XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.08.2017 otsuse nr 4.2-1/46251-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks tagastada relvaluba, relvad ja laskemoon
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Peeter Aleksašin
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.12.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.12.2017 otsus haldusasjas nr 3-17-1867 muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.06.2018, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-1867 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus karistas 08.08.2017 otsusega kriminaalasjas nr XXX karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.
XX
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 30.08.2017 otsusega nr 4.2-1/46251-2 XX relvaloa nr RL777307 relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6, § 43 lg 3 p 2 ning § 44 lg-te 1 ja 6 alusel kehtetuks. Sama otsusega kohustas PPA XX hiljemalt otsuse teatavaks tegemisele järgneval tööpäeval relvaloa, relvad ja laskemoona üle andma PPA-le ning relvad ja laskemoona alates nende üleandmise päevast hiljemalt 3 kuu jooksul võõrandama. PPA kaalus otsuse tegemisel toimepandud tegu ja XX isikut ning leidis, et XX on käitunud üldohtlikul viisil ja on kaotanud usalduse. Esineb põhjendatud kahtlus, et kui isik on käitunud vastutustundetult ja teiste inimeste elu ning tervist ohtu seades ühe suurema ohu allika (sõiduki) kasutamisel, võib ta sarnaselt käituda ka tulirelva käitlemisel.
3.XX esitas 13.09.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.08.2017 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks tagastada relvaluba, relvad ja laskemoon. Vastustaja on vääralt hinnanud nii kuritegu kui ka kriminaalkorras karistatu isikut. Riigikohus tunnistas 14.12.2010 otsusega nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamis- või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Harju Maakohus leidis erinevalt vastustajast, et kaebaja ei ole üldohtlik ja mõistis üksnes rahalise karistuse ega võtnud kaebajalt juhtimisõigust. Maakohus leidis, et kaebaja poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes ei ohustanud teiste inimeste elu ega tervist. Kaebaja töötas enne pensionile minekut 15 aastat vangivalvurina ja autojuhtimise staaži on tal 42 aastat, tõsiseid rikkumisi ei ole olnud. Jahilaskmine on kaebaja harrastuseks. See aitab tal varuda talveks linnuliha, et tagada pensioniga toimetulek. Kaebaja tegeleb jahilaskmisega alates 1967. a-st ja 1970. a-st on kaebajal meistersportlase kandidaadi järk. Kaebaja tarvitas 05.08.2017 õhtu jooksul sõbra matustel viina ja võttis viimase pitsi hiljemalt kl 18:00, sest kl 19:00 läks ta juba magama. Hommikul kl 9:00 ärgates tundis ta end kainena, sest kaalub 100 kg ja eelmisel õhtul tarbitud alkoholi kogus ei olnud suur. Kaebajale meenus kl 13:00, et oli unustanud vihmavarju restorani. Kuna kaebaja tundis, et on kaine, sõitis ta autoga vihmavarju ära tooma. Kui politsei kaebaja peatas, selgus, et tema joove oli 1,01 mg/l. Kaebajal on südamehäired, kõrge vererõhk ja kõrge veresuhkur. Alles pärast süüdimõistmist sai ta teada, et kõrge veresuhkur mõjutab ka alkoholi väljaviimist organismist: jääkainete sisaldus võib olla kõrge, kuid enesetunne on hea. Matustel sõi kaebaja väga magusat torti ja see võis tõsta veresuhkrut ning mõjutada alkoholi imendumist. Pärast sellest teada saamist otsustas kaebaja üldse mitte alkoholi juua. Kaebaja ei ole tarvitanud alkoholi süstemaatiliselt.
4.Tallinna Halduskohus jättis 15.12.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Riigikohus tunnistas 14.12.2010 otsusega nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Vastustajal tuli seega langetada otsus kaalutlusõiguse alusel. 2(5)
3-17-1867 Kaebaja on oma õigusvastase käitumisega toonud ise kaasa selle, et teda ei saa usaldada tulirelvi käitlema. Teiste inimeste õigus elu, tervise ja avaliku korra kaitsele kaaluvad üles kaebaja soovi tegeleda jahipidamisega. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kaebaja otsus juhtida sõidukit ebakaines olekus pidi asjaoludest nähtuvalt olema teadlik ja tahtlik tegu. Eluliselt usutav ei ole kaebaja väide, et ta tarvitas enne vaidlusalust sõidukijuhtimist viina eelmisel õhtul kuni 200 ml ja viimati kl 18:00. Vere alkoholisisalduse kalkulaator näitab, et kaebajal tuvastatud joobeseisundit (1,01 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus, s.o 2,121‰ ehk mg/g alkoholi veres) ei ole kaebaja kaalus (100 kg) meesterahval 200 ml kange alkoholi tarbimisega võimalik saavutada. Kalkulaatori andmetel on alkoholisisaldus veres sellises koguses kange alkoholi tarbimisel 1,0745‰ ja ühe tunni pärast 0,969‰. Isegi kui arvestada kaebaja kõrge vererõhu ja kõrge veresuhkruga, ei ole eluliselt usutav, et pea 20 tundi hiljem on kaebaja väljahingatavas õhus sedavõrd kõrge alkoholisisaldus. Sellise alkoholijoobe saavutamiseks pidi kaebaja tarvitama eelmisel õhtul alkoholi oluliselt suuremas koguses või samal päeval, kui juhtis sõidukit. Seega on kaebaja andnud asjas ebausaldusväärseid selgitusi, mis vähendab usaldust tema vastu veelgi. Juht on liiklusseaduse § 33 lg 2 p 1 järgi kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida. Teadmatus või hooletus ei vabasta ühegi kohustuse täitmisest. Joobeseisundis sõiduki juhtimisest tuletatud ohukahtlus, et kaebaja võib rikkuda ka tulirelvade käsitsemisele ettenähtud nõudeid, ei ole meelevaldne või ilmselgelt asjakohatu. Nii mootorsõiduki juhtimine kui ka tulirelvade kasutamine seavad isikule kõrgendatud nõudmised. Kaebaja poolt samasuguses joobeseisundis tulirelvade kasutamine võib suure tõenäosusega kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Kaebaja viited maakohtu hinnangule ei ole asjakohased. Kuna karistusõiguslikke ja haldusõiguslikke meetmeid kohaldatakse erinevate õigusaktide alusel erinevates menetlustes, kus kehtivad erinevad põhimõtted ja eesmärgid, saavad haldusõiguslikud meetmed erineda karistusõiguslikest. Karistusõiguslikud meetmed koormavad isikut enam. Nende kohaldamisel ollakse konservatiivsemad ja esmane rikkumine ei too alati kaasa rangeimat karistust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.XX esitas 08.01.2018 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 15.12.2017 otsus ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Arvestades Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-10-10 väljendatud seisukohti, toob vaidlustatud otsus kaasa kaebaja õiguste ebaproportsionaalse riive. Vastustaja ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud kaebaja isikut ega tema tegu, mille toimepanemise eest teda kriminaalkorras karistati. Kaebajat karistati KarS § 424 järgi lühimenetluse ja kiirmenetluse korras. Ta on olnud seaduskuulekas ja seni kriminaalkorras karistamata. Maakohtu otsusega jäeti kaebajale alles juhiluba. Sel taustal mõjuvad vastustaja ja halduskohtu otsused kaebaja õiguste suhtes ebaproportsionaalselt riivavalt. Kaebaja on 70-aastane pensionär ja viimased 50 aastat on ta käinud pidevalt jahil. See on olnud tema elu lahutamatu osa. Vaidlustatud halduskohtu otsus on vastuolus meedias kajastamist leidnud ja sarnastel asjaoludel tehtud otsustega haldusasjas nr 3-17-1109, milles leitakse, et mootorsõiduki joobes juhtimine ei ole selline kuritegu, mille toimepanemine saab kaasa tuua juhiloa tühistamise.
6.PPA palub 15.02.2018 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
3(5)
3-17-1867 Tallinna Halduskohus on 15.12.2017 otsuses piisavalt selgitanud, miks kaebaja viited maakohtu hinnangule ei ole asjakohased. Kaebaja on tahtlikult joobeseisundis sõidukit juhtides tegutsenud üldohtlikul viisil ja sellega kaotanud relvaloa omamiseks vajaliku usaldusväärsuse. Kaebaja võib käituda vastutustundetult ka tulirelva käitlemisel, mis seab ohtu teiste inimeste elu ja tervise. Nii mootorsõiduki juhtimine kui ka tulirelvade kasutamine seavad isikule kõrgendatud nõudmised.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et PPA tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 1–7, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. Vaidlust ei ole, et praegusel juhul esines kaebaja puhul RelvS § 36 lg 1 p-s 6 sätestatud asjaolu, sest ta mõisteti Harju Maakohtu 08.08.2017 otsusega kriminaalasjas nr XXX süüdi KarS § 424 alusel mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.
9.Riigikohus tunnistas 14.12.2010 otsusega nr 3-4-1-10-10 RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Riigikohus selgitas, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva, ja leidis, et kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik, mistõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata (Riigikohtu 14.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p 58; sama seisukoht 23.05.2013 otsuse nr 3-41-12-13 p-s 26). Nimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas võttis Riigikohus konkreetse normikontrolli käigus arvesse RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamisel, et asjassepuutuvas kriminaalasjas mõisteti isik süüdi mitte isikuvastases kuriteos, vaid aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, ja selle teo toimepanemisel ei kasutanud isik relva (otsus nr 3-4-1-10-10, p 61).
10.Praegusel juhul on kaebaja süüdi mõistetud mitte isikuvastases kuriteos, vaid liiklussüüteos. Seetõttu on Riigikohtu seisukoht diskretsiooni teostamise vajalikkusest aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos süüdimõistetud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel olemuslikult ülekantav praegustele asjaoludele. Vaidlust ei ole, et vastustaja on kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisel teostanud diskretsiooni. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et vastustaja on kaalutlusõigust kasutades jõudnud kaebaja suhtes õiguspärase tulemuseni. Olukorras, kus RelvS § 36 lg 1 p 11 keelab relvaloa andmise ja RelvS § 43 lg 1 p 1 kohustab relvaloa peatama, kui isikut on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades, ei saa ilmselgelt ebaproportsionaalseks pidada ka mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamist.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatus asjakohane kaalutlus isiku relvaloa kehtetuks tunnistamisel, arvestades mh asjaolu, et sarnaselt mootorsõiduki juhtimisega on keelatud kanda relva ja laskemoona alkoholijoobes (RelvS § 50 lg 3 p 1). Mõlemal juhul on selline keeld ette nähtud üldiste õigushüvede kaitseks. Üldiste õigushüvede kaitse eesmärgil ei saa lähtuda eeldusest, et joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest kriminaalkorras karistatud isikule peaksid olema kättesaadavad 4(5)
3-17-1867 sellised hüved nagu relvaluba ja jahitunnistus (vt ka Riigikogu XIII koosseisu eelnõu 494 SE seletuskiri 2. lugemisel, lk 22). Karistatuse lõppemisel on kaebajal võimalik uuesti taotleda relvaluba (RelvS § 36 lg 2).
12.Riigikogu võttis 14.02.2018 vastu relvaseaduse muudatused, mille tulemusel pandi RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 PPA-le selge kohustus tunnistada edaspidi kaalutlust teostamata isiku relvaluba kehtetuks mh juhul, kui isik on süüdi mõistetud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Kuna see muudatus jõustub 01.07.2018, ei puuduta see praegust vaidlust.
13.Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja võimalikud menetluskulud tuleb seega jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.