Siret Lillma kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi 01.09.2017 otsuse nr 76665 osaliseks tühistamiseks ning kohustamiseks maksta vajaduspõhist õppetoetust 135 eurot kuus
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Siret Lillma esindajad Vastustaja – Haridus- ja Teadusministeerium, volitatud esindaja Kadi Mölder Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Siret Lillma kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. jaanuaril 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Haridus- ja Teadusministeerium määras 01.09.2017 otsusega nr 76665 Siret Lillmale õppekuudeks 09.2017 – 01.2018 vajaduspõhise õppetoetuse suuruses 75 eurot kuus.
2.Kaebaja esitas 02.10.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Haridus- ja Teadusministeeriumi 01.09.2017 otsus nr 76665 osaliselt tühistada ja kohustada vastustajat määrama kaebajale toetus suuruses 135 eurot kuus.
3-17-1983
Kohus võttis kaebuse 02.10.2017 määrusega menetlusse ja määras 25.10.2017 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 20.10.2017.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja taotleb vajaduspõhise õppetoetuse määramise otsuse osalist tühistamist ja vastustaja kohustamist maksma talle vajaduspõhist õppetoetust 135 eurot kuus. Kaebaja väidab järgmist.
3.1.Vajaduspõhise õppetoetuse summa sõltub üliõpilase keskmisest sissetulekust pereliikme kohta ühes kuus. Kaebaja ainukeseks igakuiseks sissetulekuks on töövõimetuspension igakuiselt 175,96 eurot. Eelmisel aastal oli kaebaja igakuiseks püsivaks sissetulekuks samuti töövõimetuspension 158,37 eurot kuus ajavahemikus jaanuar 2016 - märts 2016 ning alates aprillist 2016 167,40 eurot kuus. Aastal 2016 läbis kaebaja õpingute käigus nõutud praktikad Tartu Ülikoolis (märts 2016) ning Võru Maavalitsuses (detsember 2016). Need asutused maksid kaebajale ametlikku tasu täidetud ülesannete eest. Tartu Ülikoolis teenitud brutotasu oli 300 eurot ja Võru Maavalitsuses 150 eurot. Kaebaja 2016. aasta sissetulek oli kahel kuul praktikal käimise tõttu 60 euro võrra suurem, seetõttu otsustati talle maksta vajaduspõhist õppetoetust 75 eurot kuus. Kaebaja leiab, et talle määratud õppetoetuse summa on ebaõiglaselt väike.
3.2.Toetuste määramisel tuleks hinnata üliõpilase sissetulekut subjektiivselt. Kaebaja igakuine sissetulek mahub raamidesse, mille järgi peaks õppetoetus olema 135 eurot ja üliõpilasena on kaebajal õigus seda toetust ka saada.
Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
4.1.2017. a riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punktis 4 on sätestatud vajaduspõhise õppetoetuse määrad ühe kuu sissetuleku kohta, mille alusel makstakse vajaduspõhist õppetoetust. Vastustaja peab lähtuma õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) §-s 51 sätestatust. Üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu. Kaebaja on kinnitanud, et tema läbitud praktikad olid tasustatud ning sama kajastub ka kaebaja 2016. a tuludeklaratsioonis. Vastustaja peab arvesse võtma ka eelnevalt mainitud sissetulekuid vastavalt TuMS §12 lg 1 punktidele1 ja 7. Vastustaja ei saa teha vajaduspõhise õppetoetuse määramisel subjektiivset otsust.
4.2.Kehtiva seaduse alusel jäi kaebaja ühe kuu sissetulek vahemikku, mille eest määratakse vajaduspõhiseks õppetoetuseks 75 eurot kuus. Üliõpilase vajaduspõhine õppetoetus määratakse ÕÕS § 5 lõigete 21, 4 ja 72, ÕÕS § 51 alusel ning kooskõlas 2017. a riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punktidega 1 ja 4. ÕÕS § 5 lõike 21 punkt 3 sätestab, et üliõpilasel on õigus vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks, kui tema keskmine sissetulek kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud ülemmäära. Üliõpilase keskmise sissetuleku arvutamise aluseks on ÕÕS § 51, mille järgi võetakse keskmise sissetuleku arvestamise aluseks üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulu. 2017/2018. õppeaasta sügissemestril vajaduspõhist õppetoetust taotlenute puhul on aluseks taotleja ning tema perekonnaliikmete 2016. kalendriaasta andmed tulumaksuga maksustatava tulu kohta. Kaebaja ei ole märkinud perekonnaliikmeid vastustajale esitatud taotlusesse ega ka tuludeklaratsiooni, seega puudub vajadus jagada sissetulekut perekonnaliikmete arvuga.
4.3.Vastavalt kaebaja esitatud tuludeklaratsioonile teenis kaebaja 2431,71 eurot maksustatavat tulu. Jagades maksustatava tulu ÕÕS § 51 lg 4 alusel kaheteistkümnega, on ühe kuu keskmiseks
2(5)
3-17-1983
sissetulekuks 202,64 eurot. 2017. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punkti 4 alusel on üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse suurus sissetuleku korral vahemikus 197,01 kuni 394 eurot 75 eurot õppekuus (ÕÕS § 12 lg 2).
4.4.Tõendatud ei ole vaidlustatud haldusakti vastuolu kehtiva õigusega, haldusakti tühistamiseks puudub nii õiguslik kui ka faktiline alus.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vastustaja määras ÕÕS § 5 lõigete 21, 4 ja 72 ja § 51 alusel ning tuginedes 2017. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punktidele 1 ja 4, kaebajale ajavahemikuks 09.2017 - 01.2018 vajaduspõhise õppetoetuse 75 eurot kuus.
6.ÕÕS § 5 lg 21 kohaselt on üliõpilasel õigus saada vajaduspõhist õppetoetust, kui ta vastab järgmistele tingimustele: on Eesti kodanik või viibib Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või tähtajalise elamisloa või alalise või tähtajalise elamisõiguse alusel; õpib täiskoormusega ja on algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust vähemalt 75 protsenti või ta õpib täiskoormusega esimesel semestril; tema ÕSS § 51 alusel arvestatud keskmine sissetulek kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on üliõpilane ja kvalifitseerub vajaduspõhise õppetoetuse saajaks. Asjas on vaidlus vajaduspõhise õppetoetuse suuruse üle.
7.Üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on ÕÕS § 51 lg 1 järgi üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta TuMS § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu, arvestamata TuMS 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi, TuMS § 13 lõikes 4 nimetatud tulu ning saadud dividendid ja omakapitali väljamaksed. ÕÕS § 51 lg 4 kohaselt jagatakse üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamiseks § 51 lõigetes 1 ja 3 nimetatud tulude summa kaheteistkümnega ja seejärel üliõpilase ja tema perekonnaliikmete arvuga. 2017. aastal toetuse määramisel tuli seega arvestada taotleja 2016. a tulu viidatud sätte tähenduses. Kaebaja 2016. a tulu kajastub tema kui residendist füüsilise isiku 2016. a tuludeklaratsioonil (tl 5-8). Vajaduspõhise õppetoetuse taotluselt nähtuvalt ei ole taotlemisel arvestatud perekonnaliikmete tuluga (tl 20-20p).
8.Kaebaja 2016. a tuludeklaratsiooni järgi koosnes tema 2016. a tulu Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud pensionist (1981,71 eurot) ning Tartu Ülikooli ja Viljandi Maavalitsuse poolt makstud töötasust (vastavalt 300 ja 150 eurot), st kokku 2431,71 eurot. Selle üle pole poolte vahel ka vaidlust. Kaebaja on ise kinnitanud, et lisaks töövõimetuspensioni saamisele on ta viibinud ka tasustatud praktikakohtadel. Vastustaja märgib õigesti, et toetuse määramisel tuli aluseks võtta sissetulekuid vastavalt TuMS § 12 lõike1 punktidele1 ja 7 (palgatulu ning pension).
3(5)
3-17-1983
9.2017. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p 1 kohaselt on üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäär 394 eurot kuus vastavalt ÕÕS § 5 lõike 21 punktile 3. 2017. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p 4 näeb ette, et üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse suurus taotleja ühe kuu sissetuleku korral kuni 98,50 eurot 220 eurot õppekuus, sissetuleku korral vahemikus 98,51 kuni 197 eurot 135 eurot õppekuus ning sissetuleku korral vahemikus 197,01 kuni 394 eurot 75 eurot õppekuus vastavalt ÕÕS § 12 lõikele 2.
10.Kaebaja 2016. a ühe kuu sissetulekuks kujunes eeltoodud sätteid arvestades 202,64 eurot kuus (2431,71/12). Kohus nõustub vastustajaga, et vastustajal puudub vajaduspõhise õppetoetuse määramisel kaalutlusruum ja lähtuda tuleb viidatud sätetel põhinevatest arvutustest. Seega on ekslik kaebaja väide vastustaja võimalusest toetuse määramisel subjektiivseks otsustuseks. Vastustajale ei loo kaalumisruumi ka asjaolu, et kaebaja ühe kuu keskmiseks sissetulekuks kujunenud summa (202,64 eurot) on vaid vähesel määral väiksem summast, mis võimaldaks määrata toetust 135 eurot kuus, või et kaebaja ühe kuu keskmist sissetulekut suurendasid ühekordsed tasud õpingutega seotud kohustusliku praktika käigus tehtud töö eest. Toetuste määramise tingimuste kehtestamisel (nagu ka sotsiaalvaldkonnas üldisemalt) on riigil ulatuslik kaalumisruum määratlemaks hüvede saamise kriteeriumid (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.12.2017 otsus asjas nr 5-17-13, p 47). Vajaduspõhise õppetoetuse loomisega on riik soovinud toetada majanduslikult ebasoodsamas olukorras olevate üliõpilaste ligipääsu kõrgharidusele, nende edukaid õpinguid ja õppekava nominaalkestusega läbimist (Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 236 SE seletuskiri)1. Tegemist ei ole otsesõnu põhiseaduse § 28 lgs 2 sätestatud põhiõiguse (riigi abi puuduse korral) tagamiseks mõeldud abinõuga, mistõttu on riigi otsustusruum niisuguse toetuseliigi ning selle tingimuste kehtestamisel eriti ulatuslik. Seega on paratamatu, et mingist seadusandja poolt kehtestatud piirist alates tuleb kehtestatud kriteeriumitele vastaval taotlejal leppida hüvega väiksemas ulatuses. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja on õigesti kohaldanud ÕÕS § 5 lõigete 21, 4 ja 72 ja § 51 alusel ning tuginedes 2017. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punktidele 1 ja 4 ning õiguspäraselt määranud kaebajale toetuse suuruses 75 eurot kuus.
11.Kohtu hinnangul ei ole ilmnenud ka vormi- või menetlusvigu, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise. Vaidlustatud otsuses on esitatud korrektne õiguslik alus. Kuna kohtu hinnangul ei ole tegemist kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga, puudub seadusest tulenev kohustus ka põhjalikuma sisulise motivatsiooni esitamiseks. Vormilise puudusena võib välja tuua toetuse suuruse kujunemist kajastava arvutuskäigu puudumise. Samas ei too vormiviga haldusmenetluse seaduse §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt kaasa haldusakti tühistamist, kui see ei saanud lõpptulemust mõjutada. Ka praegusel juhul ei saa summa kujunemiskäigu ära näitamata jätmine muuta vastustaja lõppjäreldust. Kaebaja 2016. a ühe kuu keskmine sissetulek (202,64 eurot) annab võimaluse määrata vajaduspõhise õppetoetuse suuruses 75 eurot kuus.
Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.
.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED
13.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kaebus on lõivuvaba (riigilõivu seaduse § 22 lg 2 p 2). Ka muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.