuüksi asjaolu, et isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning et siin elavad tema lähisugulased, ei ole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks pikaajalise elaniku elamisloa kehtima jäämise. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt leidnud, et kuriteo raskus kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (nt Boujlifa vs Prantsusmaa 21.10.1997, Baghli vs Prantsusmaa 30.11.1999, El Boujaidi vs Prantsusmaa 27.09.1997). Kaebaja valdab vene keelt, mistõttu ei saa pidada tema keelelist sobitust ja töö leidmist kodakondsusjärgsesse riiki naasmisel kohtu arvates keeruliseks. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole lõimunud Eesti ühiskonda selliselt, et selle alusel võiks väita, et tema side Eestiga on sedavõrd tugev, et ta ei saa Venemaal ilmselgelt hakkama.
12.Kohus nõustub vastustajaga, et välismaalase pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada otsuse mõju isiku perekonnaelule. Enne perekonnaelu rikkumise käsitlemist tuleb selgitada, kas isik elab perekonnaelu VMS-i mõistes. VMS-i tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed. Perekonnana tuleb teatud olukorras käsitleda ka mehe ja naise sellist kooselu, kus mees ja naine ei ole omavahel abielus. Oluline on mõlema kooselu vormi juures siiski mehe ja naise ühine majapidamine ning nende omavaheline emotsionaalne ning psühholoogiline seotus. Vaimse ning hingelise seotuse tekkimisele aitab kaasa mehe ja naise ühine kooselu, mis eeldab ka ühist majanduslikku sidet. Kaebaja ei ela perekonnaelu VMS mõistes. Kaebajal ei ole Eestis abikaasat ega alaealisi lapsi. Kuigi kaebajal on Eestis perekond, tal on oma ema, isa ja vennaga head suhtes ning nad on tihti kaebajat vangistuse jooksul külastanud, siis ei kaalu perekonnaelu riive üles vajadust kaitsta Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda kaebajast lähtuva ohu eest.
Vastustaja on õigesti hinnanud tehtud otsuse mõju kaebaja perekonnaelule, eelkõige kaebaja rikkumiste raskust ja laadi. Kohus peab vajalikuks lisada, et mitte riik ei ole võtnud kaebajalt võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu, vaid ta on ise eraldanud ennast võimalusest elada perekonnaelu, pannes toime kuritegusid, mille eest kannab vabaduskaotuslikku karistust Tartu Vanglas. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega (Riigikohtu halduskolleegiumi 23.10.2006 otsus nr 3-3-152-06). Seega ei riku kohtu arvates kaebaja suhtes tehtud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus, lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tema õigusi perekonnaelule. Kaebajal on võimalik suhelda lähedastega telefoni või e-kirja teel. EIK on leidnud, et täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitatavad perekonnana Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Näiteks pelk tõsiasi, et kaebaja õed-vennad ja ema elavad väljasaatvas riigis, ei tähenda kohtu hinnangul seda, et väljasaatmine rikub tema õigust perekonnaelule (Onur vs Ühendkuningriik, 17.02.2009). Kaebaja toob välja, et tema tegelikus elus on tal just erakorraline side vanematega, kes ainukesena suudavad kaebajat toetada rasketes elulistes asjaoludes ning aidata haiguslikust sõltuvusest välja. Kohus ei tuvastanud kaebaja puhul, et kaebajal oleksid sellised eraelulised või perekondlikud sidemed Eestiga, mis võiksid välistada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Vastupidi - erakorraline side vanematega ei hoidnud ära kaebaja poolt toimepandud kõiki tegusid, millega kaebaja on rikkunud Eesti Vabariigi avalikku korda ning ka kaebaja sõltuvusse sattumist narkootikumidest.
13.Ka rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, tema sealviibimise ja riigist väljasaatmise üle. Välismaalasel ei ole põhiseadusliku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba. Ebameeldivused, mis kaasnevad kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ning tema perekonna- ja eraelu kaitsmise vajadus ei kaalu üles vajadust kaitsta teisi Eestis viibivaid isikuid kaebajast lähtuva ohu eest.
14.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ning riigi julgeolekule, seega on isiku suhtes õiguspäraselt kohaldatud VMS § 241 lg 1 p 2. Esitatud materjalide pinnalt nähtub, et kaebaja on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud enam kui aastase kestusega vabadusekaotus ja tema karistatus ei ole kustunud. Lisaks on kaebaja ka varasemalt erinevate tegude eest vanglas karistust kandnud. Seega on kaebuse esitaja vaieldamatult välismaalane, kelle Eestis viibimise piiramine pikaajalise elaniku elamisloa näol on võimalik, vajalik, igati mõõdukas ja ka proportsionaalne vahend ning mitte ühestki haldusasja juurde esitatud dokumentaalsest tõendist ei nähtu, et seejuures oleks rikutud õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlusalune otsus on kohtu arvates motiveeritud, kaalutletud ning seega on tegemist õiguspärase otsusega. Arvestades kuritegevuse taset ja riigivõimu kohustust kaitsta üliolulisi väärtusi – inimese elu ja tervist, on tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalaste suhtes seadusandja õigustatud ja kohustatud rakendama täiendavaid piiranguid. Vastustaja on tulenevalt eeltoodust leidnud õigesti, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes – kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi.
15.Riigikohtu halduskolleegium leidis 23.10.2006 otsuses nr 3-3-1-52-06, et hinnata saab ja tuleb kinnipeetavast lähtuvat võimalikku ohtu vabaduses viibimise korral. XXX pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on haldusorgan arvestanud Tartu Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemust (tl 51-53), mis on esitatud Tartu Vangla ettepanekus (tl 25-27). Sealt nähtub, et kaebaja on hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Ohtlikkuse tunnused ilmnevad, kui muutub kaebaja eluviis või kui muutuvad isikut ümbritsevad olud (näiteks kui isik lõpetab talle määratud ravimite võtmise, kaotab elukoha, suhe puruneb).
16.Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et enne otsuse tegemist on kaebajale teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamisest, loetletud selles kaalumisele
tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. PPA on otsuses käsitletud kaebaja perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, samuti kriminaalkorras karistamist. PPA on jõudnud järeldusele, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa mõjutada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustust. Seega pole PPA vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud haldusmenetluse seaduse §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, kogunud tõendeid ja andnud kaebuse esitajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks ning kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähtsusega asjaolusid.
17.Kohtu arvates on PPA vaidlusaluses otsuses põhjalikult selgitanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise motiive ning märkinud asjaolud, milliste väärtuste vahel kaalutlusõigust teostati. PPA on teostanud kaalutlusõigust arvestades proportsionaalsuse printsiipi, millega tagatakse nimetatud põhimõtte rakendamine. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 11 kohaselt peavad piirangud inimese õigustele ja vabadustele olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vaidlustatud otsuses on käsitletud kaebaja perekonnaeluga seonduvat ja sidemeid Eestiga ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. See, et kaebaja on sündinud ning kogu oma elu elanud Eestis, ei kaalu kohtu arvates üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning siin elavatele inimestele. Ohuna avalikule korrale ja julgeolekule loetakse kaebaja karistamist uimastikuritegude eest. Kohus peab vajalikuks lisada, et EIK on hinnanud uimastikuriteod raskemateks kuritegudeks, mis on üheks mõjuvaks argumendiks isiku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel.
18.Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et kaebajale tehtud ettekirjutus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Järelikult puudub kaebajal vanglast vabanedes seaduslik viibimisalus Eestis ja kaebaja on VSS § 7 lg 1 mõistes viibimisaluseta Eestis viibiv välismaalane. Vastavalt VSS § 2 lg-le 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis seadusliku aluseta. VMS § 43 lg 1 sätestab välismaalase seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks. PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lg-st 2, seega on kohaldatud sissesõidukeeld seadusest otse tulenev. Arvestades, et kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga, on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine ja rakendamine kohtu arvates proportsionaalne ning põhjendatud.
19.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.