XXX esialgse õiguskaitse taotlus seoses Tartu Vanglas suitsetamise keelamisega
Resolutsioon
Jätta XXX esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
Muud selgitused
Saata kohtumäärus XXX ja Tartu Vanglale.
Asjaolud ja menetluse käik
1.XXX esitas Tartu Halduskohtule 27.11.2017 kaebuse 01.10.2017 kehtima hakanud määruste ja kodukorra muudatuste tühistamiseks, mis keelavad vanglas suitsetamise, ning endise olukorra taastamiseks. XXX palub lubada tal suitsetada ning soetada sigarette vangla vahendusel. XXX põhjendab, et Justiitsministeeriumi määrusega keelati 01.10.2017 Tartu Vanglas suitsetamine, sest vangla muutis kodukorda ning sigaretid ja muud suitsetamist võimaldavad asjad on keelatud. Erinevalt teistest isikutest, kes töötavad vanglas ja riigiasutustes, ei saa taotleja teostada oma õigust suitsetamisele väljaspool vangla piire. XXX ei ole võõrutusnähud üle läinud. XXX vaevleb unehäirete käes, mille raviks saab kanget unerohtu. Sellise rohu suurel hulgal tarbimine on tervisele väga ohtlik. On tekkinud kõrgenenud ärrituvus, meeleolulangus, rahutus ja liighigistamine. Samuti ei ole talle pakutud abi sõltuvusainetest loobumiseks. XXX palub kohaldada esialgset õiguskaitset.
Tartu Halduskohus 05.12.2017 määruses tagastas XXX kaebuse, jättis XXX esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ning andis taotluse puuduste kõrvaldamiseks 5-päevase tähtaja alates määruse kättesaamisest. Kohus palus XXX esialgse õiguskaitse taotlust põhistada ning tasuda riigilõiv 15 eurot või esitada menetlusabi taotlus.
3.08.12.2017 saabus kohtusse XXX puuduste kõrvaldamise avaldus ning 14.12.2017 tasuti esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõiv. XXX põhjendab, et järsu kaalu tõusuga on tekkinud hingamis- ja südameprobleemid ning süvenenud on keskendumishäired. XXX on end pannud psühhiaatri ootenimekirja ja perearsti juurde, aga siiani ei ole teda välja kutsutud.
4.Tartu Vangla esitas kohtule 19.12.2017 seisukoha, milles palub esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta. XXX on end määratlenud suitsetajana ning tal on isiklike asjade lattu paigutatud kaks sigaretti. XXX ei ole saanud vanglas piiramatult suitsetada ning ühe aasta ja kahe kuu jooksul enne suitsetamiskeelu jõustumist tuli tal piirduda vaid kuni kolme sigaretiga päevas. Mõistagi võib
ka kolme sigareti suitsetamise võimaluse äravõtmine põhjustada mõningaid vaegusi. Arvestades aga, et XXX ei ole saanud piiramatult suitsetada ning praeguseks ei ole ta saanud üldse suitsetada rohkem kui 2,5 kuud, on ebausutav, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine võiks talle kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. XXX on esinenud psühhiaatrilisi kaebusi juba enne suitsetamiskeelu jõustumist. XXX tarvitas antidepressanti Mirtazapin 30 mg ning unerohtu Ketipinor 300 mg juba enne suitsetamiskeeldu. Seetõttu on põhjendamatu seostada kange unerohu tarbimist ja selle võimalikku mõju XXX tervisele vanglas jõustunud suitsetamiskeeluga. Võrreldes augusti lõpuga on XXX juurde võtnud vaid 1 kg, mistõttu ei saa rääkida järsust kehakaalu tõusust ja selles tingitud vaevustest. Kuigi 12.12.2017 perearsti vastuvõtul kurtis XXX peale psühhiaatriliste ravimite manustamist tekkivat südamekloppimist, käte külmaks ja higiseks minemist, õhupuudust ja hirmu, mida ta ei olnud varem kurtnud, suunati XXX juba järgmisel päeval vaimse tervise õe vastuvõtule, kes jagas tema poolt tarvitatava antidepressandi kõrvaltoimete vähendamise eesmärgil kaheks annuseks. Seega isegi, kui XXX vaevused olid kuidagi seotud ka mittesuitsetamisega, on ta viibinud nii perearsti kui ka vaimse tervise õe vastuvõtul ning tema ravi on tema kaebustest lähtuvalt korrigeeritud. XXX ei ole oma inspektor-kontaktisiku poole suitsetamise keelust tingitud olukorra leevendamiseks pöördunud. Suitsetamisest loobumise positiivsed küljed kaaluvad üles vabaduse suitsetada. Asjakohatu on väide, et XXX puudub erinevalt vanglaametnikest võimalus väljaspool vangla territooriumi suitsetada. Kohtu seisukoht
5.Kohus mõistab lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4, mille kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest, et XXX palub esialgse õiguskaitse korras HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel kohustada vanglat tegema suitsetamist võimaldavaid toiminguid. Tartu Vanglas registreeriti 27.11.2017 XXX vaie nr 111/615-1, milles XXX palub tal lubada suitsetada vangla territooriumil ning soetada kaupluse vahendusel sigarette.
6.Kuna HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal, taotlus on HKMS §-st 250 lähtudes nõuetekohane ning kohus ei välista põhivaidluse eduväljavaateid, võtab kohus sisulise seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse vajaduse osas ning kaalub vastanduvaid huve. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
7.Kuna XXX on end määratlenud suitsetajana, siis võivad talle suitsetamisest loobumisel kaasneda teatud ebamugavused, kuid eeltoodu ei ole võrdsustatav pöördumatu tagajärje ohuga. Seda kinnitab ka Tartu Ringkonnakohus 06.12.2017 määruse nr 3-17-1449 p-s 23. Välistatud ei ole võõrutusnähtude esinemise võimalikkus, kuid need ei põhjenda õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada suitsetamisest loobumisel ja võõrutusnähtude esinemisel asjatundlikku ravi.
8.Kohus ei eita XXX tervisprobleemide ilmnemist, v.a kaalutõus, kuna taotleja kehakaal on tõusnud alates 30.08.2017 üksnes 1 kg. Teised terviseprobleemid ei ole aga kohtu hinnangul seostatavad suitsetamisest loobumisega. Kohus nõustub Tartu Vangla 19.12.2017 seisukohas toodud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid siinkohal täies ulatuses korrata. Oluline aga on, et psühhiaatrilisi kaebusi on taotlejal esinenud juba enne suitsetamiskeelu jõustumist. Taotleja tarbis esialgse õiguskaitse taotluses nimetatud kangeid unerohte juba enne suitsetamiskeeldu. Kuigi 12.12.2017 kurtis taotleja pärast ravimite manustamist tekkivaid tervisehäireid, siis suunati ta juba järgmisel päeval vaimse tervise õe vastuvõtule. Isegi kui XXX vaevused olid seotud
suitsetamisest loobumisega, siis on taotleja viibinud nii perearsti kui ka vaimse tervise õe vastuvõtul ning tema ravi on tema kaebustest lähtuvalt korrigeeritud. Samas ei ole taotleja aga oma inspektor-kontaktisiku poole seoses suitsetamise keelust tingitud olukorra leevendamisega pöördunud. Lisaks, XXX võib pärast keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib, arvestades, et suitsetamisest loobumine toob inimesele pikemas perspektiivis kasu.
9.Kui suitsetamisest loobumine võib põhjustada ajutisi ebameeldivusi, siis suitsetamine iseenesest põhjustab olulisi terviseprobleeme nii suitsetajatele kui ka neile kinnipeetavatele ja vanglaametnikele, kes ei suitseta, kuid on sunnitud viibima suitsetavate kinnipeetavate läheduses. Tartu Ringkonnakohus analüüsib 06.12.2017 määruse nr 3-17-1449 p-s 25 põhjalikult, kuidas suitsetamine kujutab endast teaduslikult tõestatud tõsist ohtu suitsetajate endi tervisele, kahjustades südame-veresoonkonda, hingamis-, seede-, kuse-suguelundkonda ja meeleelundeid ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur. Samuti peetakse tubakasuitsetamist ennast sõltuvushaiguseks, millest on ohustatud kõik suitsetajad ja mittesuitsetajad, kes tubakasuitsust saastatud õhku sisse hingavad, ning mida sooviksid 70% suitsetajatest maha jätta. Suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad kui võimalikud võõrutusnähud nende kogumis. Tubakatarbimise levimuse vähendamine vähendab tervishoiukulutusi, tõstab inimeste elukvaliteeti ja seeläbi ka riigi majanduslikku jõukust.
10.Kohus nõustub ka eelviidatud määruse p-des 25-28 märgituga, et kuna kinnipeetav ei rahasta vajaminevaid tervishoiuteenuseid ise, ei saa tal olla ainuõigust langetada ainuisikuliselt suitsetamisest loobumise või suitsetamise jätkamise otsust. Suitsetamisest loobumine vähendab märkimisväärselt tubakasuitsust tingitud haigustesse suremuse riski nagu ka muid suitsetamisest tingitud terviseriske. Kuna suitsetajate tervishoid on kallim kui mittesuitsetajate tervishoid, võimaldab suitsetamise keeld kasutada otstarbekamalt maksumaksja raha. Lisaks, olukord, kus vanglates kehtib kõigile suitsetamise keeld ning ainult mõne üksiku kinnipeetava suhtes on kohtud kohaldanud esialgset õiguskaitset, tekitab vanglas pingeid ning võib omakorda ohustada vangla julgeolekut. Tartu Ringkonnakohus 19.12.2017 määruse nr 3-17-2133 p-s 11 tõi julgeolekuohuna välja ka olukorra, kus sigarette kasutatakse kinnipeetavate vahelise valuutana. Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2016 määruse nr 3-3-1-87-16 p 14 kohaselt igasugune riive, mis annab aluse halduskohtusse kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil.
11.Asjakohatu on taotleja väide, et tal puudub võimalus väljaspool vangla territooriumi suitsetada. Lähtudes vangistusseaduse §-st 2 ja § 41 lg-st 2 on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu, kelle vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kinnipeetava liikumisvabadust piiratakse kooskõlas õigusaktidega ning see ei ole võrreldav vanglas või riigiasutustes töötavate isikute õigusega oma liikumisvabadust vabalt teostada.
12.XXX põhiõigus oma tervist suitsetamise teel kahjustada ning teatud ebamugavuste talumine vaidemenetluse või kohtuvaidluse ajal ei tingi esialgse õiguskaitse vajadust, mis kaaluks üle olulise avaliku huvi ja ettenähtavad tagajärjed Tartu Vangla jaoks. Seetõttu jätab kohus XXX esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.