Sotsiaalõigus › Meditsiiniõigus (sh ravikindlustus)

3-16-520 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-16-520 eesmärgi ega EHK varasema praktikaga. Aluste p-d 12.1 ja 12.4 ei reguleeri RRL-de ühekordset sõlmimist, vaid ravijuhtude jagamist kogu 4-aastase perioodi jooksul. See arvestaks muu hulgas ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg-s 4 toodud asjaolusid. Kui alustest lähtuti mitte ainult lepingupartnerite väljavalimisel, vaid ka esimeste poolaastate ravijuhtude kindlaksmääramisel, siis saab ja tuleb alustest lähtuda ravijuhtude kindlaksmääramisel ka ülejäänud RRL kehtivuse ajal. Kui RaKS § 36 lg 4 ja alused ei reguleeri EHK poolt ülevõetavate rahaliste kohustuste kogumahu kokkuleppimist, rikub RaKS § 36 lg 4 põhiseaduse (PS) § 13 lg-st 3 tulenevat õigusselguse põhimõtet ja PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust. Isegi kui alused ei reguleeri RRL rahaliste lisade sõlmimist, ei saa ravijuhtude määramine toimuda EHK suvaotsusega ning alustest tuleks lähtuda analoogia korras. Kaebajal on õiguspärane ootus, et konkursil saavutatud parim tulemus annab talle eelise kogu RRL kehtivuse jooksul. Vastasel juhul puuduks pingerea moodustamisel üldse tähtsus. Kaebaja ravijuhte saab õiguspäraselt vähendada vaid juhul, kui temast pingereas tagapool olevale pakkujale ravijuhte üldse ei pakutaks. 2015. a-l ja 2016. a-l on pingereas eespool olnud SA Hiiu Ravikeskus ja Benita Kodu AS teenindatavate ravijuhtude arvu vähendatud, kuid pingereas tagapool olnud SA PJV Hooldusravi ja AS Kallavere Haigla teenindatavate ravijuhtude arvu on samas suurendatud. Olenemata kaebaja eelisseisundi arvestamisest on tegemist ebavõrdse kohtlemisega. SA PJV Hooldusravi ravimahud on suurenenud rohkem kui poole võrra. Kui seejuures omas tähtsust Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) saadud toetus, siis tuleks kaebajat kohelda ühetaoliselt SA-ga PJV Hooldusravi, sest ka kaebaja on saanud struktuuritoetust ERF õendus- ja hooldusteenuste infrastruktuuri arendamise meetme alusel. Kui EHK ei tee pärast RRL sõlmimist lepingupartnerite vahel enam vahet, siis tuleks neid ka võrdselt tasustada. EHK metoodika Harju maakonna statsionaarse õendusabi teenuse mahu vähendamisel on arusaamatu ja läbipaistmatu.

3-16-520 ei ole vastuolus põhiseadusega, sest see säte ei peagi reguleerima muu hulgas seda, kuidas tuleb RRL kehtivuse ajal lepingupartnerite vahel ravijuhte jagada. Põhiseadusevastane ei ole ka RaKS tervikuna, sest seaduses ei olegi mõistlik reguleerida kõiki halduslepinguga seotud küsimusi. Samas sätestab seadus, millistest põhimõtetest peab EHK ravikindlustuse rahade jagamisel lähtuma (RaKS § 2 lg 2) ja milliste asjaoludega tuleb seejuures arvestada (RaKS § 36 lg 4 ja eelarvevahendite suurus). EHK-l tuleb kõiki eesmärke ja huvisid silmas pidades leida põhjendatud ja kaalutletud lahendus. Tegemist ei ole EHK suvaotsusega. Valikupartneritele ei tulnud 2016. a-l jagada ravijuhte vastavalt valikumenetluses kujunenud paremusjärjestusele ja samas mahus RRL esimeseks aastaks kokkulepitule. Viide alustele ei ole asjakohane, sest need reguleerivad üksnes valikumenetlust (sh p-d 12.1 ja 12.4), mitte ravijuhtude jagamist olemasolevate lepingupartnerite vahel. Olukordade erinevust arvestades ei saa alustest lähtuda ka analoogia korras. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pakkumine sai valikumenetluses kõige enam punkte ja temale eraldati ravijuhte esimeseks aastaks (2014. a II poolaasta ja 2015. a I poolaasta) kogu taotletud mahus. Samas sõlmiti täpselt samadel tingimustel RRL-d ka Benita Kodu AS-ga, SA-ga EELK Tallinna Diakooniahaigla, SA-ga PJV Hooldusravi ja AS-ga Kallavere Haigla (sh said kaks esimest neist samuti kogu taotletud ravimahu). Lepingupartneri poolt teenindatav ravijuhtude arv lepitakse kokku RRL-ga (mille tingimustega on kõik lepingupartnerid nõustunud) ning RRL ei sätesta, kuidas täpsemalt toimub ravijuhtude jagamine lepingupartnerite vahel. RRL üldtingimuste p 2.5 näeb üksnes ette, et kokkuleppe mittesaavutamisel säilitatakse lepingupartnerile ülevõetavate rahaliste kohustuste summad ja ravijuhtude arv 80% ulatuses eelmise aasta sama kalendrikuu tegelikust (täidetud) mahust. RRL ei näe ette, et lepingupartnerile säilitatakse kogu lepingu kehtivuse ajaks sama ravijuhtude arv, mis lepiti kokku esimeseks aastaks. Samuti ei nähtu, et ravijuhtude jagamisel omaksid mingit tähtsust valikumenetluses antud hindepunktid või koht paremusjärjestuses. Kuna kõik RRL-d on sõlmitud samadel tingimustel, on valikupartnerid võrdsed ja nende valikumenetluse tulemustest lähtuv erinev kohtlemine ei oleks põhjendatud. Valikumenetluses osutusid edukaks kõik tervishoiuteenuse osutajad, kellega RRL-d sõlmiti, ning kaebaja viited tema poolt valikumenetluse võitmisele ei ole asjakohased. Kuna RRL kehtib, siis tuleb ka pooltevahelistes suhetes lähtuda eelkõige selles sätestatust. Ka otsused nr 145 ja nr 245 ei reguleeri vajadust õendusabi teenuse järele ega ravijuhtude jagamist väljaspool perioodi 01.07.2014–30.06.2015, olenemata sellest, et RRL-d on sõlmitud 4-aastase tähtajaga (s.o kuni 30.06.2018). Valikupartneritele jagatavate ravijuhtude kindlakstegemisel ei lähtuta pelgalt EHK eelarvelistest vahenditest, vaid ka mitmetest teistest asjaolust, sh demograafilistest ja geograafilistest andmetest ning haiglavõrgu arengukavasse kuuluvate haiglate võimekusest ise tervishoiuteenuseid osutada. Samuti mõjutavad ravijuhtude arvu lepingupartnerite pakutavad ravijuhu maksumused, tervishoiupoliitika arengusuunad, kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse piirkondliku kättesaadavuse tagamise vajadus, lisaks kohustus tagada ravikindlustusrahade efektiivne ja otstarbekas kasutus. Kuna mitmed ravimahtude arvestamisel aluseks võetavad asjaolud ei püsi kogu RRL kehtivuse kestel muutumatuna (sh võetakse riigieelarve vastu üheks aastaks), siis on valikupartneritele jagatavate ravijuhtude arvu muutumine ja nende iga-aastane kokkuleppimine RRL kehtivuse ajal paratamatu. Kaebajal puudub subjektiivne õigus konkreetsele ravijuhtude arvule, kuid tal on õigus olla ravijuhtude jagamisel koheldud võrdselt teiste valikupartneritega. RRL üldtingimuste p-s 2.5 sätestatud miinimummaht kokkuleppe mittesaavutamise korral (s.o vähemalt 80% eelmise aasta sama perioodi tegelikult täidetud mahust) kehtib kogu RRL kehtivusaja jooksul ning on lepingupooltele siduv. EHK on kaebajale selgitanud, et Harju maakonnas vähendati valikupartnerite lepingumahtusid 13,1% põhjusel, et õendusabi teenuse kasutus selles piirkonnas ületas Eesti keskmist ning kuna ravijuhu hind tõusis, siis vähendas see EHK eelarvelisi vahendeid ja ravijuhtude arvu tuli 4(14)

3-16-520 kärpida. Samuti viitas vastustaja kohustusele arvestada ERF toetusest tehtud investeeringutega. Vastustaja on valikupartnerite vahel ravimahtude jagamisel võtnud arvestuse aluseks 2015. a I poolaasta tegelikult täidetud mahu ja 2015. a II poolaastaks kokkulepitud mahu, vähendades kõigi Harju maakonnas õendusabi teenust osutavate valikupartnerite lepingumahtu 13,1%, välja arvatud SA PJV Hooldusravi, kelle lepingumahtu ERF toetusest tehtud investeeringute tõttu suurendati (60,4%), ja AS Kallavere Haigla, kelle lepingumahtu vähendati teistest suuremas ulatuses (19,5%). EHK eelarvemahu suurenemine väiksemas ulatuses kui ravijuhu keskmise maksumuse suurenemine, toob paratamatult kaasa ravijuhtude arvu vähenemise. Samas tõusis EHK eelarvemaht 2016. a-l eelmise aastaga võrreldes 8,64% ning ravijuhu keskmine maksumus 8,04%, mistõttu ei saa praegusel juhul põhjendada ravijuhtude arvu vähendamist ravijuhu keskmise maksumuse tõusuga. Valikupartnerite ebavõrdset kohtlemist ravijuhtude jagamisel peavad õigustama asjakohased ja kaalukad põhjendused. Vastustaja on selgitanud, et 2015. a II poolaasta tegeliku mahuga ei arvestatud seetõttu, et ravijuhtude planeerimine algas enne nimetatud poolaasta tegelikult täidetud mahtude selgumist. Kuna kõigi puhul lähtuti samadest andmetest, siis ei ole ebavõrdset kohtlemist toimunud. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, miks olnuks 2015. a II poolaasta tegelikult täidetud mahust lähtumine olnud tema jaoks kasulikum, ning seejuures nähtub, et kaebaja jättis 2015. a mõlemal poolaastal kokkulepitud mahu täitmata (2015. a I poolaastal lepingumaht 800 ravijuhtu, täidetud 735 ravijuhtu; 2015. a II poolaastal lepingumaht 720 ravijuhtu, täidetud 685 ravijuhtu). Seega oleks tegelikult täidetud mahust lähtumine toonud kaebajale kaasa ravijuhtude arvu veelgi suurema vähenemise. Kuna vastustaja lähtus arvutustes rahalistest mahtudest, siis sai kaebaja sama rahalise mahu juures oma väiksema ravijuhu maksumuse tõttu ka suurema arvu ravijuhte. AS Kallavere Haigla lepingumahu vähendamine kaebajast suuremas ulatuses ei saa riivata kaebaja õigusi. SA PJV Hooldusravi RRL rahalist mahtu suurendati 2015. a-ga võrreldes 60,4%, mida vastustaja on põhjendanud ERF toetusest tehtud investeeringutega õendusabi tervishoiuteenuse osutamiseks kasutatavatesse ruumidesse, mis on tervishoiupoliitiliselt oluline asjaolu (s.o arvestati suurenenud teenuse osutamise võimekust). Ravijuhtude jagamisel tuleb arvestada mh tervishoiupoliitikaga ning sellega on kooskõlas ka ERF toetustest tehtud investeeringute arvestamine (vt Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020, lk-d 12-14, 54, 56; Sotsiaalministeeriumi valitsemisala arengukava aastateks 2013–2016, lk-d 19, 56; Eesti tervishoiu arengusuunad aastani 2020, lk 4; sotsiaalministri 10.07.2009 määruse nr 70 „Meetme „Õendus- ja hooldusteenuste infrastruktuuri arendamine“ toetuse andmise ja toetuse kasutamise seire tingimused ja kord“ § 2 lg-d 1 ja 2; Elukeskkonna arendamise rakenduskava 2007–2013, lk 127; samuti aluste p 7.3). Avalikest vahenditest tehtavad ja tervishoiupoliitikaga kooskõlas olevad investeeringud peavad end ka majanduslikult ära tasuma, et vältida avalike ressursside raiskamist. Seetõttu on õiguspärane suurema arvu ravijuhtude suunamine tervishoiuteenuse osutajatele, kes on teinud avalikest vahenditest ja sihtotstarbelisel eesmärgil saadud ressursside arvelt investeeringuid ja kelle teenuse osutamise võimekus on seetõttu kasvanud. Ka patsientide huvides on saada EHK rahastatavat tervishoiuteenust selle tervishoiuteenuse osutaja juures, kellel on uuendatud ja parendatud infrastruktuur. Seega eksisteeris SA PJV Hooldusravi eeliskohtlemiseks põhjendatud alus ja kaebajat ei ole diskrimineeritud. Seejuures on SA Hiiu Ravikeskus teenuse osutamise võimekusega arvestatud isegi suuremal määral kui SA PJV Hooldusravi suurenenud võimekusega, sest kaebaja sai soovitud 1600 ravijuhu asemel 1265 ravijuhtu (s.o 21% taotletust vähem), kui SA PJV Hooldusravi soovitud 2666 ravijuhu asemel 1256 ravijuhtu (s.o 53% taotletust vähem). Rikutud ei ole ka kaebaja õiguspärast ootust, sest RRL üldtingimuste p 2.5 järgi oli tal õigus nõuda 2016. a I poolaastaks minimaalselt 588 ravijuhtu (s.o 80% 2015. a I poolaastal täidetud 735 ravijuhust) ja 2016. a II poolaastaks

5(14)

3-16-520 minimaalselt 548 ravijuhtu (s.o 80% 2015. a II poolaastal täidetud 685 ravijuhust), kuid EHK pakkus talle 2016. a I poolaastaks 633 ravijuhtu ja 2016. a II poolaastaks 632 ravijuhtu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-16-520 13,1%. Viited statsionaarse õendusabi teenuse kättesaadavusele ja Harju maakonnas tervishoiuteenuse keskmisest suuremale kasutusele on arusaamatud, sest vastustaja pole selgitanud, kuidas on need mõjutanud ravijuhtude kindlaksmääramist valikupartnerite vahel. Seejuures on halduskohus lisaks tuvastanud, et õendusabi eelarve maht tõusis 2016. a-l rohkem kui sama valdkonna keskmine ravijuhu maksumus, millest tulenevalt puudus igasugune vajadus valikupartnerite lepingumahte vähendada. Sellises olukorras sai tervishoiuteenuse osutajatel olla õiguspärane ootus, et neile määratav ravijuhtude maht tõuseb samas mahus eelarvetõusuga või jääb vähemasti senisega samale tasemele. Halduskohtu järeldused 2016. a lepingumahtude arvutamise aluseks oleva baasi osas on arusaamatud. Kaebaja hinnangul on vastustaja poolt rakendatud metoodika läbipaistmatu ja kontrollimatu ning EHK vastavad selgitused on olnud muutlikud. Arusaamatust metoodikast lähtumine ei vasta elementaarsetele haldusmenetluse põhimõtetele. Kuna kaebaja sai valikumenetluses kõige enam punkte, andis see talle ravijuhtude kindlaksmääramisel aluste p-des 12.1 ja 12.4 nimetatud eelise kogu RRL-i kehtivusajaks ning tema taotletavaid ravijuhte saanuks EHK õiguspäraselt vähendada vaid siis, kui pingereas tagapool olevatele pakkujatele ei oleks ravijuhte üldse pakutud. Vastasel korral kaotaks konkurss ja selle alusel paremusjärjestuse moodustamine igasuguse sisulise mõtte. Alustel põhineva pingerea mõju kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2016 otsus nr 3-15-575. Isegi kui vastustaja ei pidanud RRL-de alusel ravimahtude jagamisel alustest lähtuma, on kaebajat koheldud selgelt ebavõrdselt võrreldes SA-ga PJV Hooldusravi. Selliseks eelistamiseks puudusid nii seadusest tulenevad alused kui ka muud asjakohased ja kaalukad põhjused. Halduskohus möönis küll EHK kohustust kohelda valikupartnereid võrdselt, kuid pidas SA PJV Hooldusravi eelistamist põhjendamatult lubatavaks. Kuigi vaidlust ei ole selles, et õendusabi eelarve maht 2016. a-l oli suurenenud ja seega puudus objektiivne vajadus lepingumahtude vähendamiseks, on vastustaja seda kaalutlusõiguse alusel siiski teinud, lähtudes aga sobimatutest ja ebaõigetest kaalutlustest. Olenemata sellest, et investeeringute tegemine õendusabi teenuse osutamiseks vajalikku infrastruktuuri võib olla kooskõlas tervishoiupoliitikaga, ei saa olla tegemist kaalutlusega, millest EHK võiks valikupartnerite vahel ravijuhtude jagamisel ja mõne partneri eelistamisel lähtuda, sest seda ei näe ette RaKS ega alused ning vastavat eelistamist ei saa kaudselt tuletada ka tervishoiupoliitikast (see sai RaKS § 36 lg 4 p 7 kohaselt omada tähtsust üksnes valikupartnerite väljavalimisel, kuid mitte neile ravimahtude eraldamisel). Halduskohtu põhjendused on ka vastuolulised, sest esmalt on RaKS ja alused jäetud ravimahtude kindlaksmääramisel üldse kõrvale, kuid seejärel leitud, et RaKS § 36 lg 4 p-s 7 ja aluste p-s 7.3 nimetatud asjaolu on SA PJV Hooldusravi eelistamisel määrava tähtsusega. Ükski struktuuritoetuste saamist puudutav õigusakt ei reguleeri vähimalgi määral EHK rahastatavate ravijuhtude kindlaksmääramist või selle jaotamist tervishoiuteenuse osutajate vahel. Aluste p 7.3 andis vastavale teenusepakkujale eelise üksnes konkursi toimumise faasis ning kusagilt ei tulene EHK-le kohustust eelistada tervishoiuteenuse osutajat, kellel on RRL kehtivuse ajal ERF toetuse kaasabil valminud taristu täiendava statsionaarse õendusabi teenuse osutamise võimekuse kasutuselevõtuks. Sellise regulatsiooni puudumisel on SA PJV Hooldusravi eelistamine olnud selgelt alusetu ja võrdse kohtlemise põhimõtet riivav. Ka Sotsiaalministeerium on 15.06.2016 kirjas EHK-le selgitanud, et ERF toel valminud taristu eelistamine oli vajalik 2014. a valikumenetluses, kuid mitte hiljem. Asjaolu, et EHK pöördus ERF toel valminud taristu eelistamise küsimuses Sotsiaalministeeriumi poole alles 13.04.2016, kinnitab üheselt, et ravijuhtude arvu kindlaksmääramine toimus tegelikult EHK suvaotsusega, mida on püütud tagantjärele õigustada. Vastustaja ja halduskohus on jätnud lisaks tähelepanuta, et SA PJV Hooldusravi osutatav teenus on kaebaja pakutavast kallim (keskmine ravijuhu maksumus SA PJV Hooldusravi puhul 1310,40 eurot ja SA Hiiu Ravikeskus puhul 1249,60 eurot) ning nimetatud isikul on 14.11.2016 7(14)

3-16-520 seisuga riigi ees maksuvõlgnevus kogusummas 509 729,12 eurot + arvestuslik intress summas 24 874,67 eurot. Haldusmenetluse üldpõhimõtetega ei ole kooskõlas kallima teenuse ostmine ega ka sellise isiku eelistamine, kes ei täida oma kohustusi riigi ees. Kui ERF toetuse saamisega peaks kaasnema isiku eelistamine, oleks samadel alustel pidanud eelistama ka kaebajat (või vähemalt tema ravijuhte mitte vähendama), kes on samuti saanud ERF-lt toetust. Ka kaebaja on taotlenud ravimahte lähtudes tehtud investeeringute suurusest ja oma teenuse osutamise võimekusest ning tema investeeringud peavad samuti ära tasuma, kuid sellele vaatamata on SAd PJV Hooldusravi eelistatud kaebaja arvelt. Väär on halduskohtu järeldus, justkui oleks eelistatud hoopis kaebajat, sest võrdlemisel oleks saanud lähtuda üksnes nii kaebajale kui ka SA-le PJV Hooldusravi varasemalt määratud ravijuhtude arvust, mitte nende poolt taotletud ravijuhtude arvust.

8(14)

3-16-520 SA-d Hiiu Ravikeskus ei ole koheldud ebavõrdselt ja SA-le PJV Hooldusravi täiendavate ravijuhtude eraldamine oli põhjendatud. Valikumenetluses kujunenud paremusjärjestus ei oma pärast RRL sõlmimist enam tähtsust ja kaebaja ei saa sellel alusel nõuda enda eelistamist. EHK on selgitanud, et SA-le PJV Hooldusravi 2016. a-ks suuremal hulgal ravijuhtude eraldamise tingis asjaolu, et nimetatud valikupartneril valmis 2015. a-l ERF toetuse abil uus taristu täiendavate voodikohtadega. ERF-i toetus on RaKS § 2 lg-st 2 tulenevalt asjakohane kaalutlus ning selle arvessevõtmise kooskõla tervishoiupoliitikaga möönab ka kaebaja. ERF toetuse saamist on arvesse võetud ka kaebaja puhul ning seda juba valikumenetluses vastavalt aluste ple 7.3. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et EHK tohib arvesse võtta vaid neid kaalutlusi, mis on kusagil selgelt ette nähtud. Esiteks ei reguleeri RaKS § 36 lg 4 ega alused ravijuhtude jaotamist ning isegi kui need seda reguleeriksid, tuleks vastavat asjaolu arvestada aluste p 7.3 järgi. Tegelikud kaalutlusõiguse piirid tulevad siiski EHK tegevust reguleerivatest õigusaktidest. Eesti Haigekassa seaduse § 26 lg 2 ja EHK põhikirja § 3 kohustavad vastustajat arvestama mh tervishoiupoliitikaga ning RaKS § 2 lg 2 ravikindlustusraha otstarbeka kasutamisega. SA PJV Hooldusravi teenus on kokkuvõttes kaebaja teenusest EHK jaoks odavam ning kaebaja vastupidine seisukoht on ekslik. EHK võtab teenuse eest tasu maksmise kohustuse üle tervishoiuteenuste loetelus sätestatud piirhindade alusel. Asjaolu, et SA PJV Hooldusravi keskmine ravijuhu maksumus on suurem, tähendab, et nimetatud isik osutab ühe ravijuhu raames keskmiselt suuremas mahus teenuseid kui kaebaja. Erisus lepingupartnerile sama teenuse eest makstava hinna osas võib tuleneda asjaolust, kas valikumenetluses on pakutud piirhinnale hinnakoefitsienti või mitte. Kuna SA PJV Hooldusravi pakkus koefitsienti 0,95 ja SA Hiiu Ravikeskus koefitsienti 0,97, siis on SA PJV Hooldusravi teenus odavam. Kuivõrd apellatsioonkaebusele lisatud tõendi kohaselt tekkis SA-l PJV Hooldusravi maksuvõlg 10.06.2016, siis 2016. a RRL-de rahalisi lisasid sõlmides seda ei eksisteerinud. Samuti puudub isikul maksuvõlg käesoleval ajal. Lepingute planeerimisel lähtub EHK siiski pooltevaheliste lepinguliste kohustuste täitmisest, mitte teiste avalik-õiguslike kohustuste nõuetekohastest täimisest. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et SA PJV Hooldusravi uuele taristule ja suurenenud võimekusele vaatamata ei ole talle ravijuhte jagatud taotletud mahus, vaid kaebajaga samas suurusjärgus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9(14)

3-16-520

3-16-520 isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest ning RaKS § 37 p 2 kohaselt on lepingu üheks oluliseks tingimuseks ülevõetavate kohustuste kogumaht, siis oleks RRL sõlmimine sisutühi, kui see ei toimuks hilisematel perioodidel täpselt samade põhimõtete järgi kui kahel esimesel poolaastal. Sõlmitud ravi rahastamise lepingut ei muuda kuidagi sisutuks asjaolu, et täpne ravijuhtude arv määratakse lepingu sõlmimisel kindlaks üksnes esimeseks kaheks poolaastaks, nähes samas ette põhimõtted, mille alusel toimub ravijuhtude kindlaksmääramine hilisematel perioodidel. RaKS § 37 p-st 2 ei tulene ka piirangut, et lepingumahtude arvestus ei võiks olla periooditi erinev. Sisulist vaidlust ei ole olnud selles, et kuna ülevõetavate kohustuste maht oleneb muu hulgas vastustaja iga-aastase eelarve kujunemisest, lepingute täitmisest ja kindlustatud isikute vajadusest teenuse järele, siis puudub mõistlik võimalus määrata taotlejatele eraldatavate ravijuhtude täpsed arvud etteulatuvalt kindlaks kogu 4-aastaseks perioodiks. Selle asemel näeb RRL üldtingimuste p 2.5 ette, et lepingupartnerile tagatakse kogu lepinguperioodiks teenuste osutamise maht vähemalt tasemel 80% eelmise aasta sama kalendrikuu tegelikust (täidetud) mahust. Seega on sõlmitud lepingu minimaalne kogumaht iseenesest välja arvutatav. Näiteks juhul, kui eeldada, et SA Hiiu Ravikeskus täidab kõigil perioodidel kogu temale eraldatud ravimahu ja täidetud ravijuhud jagunevad kõigi kuude peale võrdselt, siis arvestades, et perioodiks 01.07.2014–30.06.2015 eraldati kaebajale 1600 ravijuhtu, olnuks tal 01.07.2015– 30.06.2016 õigus saada minimaalselt 1280 ravijuhtu, 01.07.2016–30.06.2017 minimaalselt 1024 ravijuhtu ning 01.07.2017–30.06.2018 minimaalselt 820 ravijuhtu. Samas proportsioonis on ravijuhtude määramine tagatud ka kõigile teistele lepingupartneritele, mida ei tagaks aga aluste p-s 12.4 sätestatud põhimõtte läbiv rakendamine. Näiteks olukorras, kus vastustaja eelarvelised võimalused või vajadus teenuse järele väheneksid igal aastal 20% (võttes lähtekohaks, et 01.07.2014–30.06.2015 oli Harju maakonna statsionaarse õendusabi teenuse kogumahuks 3472 ravijuhtu) ehk RRL üldtingimuste p 2.5 alusel saaks lepingupartneritele eraldada ravijuhte üksnes 80% eelmise aasta sama kuu mahust ning kaebajal oleks selle järgi perioodil 01.07.2017–30.06.2018 õigus teenindada 820 ravijuhtu, siis juhul, kui ravijuhtude jagamine toimuks kõigil perioodidel hoopis aluste p-de 12.1 ja 12.4 järgi, siis tuleks vastustajal SA-le Hiiu Ravikeskus perioodil 01.07.2017–30.06.2018 eraldada jätkuvalt 1600 ravijuhtu, kuid ülejäänud lepingupartnerite vahel (kellele määrati perioodil 01.07.2014–30.05.2015 teenindamiseks kokku 1872 ravijuhtu) jääks jagamiseks kokku üksnes 178 ravijuhtu. Sellises olukorras jääks viiest lepingupartnerist kolm üldse ravijuhtudest ilma ehk just sellisel juhul muutuks osa sõlmitud ravi rahastamise lepingutest sisutühjaks.

3-16-520 kindlaks poolte kokkuleppel ning kokkuleppe mittesaavutamise korral peab lepingupartnerile olema tagatud vähemalt 80% varasemalt täidetud mahust. Kuna puudub mõistlik põhjus arvata, et tegemist võiks olla regulatsioonis esineva lüngaga, siis ei saa hilisemate perioodide ravijuhtude jagamisel alustest lähtumist nõuda ka analoogia korras. Ravijuhtude määramisel osas, mis ületab kõigile lepingupartneritele minimaalselt tagatud 80% mahu, on EHK-l küll ulatuslik kaalutlusruum, kuid see ei tähenda, et ravijuhtude jagamine saaks toimuda suvaotsuse alusel, vaid EHK kaalutlused peavad olema asjakohased ja kontrollitavad (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2016 otsus nr 3-15-575, p 10). Vastustaja ja halduskohus on õigesti märkinud, et EHK kaalutlusõiguse ulatusele seab kõige üldisemad piirid RaKS § 2 lg 2, mille kohaselt lähtub ravikindlustus kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Ehkki RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolusid peab EHK üksikasjalikult hindama eelkõige RRL-de sõlmimisel, võib nimetatud sättes loetletud asjaolude muutumine omada tähtsust ka hilisemate perioodide ravijuhtude jagamisel ja luua põhjendatud aluse kalduda kõrvale valikumenetluses kujunenud proportsioonidest (tagades samas kõigile partneritele vähemalt RRL üldtingimuste p-s 2.5 sätestatud miinimummahu).

3-16-520 lg 1) ning toetatavate projektide nimekirja koostamisel hinnati muu hulgas projekti strateegilist mõju Eesti tervishoiusüsteemile (vt määruse nr 70 § 11 lg 3 p 2, samuti sotsiaalministri 31.07.2009 käskkirjaga nr 114 kinnitatud projektide hindamise juhendi p 2 − I kd, tl 176-188p) ja investeeringute kava on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 03.12.2009 korraldusega nr 519 (viimati muudetud 17.04.2015 korraldusega nr 171), siis on ilmselgelt tegemist riigi tervishoiupoliitika seisukohast olulise asjaoluga. Ka sotsiaalministri 11.12.2013 kirjast nr 11.74/5732 (I kd, tl 189-189p) lähtuvalt kinnitatud aluste p-st 7.3 tuleneb, et valikumenetluses arvestatakse RaKS § 36 lg 4 p-s 7 nimetatud asjaolu („riigi tervishoiupoliitika arengusuunad“) all nimelt seda, kas teenuse osutamiseks kasutatav taristu on ehitatud või renoveeritud õendusja hooldusteenuste infrastruktuuri arendamise meetme investeeringute kava alusel. Olenemata sellest, et EHK-l puudub kohustus asuda hilisemate perioodide RRL rahaliste lisade sõlmimisel RaKS § 36 lg-s 4 loetletud asjaolusid igakordselt uuesti hindama, ei tulene sellest EHK-le ka keeldu võtta järgnevatel perioodidel arvesse samade asjaolude olulist muutumist pärast valikumenetluse lõppemist ja RRL-de sõlmimist (nt kindlustatud isikute muutunud vajadus teenuse järele − RaKS § 36 lg 4 p 1). Ravimahtude hilisemal jagamisel ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuteks selliseid kaalutlusi, mida tuli arvesse võtta ka RRL-de sõlmimisel ja ravimahtude esmasel jagamisel. SA Hiiu Ravikeskus leiab ekslikult, et kaalutlusõiguse teostamisel arvestatavad asjaolud peavad tingimata olema mõnes õigusaktis eraldi sätestatud. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt Riigikohtu 08.08.2016 otsus nr 3-3-1-88-15, p 23; 20.03.2014 otsus nr 3-3-187-13, p 12). Tervise- ja tööministri 15.06.2016 vastusest nr 1.5-1.1/1764-2 (II kd, tl 39) EHK 13.04.2016 pöördumisele ei ole samuti võimalik teha järeldust, et ERF toetuse abil valminud taristuga arvestamine oli põhjendatud üksnes 2014. a-l läbiviidud valikumenetluses, sest kirjast nähtuvalt loobus Sotsiaalministeerium käimasoleva kohtumenetluse (s.o praeguse haldusasja) tõttu üldse seisukoha andmisest küsimuses, kas ERF toel valminud taristu kasutusele võtmine on tervishoiupoliitiline prioriteet või mitte. See, et EHK pidas 13.04.2016 vajalikuks küsida Sotsiaalministeeriumilt seisukohta oma lähenemise õigsuse kohta, ei saa kinnitada ravijuhtude jagamist suvaotsusega, mida on üksnes püütud tagantjärele õigustada. EHK selgitas kaebajale juba 14.04.2016 kirjas SA PJV Hooldusravi erineva kohtlemise põhjuseid ja ringkonnakohtul puudub igasugune alus arvata, et vastustaja ei oleks SA-le PJV Hooldusravi 2016. a ravijuhtude eraldamisel ka tegelikkuses just sellest kaalutlusest lähtunud.

13(14)

3-16-520

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

Kaire Pikamäe

Virgo Saarmets

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.