K.L. kaebus Maanteeameti 22.08.2017 vaide tagastamise otsuse nr 2-3/17-00135/492 tühistamiseks ning Maanteeameti kohustamiseks kaebaja 14.08.2017 taotluse läbivaatamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – K.L., esindaja Eva Panksepp Vastustaja – Maanteeamet, esindaja Mariliis Toom
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Maanteeameti 22.08.2017 vaide tagastamise otsus nr 2-3/17-00135/492 ning kohustada Maanteeametit kaebaja 14.08.2017 taotluse läbivaatamiseks.
3.Mõista välja Maanteeametilt K.L. kasuks menetluskulu 164 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 23.05.2018 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.K.L. esitas 24.04.2017 Maanteeametile avalduse, milles taotles ehitusseadustiku (EhS) § 99 lg-s 3 sätestatud kooskõlastust riigimaanteelt nr 69 Võru-Kuigatsi-Tõrva 4,63ndalt kilomeetrilt Järvere külas Linnu kinnistu mahasõidu ehitamiseks, et pääseda avalikult teelt oma kinnistule.
2.Maanteeamet jättis 23.05.2017 kirjaga nr 15-2/17-00014/290 K.L. taotluse rahuldamata.
3.K.L. esitas 14.08.2017 Maanteeametile uue avalduse, milles taotles taas mahasõidu võimaldamist riigiteelt nr 69 juurdepääsuks Linnu kinnistule ning alternatiivselt riigiteega nr 69 paralleelselt kulgeva kogujatee kavandamist, millelt võimaldada mahasõit Linnu kinnistule pääsemiseks.
4.Maanteeamet tõlgendas K.L. 14.08.2017 pöördumist vaidena ning tagastas vaide 22.08.2017 kirjaga nr 2-3/17-00135/492 vaidetähtaja ületamise tõttu.
5.K.L. esitas 20.09.2017 kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles palus kohtul tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti 22.08.2017 toiming, millega loeti kaebaja 14.08.2017 taotlus vaideks, ja tühistada 22.08.2017 vaide tagastamise otsus nr 2-3/17-00135/492. Lisaks palus kaebaja kohtul kohustada Maanteeametit kaebaja 14.08.2017 taotlust menetlusse võtma ja sisuliselt lahendama.
6.Tallinna Halduskohus võttis kaebuse menetlusse Maanteeameti 22.08.2017 otsuse nr 2-3/17-00135/492 tühistamise ja 14.08.2017 taotluse läbivaatamiseks kohustamise nõuetes ning tunnistas asjas vastustajaks Maanteeameti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja taotleb Maanteeameti 22.08.2017 otsuse nr 2-3/17-00135/492 tühistamist ja taotluse läbivaatamiseks kohustamist järgmistel põhjustel. 1) Kaebaja ei esitanud 14.08.2017 vastustajale vaiet, vaid uue täiendatud taotluse eesmärgiga, et vastustaja seda menetleks ja muudaks oma 23.05.2017 otsust. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta luges kaebaja 14.08.2017 taotluse vaideks olukorras, kus kaebaja selgitas taotluses selle teistkordset esitamist ja kinnitas 23.05.2017 otsuse mittevaidlustamist. Vastustaja pidi kaebaja taotlusega tutvudes mõistma, et kaebaja esitas uue põhjendatud taotluse, mida oli täiendanud uute asjaoludega ja millesse lisanud alternatiivse taotluse. Vastustaja toimis vastupidiselt kaebaja selgelt väljendatud tahteavaldusele. Arusaamatuste vältimiseks oleks vastustaja pidanud kaebajaga ühendust võtma ja selgitama välja tema tegeliku tahte. 2) Kui haldusorgan ei alusta menetluse läbiviimist vastavale kohustusele vaatamata, on tegemist tegevusetusega. Seadus ei keela esitada haldusorganile mitu taotlust. Samuti on isikul õigus oma taotlust muuta, mida sõltuvalt muudatuse ulatusest tuleb lugeda kas muudetud või uueks taotluseks isegi juhul, kui taotleja ei ole vastavat soovi selgesõnaliselt väljendanud. 3) Antud juhul esitas kaebaja uue taotluse põhjusel, et asjas ilmnesid uued asjaolud. Vastavalt vastustaja 23.05.2017 haldusaktis tehtud ettepanekule pöördus kaebaja naaberkinnistu omaniku poole palvega seada tema kinnistule teeservituut, kuid viimane keeldus oma kinnistu koormamisest kaebaja kasuks. Veel sai kaebajale naaberkinnistu omaniku poolt esitatud pretensiooni kaudu teatavaks, et tema ja Sireli kinnistu vahetus läheduses on juba olemas 6 mahasõitu 400 meetri kohta vahedega 22-126 m. Eeltoodu tähendab, et juba olemasolevate mahasõitude vahed on alla 150 m ning vastustajal on sellest tulenevalt kohustus otsustada, kas piirata selles piirkonnas sõidukiirust või rajada kogujatee.
2(7)
8.Maanteeamet palub jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja väidab, et 14.08.2017 esitatud taotluse eesmärgiks oli Maanteeameti varasema otsuse muutmine. Kuna kaebaja ei toonud välja sisulisi ning majandus- ja taristuministri 05.08.2015 määruse nr 106 „Tee projekteerimise normid“ lisas „Maanteede projekteerimine“ (määruse nr 106 lisa) sätestatut teisiti tõlgendada võimaldavaid asjaolusid, siis käsitles vastustaja seda vaidena. Riigikohus on 04.04.2003 otsuse nr 3-3-1-32-03 p-s 16 rõhutanud, et avaldust tuleb käsitada vaidena ka siis, kui selles ei ole selgesõnaliselt formuleeritud taotlus haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kuid avalduse sisust selgub siiski, et avaldaja tahe on sellele suunatud. 2) Kaebaja ei selgitanud, et tegemist on taotluse uuesti esitamisega. Vastustaja möönab, et tegeliku tahte väljaselgitamisel on oluline taotluse sõnastus ning tegeliku tahte vastavust taotluses otsesõnu väljatoodud taotlustele tuleks eeldada. Kui aga kaasuse asjaoludest ja erinevate faktorite kooshindamisest nähtub, et tegelikult taotletakse taotluses märgitust teist eesmärki, tuleks lähtuda taotleja tegelikust tahtest ja eesmärgist. Vastustaja lähtus taotluse lahendamisel sisulistest asjaoludest ja tegi menetlusökonoomika põhimõttega kooskõlas oleva otsuse, et kaebaja taotlus on vaie. Vaidlustatud otsuses on põhjendatud, et kaebaja taotlust käsitletakse vaidena, kuna sellega taotleti juurdepääsu Linnu kinnistule samast asukohast (riigitee nr 69 km 4,63). Kaebaja on 14.08.2017 taotluses küll märkinud, et ta ei ole vaidlustanud Maanteeameti 23.05.2017 otsust, kuid on selles siiski välja toonud vastuväited Maanteeameti 23.05.2017 otsuses esitatud seisukohtadele (sh määruse nr 106 lisa punkti 5.2.1 kohaldamise ja AÕS § 156 lg 1 tõlgendamise osas). Seega on kaebaja 14.08.2017 taotluses sisuliselt vaielnud vastu Maanteeameti 23.05.2017 otsuses esitatud seisukohtadele. 3) Kui vaatamata avalduse sisule oleks võimalik vaide esitamise tähtajast mööda vaadata ning esitada uus taotlus, ei täidaks tähtaja määramine oma eesmärki ning haldusorgan oleks kohustatud igal ajal oma otsuseid uuesti hindama ja üle vaatama. Kaebaja 14.08.2017 taotluse lugemisega vaideks on Maanteeamet tegutsenud lähtuvalt vaidemenetlusele kohalduvatest nõuetest, sh kehtivatest tähtaegadest, ning tagastanud vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 3 alusel. Kuna vaide esitamise tähtaeg on mööda lastud, ei ole Maanteeamet kohustatud menetlust läbi viima, mistõttu ei ole tegemist tegevusetusega HMS § 72 lg 3 mõttes. 4) Kaebaja ei ole taotlenud menetluse uuendamist HMS § 44 lg 1 alustel, mistõttu ei olnud menetluse uuendamiseks alust. Samuti ei ole võimalik kaebaja 14.08.2017 taotlust lugeda muudetud taotluseks, kuna kaebaja 24.04.2017 esitatud taotluse muutmise võimaluse lõpphetkeks tuleb lugeda haldusmenetluse lõppemist, mis saabus Maanteeameti 23.05.2017 tehtud otsusega taotluse rahuldamata jätmise kohta. Menetluse uuendamine on võimalik juhtudel, kui pärast menetluse lõppemist asjas tähtsust omavad asjaolud muutuvad või ilmnevad uued asjaolud, mis ei olnud varem teada. Maanteeameti 23.05.2017 otsuse aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ning asja uuel arutamisel jääks Maanteeameti seisukoht samaks. Maanteeameti 23.05.2017 otsus ei sõltunud sellest, kas naaberkinnistu Sireli omanikuga saavutatakse kokkulepe või mitte, vaid taotlus on jäänud rahuldamata lähtuvalt määruse nr 106 lisas ettenähtud normidest.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Käesoleval juhul vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja poolt 14.08.2017 Maanteeametile esitatud avaldus on käsitletav uue taotlusena või vaidena Maanteeameti 23.05.2017 otsuse nr 15-2/17-00014/290 peale, millega jäeti rahuldamata kaebaja 24.04.2017 (esialgne) taotlus. Eeltoodust sõltub, kas Maanteeametil oli kohustus kaebaja avaldus sisuliselt lahendada.
3(7)
10.Vaadanud läbi poolte seisukohad ning asjas esitatud tõendid, leiab kohus, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.
11.Kaebaja esitas 24.04.2017 Maanteeametile taotluse, võimaldamaks mahasõidu ehitamist riigiteelt nr 69 Võru-Kuigatsi-Tõrva km 4,63 juurdepääsuks Linnu kinnistule, kus kaebaja elab. Kaebaja esitas 14.08.2017 Maanteeametile avalduse, milles taotles taas mahasõidu võimaldamist riigiteelt nr 69 juurdepääsuks Linnu kinnistule ning alternatiivselt riigiteega nr 69 paralleelselt kulgeva kogujatee kavandamiseks, millelt võimaldada mahasõit Linnu kinnistule pääsemiseks. 11.1 Kohus on seisukohal, et Maanteeamet on põhjendamatult lugenud kaebaja poolt 14.08.2017 esitatud avalduse vaideks. Kaebaja selgitas 14.08.2017 avalduses, et ta ei vaidlusta Maanteeameti 23.05.2017 otsust ning tegemist on uue taotlusega. Põhjendamatu on siinkohal vastustaja väide, et kaebaja ei ole 14.08.2017 taotluses selgitanud, et tegemist on taotluse uuesti esitamisega. Kaebaja on avalduses muu hulgas märkinud, et „haldusmenetluse seadus ei piira isiku õigust pöörduda sarnase taotlusega uuesti haldusasutuse poole“. Kohtu hinnangul ilmneb eeltoodud selgitusest selgelt, et kaebaja eesmärgiks oli esitada haldusorganile uus taotlus, mitte vaie. Vastustaja on isegi möönnud, et tegeliku tahte väljaselgitamisel on oluline taotluse sõnastus ning tegeliku tahte vastavust taotluses otsesõnu väljatoodud taotlustele tuleks eeldada. Põhjendamatu on vastustaja selgitus, justkui erinevate asjaolude koosmõjust nähtuvalt taotles kaebaja tegelikult teist eesmärki, kui ta avalduses oli märkinud. Kohtule ei nähtu selliseid asjaolusid, mis annaksid alust tõlgendada kaebaja avaldust vastupidiselt selles märgitule. Nõustuda ei saa vastustajaga ka selles, justkui kaebaja 14.08.2017 avaldust võis vaidena käsitleda juba ainuüksi seetõttu, et sellega taotleti juurdepääsu Linnu kinnistule samast asukohast nagu varem (24.04.2017) esitatud taotluses. Kaebaja eesmärgiks oligi saada oma kinnistule juurdepääs konkreetsest asukohast ning taotluse lugemist vaideks ei õigusta pelk asjaolu, et see on suunatud sama eesmärgi saavutamisele, mida isik on juba varasemalt taotlenud. Kaebaja poolt uues avalduses välja toodud ja vastustaja poolt 23.05.2017 otsuses avaldatud seisukohast erinev arusaam määruse nr 106 lisa p 5.2.1 kohaldamise ja AÕS § 156 lg 1 tõlgendamise osas ei viita samuti automaatselt sellele, et kaebaja eesmärgiks oli vastustaja eelviidatud otsust vaidlustada. Kaebaja pidigi avalduses välja tooma omapoolsed põhjendused, millest lähtuvalt peab tema arvates vastustaja võimaldama kaebajale taotletud kujul juurdepääsu tema kinnistule, seda enam, et 24.04.2017 avaldus oli kaebajal täielikult motiveerimata. Kui haldusorganile esitatud avaldusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas tegemist on vaidega varasema otsuse peale või uue taotlusega, tuleb anda avalduse esitajale võimalus oma avalduse eesmärki ja tegelikku tahet täiendavalt selgitada. Vastustaja seda praegusel juhul teinud ei ole. 11.2 Vastustaja on kaebaja avalduse vaidena tõlgendamisel tuginenud mh Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-32-03. Kohus leiab, et käesoleva kaebuse asjaolud erinevad oluliselt viidatud lahendi aluseks olnud asjaoludest. Nimetatud Riigikohtu lahendis oli tegemist olukorraga, kus kaebaja tahe oli asjaoludest nähtuvalt suunatud tema õigusi piirava haldusakti vaidlustamisele. Kõnealuses lahendis märkis Riigikohus, et kui isik esitab vaidetähtaja jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks või kui vastava taotluse puudumisel selgub avalduse sisust, et avaldaja tahe on sellele suunatud, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust vaidena pealkirjastanud ega viidanud HMS 5. peatükile.
4(7)
Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist, kuna kaebaja tahe ei olnud ilmselgelt suunatud vaide esitamisele ja seda ei saanud ka esitatud avaldusest mingil moel välja lugeda. Viidatud Riigikohtu lahendis on selgitatud sedagi, et vajaduse korral peab haldusorgan kasutama HMS §-st 78 tulenevat võimalust lasta isikul oma taotlust konkretiseerida. Vastustaja ei ole eeltooduga arvestanud. Praegusel juhul ei olnud kaebaja avaldus esitatud vaidetähtaja jooksul ning vastustaja, käsitades avaldust vaidena, ei andnud kaebajale võimalust enne vaide tagastamist esitada vaidetähtaja ennistamise taotlust, mis andnuks kaebajale võimaluse selgitada tema tegelikku tahet. 11.3 Lisaks eeltoodule tuleb praegusel juhul arvestada sedagi, et kaebaja oli 14.08.2017 avalduses esitanud alternatiivse taotluse kogujatee kavandamiseks, mida kaebaja ei olnud varasemalt vastustajale esitanud ja mida vastustaja 23.05.2017 otsusega ei lahendanud. Olukorras, kus haldusorgan ei olnud isiku taotlust sisuliselt lahendanud, ei olnud haldusorganil alust tõlgendada seda vaidena.
12.Kuna vastustaja soovitas 23.05.2017 otsuses kaebajal esmalt saavutada juurdepääs oma kinnistule naaberkinnistu kaudu, ei olnud kaebajal põhjust asuda Maanteeameti esmakordset keeldumist vaidlustama. Kaebaja võiski hakata uurima alternatiivseid lahendusi ja pidama naaberkinnistu omanikuga läbirääkimisi võimaliku teistsuguse lahenduse realiseerimiseks. Kui selgus, et naaberkinnistu omanikuga tema kinnisasja koormamiseks kokkulepet saavutada ei õnnestu, ei olnud kaebajal takistatud uuesti Maanteeametilt eelnevaga samasugust kooskõlastust taotleda ning Maanteeamet oleks pidanud kooskõlastuse andmise või sellest keeldumise uuesti otsustama, lahendades seejuures avalduses sisalduva ja seni lahendamata alternatiivse taotluse. Eeltoodu valguses on põhjendamatu vastustaja väide, mille kohaselt ei oleks tähtaja määramise eesmärgiga kooskõlas olukord, kus vaatamata avalduse sisule oleks võimalik vaide esitamise tähtajast mööda vaadata ning esitada uus taotlus. Kohus märgib, et kui isikul on seadusest tulenevalt õigus esitada tema varasema avalduse suhtes tehtud otsuse peale vaie, ei tähenda see koheselt, et iga sellele otsusele järgnev sama eesmärki taotlev avaldus oleks käsitletav vaidena ning isikul puuduks õigus esitada vastustajale uus taotlus. Praegusel juhul võiski kaebaja esitada vastustajale uue taotluse, olenemata sellest, et tal oli olemas ka võimalus esitada vaie 23.05.2017 otsuse peale.
13.Asjasse puutumatud on poolte väited seoses haldusmenetluse uuendamisega. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei avaldanud oma 14.08.2017 avalduses soovi, et tema taotlust menetletaks HMS § 44 alusel. Praegusel juhul ei olnud see ka kaebaja eesmärgi saavutamiseks vajalik. Kaebaja eesmärk nii 24.04.2017 kui ka 14.08.2017 avalduse esitamisel oli saada kooskõlastus mahasõidu ehitamiseks riigiteelt nr 69 juurdepääsuks Linnu kinnistule vastavalt määruse nr 106 lisas sätestatule (p 5.2.1). Ehitusseadustik ega muu asjakohane õigusakt ei näe sellise kooskõlastuse taotlemiseks ette tähtaegu ega piira korduva taotluse esitamise õigust.
14.Vastustaja märgib iseenesest õigesti, et üldjuhul ei ole vaide tagastamine haldusakt, mistõttu ei saa ka nõuda vaide tagastamise otsuse tühistamist. Samas on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et teatud juhtudel ei saa välistada vaide tagastamise otsuse tühistamise nõude esitamise võimalust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2015 määrus nr 3-14-50223, p 13; 10.04.2017 määrus nr 3-17-377, p 19). Kohus leiab, et sellest seisukohast saab analoogia korras lähtuda ka praegusel juhul, kuna eeltoodust nähtuvalt ei esitanud kaebaja vaiet, vaid uue taotluse. Seega ei ole ka vaidlustatav otsus käsitatav pelgalt formaalse menetlustoiminguna. Sellises olukorras peab kohus kohaseks ja kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalikuks tühistamisnõuet. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et Maanteeamet on valesti tõlgendanud kaebaja 14.08.2017
5(7)
avaldust vaidena ja selle seega alusetult tagastanud. Seetõttu on Maanteeameti 22.08.2017 otsus nr 2-3/17-00135/492 vaide tagastamise kohta õigusvastane ja tuleb tühistada.
15.Küsimus, kas kaebaja 14.08.2017 taotlus kuuluks sisulise lahendamise korral rahuldamisele või mitte, ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohast tähendust. Kohus lahendab praegusel juhul küsimust sellest, kas vastustajal oli kohustus taotlus lahendada või mitte. Seega tuleb Maanteeametil kaebaja poolt 14.08.2017 esitatud avaldus sisuliselt lahendada.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna kohus rahuldab kaebuse, on kaebajal õigus menetluskulude väljamõistmisele. Kaebaja on taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist kokku 169 euro ulatuses (tl 32 ja 32p). Vastustaja vaidles 13.04.2018 seisukohas vastu menetluskulude väljamõistmisele 1,8 tunni ulatuses õigusabiteenuse osutamise eest, kuna see seondus kohtueelses haldusmenetluses muudetud taotluse esitamisega. Kaebaja menetluskulud hõlmavad kohtukuludena riigilõivu 15 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kohtuvälistest kuludest taotleb kaebaja esmalt 10 euro väljamõistmist, kuna justiitsministri 05.01.2017 määruse nr 1 „Üldise õigusnõustamise sihtgrupp ja õigusvaldkonnad ning selle nõustamise kättesaadavuse parandamiseks antava toetuse jagamise tingimused ja kord“ § 7 lg 1 kohaselt maksab õigusabi vajaja kalendriaastas ühekordse omaosalusmäära 5 eurot ja kaebaja on tasunud 2017. a 5 eurot ning on kohustatud tasuma 2018. a eest 5 eurot. Lisaks hõlmavad kaebaja kohtuvälised menetluskulud menetluskulude nimekirja kohaselt esindajakulu 2017. al 7,1 tunni õigusabiteenuse osutamise eest (sh kohtueelse menetluse menetluskulud 1,8 tunni õigusabiteenuse osutamise eest) ning 2018. a-l 0,6 tunni õigusabiteenuse osutamise eest, hinnaga 40 eurot tunnis. Taotluses selgitatakse, et kokku 308 euro suuruse õigusabiteenuse eest tasumisel oli kaebaja omaosalus 144 eurot, millele lisandus lepingutasuna kokku 10 eurot. Ülejäänud 164 eurot (2017. a eest 140 eurot ning 2018. a eest 24 eurot) anti kaebajale vastavalt määrusele toetusena riigi poolt ja see palutakse vastustajalt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks. Kaebaja esitas 20.04.2018 kohtule täiendavalt kaebajaga sõlmitud kliendilepingu, 5 euro suuruse kliendilepingu sõlmimise tasu maksmise kohta 12.07.2017 koostatud kassa sissetulekuorderi, kaebajale õigusabiteenuse osutaja poolt 2017. a esitatud arved nr 2049 (lepingutasu kohta), 4294, 5852, 8098 ja 9682 ning arvete nr 4294, 5852, 8098 ja 9682 kohta tehtud maksekorraldused. Dokumendis selgitatakse, et 2018. a eest on kaebajale õigusabiteenust osutatud aprillikuus ja selle eest esitab Eesti Õigusbüroo OÜ koondarve mai algul. HKMS § 51 lg 4 kohaselt menetleb kohus menetlusosalise poolt pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud avaldust üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuna kaebaja esitas menetluskulude nimekirja õigeaegselt ning vastustajal oli võimalik sellega tutvuda ja menetluskulude osas seisukoht esitada ning hilinenult esitati üksnes kuludokumendid, peab kohus tulenevalt asjaolust, et kuludokumentide hilinenult esitamine ei põhjusta menetluse viibimist, praegusel juhul võimalikuks nende menetlemist. Vastustaja märgib iseenesest õigesti, et kuivõrd muudetud taotluse esitamine Maanteeametile seondub kohtumenetlusele eelnenud haldusmenetlusega, ei ole 1,8 tunni ulatuses osutatud õigusabiteenuse eest tasutut võimalik menetluskuluna välja mõista. Praegusel juhul tuleb siiski arvestada, et vastavalt kaebajaga sõlmitud kliendilepingu p-le 8 tasub esimese kahe tunni
6(7)
õigusabiteenuse eest riik ning viidatud 1,8 tundi kajastuvad kaebajale esitatud arvel nr 4249, jäädes esimese kahe tunni õigusabiteenuse sisse. Kuna kaebaja taotleb enda kasuks enda poolt tasutud omaosaluse 144 euro väljamõistmist, ei muuda vastustaja viidatud 1,8 tundi praegusel juhul kaebaja tasutud ja tema taotletavate menetluskulude suurust. Menetluskulude nimekirjast nähtub kaebaja selgitusena, et 2018. a osutatud õigusabiteenuse eest (s.o 0,6 tunni ulatuses) kaebaja omaosalust ei tasu, vaid see anti kaebajale vastavalt määrusele toetusena riigi poolt. Seega ei muuda seegi taotletavate menetluskulude suurust. Kohus peab kulusid vajalikuks ja põhjendatuks. Eelnevast lähtudes tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja esindajakulu 144 eurot. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista ka õigusabiteenuse osutamise eest aastal 2017 lepingutasuna tasutud 5 eurot, mille osas on kohtule esitatud kuludokumendid (arve nr 2049 ja 12.07.2017 kassa sissetulekuorder). Kaebaja ei ole kohtule esitanud mistahes kuludokumente (nt vastavat arvet) menetluskulude nimekirjas välja toodud aastaga 2018 seonduva 5 euro osas. HKMS § 109 lg 1 viimase lause kohaselt ei mõisteta kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmisel menetluskulusid välja. Seetõttu ei mõista kohus seda vastustajalt välja. Tulenevalt HKMS § 118 lg 2 teisest lausest ning asjaolust, et vastaspooleks oli Maanteeamet kui valitsusasutus, ei kuulu menetlusabikulud praegusel juhul Eesti Vabariigi kasuks välja mõistmisele. Seega tuleb Maanteeametilt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud kogusummas 164 eurot (15+144+5=164). Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.