Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
X (endine nimi X) X kaebus Viru Vangla haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks seoses pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega elukaaslasega
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 25.06.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (endine nimi X) X esitas Viru Vanglale taotlused, milles taotles pikaajalist kokkusaamist elukaaslasega 2017. aasta veebruaris, märtsis ja aprillis. Viru Vangla jättis 03.02.2017. a otsusega nr 6-7/595-2; 02.03.2017. a otsusega nr 6-7/4247-2; 19.04.2017. a otsusega nr 67/10742-2 taotlused rahuldamata.
2.X esitas 20.04.2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 02.03.2017. a otsuse nr 67/4247-2, 21.03.2017. a vaideotsuse nr 6-12/52-2 ja 19.04.2017. a otsuse nr 6-7/10742-2 õigusvastasuse tuvastamiseks. Õigusvastasuse tuvastamist soovis kaebaja kahjunõude esitamise eesmärgiga.
3.Tartu Halduskohus jättis 08.05.2017. a määrusega kaebaja kaebuse käiguta. Kaebajal tuli esitada soovi korral 03.02.2017. a otsuse nr 6-7/595-2 õigusvastasuse tuvastamise nõue, esitada andmed riigilõivu tasumise kohta ning märkida menetlusvormi eelistus.
4.15.05. ka 03.02.2017. a 2017. a esitas kaebaja kohtule kaebuse täienduse, milles märkis, et palub kaebuse nõudena tuvastada otsuse nr 6-7/595-2 õigusvastasus, esitas riigilõivu tasumist tõendava dokumendi ja teatas, et soovib asja arutamist kohtuistungil.
5.Tartu Halduskohus võttis 29.05.2017. a määrusega kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
6.Vastustaja esitas kohtule vastuse kaebusele 19.06.2017.a, milles ühtlasi taotles haldusasja menetluse osalist lõpetamist.
7.Kaebaja esitas kohtule 25.07.2017. a kaebuse muutmise taotluse.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 07.09.2017. a määrusega kaebaja taotluse ja luges kaebuse esitatuks Viru Vangla 03.02.2017. a otsuse nr 6-7/595-2; 02.03.2017. a otsuse nr 6-7/4247-2; 21.03.2017. a vaideotsuse nr 6-12/52-2; 19.04.2017. a otsuse nr 6-7/10742-2 ja 21.07.2017. a otsuse nr 6-7/22169-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
9.Vastustaja esitas 28.09.2017. a kohtule vastuse muudetud kaebuse kohta.
10.Tartu Halduskohus jättis 26.10.2017. a määrusega vastustaja taotluse menetluse osaliseks lõpetamiseks rahuldamata, jättis rahuldamata kaebaja taotluse asja arutamiseks kohtuistungil ja määras asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja arvab, et kuna tal on elukaaslasega kooseluseaduse alusel sõlmitud notariaalne kooseluleping, pidi vangla võimaldama talle pikaajalisi kokkusaamisi elukaaslasega vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-le 1. Sisuliselt vastab kaebaja sõlmitud notariaalne kooseluleping abielule. Seega vaidlusaluste otsustega rikuti kaebaja põhiseadusest tulenevat õigust eraelule, alandati kaebaja inimväärikust ja koheldi ebavõrdselt. Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtult Viru Vangla 02.03.2017. a otsuse nr 6-7/4247-2; 03.02.2017. a otsuse nr 67/595-2; 21.03.2017. a vaideotsuse nr 6-12/52-2; 19.04.2017 otsuse nr 6-7/10742-2 ja 21.07.2017. a otsuse nr 6-7/22169-2 seoses pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega õigusvastasuse tuvastamist.
12.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. 12.1.Vastustes kaebusele oli vastustaja arvamusel, et kuigi perekondlike sidemete säilitamine ja lähedastega suhtlemise võimaldamine on oluline õigus, mis tuleb ka vangistuses viibivale isikule tagada, on isiku õigused lähedastega suhtlemiseks vangistuses viibimise ajal paratamatult piiratud. VangS § 25 lg-s 1 on kokkusaajate ring määratletud ammendavalt. Sugulaste lubamine kokkusaamisele ei sõltu täiendavatest tingimustest, kuna faktilise abikaasaga võib kinnipeetav kokku saada üksnes siis, kui esineb vähemalt üks lõike 1 teises lauses nõutud tingimustest. Muu, lõikes 1 nimetamata isikuga (nt elukaaslane, sõber või tuttav) pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata. Sugulusaste peab olema dokumentaalselt tõestatud, faktilise abielu tingimused (ühine laps või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu) tuleb tõendada.
12.2.Naisterahvas, kellega kaebaja soovis pikaajalise kokkusaamise võimaldamist, ei ole kaebaja seaduslik abikaasa, neil ei ole ühiseid lapsi ja nad ei ole tõendanud, et nende suhe oleks väldanud kaks aastat enne kinnipeetava karistuse kandmise algust. Kooselulepingus, mis on sõlmitud 11.08.2016. a Tallinna Vanglas, on küll punktis 1.4 märgitud, et pooled kinnitavad, et on elanud koos enne kaebaja kinnipidamist alates aastast 2012, kuid leping on sõlmitud isikute suuliste ütluste kohaselt ja täiendavaid tõendeid kooselu kohta esitatud pole. Seega ei saa vangla võimaldada kaebajale pikaajalist kokkusaamist. Kohustust võimaldada kaebajale pikaajalist kokkusaamist ei tulene ka isikute vahel 11.08.2016. a sõlmitud kooselulepingust, kuivõrd kooselulepingu punkti 2.2 kohaselt ei ole käesoleva lepingu sõlmimise ajal võimalik kooselulepingu sõlmimise kohta teha kannet rahvastikuregistrisse. Ilma registrikandeta kehtib käesolev kokkulepe üksnes osalejate vahel. Seetõttu ei pea kolmandad isikud arvestama käesolevast lepingust tulenevate õiguslike tagajärgedega. Kuna nimetatud lepingu puhul ei kaasne kohustusi kolmandatele isikutele, siis ei kaasne sellega kohustusi ka vastustajale.
12.3.Vastustaja leidis, et kaebuses kirjeldatud asjaolud ei ole piisavad möönmaks, et just pikaajalise kokkusaamise ärajäämine on põhjuseks, miks taotleja ja tema elukaaslane üksteisest võõranduvad, et pikaajaline kokkusaamine aitab taotlejal lähisuhte purunemist ära hoida. Suhtlemine lähedastega on vangistuses viibivale isikule tagatud ka muul viisil kui pikaajaliste kokkusaamiste kaudu, nt lühiajalised kokkusaamised.
12.4.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
13.Kohus selgitab, et jääb 26.10.2017. a määruses kaebuse lubatavuse osas võetud seisukoha juurde ja ei pea vajalikuks seda korrata.
14.Haldusasja materjalide kohaselt jättis vastustaja 02.03.2017. a otsusega nr 6-7/4247-2; 03.02.2017. a otsusega nr 6-7/595-2; 19.04.2017.a otsusega nr 6-7/10742-2 ja 21.07.2017. a otsusega nr 6-7/22169-2 kaebaja taotlused pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks elukaaslasega rahuldamata, kuna ei pidanud kaebaja sõlmitud kooselulepingut võrdväärseks ametliku abieluga. Vastustaja ei pidanud ka tõendatuks, et kaebajal oleks elukaaslasega vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust.
15.Kohus on seisukohal, et vaidlusalused otsused on vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-le 1 haldusaktid, kuna nendes esineb regulatiivne toime.1 Seega, nende õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda HMS §-st 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
16.Kohus märgib, et kuna vaidlusaluste otsuste põhjendused on sarnased, siis ei hinda kohus nende õiguspärasust ükshaaval.
17.Haldusasja materjalide kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kaebajal on sõlmitud 11.08.2016 kooseluleping naisterahvaga, kellega ta taotles pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist Viru Vanglas, aga samuti selle üle, et kaebajal ei ole selle naisterahvaga ei ühiseid
RKHKo 3-3-1-37-08.
lapsi ega ametlikku abielu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kooselulepingu sõlmimine annab kaebajale subjektiivse õiguse nõuda vastustajalt võrdväärselt ametlikus abielus oleva kinnipeetavaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamist vastavalt VangS § 25 lg-le 1.
18.Põhiseaduse (PS) § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. VangS § 41 lg 2 sätestab, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Seega, vanglavälist suhtlemist pikaajaliste kokkusaamiste kaudu lubatakse faktilise abikaasaga täiendavate eelduste täitmisel. Kohtupraktika kohaselt ei ole Riigikohtu Halduskolleegium seni kehtinud VangS § 25 lg-e 1 osas, mis sätestab pikaajalistele kokkusaamistele faktilise abikaasaga täiendavaid piiranguid, kahtluse alla seadnud selle põhiseaduspärasust.2 Õiguskantsler leidis ka 02.07.2014. a seisukohas nr 6-1/131330/1402897, et VangS § 25 lg 1 teises lauses sätestatud täiendavad tingimused pikaajalistele kokkusaamistele faktilise abikaasaga ei piira PS §-s 26 sätestatud kinnipeetava õigust eraelule ebaproportsionaalselt.3
19.Kohus selgitab, et pikaajalise kokkusaamise eesmärk on võimaldada kinnipeetaval ja kokkusaajal kooselamist perekonnaliikmega selleks ettenähtud ruumis, kus kokkusaajatel on võimalik suhelda, süüa ning magada. Pikaajaliste kokkusaamiste eesmärk on perekondlike suhete hoidmine, kuid mitte juhusuhte hoidmine isiku vanglas viibimise ajal tema füüsilise rahuldamise eesmärgil. Kohus märgib, et vanglateenistusel peab olema võimalik veenduda selles, et pikaajalisi kokkusaamisi kasutatakse eesmärgipäraselt ning kinnipeetaval ja tema faktilisel abikaasal on olnud tahe siduda end üheks perekonnaks. Abielulises kooselus olevate isikute puhul väljendub vastav tahe abielu sõlmimise fakti kaudu. Mitteabielulises kooselus olevate isikute puhul on vastava tahte tuvastamine keerulisem. Seetõttu on seadusega fikseeritud formaalsed tingimused, mille täitmisel loetakse kinnipeetava ja tema faktilise abikaasa perekondlik suhe VangS § 25 lg-e 1 mõttes tuvastatuks. Vastavast eesmärgist lähtuvalt on pikaajalised kokkusaamised ette nähtud vaid seaduses nimetatud isikutele, kellel on kinnipeetavaga teatud perekondlik side.
20.Kaebaja arvas, et 11.08.2016. a sõlmitud kooseluleping on võrdväärne sõlmitud abieluga, mistõttu oleks vastustaja pidanud võimaldama talle pikaajalisi kokkusaamisi elukaaslasega.
20.1.Kohus kaebajaga ei nõustu. Esmalt peab kohus märkima, et kaebaja poolt viidatud Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi 10.04.2018. a määrusest nr 5-17-42 ei tulene, et sõlmitud kooseluleping oleks kuulunud põhiseaduse § 26 sätestatud perekonnaelu õiguse kaitsealasse.4 Tulenevalt nimetatud lahendist kooseluseaduse alusel sõlmitud kooselulepingud on hõlmatud eraelu puutumatuse õiguse kaitsealaga, mis aga ei ole võrdsustatav perekonnaeluga. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on ka leidnud, kui de facto suhe on stabiilne, siis on tegemist perekonnaeluga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse
konventsiooni (EIÕK) art 8 tähenduses. 5 Teises asjas leidis EIK, et samasooliste isikute kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega, kuulub perekonnaelu kaitsealasse samamoodi nagu samalaadses olukorras oleva erinevast soost paari kooselu.6 Sellest tulenevalt kuuluvad perekonnaelu õiguse kaitsealasse vaid püsivad faktilised partnerlused.
20.2.Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve kolleegium on leidnud, et alates 01.01.2016. a jõustunud kooseluseadus, mis reguleerib samast või erinevast soost paaride kooselulepingu sõlmimise korda, lepingu üldisi õiguslikke tagajärgi ja lepingu lõppemist, on Eesti õiguskorra osa ning seda tuleb kohaldada koostoimes teiste kehtivate õigusaktidega. 7 Kohus märgib, et Eestis on erisooliste paaride ametlik perekonnaseis endiselt defineeritav abielus olemise/mitteolemise fakti kaudu. Abielu sõlmimisel otsustatakse ennast teadlikult üheks perekonnaks siduda. Vastava otsuse tõsidust näitab asjaolu, et sellega kaasnevad mitmed õigused ja kohustused, mida abikaasad on ühiselt valmis kandma. Faktiline abilelu, mis on kinnitatud ka sõlmitud kooselulepinguga, ei ole samastatav abieluga. Alates 01.01.2016. a kehtima hakanud kooseluseadus (KooS) näeb ette kahele teovõimelisele täisealisele isikule võimaluse olenemata soost sõlmida omavahel notariaalselt tõestatud vormis kooseluleping. Registreeritud ega registreerimata faktilist kooselu ei võrdsustata abieluga. Erinevalt kooselust on abielu sõlmimiseks nõutav ooteaeg, abielu sõlmimist saavad lisaks notarile kinnitada ka perekonnaseisuametnikud ja vaimulikud, abieluga kaasnevad automaatselt ulatuslikud õiguslikud tagajärjed, millest olulisemaid (näiteks ülalpidamiskohustus abielu kestel) ei ole võimalik ka kokkuleppel välistada, samuti laiemad õigused pärimisel (õigus pärida ka pärandaja laste kõrval ning õigus sundosale), õigus lapsendada ühiselt lapsi ja ülalpidamiskohustus abielu lõppemise järgselt. Registreeritud kooselu puhul sõltub vastastikuste õiguste ja kohustuste maht sellest, milles elukaaslased kooselulepingus kokku on leppinud.8
20.3.Seega, abielu sõlmimise peamiseks eesmärgiks on püsivate perekondlike suhete loomine, seevastu registreeritud vabaabielu eesmärgiks on pigem kooselus olevate isikute õiguslikult kindlustamine. Samas on üldteada, et reeglina on abielu püsiva kooselu tulemus. Ametlikult registreerimata kooselu, räägib pigem selle kasuks, et isikud ei ole veel valmis või suhte ebapüsivuse tõttu ei soovi luua perekonda ja kanda vastavaid kohustusi (va samasoolised paarid, kuna nemad ei saa sõlmida abielu). Välistatud ei ole abielu sõlmimata jätmine ka teistel põhjustel. Sellest tulenevalt leiab kohus, et registreeritud vabaabielust saab rääkida kui partnerlusest ja partnerite vahel kokkulepitud õiguslikest tagatistest. Vabaabielus olevatest isikutest kui perekonnast on võimalik kohtu arvates rääkida vaid siis, kui registreeritud või mitte registreeritud kooselust kujunes püsiv suhe, mille tekkimist ei saa eeldada pelgalt kooselu lepingu sõlmimisel. Ainuke fakt, et isikud on sõlminud kooselulepingu, ei kinnita veel perekondlike suhete loomist VangS § 25 lg-e 1 tähenduses. Järelikult, võttes arvesse pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega kaasnevaid kõrgendatuid riske vangla julgeolekule, aga samuti seda, et kinnipeetaval (erisoolistel paaridel) on võimalus sõlmida abielu ka vanglas, ei esine kohtu arvates tungivat vajadust kohelda kooselulepingu sõlminud kinnipeetavaid teisiti, kui seda näeb ette VangS § 25 lg-e 1 teine lause.
20.4.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kaebajal 11.08.2016. a sõlmitud kooseluleping ei ole võrdväärne sõlmitud abieluga ehk kooselulepingus kirja pandud elukaaslane ei kuulu VangS § 25 lg-e 1 esimeses lauses määratletud kokkusaajate ringi. Kohus ei pea antud juhul
EIKo Schalk ja Kopf vs. Austria, nr 30141/04 p-d.92-95. EIKo Pajić vs. Horvaatia, nr 68453/13, p 64.
asjassepuutuvaks seda, kas on tehtud kanne sõlmitud kooselulepingu kohta rahvastikuregistrisse või mitte. Kohus leiab, et isegi kande olemasolu korral ei oleks kooseluleping eelpoolnimetatud põhjustel võrdväärne abielu sõlmimisega. Kohus rõhutab, et haldusasja materjalide kohaselt puudusid kaebajal takistused sõlmida vanglas viibimise ajal ametlik abielu ja taotleda sellel alusel pikaajalise kokkusaamise võimaldamist, mistõttu on alusetu kaebaja väide selle kohta, et vaidlusalused otsused tõid endaga kaasa tema perekonnaelu purunemise. Lisaks eelpoolnimetatule oli kaebajal võimalus hoida kontakte elukaaslasega lühiajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefonikõnede kaudu.
20.5.Kohus märgib, et esitatud kaebuses ei ole kaebaja väitnud ega vaielnud selle üle, et enne karistuse kandmise algust oli tal kahe aasta jooksul väldanud kooselu elukaaslasega. Kaebuse punktist 3.7 on näha, et kooselu kestis kaebajal alates 2014. a. Kohus tuvastas, et kaebaja oli kinni peetud 14.04.2014. a ja vahistatud 16.04.2014. a. Seega kaebajal ei olnud täidetud VangS § 25 lg-e 1 teises lauses pikaajalise kokkusaamise saamiseks sätestatuid eeldusi. Isegi juhul, kui kaebaja ekslikult märkis kooselu alustamise 2014. a ja tegelikult kooselu faktilise abikaasaga algas 2012. a, ei ole selline faktiline asjaolu kinnitatud vastavate tõenditega. Kohus nõustub vastustajaga, et kooselulepingus fikseeritud kooselu algus on kirja pandud kaebaja sõnade järgi, mistõttu ei ole see aluseks võetav kooselu alustamise tõendina. Kooselulepingust on näha, et kaebaja ja tema elukaaslase rahvastikuregistrijärgsed elukoha aadressid on erinevad, mis pigem viitab sellele, et enne vangistust ei olnud kaebajal ühist majapidamist elukaaslasega.
20.6.Kuna kooselulepingu sõlmimine ei ole võrdväärne abielu sõlmimisega VangS § 25 lg-s 1 nimetatud tähenduses ja kaebajal ei esinenud enne 2014. a väldanud kaheaastast kooselu elukaaslasega, siis vastustaja haldusaktid (02.03.2017. a otsus nr 6-7/4247-2; 03.02.2017. a otsus nr 6-7/595-2; 19.04.2017. a otsus nr 6-7/10742-2 ja 21.07.2017. a otsus nr 6-7/22169-2, aga samuti 21.03.2017. a vaideotsus nr 6-12/52-2), millega ta jättis VangS § 25 lg-e 1 alusel kaebaja taotlused pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks elukaaslasega rahuldamata, on õiguspärased.
20.7.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.
21.Menetluskulud. Kuna kaebus jäi rahuldamata ja vastustaja ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, jätab kohus menetluskulud vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 11 poolte endi kanda.