XX kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks (lähedastega kohtumiste keelamine pika aja vältel)
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.10.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.10.2017 otsus haldusasjas nr 3-16-2136 muutmata.
2.Jätta rahuldamata taotlus vangistusseaduse § 25 lg 3 ja § 94 lg 5 kohaldamata jätmiseks.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2018, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-2136 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX paigutati 19.02.2015 vahistatuna Tallinna Vanglasse. Tema suhtes jõustus 18.10.2016 kriminaalasjas nr X-XX-XXXX süüdimõistev kohtuotsus, millega ta tunnistati süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti karistuseks 9 aastat vangistust.
2.XX taotles 22.08.2016 Tallinna Vanglalt pikaajalise kokkusaamise lubamist oma pojaga. Tallinna Vangla tagastas 29.08.2016 otsusega nr 5-11/16/19811-2 XX taotluse.
3.XX esitas 31.08.2016 Tallinna Vangla otsuse nr 5-11/16/19811-2 peale vaide. Tallinna Vangla 26.09.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/278-2 jäeti XX vaie rahuldamata ja märgiti, et lähtuvalt Riigikohtu 04.04.2011 otsusest nr 3-4-1-9-10 ei ole vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus ning haldusorganil puudub asja otsustamisel kaalutlusruum.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 25.10.2016 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi Tallinna Vangla tegevuse (lähedastega kohtumiste keelamine pika aja vältel) õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja palub ühtlasi tuvastada VangS § 94 lg 5 ja § 25 lg 3 vastuolu põhiseadusega. Kaebuse täiendustes vaidlustab kaebaja mitte üksnes Tallinna Vangla keeldumist kaebaja 22.08.2016 pikaajalise kokkusaamise loa taotluse rahuldamiseks, vaid leiab, et Tallinna Vangla on pika aja vältel (12 korral) õigusvastaselt keeldunud andmast luba pikaajaliseks kohtumiseks oma lähedastega. Tallinna Vangla on jätnud VangS § 94 lg 5 alusel rahuldamata kaebaja vastavasisulised taotlused 21.09.2015, 30.12.2015, 07.02.2016, 21.03.2016, 29.05.2016, 29.08.2016, 07.07.2016, 20.10.2016, 20.11.2016 ja 22.12.2016. Taotluste kohaselt on kaebaja soovinud pikaajalist kokkusaamist oma ema ja pojaga. Peale kaebaja vahistamist ei seatud talle suhtlemiskeeldu, kuna ta oli oma kriminaalasjas ainus süüalune ning kõik tema teod olid tõendatud. Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebaja mõjutada kriminaalmenetluse käiku. VangS § 94 lg 5 välistab vahistatu pikaajalise kokkusaamise. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 23.06.2015 otsusest nr 39633/10 pidi vastustaja kohaldama PS § 123 ning kokkusaamise taotluse lahendamisel rakendama kaalutlusõigust. Arvestades, et kohtueelne kinnipidamine lõpeb esimese astme kohtulahendiga, siis langes kaebaja puhul alus keelata pikaajalist kokkusaamist 06.04.2016, kui jõustus kaebaja suhtes esimese astme kohtu lahend.
5.Tallinna Halduskohus jättis 25.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja paigutati Tallinna Vanglast Viru Vanglasse 03.01.2017. Seega viibis kaebaja Tallinna Vanglas üle 22 kuu. Tulenevalt VangS § 94 lg-st 5 ei kohaldata vahistatule VangS §s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Tegemist on imperatiivse normiga, mis ei võimalda konkreetse juhtumi asjaolude kaalumist. Riigikohus on korduvalt vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keelu põhiseaduslikkust analüüsinud (vt nt Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-4-1-9-10, 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-216). Pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega ei ole sama efektiivne, isikut vähem koormav ja riigi kulutusi arvestavateks abinõudeks näiteks sellised vangistusseaduses ette nähtud meetmed nagu vahistatu kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine, pakkide läbivaatus, samuti võimalus kasutada julgeolekumeetmetest läbiotsimist ning jälitusasutuste tehtavad toimingud 2(8)
3-16-2136 (Riigikohtu 04.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 61). Riigikohus jäi samale seisukohale 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 ja leidis, et vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld on nende perekonnaelu põhiõiguse vajalik piirang. Kaebaja on viidanud EIK-i lahendile, mis puudutab vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keelu kooskõla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) (23.06.2015 otsus nr 39633/10 Gaciu vs. Rumeenia). Ringkonnakohus selgitas käesolevas haldusasjas 08.06.2017 määruses, et nimetatud EIK lahendist ei ole võimalik teha järeldust, et EIK oleks tunnistanud VangS § 94 lg 5 EIÕK sätetega vastuolus olevaks. Kuigi nimetatud vaidlus käsitles samuti vahistatute suhtes kehtestatud absoluutset keeldu pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks, hindas EIK selle piirangu kooskõla EIÕK-ga üksnes konkreetse kaasuse asjaolude (sh Rumeenia õiguse) pinnalt. EIK ei ole otsuses leidnud, et vahistatute ja süüdimõistetute erinev kohtlemine pikaajaliste kokkusaamiste osas oleks igal juhul vastuolus EIÕK-ga (st rikuks juba iseenesest diskrimineerimise keeldu), vaid rõhutas, et kokkusaamispiirangud ei tohiks olla üldist laadi ning peaksid põhinema konkreetse isikuga seotud kaalutlustel (otsuse p-d 56, 58, 59). Kaebaja leiab ekslikult, et kuna ta oli kriminaalasjas ainus süüalune ning tema teod olid tõendatud, ei saanud ta mõjutada menetluse käiku. Riigikohus on asjas 3-4-1-9-10 leidnud, et vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki (p 50). Kaebajat oli varem kriminaalkorras karistatud ning ta oli pikaajalise kokkusaamise taotluste esitamise hetkel süüdistatav tõsise kuriteo eest. Ei saa välistada, et pikaajalise kokkusaamise keelust erandi tegemine oleks võinud kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist ka olukorras, kus kaebaja oli ainus süüdistatav kriminaalmenetluses. Asjas oli ka tunnistaja, kelle ütlustega kaebaja süüdimõistmisel arvestati. Seega oleks pikaajalise kokkusaamise kaudu kaebaja võinud tunnistajat mõjutada ja seda vaatamata asjaolule, et kaebaja soovis kokku saada hoopis oma ema ja täisealise pojaga. Eeltoodust lähtuvalt oli kohtu hinnangul põhjendatud vältida kaebaja liiga lähedast suhtlemist oma pereliikmetega. Kaebaja väitel puudus alus käsitada tema pikaajalist kokkusaamist oma pereliikmetega kriminaalmenetlust ohustavana, kuna tema suhtes ei ole kohaldatud suhtlemispiiranguid. Selles kaebaja eksib. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 järgi võib prokuratuur või kohus juhul, kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Asjaolust, et kaebajale ei ole suhtlemispiiranguid seatud, ei saa teha automaatset järeldust, et kaebaja suhtes suhtlemispiirangud üldse ei kehtinud (Riigikohtu 19.11.2009 otsus nr 3-3-162-09, p 16). Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 39 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus ja kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja seda võimalust ka kasutanud. Lisaks oli kaebajal võimalus kasutada ka teisi VangS 2. peatüki
3.jaos sätestatud vahistatule lubatud vanglavälise suhtlemise vorme. Eelnevast tulenevalt oli kaebajal võimalik säilitada oma era- ja perekonnaelu parimal võimalikul viisil. Arvestades kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse staadiumi ning kaebajale esitatud süüdistust, ei saanud vastustajalt eeldada VangS § 94 lg 5 kohaldamata jätmist. VangS § 94 lg-s 5 sätestatud piirang on asjakohane ning vajalik ega riiva kaebaja PS §-st 26 tulenevat õigust perekonnaelu puutumatusele liigselt, kuna piirangu kehtestamiseks esinevad kaalukad alused.
3(8)
3-16-2136 Tallinna Vangla on keeldunud kaebaja taotluste rahuldamisest, tuginedes VangS § 25 lg-le 3, mille kohaselt pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale. VangS-i muutmise eelnõu (eelnõu nr 964 SE) seletuskirja kohaselt on seadusandja soovinud näha vastuvõtuosakonda kui vangla muudest struktuuriüksustest täielikult eraldatud osakonda, kuhu paigutatud kinnipeetavatel on kokkupuutumine vangla teistes osakondades viibivate kinnipeetavatega välistatud. Kohtu hinnangul ei piiranud Tallinna Vangla kaebaja põhiõigusi, keeldudes 20.10.2016, 20.11.2016, 22.12.2016 esitatud pikaajaliste kokkusaamiste taotluste rahuldamisest ning käsitletav säte ei ole vastuolus VangS-ga ega PS-ga. VangS § 14 lg 4 sätestab, et kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud. Kaebaja suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus 18.10.2016. Seega hakkas kolmekuuline VangS § 14 lg-st 4 tulenev tähtaeg kulgema 18.10.2016 ning lõppes 18.01.2017. Kaebaja paigutati Viru Vanglasse 03.01.2017, mistõttu Tallinna Vangla ei ületanud VangS § 14 lg-st 4 tulenevat tähtaega. VSKE § 45 alusel võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Kaebajal oli võimalus taotleda pikaajalist kokkusaamist saabumisel Viru Vanglasse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX palub 27.11.2017 Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses ja selle 10.05.2018 täienduses tühistada halduskohtu 25.10.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsuse kogu ulatuses, jäädes oma seniste seisukohtade ja taotluste juurde. Halduskohus leidis ekslikult, et EIK hindas 23.06.2015 otsuses nr 39633/10 Gaciu vs. Rumeenia vaidlusaluse piirangu kooskõla EIÕK-ga üksnes Rumeenia õiguse pinnalt. See otsus käsitleb süüdimõistetute ja eeluuritavate erinevat kohtlemist pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel ning selles on selgelt leitud, et seadusest tulenev absoluutne pikaajaliste kokkusaamiste keeld eeluuritavate suhtes on diskrimineeriv ja vastuolus EIÕK artiklitega 8 ja
14.Halduskohtu viide lühiajalisele kokkusaamisele oma sõbraga on asjakohatu, kui vaidluse all on pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine pereliikmetega. Põhjendamatu on halduskohtu väide, et vaidlusalune piirang kaitseb kaebaja intiimsfääri ja eraelulisi andmeid. Kaebajal puudub vajadus neid pereliikmete eest kaitsta ja isegi kui selline vajadus peaks tekkima, saab kaebaja selle eest ise pikaajalisel kokkusaamisel hoolt kanda. Kui kaebaja oleks soovinud mõjutada tunnistajaid, oleks ta saanud vastavad soovid edasi anda ka lühiajalistel kokkusaamistel sõbraga, kirja või telefoni teel. Kaebaja ega ühegi tema kambrikaaslase suhtes ei ole kohaldatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel lisapiiranguid. Halduskohus ei ole neid asjaolusid arvestanud ja on viidanud üksnes vastustajat õigustavatele asjaoludele, seades seeläbi kahtluse alla halduskohtu objektiivsuse. VangS § 94 lg-s 5 ja § 25 lg-s 3 sätestatud absoluutne keeld on vastuolus PS §-ga 26. Vanglal puudub KrMS § 1431 alusel pädevus ja teave pikaajaliste kokkusaamiste keelu kohaldamiseks. Vanglal on õigus seda keeldu kohaldada vaid VangS § 41 lg-s 2 sätestatud juhul, nt kartserikaristust kandva kinnipeetava suhtes. Praegusel juhul VangS § 41 lg 2 kohaldamise aluseid ei esine. See säte ei vasta õigusselguse põhimõtte nõuetele, sest puuduvad viited sellele, kes võib eelvangistuses või vastuvõtuosakonnas viibivate kinnipeetavate pikaajalisi kokkusaamisi piirata. Isegi kui VangS § 94 lg 5 ja § 25 lg 3 kohaldamine on praegusel juhul toimunud kooskõlas põhiseadusega, ei ole see toimunud kooskõlas EIÕK artiklitega 8 ja 14. Kaebaja jaoks on pere- ja eraelus vahetu, sh füüsiline kontakt oma lähedastega vältimatu. Asjakohatu on vastustaja väide, et vaidlusalusest piirangust tulenev riive kaebaja eraelule on väiksem võrreldes nende kinnipeetavatega, kes saavad pikaajalisel kokkusaamisel kohtuda abikaasaga 4(8)
3-16-2136 ja astuda temaga intiimsesse kontakti. VangS § 25 lg-s 1 sätestatud isikute ring näitab selgelt, et seadusandja on pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel pidanud silmas ennekõike vajadust hoida peresuhteid. Kuigi praeguseks (2018. a maikuus) võimaldatakse kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi, juhib kaebaja tähelepanu sellele, et nii Tallinna kui ka Viru vangla on jätnud rahuldamata tema taotluse jätta ta karistust kandma Tallinna Vanglasse. Ümberpaigutamise tõttu Viru Vanglasse ei ole kaebaja lähedastel rahapuuduse tõttu olnud võimalik teda külastada. Viimase aasta ja viie kuu vältel on kaebajat Viru Vanglas külastatud vaid ühel korral (lühiajaliselt), samas kui Tallinna Vanglas oli kaebajal sama perioodi vältel 27 kokkusaamist.
7.Tallinna Vangla palub 12.12.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigikohus on 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 põhjalikult analüüsinud VangS § 94 lg-s 5 sisalduvat piirangut ning selle õiguspärasust, järeldades et tegemist ei ole põhiseaduse vastase regulatsiooniga. EIK praktikast ei tulene samuti, et igale vahistatule peaks kindlasti olema tagatud õigus pikaajalisele kokkusaamisele, vaid EIK analüüsib piirangu proportsionaalsuse hindamisel selle vajalikkust kriminaalmenetluse tagamise seisukohast iga kaebuse puhul eraldi. EIK on selgitanud, et EIÕK artiklist 8 ei tulene iseenesest nõuet pikaajalise kokkusaamise lubamiseks (vt nt 04.12.2007 otsust asjas Dickson vs Ühendkuningriik, nr 44362/04). Samas on EIK asunud 09.07.2013 otsuses asjas Varnas vs Leedu (nr 42615/06) seisukohale, et EIÕK artikli 14 mõttes on vahistatu ja kinnipeetav sarnases olukorras ning seega peab nende erinevaks kohtlemiseks esinema mõistlik õigustus. Antud asjas leidis EIK, et pikaajalise kokkusaamise keelamine isikule, kes oli pikaajalise kokkusaamise taotlemise hetkeks olnud vahistatu kaks aastat ning kellel oli võimalik oma abikaasaga suhelda üksnes lühiajalistel kokkusaamistel, mis toimusid läbi võrgu, ei olnud õigustatud. Seejuures tugines EIK asjaolule, et isiku abikaasa ei olnud isiku suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega seotud. Sarnastel asjaoludel tuvastas EIK 23.06.2015 otsuses asjas Costel Gaciu vs Rumeenia (nr 39633/10) artikli 14 koosmõjus artikliga 8 rikkumise olukorras, kus isik oli olnud vahistatu aasta ja kümme kuud ning ta soovis pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga, kes ei olnud isiku suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega seotud. Eelviidatud EIK otsustes oli tegemist vahistatute abikaasadega. Käesoleval juhul soovis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel osaleda oma ema ja pojaga. Iseenesest ei ole kahtlust, et kinnipeetaval on õigus pikaajalisele kokkusaamisele nii abikaasa kui ka ema ja pojaga. Samas on pikaajalistel kokkusaamistel eriline tähtsus abikaasade vaheliste intiimsuhete säilitamisel. See erisus tuleneb selgelt ka eelviidatud EIK praktikast, kus kasutatakse ingliskeelset terminit conjugal visit, mida saab eesti keelde tõlkida kui abielulist kokkusaamist. Otsuse asjas Varnas vs Leedu p-st 117 nähtub, et EIK eristab laiemas mõttes pikaajalist kokkusaamist kitsamas mõttes abielulisest kokkusaamisest, kuid eelkirjeldatud EIK praktika käib just nimelt abielulise kokkusaamise kohta. Seetõttu on eraelu puutumatuse riive määr erinev sõltuvalt sellest, kas vaatluse all on pikaajaline kokkusaamine sugulastega või nn abieluline kokkusaamine. Asjas Costel Gaciu vs Rumeenia märkis EIK, et iseenesest ei ole kinnipeetud isikule suhtlemisõiguse piiramine vastuolus EIÕK artikliga 8. Ligikaudu pooled lepinguosalised riigid võimaldavad kinnipeetutele nn abielu-kohtumisi. EIK ei ole siiski siiani asunud EIÕK artiklit 8 tõlgendama viisil, mis tagaks igale kinnipeetule õiguse sellistele kohtusaamistele. Seetõttu on riikidel avar hindamisruum (p 56). Tulenevalt asjaolust, et XX oli Tallinna Vanglas pikaajaliste kokkusaamiste taotluste esitamise ajal esmalt vahistatu staatuses, seejärel paigutatud vastuvõtuosakonda, ei olnud tal õigust pikaajalisele kokkusaamisele, kuivõrd see on välistatud selgesõnaliselt VangS § 94 lgga 5 ja VangS § 25 lg-ga 3. Eelnimetatud sätete näol on tegemist keelavate normidega, mille
5(8)
3-16-2136 alusel puudub Tallinna Vanglal võimalus vahistatule ja vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi võimaldada. Seadusandja on soovinud keelustada pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise vahistatutele ja vastuvõtuosakonnas viibivatele isikutele ning Tallinna Vanglal puudub volitus kalduda kõrvale siseriikliku regulatsiooni järgimisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja selgitanud oma põhjendatud huvi tunnistada vastustaja otsused, millega keelduti pikaajalisi kokkusaamisi võimaldamast, õigusvastaseks preventiivse huviga ja sooviga esitada tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohtupraktikas on mõlemat eesmärki peetud tuvastamiskaebuse esitamisel piisavaks põhjendatud huviks (vt nt Riigikohtu 25.02.2010 otsus nr 3-3-1-100-09, p-d 18 ja 22). Erinevalt 01.01.2018 jõustunud HKMS-i redaktsioonist andis kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 45 lg 2 järgi hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õiguse esitada tuvastamiskaebus.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul kaebajal preventiivset huvi. Kohus ei saa prognoosotsuse tegemisel lähtuda eeldusest, et pärast kaebajale mõistetud karistuse ärakandmist saadab kaebaja korda sellise uue õigusrikkumise, mis toob kaasa temalt uuesti vabaduse võtmise ja tema uuesti kinnipidamisasutusse paigutamise vahistatu staatuses, milles ta peab viibima pikaaegselt. Vangistuse täideviimise eesmärk on VangS § 6 lg 1 järgi kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (Riigikohtu 28.05.2014 otsus nr 3-3-1-8-14, p 12). Kuna ringkonnakohtule nähtuvalt ei saa eeldada, et täidesaatva võimu tegevus enam tulevikus kaebaja õigusi vaidlusaluses küsimuses puudutaks, ei ole tuvastamiskaebuse menetlemine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud.
10.Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu 18.02.2010 määrus nr 3-3-1-88-09, p 11). Arvestades kaebaja välja toodud asjaolusid ja ennekõike ringkonnakohtu ning EIK praktikat vaidlusaluses küsimuses, ei saa mittevaralise kahju hüvitamise nõuet käesolevas asjas, tuvastamiskaebuse lahendamisel, pidada ilmselgelt perspektiivituks ja põhjendatud huvi seetõttu olematuks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
11.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et Tallinna Vangla ei piiranud kaebaja põhiõigusi, keeldudes pikaajaliste kokkusaamiste taotluste rahuldamisest. Pikaajalise kokkusaamise keeld oma pereliikmetega (sh ema ja pojaga) riivab vahistatu PS §-ga 26 tagatud õigust perekonnaelu puutumatusele (Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, p 93). Praegusel juhul on tegemist pika perioodiga, mil kaebaja suhtes rakendati VangS § 94 lg-s 5 sätestatud keeldu. Kaebaja viibis vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas Tallinna Vanglas üle 22 kuu. Pikaajaliste kokkusaamiste keelu pikast ajalisest kestusest tingitud kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive määr on seega olemuslikult intensiivne. RVastS § 9 lg-st 1 ei saa järeldada, et selles pole õigust perekonnaelu puutumatusele silmas peetud, sest perekonnaelu moodustab osa eraelust (Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2010 otsus nr 3-09-1840, p 7).
6(8)
3-16-2136
12.Ringkonnakohus on korduvalt tunnistanud vangistusseaduse sätted, mis näevad ette vahistatu suhtes pikaajalise kokkusaamise keelu, põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätnud asja kinnipeetava kasuks otsustades need sätted asja lahendamisel kohaldamata (Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2016 otsus nr 3-15-2393 ja 30.09.2010 otsus nr 3-09-1840). Riigikohus märkis kummagi taotluse puhul, et ta saab konkreetse normikontrolli raames hinnata normi põhiseadusele vastavust üksnes konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ja leidis, et neis asjades oli kaebajate suhtes pikaajalise kokkusaamise keeld põhiseaduspärane (Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, p-d 84 ja 134; Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 34-1-9-10, p-d 31 ja 83). Samas ei välistanud Riigikohus, et VangS § 94 lg 5 kohaldamine võib teistsuguste asjaolude, sh teistsugustes kuritegudes süüdistatavate kaebajate või teiste VangS § 25 lg-s 1 märgitud isikute gruppide, kelle kokkusaamise vahistatuga VangS § 94 lg 5 välistab, puhul viia vahistatu (ja tema perekonnaliikme) perekonnaelu põhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni (Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, p 136). Seega hindab ringkonnakohus, kas praegusel esineb selliseid eeskätt kaebajast lähtuvaid asjaolusid, mis võisid kaasa tuua kaebaja ja tema perekonnaliikmete perekonnaelu põhiõiguse ebaproportsionaalse riive.
13.Riigikohus leidis 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 (p 126) ja 04.04.2011 otsuses nr 3-4-19-10 (p 69), et asjassepuutuva isiku puhul on tegemist vahistatuga, kelle kuritegu annab alust arvata, et ta püüab oma abikaasa kaudu kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada, mistõttu erinevalt ringkonnakohtust pidas Riigikohus pikaajalise kokkusaamise keeldu proportsionaalseks. Riigikohus võttis seejuures 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 arvesse asjaolu, et asjassepuutuvas kuritegelikus ühenduses oli organiseeritud selle liikmete lähedaste toetamine (p 128). Samuti lähtus Riigikohus selles otsuses asjaolust, et kaebaja puhul oli kuriteoks, mille toimepanemisele on asjassepuutuva kuritegeliku ühenduse tegevus süüdistuse kohaselt suunatud, väljapressimine, mille üheks objektiivseks kuriteotunnuseks on ähvardus või psüühilise või füüsilise vägivalla kasutamine, mistõttu võib ähvardust ja vägivalda pidada asjassepuutuva kuritegeliku ühenduse liikmetele iseloomulikuks tegutsemisviisiks, mille kasutamise oht kriminaalmenetluse lubamatuks otseseks või vahendatud mõjutamiseks on tõenäoline (p 129). Selliste meetodite kasutamine on sageli omane ka isikute ringi puhul, kes on seotud narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega, kuid praegusel juhul seda kaebaja puhul kriminaalasja materjalidest selgelt ei nähtu.
14.XX on taotlenud pikaajalist kokkusaamist lisaks emale ka oma täisealise pojaga. Ringkonnakohus on kriminaalasjas nr 1-15-8438 märkinud, et teiste kriminaalasjade menetlemisel ja kaastööteadetest nähtus, et kaebaja ja tema poeg tegelevad koos suures koguses amfetamiini müügi ja vahendamisega (Tallinna Ringkonnakohtu 27.07.2016 otsus nr 1-15-8438, p 5.5). Kaebaja poja kuulumine asjassepuutuvasse kuritegelikku ringi on ringkonnakohtu hinnangul selliseks asjaoluks, mis tõstab oluliselt tõenäosust, et pikaajalisel kokkusaamisel eeskätt oma pojaga võib kaebaja püüda kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada. Kaebaja ema puhul ei saa samuti välistada potentsiaalset rolli sellise teabe edastamisel, mis võinuks mõjutada kriminaalmenetluse käiku. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse, et kriminaalasjas nr 1-15-8438 oli kaebaja süüdimõistmisel oluline roll tunnistajate ütlustel. Tunnistajate mõjutamine ütluste andmisel võinuks selgelt mõjutada kaebaja kriminaalasja käiku ja kaebaja perekonnaliikme isiklik seotus kaebaja kuritegudega on piisav alus, et selline oht võinuks pikaajalise kokkusaamise kaudu realiseeruda. Riigikohus viitas 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16, et kuivõrd PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu, ei oleks juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav kasutaks kriminaalasjas õigusemõistmise takistamiseks oma lähedase abi, seaduslikult võimalik sundida seda lähedast isikut uurijale, prokurörile ja kohtule menetluse ja õigusemõistmises tõe tuvastamise takistamist tunnistama (p 130).
7(8)
3-16-2136
15.Tunnistajate mõjutamise oht ei ole määrav olukorras, kus isik ei ole enam vahistatu staatuses, vaid paikneb tema süüdimõistmise järgselt kinnipeetavana vangla vastuvõtuosakonnas. Kuigi vastuvõtuosakonnas on pikaajalised kokkusaamised keelatud, on tegemist ajaliselt väga piiratud perioodiga, mis ei tohi VangS § 14 lg 4 järgi ületada kolme kuud. Seetõttu võimaldas see Tallinna Vanglal täita VSKE §-s 45 sätestatud kohustust tagada kinnipeetavale õigus vähemalt ühele pikaajalisele kohtumisele üks kord poole aasta jooksul.
16.Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada pikaajalise kokkusaamise keeldu ilmselgelt põhjendamatuks ja põhiseaduse vastaseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja võimalikud menetluskulud tuleb seega jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.