Juri Ustimenko kaebus Tartu Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 2000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 07.03.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus Juri Ustimenko ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant Juri Ustimenko Vastustaja/apellant Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja rahuldada vastustaja apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 07.03.2017. a otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2, millega halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud (14.06.2016 vastustaja poolt VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest teatamine ja sellest otsusest koopia tegemine ilma kaebaja nõusolekuta). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 07.03.2017. a otsuse resolutsiooni punkt 4 osas, milles halduskohus jättis menetluskulu (1/2 tasumisele kuuluvast riigilõivust) summas 30 eurot Tartu Vangla kanda. Jätta kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulu (riigilõivud) tervikuna Eesti Vabariigi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 02.04.2018 (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 16.06.2016 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 29). Kaebaja väitis, et vanglaametnik rääkis 14.06.2016 kaebaja nõusolekuta Vene Föderatsiooni (VF) konsulaarametnikule justiitsministri poolt kaebaja suhtest tehtud keelduvast otsusest. Vanglaametnik tegi kaebajale saadetud dokumendist selleks õigust omamata koopia ning ütles konsulile, et tuli keeldumine, demonstreeris neid dokumente konsulile ning tegi ettepaneku need dokumendid konsulile anda. Kaebaja väitis, et tema ei kavatsenud sellest otsusest konsulaarametnikule rääkida. Sellise tegevusega on vangla rikkunud konfidentsiaalsuse hoidmise kohustust. Kaebaja nõudis moraalse kahju eest kompensatsiooni.
2.Tartu Vangla jättis 25.08.2016. a otsusega nr 1-13/101-4 (tl 2-2p) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et justiitsministri 18.05.2016. a otsus nr 12-1/2583-2 saabus vanglale läbi dokumendivahetusprogrammi. Tegemist ei ole kirjaga, mis oleks saadetud kaebajale isiklikult kinnises ümbrikus. Nimetatud kirjaga teavitas justiitsminister kaebajat keeldumisest esitada VF-le taotlus tema üleviimiseks VF-i karistuse kandmise ajaks. 14.06.2016 külastas kaebajat VF konsulaartöötaja, kes vestles esmalt vangla direktori ja üksuse juhiga. Üksuse juht ei ole konsulaartöötajale kaebajat puudutavaid materjale väljastanud. Direktor ja üksuse juht mainisid suuliselt, et justiitsminister on allkirjastanud vastava otsuse, aga otsuse üksasju nad ei avaldanud. Pärast vestlust suundus konsulaartöötaja kohtumisele kaebajaga. Kohtumise alguses küsis üksuse juht, kas kaebaja on nõus koopia väljastamisega konsulaartöötajale. Kaebaja keeldus ja otsusest koopiat ei väljastatud. Konsultaartöötajat ei saa pidada kõrvaliseks isikuks. Vangla tegevus ei ole põhjustanud kaebajale riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud negatiivset tagajärje, mida on vaja rahaliselt kompenseerida. Justiitsministri keelduv otsus leidis kajastamist ka ajakirjanduses.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (registreeritud 12.09.2016, tl 4-4p, tl 12, 54, 59) Tartu Vangla vastu kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 2000 eurot. Kaebaja väitis, et viibides Tartu Vanglas sai ta kätte Justiitsministeeriumi poolt 18.05.2016 tehtud ja kaebajale adresseeritud otsuse nr 12-1/2583-2 (vastus taotlusele). Tegemist oli talle isiklikult saabunud dokumendiga. Kaebaja märkis, et seoses kaebaja esitatud pöördumisega tuli kaebajaga 14.06.2016 vanglasse kohtuma VF saatkonna esindaja. Kohtumise käigus sisenes kohtumisruumi vanglaametnik, hakkas rääkima Justiitsministeeriumi vastusest ja näitas VF saadikule Justiitsministeeriumi vastuse koopiat, mille ta tegi kaebaja nõusolekuta. Pärast seda, kui kaebaja keeldus sellest, et vanglaametnik annaks Justiitsministeeriumi vastuse koopia saadikule üle, toimus kaebaja ja saadiku vahel ebameeldiv vestlus. Kaebaja väitis, et VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi otsusest teatamine ja sellest otsusest koopia tegemine ilma tema nõusolekuta oli õigusvastane, kuna see on vastuolus vangistusseaduse (VangS) §-ga 132. Vangla sekkus kaebaja eraellu ja rikkus sõnumisaladust.
4.Tartu Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 27-28) jätta kaebus rahuldamata.
Kuna Justiitsministeerium edastas otsuse vanglale teadmiseks ja kaebajale kätteandmiseks, ei olnud tegemist kaebajale isiklikult kinnises ümbrikus saabunud kirjaga. 14.06.2016 külastas kaebajat VF saatkonna esindaja, kes soovis teada, miks kaebaja nii suurel määral kaebab. Vastuseks selgitasid üksuse juht ja Tartu Vangla direktor, et põhjuseks on kaebaja soov kanda karistust VF-s ning kaebaja viimase aja aktiveerumise põhjuseks on Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a keelduv otsus nr 12-1/2583-2. Vangla direktori 03.01.2017. a selgituste kohaselt anti konsulaarametnikule justiitsiministri keelduva otsuse kohta informatsiooni vaid samas mahus, nagu seda on tehtud ajakirjanduses. Ka üksuse juhi 09.08.2016. a selgituste kohaselt ei avaldanud nad konsulaarametnikule otsuse üksikasju. Konsulaarametnikule otsuse koopiat ei väljastatud. Vastavalt Eesti Vabariigi ja VF vahelise konsulaarkonventsiooni (konsulaarkonventsiooni) preambulale on nimetatud konventsiooni eesmärk aidata kaasa nende riikide kodanike õiguste ja huvide efektiivsemale kaitsele. Konsulaarametniku ülesandeks on ühtlasi jälgida, et kaebaja kui VF kodaniku õigused vanglas oleksid tagatud. Pöördudes Tartu Vangla poole küsimusega kaebaja käitumise kohta ning uurides kaebaja arvukate kaebuste põhjuse kohta, täitis konsulaarametnik oma tööülesandeid. Seetõttu ei saa pidada õigusvastaseks ka Tartu Vangla vastamist konsulaarametniku küsimustele, sh ka informatsiooni avaldamist kaebajale justiitsministrilt saabunud keelduva otsuse kohta. Vastustaja selgitusel oli tegemist informatsiooniga, mida on avalikust huvist tulenevalt kajastatud ka ajakirjanduses. Ainuüksi kaebajale mitte meeltmööda olnud ühekordset vestlust tõeste asjaolude osas ei saa pidada ebameeldivaks, millele tuleks reageerida rahalise hüvitise väljamõistmisega.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 07.03.2017. a otsusega (tl 60-63p) kaebaja kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud (14.06.2016. a vastustaja poolt VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest teatamine ja sellest otsusest koopia tegemine ilma kaebaja nõusolekuta) (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata kaebaja kaebuse rahalise hüvitise väljamõistmise nõudes (resolutsiooni p 3). Halduskohus leidis, et kuna Justiitsministeerium ise edastas vastustajale kaebaja suhtes 18.05.2016. a otsuse nr 12-1/2583-2, et vastustaja toimetaks selle otsuse kaebajale kätte, ei ole vastustaja mingil moel riivanud kaebaja PS §-st 43 tulenevat õigust sõnumisaladusele, kuid on rikutud PS § 26 – õigus eraelu puutumatusele. Halduskohus leidis, et tulevalt isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg-st 1 sisaldab kaebaja suhtes Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsus nr 12-1/2583-2, millega justiitsminister keeldus esitamast VF-le taotlust kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks Vene Föderatsioonis, kaebaja isikuandmeid. Tulenevalt IKS §-st 5 leidis halduskohus, et 14.06.2016 vanglaametnike poolt Justiitsministeeriumi otsusest teatamine VF saatkonna esindajale ja sellest otsusest koopia tegemine saab vastavalt IKS §-le 5 kvalifitseerida kaebaja kohta käivate isikuandmete töötlemisena. Kaebaja viide VangS §-le 132 ei ole antud juhul asjakohane. VangS § 132 ei reguleeri vastustaja tegevust valitsusasutusena, kes peab kinnipeetavate isikuandmeid töötlema kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega. Kohtul tuleb tuvastada, kas vastustaja oleks saanud töödelda kaebaja isikuandmeid, st 14.06.2016 teatada VF saatkonna esindajale kaebaja kohta tehtud Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest ja teha otsusest koopia ilma kaebaja nõusolekuta. Halduskohus tugines IKS § 10 lg-le 2 ning konsulaarkonventsiooni § 39 p-le 1 ja lg-le 2. Sellest tulenevalt ei ole Justiitsministeeriumi ega vastustaja kohustuseks teatada VF konsulaartöötajale kaebaja suhtes langetatud Justiitsministeeriumi otsusest, millega keelduti rahuldamast kaebaja taotlust karistuse
edasikandmise kohta VF-s. Juhul, kui Justiitsministeeriumi otsus peaks siiski olema adresseeritud muu hulgas ka VF saatkonnale, peaks olema sellisest otsusest teatajaks Justiitsministeerium ehk otsuse väljaandja, mitte vastustaja või vastustaja Justiitsministeeriumi palvel. Vastustaja ei ole kohtule kinnitanud, et Justiitsministeerium palus edastada 18.05.2016. a otsuse 12-1/2583-2 lisaks kaebajale ka VF saatkonnale. Vastavalt konsulaarkonventsiooni § 49 punktile a võivad küll konsulaarametnikud oma funktsioonide täitmisel pöörduda oma konsulaarpiirkonna kompetentsete kohalike organite poole, kuid kohtu arvates see ei tähenda, et vastustaja oleks õigustatud teatama Justiitsministeeriumi otsusest VF saatkonna esindajale ilma kaebaja nõusolekuta. Isegi kui tõlgendada VF saatkonna esindaja poolt 14.06.2016 vastustajale esitatud küsimust kaebaja poolt esitatud kaebuste arvu põhjenduste kohta piisavaks selleks, et vastustaja pidanuks vastates sellele küsimusele teatama VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a keelduvast otsusest, ei oleks selline toiming ka kooskõlas avaliku teabe seaduse (AvTS) 23 lg 1 p-ga 1. Vastustajal puudus õiguslik alus teatada VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a keelduvast otsusest ehk töödelda kaebaja isikuandmeid ilma kaebaja nõusolekuta. Antud juhul puudub ka seaduslik alus vastustaja poolt 14.06.2016 Justiitsministeeriumi 18.05.2016 keelduvast otsusest koopia tegemiseks. IKS § 11 lg 2 sätestab, et isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Antud juhul informatsioon kaebaja suhtes langetatud Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsuse kohta oli esmakordselt avalikustatud ajakirjanduses 26.06.2016 ehk 12 päeva hiljem 14.06.2016 sooritatud toimingust.1 Järelikult ei saanud vastustaja põhjendada 14.06.2016. a toimingut ka sellega, et kaebaja isikuandmed olid juba avalikustatud meedias. Kuna kaebaja isikuandmete töötlemine ei olnud kooskõlas IKS-ga, mille eesmärgiks on kaitsta muu hulgas PS §-s 26 sätestatud õigust eraelule, on tegemist selle õiguse rikkumisega. Halduskohus leidis, et vastustaja 14.06.2016 toimingutega kaebaja eraellu sekkumine ei olnud sellise intensiivsusega, mis õigustaks talle rahalise hüvitise määramist. Halduskohus oli seisukohal, et 14.06.2016 aset leidnud sündmused ei saanud tekitada kaebajale sellist laadi hingelist valu ning kannatusi, mille heastamiseks oleks õigustatud määrata talle rahalist kompensatsiooni.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Kaebaja apellatsioonkaebus
6.Kaebaja esitas Tartu halduskohtu otsuse peale hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 78, 87). Kaebaja palub tühistada halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahalise hüvitise väljamõistmise osas rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis 2000 eurot. Kuna kohus tuvastas vangla tegevuse õigusvastasuse, ei ole õigust jätta kaebajat ilma rahalisest hüvitisest. Kohus hakkas põhjendamatult analüüsima, kas Justiitsministeerium oleks pidanud otsusest saatkonda teavitama. Vanglaametnik ei ole see isik, kes peaks saatkonda teavitama.
7.Tartu Vangla palub kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 99) jätta see rahuldamata. Halduskohus leidis põhjendatult, et tegemist ei ole sellise riivega, mis õigustaks rahalise kompensatsiooni väljamõistmist. Vastustaja apellatsioonkaebus
8.Tartu Vangla esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 80-81), milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, milles halduskohus tunnistas õigusvastaseks VF saatkonna esindaja teavitamise Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest ning samast otsusest koopia tegemise, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja nõudis Tartu Vanglalt kahju hüvitamist, kuna vangla teavitas teda külastama tulnud konsulaarametnikku Justiitsministeeriumist tulnud keelduvast otsusest. Kaebaja ei väitnud kordagi, et Justiitsministeeriumi otsusest koopia tegemine iseenesest oleks talle mõne negatiivse tagajärje põhjustanud. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas Tartu Vanglal oli õigus avaldada konsulaarametnikule kaebajat puudutavat informatsiooni. Halduskohus on jätnud arvestamata konsulaarkonventsiooni § 37 p-dega a ja e ning teinud § 49 p-st a ebaõige järelduse. Kuivõrd kaebaja oli ise oma õiguste rikkumise tõttu konsulaarametniku poole pöördunud ning konsulaarametniku tööülesannete hulka kuulub VF kodanike huvide kaitsmine ja neile abi ja toetuse osutamine, oli konsulaarametnikul konsulaarkonventsiooni § 49 p-st a lähtudes õigus oma ülesannete täitmiseks Tartu Vangla poole pöörduda. Tegemist ei olnud kõrvalise isikuga, vaid isikuga, kelle ja kinnipeetava vahelise suhtlemise osas näeb vangistusseadus (VangS) sarnaselt advokaadiga ette mitmeid erisätteid (nt VangS § 26, § 27 lg 2, § 29 lg 1). Selgitades, et kaebaja kaebuste arvu kasv viimasel ajal oli tingitud Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest, andis Tartu Vangla konsulaarametnikule informatsiooni, mida tal välislepingust tulenevalt oma ülesannete täitmiseks oli õigus saada. Halduskohtu seisukoht, millest tulenevalt oleks konsulaarametnikul võimalik saada esindatava riigi kodaniku kohta ainult seda informatsiooni, mille saamiseks esindatav on oma nõusoleku andnud, viiks ebamõistliku tulemuseni ning takistaks konsulaarkonventsiooni § 37 p-des a ja e nimetatud funktsioonide täitmist. Tartu Vangla viitab AvTS § 39 lg-le 1 ja IKS § 10 lg-le 2. Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsuse puhul ei olnud tegemist kaebajale isiklikult tulnud dokumendiga, vaid Tartu Vanglasse dokumendivahetussüsteemi kaudu saabunud otsusega, mis edastati vanglale teadmiseks ja kaebajale kätteandmiseks. Seega oli Tartu Vangla õigustatud kaebaja isikuandmeid töötlema, mistõttu ei saanud Justiitsministeeriumi 18.05.2016 otsusest koopia tegemine iseenesest kaebaja õiguseid rikkuda. Kuigi Justiitsministeeriumi otsusest koopia tegemise eesmärk oli selle konsulaarametnikule üleandmine, otsust konsulaarametnikule siiski ei antud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ent vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud (14.06.2016 vastustaja poolt VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest teatamine ja sellest otsusest koopia tegemine ilma kaebaja nõusolekuta). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
10.Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus tunnistas Tartu Vangla toimingud (14.06.2016. a vastustaja poolt VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest teatamine ja sellest otsusest koopia tegemine ilma kaebaja nõusolekuta) õigusvastaseks. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahalise hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna Justiitsministeerium edastas Tartu Vanglale 20.05.2016. a kirjaga nr 12-1/2583-3 oma 18.05.2016. a otsuse nr 12-1/2583-2 teadmiseks ja kaebajale kätteandmiseks, ei ole Tartu Vangla riivanud kaebaja PS §-st 43 tulenevat õigust sõnumisaladusele. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja viide VangS §-le 132 ei ole asjakohane, kuna see säte reguleerib vanglaametniku teenistuskohustusi. Ringkonnakohtu hinnangul aga ei ole asjakohased halduskohtu viited konsulaarkonventsiooni § 39 p-dele 1 ja 2, kuna need reguleerivad esindatava riigi konsulaarasutuse informeerimist olukorras, kus esindatava riigi kodanik on arreteeritud, ning aresti all oleva esindatava riigi kodaniku poolt konsulaarasutusele adresseeritud teadaande üleandmist konsulaarasutusele.
12.Asja materjalidest nähtuvalt külastas VF saatkonna esindaja kaebajat Tartu Vanglas 14.06.2016. Tulenevalt saatkonna esindaja soovist (tl 32-32p) võimaldati tal enne kaebajaga kohtumist vestelda Tartu Vangla direktoriga, kes kaasas vestlusesse ka üksuse juhi. Vestluse käigus teavitas Tartu Vangla VF saatkonna esindajat Justiitsministeeriumi poolt vanglale teadmiseks ja kaebajale edastatud Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest nr 12-1/2583-2. Dokumenti VF saatkonna esindajale ei väljastatud. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selle üle, kas Tartu Vanglal oli seaduslik alus vestluse käigus teatada VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest nr 12-1/2583-2, millega justiitsminister keeldus esitamast VF-le taotlust kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks VF-s, kas vangla võis teha sellest otsusest koopia ja kas nimetatud toimingutega põhjustas Tartu Vangla kaebajale mittevaralist kahju.
13.Kahju hüvitamise kaebuse lahendamise tuleb tuvastada, kas vastustaja poolt avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, kas kaebajal on kahju tekkinud ning kas esineb põhjuslik seos õigusvastase haldusakti või toimingu ja tekitatud kahju vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. PS § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Riigikohus on selgitanud, et põhiõigusi riivav haldustoiming saab olla õiguspärane üksnes juhul, kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 10, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 teine lause) (RKHKo 12.06.2012, 3-3-1-3-12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et konsulaarametnikule informatsiooni väljastamine riivab eraelu puutumatust (PS § 26), andmed, mida väljastati, on isikuandmed ja nende väljastamine on isikandmete töötlemine. Kui kaebaja eraelu riiveks leidub õiguslik alus, ei saa aga VF saatkonna teavitamine kaebaja kohta keelduva otsuse tegemisest olla õigusvastane.
14.IKS § 1 lg 1 sätestab, et isikuandmete kaitse seaduse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele. Isikuandmed on IKS § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. IKS § 5 kohaselt on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikustamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele, päringute teostamine ja väljavõtete tegemine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine, või mitu eelnimetatud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist ja kasutatavatest vahenditest. IKS § 10 lg 1 sätestab, et isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt võib haldusorgan isikuandmeid töödelda üksnes avaliku ülesande täitmise käigus seaduse, välislepingu või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduva õigusaktiga ettenähtud kohustuse täitmiseks. IKS § 14 lg 1 p 2 sätestab, et isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse välislepingu või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduva õigusaktiga ettenähtud ülesande täitmiseks. AvTS § 39 lg 1 sätestab, et teabevaldaja võimaldab juurdepääsu tema valduses olevatele isikuandmetele isikuandmete kaitse seaduses sätestatud aluse olemasolul AvTS-s sätestatud korras. Ringkonnakohtul tuleb võtta seisukoht, kas VF saatkonna esindaja informeerimine kaebaja kohta Justiitsministeeriumi poolt tehtud keelduvast otsusest oli lubatav tulenevalt konsulaarkonventsioonist.
15.PS § 123 sätestab, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Konsulaarkonventsiooni § 1 p 4 sätestab, et konsulaarametnik tähendab keda tahes isikut, sealhulgas konsulaarasutuse juhti, kellele on tehtud ülesandeks konsulaarfunktsioonide täitmine. Konsulaarkonventsiooni § 37 punkt a kohaselt on konsulaarfunktsiooniks esindatava riigi ja tema kodanike (füüsiliste ja juriidiliste isikute) huvide kaitsmine asukohariigis ulatuses, mis on lubatud rahvusvahelise õiguse poolt. Konsulaarkonventsiooni § 37 punkt e sätestab, et konsulaarfunktsiooniks on esindatava riigi kodanikele (füüsilistele ja juriidilistele isiktele) abi ja toetuse osutamine. Konsulaarkonventsiooni § 38 punkt 1 kohaselt võivad konsulaarametnikud vabalt suhelda esindatava riigi kodanikega ja omada neile juurdepääsu. Esindatava riigi kodanikud omavad samasugust vabadust selles osas, mis puudutab suhtlemist esindatava riigi konsulaarametnikega ja neile juurdepääsu. Konsulaarkonventsiooni § 49 punkt a sätestab, et konsulaarametnikud võivad oma funktsioonide täitmisel pöörduda konsulaarpiirkonna kompetentsete kohalike organite poole.
16.Ringkonnakohus nõustub Tartu Vanglaga, et olukorda, kus konsulaarametnikul oleks võimalik saada esindatava riigi kodaniku kohta ainult seda informatsiooni, mille saamiseks esindatav on oma nõusoleku andnud, tuleb pidada ebamõistlikuks. Samuti takistaks selline käsitlus konsulaarkonventsiooni § 37 punktides a ja e nimetatud funktsioonide täitmist. Kaebaja on ise konsulaarametniku poole pöördunud ning kuna konsulaarametniku töökohustus on VF kodanike huvide kaitsmine ja abi osutamine, oli saatkonna esindajal õigus ülesannete täitmiseks vangla poole pöörduda. Ringkonnakohtu hinnangul puudub Taru Vangla tegevuses õigusvastasus, sest tulenevalt IKS § 10 lg-st 2, konsulaarkonventsiooni § 37 punktidest a ja e, § 38 p-st 1 ning PS §st 123, oli Tartu Vanglal olemas alus väljastada VF suursaatkonna esindajale kaebajat puudutavad informatsiooni.
17.Ringkonnakohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et kuna dokumenti VF saatkonna esindajale väljastatud ei ole, on riive kaebaja eraelu puutumatusele kergekaaluline. Asjaolusid, mis viitaksid seadusliku aluse väärkasutusele vangla poolt, kohtule esitatud ei ole. Kuna eelnevast tulenevalt puudus Tartu Vangla tegevuses õigusvastasus, on täitmata mittevaralise kahju hüvitamise üks eeldustest, ja kaebaja kahju hüvitamise kaebus ei kuulu rahuldamisele.
18.Nii vangla kui kaebaja on märkinud, et vangla tegi Justiitsministeeriumi otsusest, mis saadeti vanglale teadmiseks ja kaebajale kätteandmiseks, koopia eesmärgiga anda see VF saatkonna esindajale üle. Kuna aga seda otsust saatkonna esindajale üle ei antud, ei saa koopia tegemine Justiitsministeeriumi otsusest rikkuda kuidagi kaebaja õigusi. Erisätete puudumisel kohaldub haldusorgani poolt koopia tegemisele HMS § 5 lg 1, mille kohaselt määrab haldusorgan menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.
19.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab vangla apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud (14.06.2016 vastustaja poolt VF saatkonna esindajale Justiitsministeeriumi 18.05.2016. a otsusest teatamine ja sellest otsusest koopia tegemine ilma kaebaja nõusolekuta). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
20.Halduskohus vabastas 21.12.2016. a määrusega (tl 18-19) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Otsuse resolutsiooni p-ga 4 mõistis halduskohus Tartu Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (1/2 tasumisele kuuluvast riigilõivust) summas 30 eurot ning ülejäänud menetluskulu 30 eurot jättis Eesti Vabariigi kanda. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätkas 25.04.2017. a määrusega (tl 92-93) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, jääb kaebaja apellatsioonkaebuse riigilõiv riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ringkonnakohus tühistab seetõttu halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas, milles halduskohus jättis menetluskulu (1/2 tasumisele kuuluvast riigilõivust) summas 30 eurot Tartu Vangla kanda, ning jätab kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulu (riigilõivud) tervikuna Eesti Vabariigi kanda.
21.Tartu Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.