Rene Vainiku taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks seoses suitsetamise keelamisega Viru Vanglas
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 12. novembri 2017. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Rene Vainiku määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Määruskaebuse esitaja Rene Vainik Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata. Tühistada Tartu Halduskohtu 12. novembri 2017. a määrus ja jätta Rene Vainiku esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustik § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla direktori 24. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 muudeti vangla kodukorda alates 1. oktoobrist 2017. 1. oktoobril 2017 jõustunud uue redaktsiooni p 2.3 kohaselt on suitsetamine vangla territooriumil keelatud.
Rene Vainik esitas 26. oktoobril 2016 Justiitsministeeriumile vaide seoses suitsetamise keelamisega Viru Vanglas alates 1. oktoobrist 2017. Vaides taotles ta Viru Vangla 24. aprilli 2017. a käskkirja tühistamist.
3.R. Vainik esitas 30. oktoobril 2017 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse ning palus peatada eelnevalt nimetatud käskkirja kehtivuse ning võimaldada tal suitsetada.
4.Tartu Halduskohus jättis 12. novembri 2017. a määrusega R. Vainik esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 3 alusel, kuna puudub esialgse õiguskaitse vajadus. R. Vainik on esialgse õiguskaitse taotluses esitanud väga üldsõnalised põhjendused, märkides, et õiguskaitset mitte kohaldades võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või lausa võimatuks. Taotleja sõnul ta juba niigi piinleb igapäevaselt. Halduskohus leidis, et kuigi suitsetamise keelamine põhjustab taotlejale ebamugavusi, ei ole teatud ebamugavuste talumine vaide- või kohtumenetluse ajal piisav, et kohaldada asjas esialgset õiguskaitset. Taotlusest ei nähtu, et oleks oht, et isikule saabuksid
pöördumatud tagajärjed. Vajadusel nõustab ja toetab vangla suitsetamisest loobuvaid kinnipeetavaid. Ühtlasi tagatakse vajaduse korral ka nikotiinasendusravi.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.R. Vainik esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 12. novembri 2017. a määruse peale, millega halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Halduskohus on teinud teadvalt ebaõige lahendi, kuna see tehti pühapäeval. Halduskohus on märkinud, et küsis Viru Vanglalt R. Vainiku esitatud esialgse õiguskaitse taotluse kohta seisukohta 9. novembri 2017. a määrusega. Viru Vangla edastas oma seisukoha 1. novembril 2017. Halduskohus ei ole edastanud kaebajale väidetavalt 9. novembril 2017 tehtud määrust ega Viru Vangla seisukohta kaebaja taotlusele. Taotleja palub, et määruskaebuse lahendamisel arvestataks põhjendusi, mis on esitatud haldusasjas nr 3-17-1999. Tänaseks on Viru Vanglas juba kolm suitsetavat kinnipeetavat, mis riivab kaebaja õigust olla võrdselt koheldud. Vangla ei taga tegelikkuses nikotiinasendusravi. Vangla on võtnud seisukoha, et kaebaja nikotiinisõltuvus on vähetõenäoline. Vangla kaupluse sortimenti ei ole täiendatud tervisetoodetega ning ka lubatud õun on ära võetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tuleb halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Seda on taotleja ka teinud. Määruskaebuse esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamata jätmisele esitas R. Vainik 15. novembril 2017. Riigilõivu ta tasunud ei ole ega ole esitanud ka menetlusabi taotlust määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks. Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 206 lg 1 p 5 kohaselt tuli määruskaebuses märkida andmed riigilõivu tasumise kohta. Riigilõivuseaduse kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsiooni § 60 lg 6 kohaselt tuli määruskaebuselt tasuda riigilõiv 15 eurot. Seda ka juhul, kui vaidlustati esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määrust. Alates 1. jaanuarist 2018 on määruskaebuse esitamine riigilõivuvaba (vastavat regulatsiooni on muudetud). HKMS § 2891 sätestab, et enne 2018. a 1. jaanuari esitatud edasikaebustele kohaldatakse käesoleva seadustiku enne 2018. a 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei jäta ringkonnakohus määruskaebust käiguta ega nõua taotlejalt riigilõivu tasumist või menetlusabi taotluse esitamist, vaid lahendab määruskaebuse sisuliselt.
7.Määruskaebuses on väidetud, et kohus tegi teadvalt ebaõige lahendi, kuna määrus on tehtud pühapäeval ning lisaks ei ole kaebajale edastatud Viru Vanglalt seisukoha nõudmise määrust ega ka vastust sellele määrusele. Kaebaja on eksinud kuupäevade märkimisega määruskaebuses. Määruse, millega halduskohus küsis Viru Vanglalt seisukohta, koostati 7. novembril 2017 ning Viru Vangla vastas sellele 9. novembril 2017. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda lahendit ebaõigeks see, et kohus allkirjastas määruse 12. novembril 2017, mis oli pühapäev. Menetlusseadustik ei sea nõudeid sellele, millisel nädalapäeval võib määruseid allkirjastada. Ka seisukoha nõudmise määruse ja sellele saadud vastuse edastamata jätmine taotlejale ei saanud kaasa tuua ebaõiget lahendit.
8.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse lubatavuse kontrollimisel on oluline tuvastada, kas isikul esineb esialgse õiguskaitse vajadus, st pöördumatu tagajärje oht. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata,
kuna isikul ei esine esialgse õiguskaitse vajadust. HKMS § 249 lg 3 teise lause alusel taotluse läbi vaatamata jätmine eeldaks, et esialgse õiguskaitse vajadus on kunagi eksisteerinud, kuid on praeguseks hetkeks ära langenud. Sellist asjaolu aga ei esine.
9.Tartu Ringkonnakohus leidis analoogses vaidluses 6. detsembri 2017. a määruses haldusasjas nr 3-17-1449 (tegemist on jõustunud lahendiga), kus kinnipeetav oli esitanud esialgse õiguskaitse taotluse lubamaks tal pärast keelu jõustumist vangla territooriumil suitsetada, et suitsetamisest loobumise puhul ei esine kinnipeetavatele äratuntavaid pöördumatuid tagajärgi. Ringkonnakohus asus seisukohale, et teadupärast kahjustab krooniline tubakasuitsetamine mitmeid elundkondi, sh südame-veresoonkonda, meeleelundeid jne. Suitsetamist vältides saab ennetada paljusid haiguseid. Tubakasuitsetamine ise on sõltuvushaigus, mis kahjustab närvisüsteemi, kuna tubakatoodetes leiduv nikotiin on närvimürk. Mitmed ülemaailmsed teadusuuringud on näidanud, et tubakatoodete tarvitamine on muutunud globaalseks sotsiaalmajanduslikuks probleemiks ning tegemist on suure tervise riskifaktoriga. Suitsetamisest tekkinud haiguste ravi rahastavad maksumaksjad. Suitsetamisest loobumise järgselt tekkida võivad võõrutusnähud võivad küll esineda, kuid suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad kui võimalikud võõrutusnähud oma kogumis. Ka käesoleva määruskaebuse esitaja on märkinud, et suitsetamise keelamine tekitab temas vaimseid ja füüsilisi piinu, kuid nagu mainitud, ei kaalu need üles võimalikke terviseriske mis kaasnevad suitsetamisega. Samuti ei saa tähelepanuta jätta, et suitsetajate tervishoid on kallim kui mittesuitsetajate oma, mistõttu võimaldab üldine suitsetamise keeld kasutada maksumaksja raha otstarbekamalt. Kui kinnipeetavatel tagatakse suitsetamisest loobumisel võimalike võõrutusnähtude asjatundlik ravi, siis ei saa Viru Vangla tegevust pidada kuidagi isiku õigusi ülemäära riivavaks. Seda enam, et võõrutusnähud on reeglina mööduvad. Ringkonnakohus lisab käesoleva määrusega, et vanglas suitsetamise keelustamist õigustav avalik huvi väljendub täiendavalt ka selles, et kindlamalt välistatakse mittesuitsetavate kinnipeetavate ning vanglaametnike tervise kahjustamise oht läbi passiivse suitsetamise. Ehkki vanglates on passiivse suitsetamisega kaasnevaid ohte püütud vähendada, näitavad mitmed kohtuvaidlused seda, et täielikult ei pruugi vanglas olla välistatud see, et suitsetajate läheduses viibivad mittesuitsetavad isikud, kes peavad tervist kahjustavat tubakasuitsu sisse hingama. Samuti võib suitsetamise lubamine ohustada vangla julgeolekut, sest sigarette võidakse kasutada nt kinnipeetavatevahelise valuutana. Lisaks võib ringkonnakohtu senise kohtupraktika põhjal väita, et tubakatoodete kasutamisega seonduvate reeglite rikkumisi (nende peitmine, vahendamine, jne) esineb kinnipeetavate poolt vanglates küllaltki sageli. Suitsetamise täielik keelamine vanglates aitab ilmselgelt neid rikkumisi vähendada ning võimaldab ühtlasi vabastada vanglaametnike ressursse muude oluliste ülesannete täitmise jaoks. Seega räägib suitsetamise keelamiseks oluline avalik huvi, mida peab ringkonnakohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvesse võtma.
10.Määruskaebuses on R. Vainik palunud arvestada määrusega, mis tehti haldusasjas nr 3-17-1999. Nimelt rahuldas Tartu Halduskohus 18. oktoobri 2017. a määrusega ühe kinnipeetava esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas Viru Vangla 24. aprilli 2017. a käskkirja nr 1-1/55 kehtivuse. Ringkonnakohus leiab, et ta ei pea viidatud määrusest tulenevate seisukohtadega arvestama, kuna Riigikohus saatis 23. jaanuari 2018. a määrusega asjas nr 3-17-1999 Viru Vangla 20. oktoobri 2017. a määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Selle määruskaebuse oli Viru Vangla esitanud eelnevalt viidatud Tartu Halduskohtu määrusele. Sellest halduskohtu määrusest ei tulene ringkonnakohtule kohustust neid samu argumente ka käesoleval juhul järgida.
11.Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, viidates sealjuures HKMS § 249 lg-le 3. HKMS § 249 lg 3 ls 2 järgi jätab kohus esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel taotluse läbi vaatamata. Vajaduse äralangemine eeldab seda, et mingil hetkel oli isikul küll vajadus õiguskaitseks olemas, kuid määruse tegemise hetkeks oli see kohtu hinnangul ära langenud.
Halduskohtu määrusest ei nähtu, kuidas oli käesoleval juhul tegemist sellise olukorraga. Sisuliselt nähtub halduskohtu määruse põhjendustest hoopiski see, et halduskohtu arvates ei esine asjas pöördumatute tagajärgede saabumise ohtu. Seega on halduskohus esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt hinnanud ning pidanud seda põhjendamatuks. Sellisel juhul tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata ning halduskohtu määruse resolutsioon, millega jäeti taotlus läbi vaatamata, oli ekslik. Arvestades seda, ning asjaolu, et ringkonnakohus täiendab oluliselt ka halduskohtu määruse põhjendusi, tuleb kokkuvõttes halduskohtu määrus tühistada. Ent nagu ülal märgitud, jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.