Maksuõigus › Maksuotsused

3-16-1973 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

XX palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses vastutusotsus tühistada.

1) Jääb arusaamatuks, millistest tõenditest maksuhaldur vastutusotsuse koostamisel lähtus. Kõiki maksuotsuse aluseks olnud tõendeid (nt arveid, töötajate selgitusi, pangakonto väljavõtteid) ei ole vastutusmenetlusse üle võetud, seega on suur osa tõenditest jäänud vastutusmenetluses sisuliselt hindamata. Vastutusotsus tuleb tühistada ainuüksi motiveerimispuuduste ja oluliste tõendite hindamata jätmise tõttu. 2) Vaidlus puudub selles, et armatuur soetati AS Narva Elektrijaamad Auvere objektile. RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ esindaja OO on kinnitanud armatuuri müüki DFSR Ehitus OÜ-le ning seda, et töötajad viisid armatuuri kohale ja tema ütles töötajatele, kuhu 2(11)

3-16-1973 sõita. OO teadis elektrijaama objekti. Muus osas on OO ütlused ennast kõigest distantseerivad ega lähe kokku teiste kogutud tõenditega. On usutav, et OO andis MTA-le valeütlusi. Maksuhaldur oleks pidanud aru saama, et OO on seletused andnud pahatahtlikult, mistõttu nendele ei oleks tohtinud anda nii suurt kaalu. XX ja YY on kinnitanud, et kaup soetati OO-ga seotud ettevõttelt. 3) Auvere objektil, mille eest vastutas kaebaja, ei osutanud RP Printing OÜ või Commercial Services OÜ alltöövõttu ega tööjõurenti. Alltöövõtt ja tööjõurent on seotud Vaino ja Pikaripoe viaduktide ning Pärnu mnt 271/273 objektiga, mille eest vastutas YY. Eeltoodule vaatamata on kaebaja veendunud, et alltöövõtu ja tööjõurendiga seotud arved on korrektsed ning vastupidine ei ole tõendatud. YY on kaebajale kinnitanud, et arved vastavad tegelikkusele. DFSR Ehitus OÜ tasus kõigile töötajatele pangaülekandega, mida on kinnitanud maksuhaldurile seletusi andnud DFSR Ehitus OÜ töötajad. Seega on DFSR Ehitus OÜ pangakonto väljavõttelt tuvastatavad kõik ettevõttes töötanud isikud. Maksuhaldurile seletusi andnud DFSR Ehitus OÜ töötajad kinnitasid töötamist just Auvere objektil ning ainult DD kinnitas, et töötas lisaks Vainu ja Pikaripoe viadukti ehitustel. Eelnev sobitub DFSR Ehitus OÜ juhatuse liikmete selgitatuga, et Auvere objektil töötasid vaid DFSR Ehitus OÜ enda töötajad ning Vainu ja Pikaripoe viadukti ehitusel töötasid nii DFSR Ehitus OÜ töötajad kui ka alltöövõtu korras PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ töötajad ning Pärnu mnt objektil vaid PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ töötajad. Ka Eurobetoon OÜ esindaja on kinnitanud, et ostis alltöövõtu korras teenust DFSR Ehitus OÜ-lt. Kuna ükski maksuhaldurile seletusi andnud DFSR Ehitus OÜ töötaja ei kinnitanud töötamist Pärnu mnt 271/273 objektil, viitavad tõendid sellele, et äriühing rentis töötajaid just OO ettevõttelt ning viimase esitatud arved vastavad tegelikkusele. Arvestades viaduktide objekti mahtusid, ei saanud DFSR Ehitus OÜ läbi ajada vaid oma töötajatega. 4) Kuna vaidlusalused arved kajastavad tegelikult toimunud tehinguid, on väljamaksed ettevõtlusega seotud kulu, mille tulumaksuga maksustamine ei ole põhjendatud. Isegi kui peab paika maksuhalduri väide, et teenus ja kaup saadi kolmandatelt isikutelt, on selge, et selle eest on neile isikutele tasutud. Kui RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le väljamakseid ei tehtud, ei saa olematut väljamakset maksustada tulumaksuga. 5) XX ja YY tegevus ja vastutus oli objektide kaupa ära jaotatud. Töövõtuga seotud detailid Vaino ja Pikaripoe viaduktidel ning Pärnu mnt 271/273 objektil olid YY mõjusfääris ja kaebaja olid neist teadlik vaid üldjoontes. Kaebaja sai ülevaate nendel objektidel toimuvast eelkõige YY selgitustest, kes kinnitas, et arved on korrektsed. Kuna vaidlust pole selles, et tööd nimetatud objektidel tehti, puudus kaebajal alus kahelda arvete tõele vastavuses. Seetõttu käitus kaebaja RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le väljamaksete tegemisel heas usus, tasudes teenuse osutamise eest esitatud arved. Isegi kui oletada, et alltöövõtu arved ei vasta tõele, ei olnud kaebaja sellest teadlik ning tal ei olnud võimalik kaitsta end teise juhatuse liikme tegevuse eest. Seega ei ole kaebaja käitunud raskelt hooletult ega tahtlikult ning maksusumma sissenõudmine on aegunud.

Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Tõendid kogumis kinnitavad kaebaja teadmist asjaolust, et RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ ei müünud DFSR Ehitus OÜ-le kaupu ja teenuseid, seega oli kaebaja süü vormiks tahtlus ja maksusumma sissenõudmine ei ole aegunud. Kaebaja kinnitas 19.02.2016 seletuses, et oli kursis kõikidel objektidel toimuvaga. Maksumenetluse ajal 06.06.2013 antud seletuses kinnitas kaebaja, et YY koostas küll müügiarved, kuid arveid allkirjastasid mõlemad juhatuse liikmed, väljamakseid alltöövõtjatele aga tegi peamiselt kaebaja. DFSR Ehitus OÜ raamatupidamises on kajastatud RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ nimel väljastatud arveid nii armatuuri soetuse kui ka ehitustööde teostamise kohta, seega pidi 3(11)

3-16-1973 kaebaja isiklikult suhtlema mõlema äriühingu esindajaga. Need arved olid ja on DFSR Ehitus OÜ kontrollitoimikus olemas ning maksuotsuses on arvetega seonduvat ka analüüsitud. Kaebaja suhtles oma seletuse kohaselt vaidlusaluste tehingutega seonduvalt üksnes OO-ga. OO ei kinnita tehingute toimumist DFSR Ehitus OÜ-ga, kasutades väljendit „vist müüsin teenuseid ja ehitusmaterjale“. Väidetavalt müüdud kaupadena nimetas OO sanitaartehnilisi kaupu, s.h kanalisatsioonitorusid ning seoses kauba kättetoimetamisega mainis kaupade hulgas ka armatuuri. 2) Kontakti loomist RP Printing OÜ-ga kirjeldab kaebaja 11.06.2013 seletuses selliselt, et kohtus OO-ga Auvere objektil, kus viimane pakkus müüa muuhulgas armatuuri. Kohtumise käigus vahetati telefoninumbreid ja seejärel helistas kaebaja OO-le ning lepiti kokku kohtumine, mille käigus tegi kaebuse esitaja suulise tellimuse. Armatuuri soetati novembris ja hiljemgi ning RP Printing OÜ pakkus armatuuri koos kohaletoomisega. Üleandmise-vastuvõtu akte ei vormistatud, küll aga allkirjastati leping ning kõik tasumised toimusid sularahas. YY seletuse kohaselt leidis kontakti OO-ga XX ja eeldades, et viimane kontrollis ka OO volitusi, tema seda enam ei teinud. YY kinnitusel töötasid Vainu ja Pikaripoe objektidel RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ töötajad, keda tema ei tea, kuid kellega igapäevaselt suhtles OO. YY väitel tema ei tea, millises mahus OO firma töötajad töid teostasid. OO seevastu ei osanud DFSR Ehitus OÜ esindajat nimetada ning kinnitas, et tema Auvere ega ühelgi teisel objektil ei käinud. Seetõttu ei saa kaebaja seletusi pidada usaldusväärseks. 3) Ei saa välistada, et äriühingust müüja, kes soovib varjata oma käivet, võib maksumenetluses eitada tehingute toimumist. Selles asjas on aga OO sisuliselt eitanud RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ majandustegevust tervikuna. Vastustaja ei näe põhjust, miks pidanuks äriühingud, kes soovisid vältida maksukohustuse tekkimist, näitama end selles maksumenetluses tervikuna mittetegutsevate äriühingutena. Lisaks on OO seletused kooskõlas maksuhalduri tuvastatud asjaoluga, et RP Printing OÜ-l ja Commercial Services OÜ-l puudusid töötajad. 4) Maksuhaldur võrdles vaideotsuses DFSR Ehitus OÜ TSD-de andmeid äriühingu pangakontolt nähtuvate töötasu väljamaksetega. Ajavahemikul november 2012 kuni märts 2013 ei ole kõigile töötajatele pangakontode kaudu väljamakseid tehtud. Samas on töötajatele tehtud väljamakseid, mis ei kajastu TSD-del. Kuna maksuhalduril ei õnnestunud küsitleda kõiki DFSR Ehitus OÜ töötajaid, kellele äriühing deklareeris töötasu väljamakseid, ning arvestades seda, et kinnitust ei leidnud kaebaja väide, nagu oleks kõikidele töötajatele töötasu väljamakseid tehtud pangakonto kaudu, on kasutu kaebuse esitaja arutlus teemal, nagu olnuks maksuhalduril võimalik tuvastada, kes DFSR Ehitus OÜ töötajatest ja millisel objektil töötas ning teha sellest järeldused DFSR Ehitus OÜ võimekuse kohta teostada vaidlusalustel arvetel kajastatud tööd oma töötajatega. Pigem nähtub, et sularaha, mille kaebaja ja YY DFSR Ehitus OÜ arvelduskontolt välja võtsid, ei kasutatud mitte RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le tasumiseks, vaid oma töötajatele töötasu maksmiseks. Pangakontolt nähtuvad töötasu väljamaksed on kohati sedavõrd väikesed, et tekib põhjendatud kahtlus nende vastavuses tegelikult makstud töötasule. Kuna sularaha väljamakseid tegi valdavalt kaebaja, siis oli ta ühtlasi teadlik sularaha tegelikust kasutamisest. 5) Tulumaksu määramine ei ole põhjendamatu olukorras, kus maksuhaldur ei sea kahtluse alla kauba olemasolu. Maksuhaldur on maksustanud tulumaksuga üksnes kauba maksustatavale väärtusele lisatud käibemaksu osa. Kuna RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ poolt armatuuri tarnimine ei leidnud tõendamist ning tegelikku kauba tarnijat ei õnnestunud kindlaks teha, siis on alust arvata, et tegelikul müüjal puudus õigus käibemaksu lisamiseks ning käibemaksu puudutavas osas ei ole kulu seotud DFSR Ehitus OÜ ettevõtlusega. Kuna ehitustöid Vainu ja Pikaripoe objektil teostasid ilmselt DFSR Ehitus OÜ 4(11)

3-16-1973 enda töötajad, siis on teenuse osas kogu väljamakse maksustamine tulumaksuga põhjendatud. Kuna maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud teenuse olemasolu, kuid ei ole suutnud tuvastada teenust osutanud isikut objektil Pärnu mnt 271/273, siis on põhjendatult kogu väljamakse maksutatud tulumaksuga. 6) Eitamata võimalust juhatuse liikmete vaheliseks tööjaotuseks, ei kehti see nende ülesannete osas, mis on juhatuse liikme seadusest tulenevateks kohustusteks. MKS § 8 lg-st 1 tulenevalt ei saa juhatuse liikme kohustust delegeerida teisele juhatuse liikmele.

Tallinna Halduskohus jättis 05.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. MKS § 40 lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Sama paragrahvi 5. lõikest tuleneb, et vastutusotsuse võib teha maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul ning juriidilise isiku juhatuse liikmele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS § 130 lg 1 p-s 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. MKS § 96 lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud. MKS § 32 kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Kohtupraktika järgi on juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel järgmised: 1) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; 2) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-37-13, p 12; 3-3-1-17-13, p-d 11–16; 3-3-1-23-12, p-d 10–11, 14 ja 20; 3-3-1-41-05, p-d 12, 13 ja 15). 2) Kaebajalt nõutakse sisse DFSR Ehitus OÜ maksuvõlga, mille tasumiseks kohustati äriühingut 19.02.2015 maksuotsusega. Seisukohta, et OÜ-d RP Printing ja Commercial Services ei osutanud DFSR Ehitus OÜ-le arvetel näidatud teenuseid ega müünud kaupu, on maksuhaldur maksuotsuses ja vastutusotsuses põhjendanud järgmiste asjaoludega: 1) väidetavatel müüjatel ei olnud reaalset majandustegevust (sh puudus töötajaskond, seaduslik esindaja OO ei suutnud usaldusväärselt selgitada, milles seisnes nende äriühingute majandustegevus ega mäletanud, kas äriühingud müüsid kaupa või osutasid teenust DFSR Ehitus OÜ-le); 2) DFSR Ehitus OÜ ega kaebaja ei ole esitanud usutavat selgitust nende äriühingutega suhete loomise ega tehingute asjaolude kohta; 3) ükski tehinguosalistest ei suutnud esitada andmeid selle kohta, kes objektidel reaalselt töötasid; 4) RP Printing OÜ-ga vormistatud tehing oli majanduslikult ebamõistlik, kuna DFSR Ehitus OÜ soetas RP Printing OÜ-lt tööjõurenti oluliselt suuremas mahus ja maksumusega, kui ise tellijale Eurobetoon OÜle võõrandas; 5) DFSR Ehitus OÜ poolt tellijale Nordecon Betoon OÜ-le esitatud teostatud tööde mahud ei ühti OÜ Commercial Services poolt teostatud tööde mahuga; 6) kauba tarnete kohta on esitatud üksnes arved ning ükski tehinguosalistest ei osanud usaldusväärselt selgitada, kuidas toimus kauba tellimine, kohaletoomine ja üleandmise vormistamine; 5) tehingute eest tasumine toimus sularahas. Need asjaolud koosmõjus õigustavad kahtlust, et tehinguid DFSR Ehitus OÜ ning OÜ-de RP Printing ja Commercial Services vahel 5(11)

3-16-1973 tegelikkuses ei toimunud ning DFSR Ehitus OÜ oli sellest teadlik. Kaebaja ei ole esitanud mistahes andmeid, mille alusel oleks tuvastatav OÜ-de RP Printing ja Commercial Services poolt teenuste tegelik osutamine ja kauba müük DFSR Ehitus OÜ-le. 3) Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et kaebaja rikkus DFSR Ehitus OÜ juhatuse liikmena teadlikult MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust korraldada äriühingu maksuarvestust nõuetekohaselt. Selle tulemusena arvestati DFSR Ehitus OÜ KMD-de esitamisel sisendkäibemaksu selleks kõlbmatute arvete alusel. Sisendkäibemaksu deklareerimine ja mahaarvamine arvete alusel, millel kajastatud tehingute mittetoimumisest pidi käibemaksuarvestuse eest vastutav isik olema teadlik, on oma iseloomult tahtlik rikkumine. Vastutusotsuse p-s 5.2 toodud hinnang XX süü vormile on õige. Nõustuda saab ka järeldusega, et DFSR Ehitus OÜ maksuvõla tekkimine oli põhjuslikus seoses kaebaja tahtliku tegevusega fiktiivsete arvete kasutamisel raamatupidamisarvestuses. XX kui DFSR Ehitus OÜ juhatuse liikme MKS § 40 lg-st 1 tulenevat vastutust äriühingu maksuvõla eest ei saa mõjutada juhatuse liikmete omavahelised kokkulepped. Kuna kaebaja väited ühtivad vaidemenetluses esitatud väidetega, maksuhaldur on neile vaideotsuses põhjalikult vastanud ning kohus nõustub maksuhalduri argumentatsiooniga, ei ole HKMS § 165 lg 2 kohaselt vaja neid põhjendusi korrata. 4) Täidetud on ka kõik muud tingimused XX suhtes vastutusotsuse tegemiseks. MTA 19.02.2015 maksuotsus on kehtiv haldusakt. Maksuvõla sundtäitmine ei ole aegunud (MKS § 132) ja seda ei ole kustutatud (MKS § 114). DFSR Ehitus OÜ õigusvõime ei ole lõppenud. Maksuvõlg on tekkinud perioodil, kui XX oli äriühingu juhatuse liige. Vastutusotsuse tegemise hetkeks ei olnud möödunud tahtliku rikkumise puhul arvesse võetav viieaastane maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1). Maksuhaldur on püüdnud maksuvõlga sisse nõuda DFSR Ehitus OÜ-lt, kuid see pole rohkem kui kolme kuu jooksul tulemusi andnud ja äriühing on sisuliselt maksejõuetu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-1973 4) Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja väiteid, mis puudutavad tulumaksu määramist. Kuna RP Printing OÜ ja Commercial Services OÜ arved kajastavad tegelikult toimunud tehinguid, on nende alusel tehtud väljamaksed DFSR Ehitus OÜ ettevõtlusega seotud kulu, mille tulumaksuga maksustamine ei ole põhjendatud. Kui aga peab paika maksuhalduri väide, et teenus ja kaup saadi kolmandatelt isikutelt, on selge, et kauba ja teenuse eest on kolmandatele isikutele ja oma töötajatele tasutud. Kui RP Printing OÜ-le ja Commercial Services OÜ-le tegelikult väljamakseid ei tehtud, ei saa olematut väljamakset maksustada tulumaksuga, sest sellised arved on formaalsed dokumendid, mille alusel raha ei liikunud. 5) Juhatuse liikmete tööjaotuse tõttu ei olnud XX teadlik Vainu ja Pikaripoe ning Pärnu mnt 271/273 objekte puudutavate arvete fiktiivsusest. See on eluliselt usutav, sest kaebaja mõjusfääris olnud Auvere objekt oli kõige suurem ja kunstlik alltöövõtu vormistamine oleks sellel objektil olnud kõige lihtsam, ometi seda ei tehtud. Juhatuse liikmete vahelise tööjaotuse tõttu ei saa eeldada, et kaebaja oli kursis kõigi YY mõjusfääri jäänud objektide detailidega. Kaebaja usaldas teiselt juhatuse liikmelt saadud teavet. Kuna kaebaja ei käitunud tahtlikult, on maksusumma sissenõudmine aegunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-1973 vastutusotsuse p-d 1 ja 4). Seega on mõistlikult arusaadav, et maksuhaldur lähtus vastutusotsuse tegemisel asjaolude ja tõendite kogumist, mis hõlmas ka 19.02.2015 maksuotsuse aluseks olevaid tõendeid. Kaebajal on õigus, et 12.07.2016 üleandmisevastuvõtmise aktiga (tl 10) ei andnud maksuhalduri ametnik kaebajale üle kõiki vastutusotsuse aluseks olnud dokumente, vaid esitas need alles 03.08.2016 pärast korduvaid päringuid. Ringkonnakohtu hinnangul ei viinud see eksimus aga ebaõige otsuse tegemiseni (haldusmenetluse seaduse § 58). Tõendite hilisem esitamine ei saanud rikkuda kaebaja õigust olla vastutusmenetluses ära kuulatud, sest kaebaja esitas vastutusotsuse projekti kohta arvamuse, kuid taotles maksuhaldurilt kogutud tõendite üleandmist alles pärast vastutusotsuse saamist. Lisaks ei piira kohtumenetluse normid vaidluse lahendamisel hindamisele tulevaid tõendeid üksnes haldusmenetluses kogutud tõenditega ja maksuhaldur on vaba tõendama maksuotsuse asjaolusid kohtumenetluses uute tõenditega tingimusel, et tõendid esitatakse õigel ajal (vt Riigikohtu 08.11.2017 otsus nr 3-12-1360, p 17.2). Seega saab asja lahendamisel lähtuda tõenditest, mille MTA esitas kohtu nõudmisel 07.11.2016 vastuse lisana (vt tl 70–71).

3-16-1973 Samasuguseid üldsõnalisi seletusi andis OO ka maksumenetluses (vt MTA 07.11.2016 vastuse lisa 65). Lisaks on maksuhaldur tuvastanud, et OO väide, et alltöövõtja töötajaid kutsus objektile Eurobetoon OÜ, on vastuolus Pärnu mnt 271/273 objekti töödejuhatajate AA ja VV seletustega, kelle teadmise järgi töötasid objektil DM Alliance OÜ töötajad ning kes ei teadnud midagi OO-st ega temaga seotud äriühingutest.

3-16-1973 Tõendamiskoormus maksuhalduri põhjendatud kahtluse ümber lükkamisel on kaebajal (MKS § 150), kes ei ole aga selle kohta mingeid tõendeid esitanud.

3-16-1973 ja ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tegemine oli kaebaja kontrolli all. Maksuhalduri tuvastatud ebaõigete andmete deklareerimine ja väljamaksete tegemine puudutab ka Auvere objekti, mis oli otseselt kaebaja kontrolli all. Kaebaja kirjeldas maksuhaldurile kontakti loomist ja isiklikku suhtlemist PR Printing OÜ ja Commercial Services OÜ esindaja OO-ga ning need kontaktid ei piirdunud XXi sõnul vaid Auvere objektiga. Seega ei saanud kaebajale olla teadmata, et tegelikult DFSR Ehitus OÜ nimetatud äriühingutega tehinguid ei teinud, ometi kajastati kaebaja osalusel nende äriühingute arveid DFSR Ehitus OÜ raamatupidamisarvestuses. Asjaoludest tulenevalt pidi kaebaja mõistma, et rikub sellega tema juhitava äriühingu käibe- ja tulumaksu deklareerimise ja tasumise kohustust, ning sellist kohustuste rikkumist äriühingule maksueelise saamise eesmärgil ka soovima. Kuna kaebaja süü vormiks on tahtlus, ei ole maksu sissenõudmine kaebajalt aegunud, nagu halduskohus õigesti selgitas.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.