V. F. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.08.2017 otsuse nr 4.2-1/46251-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tagastama relvaluba, relvad ja laskemoon
Menetlusosalised
Kaebaja – V. F. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Peeter Aleksašin
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta V. F. kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15.01.2018 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-17-1867 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA, vastustaja) väljastas 10.02.2016 V. F.le (kaebaja) relvaloa XXXXXXXX kehtivusega kuni 28.12.2020, mille alusel on tal õigus jahipidamise otstarbel omada ja kanda sileraudset püssi Simson, vintraudset püssi Los-7-1, sileraudset püssi Sauer ja vintraudset püssi Tikka-T-3.
Harju Maakohus karistas 08.08.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7471 kaebajat karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Karistusregistri andmetel jõustus kohtuotsus 09.08.2017. Süüdistusakti kohaselt juhtis kaebaja 06.08.2017 kl 13:45 paiku Tallinnas Sõpruse pst ja Tulika tn ristmikul mootorsõidukit, olles joobeseisundis (alkoholijoove väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,01 mg/l), millega rikkus liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 nõudeid.
Vastustaja tunnistas 30.08.2017 otsusega nr 4.2-1/46251-2 kaebajale välja antud relvaloa nr XXXXXXXX kehtetuks, kohustas kaebajat hiljemalt otsuse teatavakstegemisele järgneval tööpäeval relvaloa, relvad ja laskemoona üle andma PPA-le ning kohustas kaebajat relvad ja laskemoona alates nende üleandmise päevast hiljemalt 3 kuu jooksul võõrandama. Vastustaja tugines otsuse tegemisel relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p-le 6, § 43 lg 3 p-le 2 ning § 44 lg-tele 1 ja 6. Põhjendused:
3.1.Kriminaalkorras karistatus ei ole automaatselt soetamisloa ega relvaloa andmist välistav asjaolu, vaid haldusorganil on õigus võtta arvesse toimepandud tegu ja kriminaalkorras karistatu isikut. Iga süüteo toimepanemise puhul ei pruugi tekkida kahtlust isiku sobivuses tulirelva käitlema, küll aga kuriteo toimepanemise puhul, millega pandi ohtu teiste inimeste elu ja tervis. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ja seetõttu on nii selle käitlemisele kui ka käitlejale seatud kõrgendatud nõudmised. Mootorsõiduki [joobeseisundis – kohtu parandus] juhtimine on kuritegu, millega pandi ohtu teiste inimeste elu ja tervis. Vastustaja hinnangul on sellise kuriteo toimepanija käitunud üldohtlikul viisil.
3.2.Kaebaja põhjendas alkoholijoobes sõiduki juhtimist sõbra matustega. Kaebaja arvates ei olnud hommikul tema organismis enam alkoholi. Relvaomanik tabati sõidukiroolist pärastõunasel ajal kl 13:45, mistõttu ei ole kaebaja selgitus hommikuse hea enesetunde kohta usaldusväärne. Kaebaja alkoholijoove pidi olema hommikul enam kui 1,01 mg/l, mis mõõdeti kaebajal lõunaajal. Eluliselt ei ole usutav, et isik, kes tavapäraselt alkoholi ei tarvita, ei tunneta oma ebakainet olekut. Seega oli kaebaja otsus alkoholi tarvitanuna sõidukirooli istumine teadlik ja tahtlik tegu.
3.3.Alkoholijoobes sõiduki juhtimine on juba ühekordse teona käitumine, millega on relvaomanik usaldusväärsuse kaotanud. Kui isik käitub vastutustundetult suurema ohu allika (sõiduki) kasutamisel, on põhjendatud kahtlus, et ta võib sarnaselt käituda ka tulirelva käitlemisel.
3.4.Seadusandja on ette näinud, et soetamisluba ega relvaluba ei väljastata isikule, kes on kriminaalkorras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest. Vastustajal puudub kaalutlusõigus, st on kohustus peatada soetamis- ja relvaloa kehtivus, kui relvaloa omajat on väärteokorras karistatud sõiduki juhtimise
2(5)
3-17-1867 eest alkoholipiirmäära ületades, s.o LS § 224 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest. Seadusandja eesmärk ei saa olla, et raskema süüteo, kuriteo toimepanemisel, võiks haldusorgan kaaluda relvaloa kehtima jätmist.
Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 30.08.2017 otsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tagastama relvaluba, relvad ja laskemoon. Põhjendused:
4.1.Vastustaja on vääralt hinnanud nii kuritegu kui ka kriminaalkorras karistatu isikut. Riigikohus tunnistas 14.12.2010 otsusega asjas nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamis- või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes otsuse koostamisel viidatud Riigikohtu lahendiga arvestanud. Harju Maakohus leidis erinevalt vastustajast, et kaebaja ei ole üldohtlik ja et kaebaja on varasemalt karistamata ning sellest tulenevalt karistas kaebajat üksnes rahalise karistusega ega võtnud kaebajalt juhtimisõigust. Maakohus leidis, et kaebaja poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes ei ohustanud teiste inimeste elu ega tervist.
4.2.Kaebaja töötas enne pensionile minekut 15 aastat vangivalvurina ja autojuhtimise staaži on tal 42 aastat, tõsiseid rikkumisi ei ole olnud. Jahilaskmine on kaebaja harrastuseks ja samuti aitab see tal varuda talveks linnuliha, et tagada pensioniga toimetulek. Kaebaja tegeleb jahilaskmisega alates 1967. a ja 1970. a on kaebajal meistersportlase kandidaadi järk.
4.3.Kaebaja tarvitas 05.08.2017 sõbra matustel viina, tarvitades õhtu jooksul umbes 150-200 g ja võttis viimase pitsi hiljemalt kl 18:00, sest kl 19:00 läks ta juba magama. Hommikul kl 9:00 ärgates tundis ta end kainena, sest kaalub 100 kg ja eelmisel õhtul tarbitud alkoholi kogus ei olnud suur. Kaebaja sõi hommikusööki ega planeerinud kusagile sõita, kuid kl 13:00 meenus talle, et oli unustanud vihmavarju restorani. Kuna kaebaja tundis, et on kaine, sõitis ta autoga vihmavarju ära tooma. Kui politsei kaebaja peatas, selgus, et tema joove oli 1,01 mg/l. Kaebaja palus teha ekspertiisi, kuid politseipoolse survestamise tagajärjel nõustus ta kõigega. Politseinikud selgitasid, et neil on kõik atesteeritud. Kaebajal on südamehäired, kõrge vererõhk ja kõrge veresuhkur. Alles pärast süüdimõistmist sai ta teada, et kõrge veresuhkur mõjutab ka alkoholi väljaviimist organismist: jääkainete sisaldus võib olla kõrge, kuid enesetunne on hea. Matustel sõi kaebaja väga magusat torti ja see võis tõsta veresuhkrut ning mõjutada alkoholi imendumist. Pärast sellest teada saamist otsustas kaebaja üldse mitte juua. Kaebaja ei ole tarvitanud alkoholi süstemaatiliselt, et tal olnuks vajadus soetada endale alkomeeter.
5.Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et PPA tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam samas seaduses kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 pdes 1–7, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaselt välistab füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmise asjaolu, et isik on kriminaalkorras karistatud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 14.12.2010 otsusega asjas nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. 3(5)
3-17-1867
7.Kuna viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt pidi vastustaja langetama otsuse kaalutlusõiguse alusel, siis kontrollib kohus, kas vastustaja on selliselt toiminud ja jõudnud õiguspärase järelduseni.
8.Vastustaja on vaidlustatud otsuses leidnud, et kaebaja poolt toimepandud rikkumisega seati ohtu teiste inimeste elu ja tervis. RelvS § 43 lg 3 p 2 eesmärk on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele ning tagada avalik kord. Riigikohus leidis eelviidatud otsuses (p 52), et kuriteo eest süüdi mõistetud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on sobiv abinõu, sest sellega on võimalik saavutada teiste isikute elu ning tervise kaitsmine ja riigi julgeoleku ning avaliku korra tagamine. Samuti leidis Riigikohus viidatud lahendis (p 67), et politseiasutustel tuleb, kuni seadusandja ei ole RelvS regulatsiooni muutnud, lähtuda kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamisel lisaks viidatud lahendis sedastatust ka RelvS § 43 lg-st 31, mille kohaselt võib tunnistada loa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama.
9.Ehkki relvaloa kehtetuks tunnistamine välistab kaebaja võimaluse tegeleda jahilaskmise kui oma hobiga, samuti eeldab uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist uue loa taotlemist, millega kaasneb aja- ja rahakulu, tuleb relvade kasutamise õiguse võimaldamisel arvestada, et vastustaja peab lisaks kaebaja eneseteostuse õigusele (PS § 19) kaitsma teiste isikute õigust elule, tervisele ja avalikule korrale (PS §-d 16 ja 28, Riigikohtu üldkogu 25.02.2004 otsus asjas nr 3-3-1-60-03, p 21). Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaalumise teostamisel eksinud. Teiste inimeste õigus elu, tervise ja avaliku korra kaitsele kaaluvad igal juhul üles kaebaja soovi tegeleda jahipidamisega. Kaebaja on ise oma õigusvastase käitumisega toonud kaasa selle, et teda ei saa usaldada tulirelvi käitlema.
10.Vastustaja on vaidlustatud otsuses leidnud, et kaebaja otsus juhtida sõidukit ebakaines olekus pidi asjaoludest nähtuvalt olema teadlik ja tahtlik tegu. Kohus nõustub vastustajaga. Esiteks ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et ta tarvitas enne vaidlusalust sõidukijuhtimist viina eelmisel õhtu kokku umbes 200 g ja viimati kl 18:00. Vere alkoholisisalduse kalkulaator1 näitab, et kaebajal tuvastatud joobeseisundit (1,01 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus, s.o 2,121‰ ehk mg/g alkoholi veres2) ei ole kaebaja kaalus (100 kg) meesterahval 200 ml (200 g) kange alkoholi (viina alkoholisisaldus on tavaliselt 40%) tarbimisega üldse võimalik saavutada. Kalkulaatori andmetel on alkoholisisaldus veres sellises koguses kange alkoholi tarbimisel 1,0745‰ ja 1 tunni pärast 0,969‰. Isegi kui arvestada kaebaja kõrge vererõhu ja kõrge veresuhkruga, ei ole eluliselt usutav, et pea 20 tundi hiljem on kaebaja väljahingatavas õhus sedavõrd kõrge alkoholisisaldus. Sellise alkoholijoobe saavutamiseks pidi kaebaja tarvitama alkoholi oluliselt suuremas koguses ja/või samal päeval kui juhtis sõidukit. Seega on kaebaja andnud asjas ebausaldusväärseid selgitusi, mis vähendab usaldust tema vastu veelgi.
11.Samuti ei ole kohtu jaoks eluliselt usutav, et sedavõrd kõrge alkoholisisaldus väljahingatavas õhus (sj 20 korda suurem alkoholisisaldus veres) laskis kaebajal tekkida mõistliku arusaama, et ta on täiesti kaine ja suuteline sõidukit juhtima. Igal juhul on juht LS § 33 lg 2 p 1 järgi kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida. Kaebaja ei vabane sellest kohustusest väitega, et ta ei saanud aru või arvas, et ta on kaine. Teadmatus või hooletus ei vabasta ühegi kohustuse täitmisest.
https://www.kalkulaator.ee/et/vere-alkoholisisaldus. Promilli leidmiseks tuleb väljahingatavas õhus (l) sisalduv alkoholi sisaldus (mg) korrutada 2,1-ga – vt http://alkoinfo.ee/et/moju/alkoholi-toime/purjusolek-ja-joobeastmed/.
4(5)
3-17-1867
12.Vastustaja leidis vaidlustatud otsuses, et isegi ühekordse teona on kaebaja tegutsenud üldohtlikul viisil ja kaotanud usaldusväärsuse. Kohus nõustub vastustaja järeldusega. Kohtu hinnangul on vastustaja kaebaja käitumist kaaludes teinud põhjendatud järelduse, et kaebaja võib käituda vastutustundetult ka tulirelva käitlemisel, mis seab ohtu teiste inimeste elu ja tervise. Vastustaja ei pea jääma ära ootama, kuni kaebaja rikub oma kohustusi ka tulirelvade käsitsemisel ja keegi saab kannatada või surma. Joobeseisundis sõiduki juhtimisest tuletatud ohukahtlus, et kaebaja võib rikkuda ka tulirelvade käsitsemisele ettenähtud nõudeid, ei ole meelevaldne või ilmselgelt asjakohatu. Nii mootorsõiduki juhtimine kui ka tulirelvade kasutamine seavad isikule kõrgendatud nõudmised. Kaebaja poolt samasuguses joobeseisundis tulirelvade kasutamine võib suure tõenäosusega kaasa tuua väga rasked tagajärjed.
13.Kaebaja viited maakohtu hinnangule ei ole asjakohased. Kuna karistusõiguslikke ja haldusõiguslikke meetmeid kohaldatakse erinevate õigusaktide alusel erinevates menetlustes, kus kehtivad erinevad põhimõtted ja eesmärgid, siis saavad haldusõiguslikud hinnangud ja meetmed erineda karistusõiguslikest hinnangutest ja meetmetest. Kuna karistusõiguslikud meetmed koormavad isikut enam, siis ollakse nende kohaldamisel konservatiivsemad ja esmane rikkumine ei too alati kaasa rangeimat karistust. See aga ei tähenda, et isiku teole ei võiks reageerida haldusõiguslike meetmetega.
14.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalune otsus on põhjendatud ja õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.
15.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud tema menetluskulusid tõendavaid dokumente ega taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, seetõttu tuleb vastustaja võimalikud menetluskulud jätta vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).