APR OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 19. jaanuari 2017. a otsuse nr 1330.3/17/109 tühistamiseks ning kaebaja taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja –APR OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Anne Lepik Kaasatud haldusorgan – Tori Vallavalitsus, volitatud esindajad Kristjan Kullerkan ja Signe Rõngas
Asja läbivaatamine Resolutsioon
15. veebruar 2018. a, kohtuistung
1.Jätta APR OÜ kaebus haldusasjas nr 3-17-715 rahuldamata.
2.Jätta poolte ja kaasatud haldusorgani menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 14. maini 2018. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja läbivaatamist kohtuistunguil.
Edasikaebamise kord
Asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad
1.APR OÜ (registrikood 12248805) taotles Eesti maaelu arengukava 2014-2020 ühise põllumajanduspoliitikaga kaasneva maaelu arengu toetuse meetme 6.4 kohast toetust kogusummas 136 878,67 eurot. Toetust taotleti 1453 m2 suuruse tootmishoone ehitamiseks (püstitamiseks) ehitustel kasutatavate metallkonstruktsioonide valmistamiseks.
2.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 19.01.2017. a otsusega nr 13 30.3/17/109 (tl 5–8) jäeti Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 79 lg 4 p 1 ja lg 5 ning põllumajandusministri 13. märtsi 2015. a määruse nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (määrus nr 25) § 15 lg 5 alusel APR OÜ taotlus (taotlustoimik nr
64001600009) rahuldamata. Otsuse kohaselt ei vasta taotleja taotlejale esitatud nõuetele, sest taotleja puhul ei ole tegemist mikroettevõtjaga. APR OÜ töötajate arv on üks, kuid ettevõtja ainuosanik Andri Põlluste omab 75 % ettevõtjas Ogel OÜ. Ogel OÜ põhitegevusala on asjaomane valdkond APR OÜ-ga. Ogel OÜ töötajate arvuks oli 2015. aastal 12 töötajat ning 2014. aastal 10 töötajat. APR OÜ ja Ogel OÜ töötajate arv tuleb liita. 2015 ja 2014. aastal on töötajate arv suurem kui 10 töötajat. (Määrus nr 25 § 2 lg 1, Komisjoni soovitus (EL) nr 361/2003). Taotlejal puudub ehitusluba ehitise püstitamiseks; taotleja on ostnud 12.08.2016. a hoonestamata kinnistu, millele on 2008. aastal väljastatud ehitusluba ja ehitamisega alustamise teatis. (Määruse nr 25 § 3 lg 1).
3.APR OÜ esitas 18.02.2017. a vaide (tl 9), mille PRIA jättis 03.03.2017. a vaideotsusega nr 1330.3/17/162-1 (tl 10–11) rahuldamata.
4.APR OÜ esitas 30.03.2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1–4) PRIA 19.01.2017. a otsuse nr 13 30.3/17/109 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
4.1.Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) määratluses on antud erisus väga spetsiifiline, kuid samal ajal piisavalt määratlemata. Käesoleval juhul ei nähtu, et oleks analüüsitud eraldi kummagi äriühingu tegevust ning aluseks on võetud EMTAK-i kood ja 2015 majandusaasta aruandes toodud info ja seejärel mehaaniliselt liidetud töötajate arv. PRIA ei analüüsinud kahe isiku müügi ja kliendibaasi.
4.1.1.Rikutud on uurimisprintsiipi ja kaebajale pole antud võimalust olla ära kuulatud. Taotlemisel ei olnud elektroonses keskkonnas (e-pria) võimalik täita ega selgitada isikutevahelisi seoseid.
4.1.2.Vastustaja lähtub järgmisest määratlusest (lähiturg/asjaomane turg). Vastav määratlus on lisatud taotlusvormi VKE määratluse lehele. Üheski õigusaktis täpsem selgitus seotuse kohta puudub (nt analoogne definitsioon TuMS § 8, seotud isikute mõiste). Seejuures ei nähtu vaidlustatud otsusest, mismoodi on tegemist samas valdkonnas tegutsevate ühingutega. EMTAK kood on statistiliste näitajate tarbeks ja piisavalt laia määratlusega ning selle üks kood ei võimalda samastada veel tegevust. Võrreldes ühingute töötajate arve ning arvestades, et metallikonstruktsioonide tootmine- ja paigaldus on suhteliselt tööjõumahukas tegevus, mida ei ole võimalik teostada ühe töötajaga (kaebaja töötajate arv 2014 ja 2015. aastal), siis on selge, et need isikud ei tegutse samas valdkonnas. Vastustaja toob vaideotsuses välja vaid asjaolu, milliste tõendite pinnalt tuvastatakse isikute seotus. Antud juhul on aga isikuid seotud füüsilise isiku kaudu, mille puhul ei saa rääkida konsolideerimisest (see saaks toimuda ema-ja tütarühingu suhtes). See, et kaks ühe füüsilise isikuga soetud ühingut on kokku liidetud, ei saa tugineda viidatud soovituse artiklile, sest see puudutab teistsugust olukorda.
4.1.3.Nii vaidlustatud otsuses kui ka vaideotsuses on tehtud viide Euroopa Komisjoni soovitusele nr 361/2003, millest lähtudes on haldusorgan toiminud. Viide soovitusele tuleneb määruse nr 25 § 2 lg 1, mis viitab komisjoni soovitusele (EL) nr 361/2003, mis käsitleb mikroettevõtete ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust (ELT L 124, 20.05.2003, lk 36-41) ja selle lisa. Vastavat soovitust koos lisaga ei ole eesti keelde tõlgitud (EURLEX andmebaasi kohaselt on
vastav soovitus tõlgitud hispaania, taani, saksa, kreeka, inglise, prantsuse, itaalia, hollandi, portugali, soome ja rootsi keelde). Eesti keeles ametlik tõlge EURLEX andmebaasis puudub, mis kaebaja arvates välistab sellise akti rakendamise. Seda olukorda ei muuda ka asjaolu, et Eesti siseriiklik õigustloov akt teeb soovitusele viite. Juhul kui pidada siiski soovitust määruse osaks, siis peaks sellele laienema samad põhimõtted, mis on omaks võetud õigustloovate aktide puhul, mh liidu õiguskorra aluspõhimõtte kohaselt ei saa ametivõimu õigusaktile õigussubjektide vastu tugineda enne, kui neil on olnud võimalik sellega tutvuda nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas ning liidu õigusakti nõuetekohane avaldamine hõlmab selle akti avaldamise Euroopa Liidu Teatajas vastava liikmesriigi keeles (vrdl Euroopa Kohtu 12. juuli 2012. a otsuses kohtuasjas C-146/11 toodud seisukohti). Eeltoodust tulenevalt ei saa Euroopa Komisjoni soovituse (EL) nr 361/2003 alusel konsolideerida taotlejat või liita tema tegevust mõne teise ettevõtjaga ning teha selle pinnalt järeldusi. Seda on aga vastustaja teinud, sest viitab nii vaidlustatud otsuses kui ka oma vaideotsuses sellele soovitusele ning põhjendab selle soovitusega kaebaja suhtes tehtud otsust. Soovitus on suunatud liikmesriikidele ja teistele institutsioonidele. Vastava soovituse sissejuhatuse art 4 on inglise keeles sõnastatud järgnevalt: This Recommendation is addressed to the Member States, the EIB and the EIF. Eeltoodu tähendab seda, et soovitust ei saa kohaldada üksikisikute suhtes vahetult ja otsese mõjuga. Just seda on aga antud juhul tehtud, kuigi tegemist ei ole õigusaktiga (nt määrusega), millel on vahetu õigusmõju. Juhul kui soovitakse ikkagi rakendada viidatud soovituse sätteid, siis soovituse artikkel 3 lõike 5 (saksa keelse teksti) kohaselt tuleb arvestada iga juhtumi asjaolusid. Seda ilmselgelt antud juhul tehtud ei ole (vt viide uurimisprintsiibi rikkumisele).
4.2.Ehitusloa taotlemisel väitis kohalik omavalitsus, et ei ole vaja uut ehitusluba vaid piisav on varasemalt taotletud ehitusluba (Sauga Vallavalitsuse 14.02.2017 kiri nr 7-2.12/115). Arvestades asjaoluga, et kohalik omavalitsus omab ehituslubade väljastamise pädevust (ehitusseadustiku § 39 lg 1), siis ei pea kaebaja võimalikuks kahelda nende seisukohtades ning seetõttu ei saa asuda seisukohale, et taotlejal puudub ehitusluba ehitise püstitamiseks. Oluline on õiguspärane ehitusõigus, mis kaebajal on olemas. Eraldi uut ehitusluba ei pea kaebaja taotlema ainult seetõttu, et ta on esitanud PRIA-le taotluse toetuse saamiseks.
4.2.1.Vaidlustatud otsuses on välja toodud asjaolu, et ehitusluba on väljastatud 01.07.2008. a ning samal päeval on väljastatud ka ehitise alustamise teatis. Samuti on otsuses selgitus, et taotlus toetuse saamiseks esitati 24.08.2016. a (ehitise püstitamine). Kui ehitamisega alustati juba enne 01.07.2015. a, siis ei ole taotlus toetuse saamiseks üldse abikõlblik, sest määruse nr 25 § 2 lg 3 kohaselt ei või taotleja toetatava investeeringu tegemist alustada varem kui taotluse esitamise päevale järgneval päeval. Seisukoht on vastuoluline ja ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. Viide sellele, et ehitamisega on alustatud enne 01.07.2015. a on asjakohatu. Kaebaja sai kinnisasja omanikus 12.08.2016. a ja esitas PRIA-le toetuse taotluse 24.08.2016. a. Sisuliselt vaid 12 päeva enne taotluse esitamist oli ta objekti (kinnistu koos alustatud hoone vundamentidega) omanik. PRIA ajab segamini taotleja investeeringu ja poolelioleva ehitusjärgus objekti. Kinnistul asus selle soetamisel vundament, mille oli ehitanud varasem omanik, kuid seda vundamenti ei saa kaebaja kasutada sellisel moel, sest taotleja jaoks on teadmata selle parameetrid ja ehituskvaliteet ning sellega seoses on vajalikud täiendavad tööd -hinnapakkumine sisaldas peale taotlemist tehtavaid töid vundamendiga.
Eeltoodu viitab veelkord, et uurimisprintsiipi pole antud juhul rakendatud ja asjaolusid tuvastatud piisava hoolikusega.
5.PRIA vaidleb kaebusele esitatud vastuses (tl 35–40) kaebusele vastu.
5.1.Seotud ettevõtteks on muuhulgas ettevõte, mis omab teises ettevõttes aktsionäride või osanike häälteenamust. Füüsilise isiku suhte kaudu seotud ettevõtted loetakse samuti seotud ettevõteteks kui nende tegevus toimub samal asjaomasel turul või lähiturgudel. Töötajate arvu ja rahaliste summade osas kasutatakse viimase heakskiidetud aruandeperioodi andmeid ning need arvutatakse aastapõhiselt. PRIA kontrollib taotluse vastavust toetuse saamise nõuetele esitatud taotluse ja muude dokumentide ning nendes esitatud andmeid tõendavate dokumentide ja andmekogude alusel. Mikroettevõtja määratlemisel võetakse aluseks äriregistrile majandusaasta aruandes esitatud andmed. (ELÜPS § 76 lg 5) Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et taotleja puhul oleks tegemist autonoomse ettevõttega (HKMS § 38 lg 3). Mõlemad äriühingud tegelevad samas valdkonnas (EMTAK osa 25). PRIA kodulehelt on 2016. aastast Euroopa Komisjoni soovituse nr 361/2003 tekst ja lisa eesti keelsena kättesaadav. Mikroettevõtja määratlemise alused ei ole MAK programmperioodidel muutunud. Komisjoni määrus (EL) nr 702/2014 on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav. Läbi füüsilise isiku seotud ettevõtted loetakse sidusettevõtjateks kui nende tegevus toimub samal asjaomasel turul või lähiturgudel (Komisjoni määrus (EL) nr 702/2014 I lisa art 3 lg 3 p 3 alapunktide a, b, c ja d). Seotud ettevõtetest tüüpilise näite – ettevõttele kuuluva tütarettevõtja kõrval on seotud ettevõteteks üksikisikule kuuluva omandi kaudu seotud samal turul või lähiturgudel tegutsevad ettevõtted.
5.2.Sauga Vallavalitsuse 14.02.2017. a kinnituse kohaselt on ehitamisega alustatud enne 01.07.2015. a, seega peaaegu üheksa aastat tagasi. Kuna ehitusluba on väljastatud 01.07.2008. a ja ehitusprojekt onn koostatud 04.07.2016. a, siis ei saa tegemist olla kehtiva ehitusloaga. Taotlejal puudub ehitusluba (määruse nr 25 § 3 lg 1), mida hiljem enam esitada ei saa (ELÜPS § 8).
6.Tartu Halduskohtu 05.05.2017. a määrusega (tl 72) arvamuse andmiseks asja kaasatud Sauga Vallavalitsus on arvamuses (tl 74–75) seisukohal, et kaebaja kinnistule 01.07.2008. a väljastatud ehitusluba nr 3093 tootmishoone püstitamiseks kehtib. Nii ehitusluba kui ehitise alustamise teatis nr 3094 kajastuvad ehitisregistris. Talipõllu tee 5 kinnistu omaniku 2016. a ehitusprojekti muudatusprojekti eskiislahendus on vallavalitsuse poolt kooskõlastatud 17.06.2016. a. Vallavalitsus ei pidanud vajalikuks olemasoleva ehitusloa kehtetuks tunnistamist ning uue ehitusloa menetluse läbiviimist. Kohtu seisukoht
7.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
8.Asjasse puutuvaks õigusnormiks, mille alusel PRIA on teinud vaidlustatud otsuse (tl 5–7) on vastustaja poolt kohaldatud ELÜPS § 79 lg 4 p 1 ja määruse nr 25 § 15 lg 5. Vastustaja on kohaldanud nendest sätetest taotlejale esitatud nõudeid ja leidnud, et kaebaja ei vasta toetuse taotlejale esitatud nõuetele. Esiteks ei ole taotleja mikroettevõtjaks, kellele toetus on meetmest 6.4 mõeldud ja teiseks ei ole taotlejal ehitusluba ehitise püstitamiseks, sest taotleja esitatud tõendite kohaselt on ühelt poolt tegemist hoonestamata katastriüksusega, kuid samas on sellele
katastriüksusele 2008. aastal väljastatud nii ehitusluba kui ehitamise alustamise teatis.
9.ELÜPS § 79 lg 4 p 1 kohaselt jäetakse taotlus vastustaja poolt kaalutlusõigust rakendamata rahuldamata, kui taotleja ei vasta vähemalt ühele taotlejale esitatud nõudele.
10.Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja toetust taotlenud meetme 6.4 raames. Seega kohaldus kaebaja suhtes määruse nr 25 § 2 lg 1 p 2 ja vastustaja ei lugenut kaebajat mittepõllumajandusliku ettevõtlusega tegelevaks mikroettevõtjaks.
11.Tuleb nõustuda kaebaja käsitlusega ainult eesti keelsete õigusaktide kohaldumisest üksikisikutele (nt RKHKo 3-3-1-36-08 p 21), kuid käesoleva kohtuasja asjaolud on erinevad, neist asjadest, milles tõstatus otsekohalduvate EL õigusaktide kohaldamise küsimus vahetult üksikisikutele. Kohus nõustub kaebaja käsitlusega, et komisjoni soovitus on suunatud liikmesriikidele ja nende institutsioonidele, seega ei saa seda vahetult üksikisiku puhul kohaldada. Vaatamata sellele, et vastustaja on vaidlustatud otsuses määruse nr 25 § 2 lg 1 sisustamisel teinud viite komisjoni soovitusele (EL) nr 361/2003 on määruse nr 25 kohaldamiseks antud määrusandja poolt tõlgendus ka määruse eesti keelses seletuskirjas. Määruse seletuskirja on inkorporeeritud Euroopa Liidu Komisjoni soovituses sätestatud põhimõte, kuidas meetme 6.4 raames tuleb toetuse kõlbuliku ettevõtte puhul tuvastada töötajate arv (käesoleval juhul 10). Eesti halduspraktikas on õiguse kohaldamisel tavapärane, et tuginetakse seaduse või määruse seletuskirjale, kui õigustloovas aktis väljendatud üheselt määratlemata õigusmõiste vajab kohaldamisel täpsustamist. Kuna määruse nr 25 seletuskirja kohaselt tulenevad ettevõtjale esitatavad nõuded ka arengukavast ja meetme ning nõuete eesmärgiks on toetada potentsiaalselt jätkusuutlikke ettevõtjaid, mis annavad tööd kuni 10 inimesele ja töötajate arvu määratlemiseks peab ettevõtja arvesse võtma erinevaid seotusastmeid teiste ettevõtjatega, siis on halduskohus seisukohal, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt kohaldanud määruse nr 25 § 2 lg 1 p 2. Kaebaja suhtes ei ole seega otsekohaldatud eesti keelde tõlkimata ja asjakohaselt avaldamata komisjoni soovitusele (EL) nr 361/2003. Lisaks sellele, on vastustaja õigustatult viidanud ettevõtjatele kättesaadavale eesti keeles avaldatud soovituse tekstile (vt lk 32 jj) {http://www.pria.ee/docs/resources/4861.pdf , 12.04.2018}, kus on selgitatud määruses nr 25 taotlejale esitatavaid nõudeid seonduvalt mikroettevõtja mõistega.
12.Halduskohus on asjas kogutud tõendite kogumi alusel seisukohal, et tõendite kogum viitab sellele, eriti seoses ehitusloaga, aga ka mikroettevõtjale esitatavatele nõuetele vastavuse osas, et PRIA-le kaebaja nimel taotluse esitanud kaebaja seaduslik esindaja on määruses nr 25 sätestatud taotlejale esitatud 10 töötaja piirarvust ja investeeringu alustamise aja piirangust (määruse nr 25 § 2 lg 3) teadlik olnud, sest juhtumi asjaolud viitavad üheselt eesmärgipärasele tegutsemisele iseenesest legaalsete toimingute teostamisel, et PRIA-le käesoleval juhul taotluse esitanud taotleja vastaks taotlejale esitatud nõuetele.
13.Asjas kogutud tõenditega on halduskohtu veendumusel tõendatud, et füüsilisest isikust Andri Põllustest tuleneva seose läbi (APR OÜ ainuosanik ja Ogel OÜ-s 75%-list osalust omav isik), ei vasta kaebaja taotlejale esitatud nõuetele, sest tegemist ei ole mikroettevõtja määratlusele vastava ettevõttega (määruse nr 25 § 2 lg 1 p 2). Halduskohus nõustub vastustajaga, et määruse nr 25 seletuskirja kohaselt on ettevõtjate töötajate arvu piirmäärast kinnipidamine PRIA-le kohustuslik ning et ettevõtja töötajate arvu osas peab nii ettevõtja kui PRIA arvesse võtma ettevõtja erinevaid seotusastmeid teiste ettevõtjatega. Halduskohtu hinnangul on vaidlustatud otsuses tuvastatud faktilised asjaolud seetõttu kooskõlas ELÜPS-i ja määruse nr 25 asjakohaste sätetega. Teadaolevalt vastab Eesti õigus EL-i õigusele. Ka siseriikliku konkurentsiseaduse § 2 lg 3 alusel võib lugeda üheks ettevõtjaks üksteisega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad. Seega ei ole kaebaja suhtes taotlejale esitatavaid nõudeid halduskohtu hinnangul meelevaldselt selles osas
kohaldatud.
14.Halduskohus on asjas kogutud tõendite alusel seisukohal, et taotleja puhul ei ole tegemist ka määruse nr 25 § 3 lg 1 ja § 2 lg-s 3 taotlejale esitatud nõuetele vastava taotlejaga. Tõendatud, et toetatava investeeringu tegemisega on alustatud varem kui taotlusele esitamise päevale järgnev päev määruse nr 25 § 2 lg 3 mõttes. APR OÜ on küll ehitusloa (määruse nr 25 § 3 lg 1) soodustatud isikuks, sest asja kaasatud kohalik omavalitsus ei ole pidanud vajalikuks varem väljastatud ehitusluba korrigeerida, mis on tõendatud nii kirjaliku kinnitusega kaebajale, kui kohtule esitatud arvamuse ja valla esindajate poolt kohtuistungil avaldatuga. See ei muuda aga olematuks fakti, et investeeringuga on tegelikkuses alustatud oluliselt varem, kui määruse nr 25 § 2 lg 3 lubab. Asjaolud, mis kaebaja on avaldanud seoses varemalt valminud vundamendi kasutamise küsitavusega, ei muuda seda fakti olematuks. Halduskohtu hinnangul on APR OÜ-d ja Ogel OÜ-d siduv füüsilisest isikust omanik ja juhatuse liige on Ogel OÜ-le kuuluvat vaidlusalust kinnistut (katastriüksust, millele on ehitusluba väljastatud) hoonestusõigusega APR OÜ kasuks koormates püüdnud APR OÜ-d viia vastavusse toetuse taotlejale esitatud nõuetele olukorras, kus tootmishoone ehitamisega on alustatud varem kui määruse nr 25 § 2 lg 3 kohaselt lubatud. Selleks on A. Põlluste poolt kinnistu hoonestusõigusega koormamise lepingu p 2.1.1. (tl 66) kohaselt lepingu sõlmimisel notarile kinnitatud, et lepingu ese on hoonestamata. A. Põlluste on samas hoonestaja esindajana kinnistu hoonestusõigusega koormamise lepingu p 2.2.1. (tl 66) kohaselt lepingu sõlmimisel notarile ka kinnitanud, et lepingu ese on üle vaadatud ja ta on teadlik lepingu eseme seisundist. Seda aga olukorras, kus tootmishoone ehitamisega, milleks kinnistut koormatakse (lepingu p 1.5. (tl 66)) on ehitisregistri kohaselt ehitamisel {https://www.ehr.ee/app/w/page?3, 07.03.2018} ja ehitamisega on alustatud tegelikkuses juba alates 01.07.2008. a {https://www.ehr.ee/app/w/page?6, 07.03.2018} ja ka lepingu eseme ehitisi käsitleva p 1.3. (tl 66) kohaselt asub kinnistul tootmishoone. Asjaolu, kas ja kuipalju on kehtiva ehitusloa alusel teostatud ehitustöid tarvis muuta, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust, sest katastriplaani (tl 80) kohaselt ei võimalda kinnistu suurus sinna teise hoone ehitamist ja kohtule ei ole esitatud tõendeid olemasoleva ehitise lammutamiseks lubade taotlemise kohta. Asjas kogutud tõenditega on seega tõendatud, et ehitamisega, milleks taotleti PRIA-lt toetust on alustatud juba 2008. aastal, aga mitte pärast kaebaja (volitatud esindaja A. Põlluste isikus (tl 43)), poolt toetuse taotluse PRIA-le 24.08.2016. a (tl 43– 54) esitamist. Seega on kaebaja poolt rikutud määruse nr 25 § 2 lg-t 3 selles osas, et toetatava investeeringu tegemisega on alustatud varem kui taotluse esitamise päevale järgnev päev.
15.Seoses kaebajal ehitusloa puudumisega, on vaidlustatud otsuses vastustaja tuginenud järgmistele asjaoludele (tl 6p). Vastustaja on leidnud, et kaebajal puudub ehitusluba, kuna 12.08.2016. a sõlmitud notarilepingu nr 958 kohaselt on tegemist hoonestamata kinnistuga, kuigi katastriüksusele on 01.07.2008. a väljastatud ehitusluba ja 01.07.2008. a esitatud ehitamisega alustamise teatis. Vastustaja poolt on asjaolud taotleja nõuetele vastavuse hindamisel tuvastatud õigesti, kuid samuti on tõendatud, et kohalik omavalitsus ei ole pidanud vajalikuks olemasolevat ehitusluba muuta. Kuna toetatav investeeringu ehitamisega on asjas kogutud tõendite kohaselt alustatud 2008. aastal, siis on vastustaja lõppkokkuvõttes õigesti tuvastanud, et kaebajast taotleja ei vastanud kahe nõude osas taotlejale esitatud nõuetele ja vastuolu haldusorgani pädevusega puudub (vrdl RKHKo 3-3-1-53-16, p 19–20).
16.Väidetav uurimisprintsiibi ja ära kuulamise õiguse rikkumine vastustaja poolt ei ole halduskohtu hinnangul vaidlustatud otsust mõjutanud. PRIA on menetluse kestel jäänud õigustatult oma seisukoha juurde, et seotud ettevõtete puhul võetakse mikroettevõtja määratlemisel aluseks äriregistrile majandusaasta aruandes esitatud andmed. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit ka kohtumenetluses selle kohta, et APR OÜ näol oleks tegemist autonoomse
ettevõttega. APR OÜ ainuosanik on Andri Põlluste, kes omab 75% osalust ka Ogel OÜ-s. Mõlema äriühingu tegevusalad kuuluvad EMTAK osa 25 „metalltoodete tootmine“ alajagudesse, mis tähendab, et mõlemad äriühingud tegutsevad samas valdkonnas. Kohus ei tähelda vastustaja eksimust olukorras, kus vaadatakse EMTAK-i koode ja tehakse selle aluseel järeldusi. Andmete, olgugi statistiliste andmete, õigusust võib PRIA eeldada.
17.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus rahuldamata jätta.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulusid jäävad nii kaebaja kui vastustaja kulud nende enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.