Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 204 lg 1).
ASJAOLUD
1.Politsei- ja Piirivalveamet (vastustaja) tunnistas 06.11.2017 otsusega nr 4.2-1/34608-2 V. L. (kaebaja) välja antud relvaloa kehtetuks. Harju Maakohus tunnistas 03.10.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8819 (nr 16230200865) kaebaja karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel süüdi selles, et ta juhtis 31.08.2016 tahtlikult mootorsõidukit kanepist põhjustatud narkootilise joobe seisundis. Otsus jõustus 19.10.2017. Vastustaja otsustas kaebaja relvaloa relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 2 p 3 ja lg 31 ning § 36 lg 1 p 6 alusel kehtetuks tunnistada. Enne relvaloa väljastamist teostati kaebaja suhtes eelkontroll, mille käigus leidis piirkonnapolitseinik, et kaebaja ei ole sobilik tulirelva omama. Relvatoimikus oleva kriminaalasja nr 11260101326 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt rikkus kaebaja Valga Põhikoolis tunni ajal vägivallaga kaasõpilaste rahu, turvatunnet ja avalikku korda sellega, et ründas õpetajate ja kaasõpilaste nähes klassijuhatajat. Vastustaja uskus, et kaebaja on oma hoiakuid muutnud, ja väljastas talle 27.09.2016 relvaloa. Paraku ei ole kaebaja riigi usaldust õigustanud, asudes joobeseisundis mootorsõidukit juhtima. KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise
objektiivseks tunnuseks on tahtlus. Seega pani kaebaja kuriteo toime tahtlikult. Ilmselgelt halveneb joobeseisundis isiku võime hoida mootorsõidukit kontrolli all, mistõttu suureneb liiklusõnnetuse oht. Asjaolu, et sel korral keegi kannatada ei saanud, ei vähenda toimunu kaalu. Relvaloa omaja isikuomadustele on seatud keskmisest kõrgendatud nõudmised. Kaebaja ei ole suutnud ega tahtnud käituda õiguskuulekalt. Isiku suhtes, kes peab võimalikuks uimastite mõju all mootorsõidukit juhtida, ei saa põhjendatult kindel olla, et ta ei tee seda ka tulirelvaga. Nii tulirelv kui mootorsõiduk on suurema ohu allikad, mille vastutustundetul käitlemisel seatakse nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervis ohtu. Kaebaja on teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelvi omama.
2.Vastustaja jättis 19.12.2017 vaideotsusega nr 4.2-1/34608-4 kaebaja vaide 06.11.2017 otsuse peale rahuldamata. Enne relvaloa väljastamist viidi kaebaja osas läbi menetlus, et hinnata tema vastavust RelvS nõuetele. Koguti ka isikuandmeid, kuid seda tehti kaebaja tahteavalduse alusel. Relvaloa taotleja eluviisi ja käitumise hindamine ei toimu ainult karistuse andmete alusel, vaid igasuguse teabe alusel, mis on vastustajale teada. Menetleja leidis politsei infosüsteemist alarmeeriva teabe kaebaja kohta ja oli kohustatud selle põhjal hindama, kas kaebaja on usaldusväärne. Relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses on kaebaja poolt 2011. a toime pandu ära märgitud iseloomustava juhtumina. Väide, et kaebaja ei saanud aru oma joobest, ei ole kohane ega vabasta teda vastutusest. Kaebaja tegu oli juba ühekordse toimepanemisena andestamatu. Antud juhul kaaluvad teiste inimeste õigus elu, tervise ja avaliku korra kaitsele igal juhul üles kaebaja soovi omada tulirelva turvalisuse tagamiseks. Tulirelv ei ole enese ja vara kaitseks ainus võimalik kaitsevahend.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 06.11.2017 otsuse ja 19.12.2017 vaideotsuse tühistamiseks. Põhjendused:
3.1.Kaebajat ei ole kriminaalasjas nr 11260101326 karistatud ja ta ei andnud nõusolekut oma isikuandmete töötlemiseks, seega on neile andmetele tuginemine lubamatu. Politsei infosüsteemi ei ole loodud dokumentide ja lubade väljastamise menetluses vastustajale pandud ülesannete täitmiseks, seega puudub vastustajal õigus nimetatud infosüsteemi andmeid relvaloa taotlemise ja kehtetuks tunnistamise menetluses töödelda. Tegemist on eraelu puutumatuse riivega. Kuna otsus tehti ebaseaduslikult kogutud teabele tuginedes, on see õigusvastane.
3.2.Vastustaja ei ole hinnanud kaebaja tahtluse vormi. Ainukese tahtluse vormina võib kõne alla tulla kaudne tahtlus, kuigi kaebaja ise on avaldanud, et tegemist oli ettevaatamatusega.
3.3.Joobes juhtimine ja joobes liiklusõnnetuse põhjustamine on erineva kaaluga süüteod ning sellega tulnuks otsuse tegemisel arvestada.
3.4.Tulirelv ei ole suurema ohu allikas võlaõigusseaduse § 1056 lg 2 tähenduses. Vastustaja sellekohane väide on õigusvastane.
3.5.Kuna RelvS piirab isiku õigust omada tulirelva rangemalt, kui seda teeb Euroopa Nõukogu 18.06.1991 direktiiv 91/477/EMÜ, relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta, tuleb kontrollida RelvS-i vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele (PS). Relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab intensiivselt kaebaja vaba eneseteostamise õigust (PS § 19 lg 1).
Kohus võttis 22.01.2018 määrusega kaebuse menetlusse.
5.Vastustaja tunnistas 05.03.2018 otsusega nr 4.2-1/34608-6 oma 06.11.2017 otsuse kehtetuks.
6.Vastustaja taotles 05.03.2018 avalduses haldusasja menetluse lõpetamist, kuna on ise vaidlusaluse haldusakti kehtetuks tunnistanud.
2(4)
3-18-137
7.Kaebaja ei nõustunud menetluse lõpetamisega, vaid palus jätkata menetlust vastustaja 06.11.2017 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Ka vastustaja 05.03.2018 otsus on õigusvastane, sest on motiveerimata. Vastustaja on tühistanud oma varasema otsuse, sest on mõistnud oma viga seaduse kohaldamisel. Samas on ta alustanud kaebaja suhtes uut menetlust, kus paneb toime samasuguseid rikkumisi, millele kaebaja oma kaebuses viitas. See päädib uue õigusvastase otsusega, mida kaebaja peab vaidlustama. Kaebaja soovib praegust menetlust jätkata preventiivsel eesmärgil, et vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust. Tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi ei lõpeta kohus menetlust sama paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. HKMS § 45 lg 2 järgi võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.
9.Kohtu hinnangul puudub kaebajal praeguses asjas kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks ning menetluse jätkamine vaidlusaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamise eesmärgil ei ole põhjendatud.
10.Vastustaja 05.03.2018 otsusest nähtuvalt on vastustaja tunnistanud, et on teinud 06.11.2017 otsuse tegemisel olulise menetlusvea, mistõttu tunnistab oma otsuse ise kehtetuks ja teeb uue otsuse. Kuna vastustaja on tunnistanud oma vigu, siis puudub alus arvata, et ta teeb uues menetluses samu vigu. Praegusel juhul puudub teadmine, millise otsustuse vastustaja uues menetluses langetab, milliste asjaoludega arvestab ja milliseid põhjendusi esitab. Seetõttu puudub põhjus arvata, et vastustaja uus otsus rikub kaebaja õigusi. Järelikult ei ole tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil praeguses asjas põhjendatud.
11.Tuvastamiskaebuse esitamine on lubatav vaid erandlikel juhtudel, kui kaebajal puuduvad muud tõhusamad võimalused oma õiguste kaitseks. Menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt ei lahenda kohus tuvastamiskaebusi selleks, et kaebajal oleks võimalik veenduda vaidlustatud haldusakti õigusvastasuses. Tuvastamiskaebuse rahuldamine peab aitama kaitsta kaebaja õigusi. Praeguses asjas ei kaitse tuvastamiskaebuse esitamine kaebaja õigusi. Kehtetuks tunnistatud otsusel puuduvad antud asjas igasugused tagajärjed, mis võiksid kaebaja õigustele mõju omada. Seega puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks ka rehabiliteerival eesmärgil.
12.Kaebajal on võimalik vaidlustada tühistamiskaebusega uues haldusmenetluses tehtavat otsust, seega on kaebajal olemas tõhusam õiguskaitse võimalus. Kuigi see eeldab uue kohtumenetluse algatamist, oleks uues kohtumenetluses võimalik hinnata konkreetse haldusakti õiguspärasust ja kaebaja õiguste rikkumise tuvastamise korral reaalselt kaebaja õigusi kaitsta, tühistades vaidlustatud haldusakti.
13.Halduskohtu ülesanne on teostada haldusorgani tegevuse õiguspärasuse üle järelkontrolli. Juba ennetavalt haldusmenetlusse sekkumine on lubatav vaid juhul, kui on põhjust arvata, et haldusorgan annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi ja kaebaja ei saa oma õigusi tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (vt HKMS § 45 lg 1). Antud juhul puudub põhjus arvata, et vastustaja rikub uues haldusmenetluses kaebaja õigusi ja teeb tema õigusi rikkuva haldusakti. Kaebajal tuleb oodata ära uues haldusmenetluses tehtav otsus ja vajadusel vaidlustada see otsus.
3(4)
3-18-137
14.Kaebaja viide vastustaja 05.03.2018 otsuse õigusvastasusele ei ole asjakohane. Kuna tegemist on kaebaja kasuks tehtud otsusega ja sellega ei rikuta tema õigusi, siis puudub tal kaebeõigus selle vaidlustamiseks (HKMS § 44 lg 1).
15.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et tuvastamiskaebuse esitamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja kaebajal on võimalik vajadusel oma õigusi tõhusamalt kaitsta uues haldusmenetluses tehtava haldusakti vaidlustamisega. Seetõttu lõpetab kohus haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.
16.Menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2). Nimetatu ei välista uues haldusmenetluses tehtud uue haldusakti vaidlustamist.
17.HKMS § 104 lg 5 p 4 järgi tuleb kaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv 15 eurot kaebajale tagastada.
18.HKMS § 108 lg 6 järgi kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist vastustajalt, seega jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.