3-15-2002/41 - Planeerimine ja ehitus - Muu - Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

15.Tartu Halduskohus jättis 22.02.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et menetluses on kaks nõuet – tuvastada õigusvastasus Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses ja tegevusetuses seoses ebapädeva otsustusprotsessi käivitamisega ja/või pädeva protsessi käivitamata jätmisega uue avalikult kasutatava juurdepääsutee menetluses ning kohustada Maanteeametit tegema uut otsust kaebaja esitatud järelevalvemenetluse algatamise taotluse osas. Halduskohus nõustus vastustaja I seisukohaga, et 24.09.2012, 26.09.2012 ja 27.09.2012. a kirjadega väljendas vald oma seisukohta ja tegevuskava piirkonnas tegutsevate ettevõtjate vahel kujunenud olukorra lahendamiseks ning neid kirju ei saa lugeda eratee rajamise korraldamiseks. Halduskohtu hinnangul on vald kõik asjassepuutuvad isikud, sh kaebaja kinnistutele juurdepääsu tagamisega seotud menetlusse kaasanud. Asja materjalidest nähtub, et kaebajat on kutsutud Vabaduse teele juurdepääsude rajamisega seonduvatele koosolekutele ja aruteludele ning kaebaja on saanud oma seisukohti avaldada. Halduskohtu hinnangul ei ole vald tegutsenud Vabaduse teega seotud menetluses õigusvastaselt. Vabaduse tee rajamine on korraldatud OÜ Auronix ja OÜ KJK Autoremont poolt selleks, et tagada selle kaudu oma majandustegevuseks vajalik juurdepääs Rakvere – Väike-Maarja – Vägeva maanteele, sest kaebaja sulges senise juurdepääsu tema kaasomandis olevalt Pikk 34 kinnistult veokitele, kehtestades koormuspiirangu 3,5 tonni. See oleks toonud perspektiivis kaasa OÜ Auronix tegevuskohas majandustegevuse lõpetamise. Halduskohus nõustus Väike-Maarja vallaga, et Pikk 34 ja 36 kinnistutele on loodud Vabaduse teele ühenduse rajamise võimalus, kuid edasiseks ehitustegevuseks kinnistutel Pikk 34 ja 36 puudub seaduslik alus, kuna ehitustegevust ei ole võimalik teostada võõral eramaal ilma kinnistuomaniku nõusolekuta. Sellest tulenevalt jättis halduskohus rahuldamata kaebaja nõude tuvastada õigusvastasus Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses ja tegevusetuses seoses ebapädeva otsustusprotsessi käivitamisega ja/või pädeva protsessi käivitamata jätmisega uue avalikult kasutatava juurdepääsutee menetluses. Halduskohus märkis, et kuigi vald ei korraldanud eratee rajamist, nähtub asja materjalidest, et vald on ise võtnud endale kohustusi seoses Vabaduse tee rajamisega. Selline olukord oli kujunenud põhjusel, et esialgselt oli kokku lepitud, et maaomand läheb Väike-Maarja vallale üle, kuid Vabaduse tee kinnistu omanikud olid menetluse keskel oma seisukohta muutnud ning ei soovinud kinnistut vallale võõrandada. Kaebaja nõude tuvastada Maanteeameti poolt järelevalve menetluse alustamata jätmise õigusvastasus, jättis halduskohus samuti rahuldamata. Halduskohus leidis, et Maanteeameti 09.04.2014. a vastus kaebaja 03.03.2014. a taotlusele, milles Maanteeamet selgitas, et ta ei saa järelevalvemenetlust eratee ehitustööde vastavuse kontrollimiseks algatada, oli õiguspärane. Halduskohus viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt puudub isikul subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Halduskohus nõustus Maanteeametiga, et kaebaja on soovinud 03.03.2014. a taotlusega ehitusjärelevalve algatamist, mitte järelevalvet tee seisundile kehtestatud nõuete täitmise üle. Halduskohus leidis, et kuni 30.06.2015 kehtinud teeseadus

16.OÜ Virumaa Veepumbakeskus palub apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 22.02.2017. a otsus täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus kõigis esitatud nõuetes. Kaebaja leiab, et halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ning rikkunud seeläbi oluliselt kohtumenetluse norme. Kaebaja on seisukohal, et halduskohtu otsus on tuvastatud faktiliste asjaolude osas vastuoluline ja selles ei ole käsitletud kõiki kaebaja poolt esitatud kaebuses toodud väiteid. Kaebaja märgib, et tema nõuete eesmärk on jätkuvalt reaalse ja liiklusohutu juurdepääsu tagamine oma kinnistule. Kaebaja leiab, et kui haldusorgan avalikes huvides kujundab kokkuleppel eraisikuga avalikku ruumi ümber, siis ta peab ka sellises õigussuhtes viima läbi kohase menetluse ja teostama kaalutlusõigust, samuti arvestama kokkuleppe väliste isikute õigustega. Sellise tegevuse tagajärjel tekkinud kulutused peab haldusorgan kokkuleppe välisele isikule hüvitama. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et avalikult kasutatava tee rajamist korraldas Väike-Maarja Vallavalitsus. Tee rajamine algas 2012. a sügisel eraisikutega sõlmitud kokkulepetega, millest hiljem langes ära kokkulepe tee kinnistu kohalikule omavalitsusele võõrandamiseks. Kui uue tee rajamine oleks olnud vaid eraisikute projekt, oleks vallavalitsus pidanud end sellest distantseerima ja eitama avalikku huvi. Kui vald on endale õigussuhtega kohustused võtnud, siis on kodanikul õigus nõuda, et vallavalitsus täidaks lepingus sätestatud kohustusi. Kaebaja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et Maanteeameti poolt järelevalvemenetluse algatamata jätmine on kaalutlusvigadega õigusvastane toiming. Juhul, kui halduskohus leidis, et Maanteeametil puudub pädevus- ja volitusnorm avalikult kasutatavaks kuulutatud eratee üle järelevalve teostamiseks, oleks halduskohus pidanud kontrollima ka teisi kaebuses märgitud aluseid. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult ka halduskohtu poolt lahendamata jäetud taotluste lahendamist. Halduskohus märkis 28.11.2016. a määruses, millega ta lõpetas menetluse kohustamisnõude osas, et lahendab menetluskulude küsimuse menetlust lõpetavas lahendis. Halduskohus seda taotlust ei lahendanud. Samuti jättis halduskohus kontrollimata kaebaja taotluse kontrollida vallavalitsuse esindaja volitusi.

22.Kaebaja leiab jätkuvalt, et Väike-Maarja Vallavalitsuse võimalik tegevus ja ka tegevusetus võivad viia olukorrani, kus kaebaja peab seoses oma kinnistutele Pikk 36 ja 34 juurdepääsu saamiseks avalikult kasutatavale teele tegema erinevaid kulutusi ehitustegevuseks või pöörduma tsiviilkohtu poole juurdepääsude taotlemiseks uuele avalikult kasutatavale teele. Kaebaja pidas vallapoolse ja väidetavalt ebapädeva otsustusprotsessi käivitamiseks haldusmenetlust, mis on seotud 24.09, 26.09 ja 27.09.2012. a kirjadega (I kd, tl 5). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Maanteeametile 28.08.2012 ja 26.09.2012 esitatud kirjadega väljendas vald oma seisukohta ja tegevuskava piirkonnas tegutsevate ettevõtjate vahel kujunenud olukorra lahendamiseks ning neid kirju ei saa lugeda eratee rajamise korraldamiseks. Vald toetas OÜ Auronix ettepanekut rajada uus juurdepääsutee Rakvere-Väike-Maarja-Vägeva maanteelt Pikk 34 kinnistut läbiva tee kõrval asuvale Mäe kinnistule vastavalt lisatud plaanile ning Maanteeamet vastas sellele kirjale 24.09.2012, pakkudes olukorrale omapoolseid lahendusi (I kd, tl 16). Maanteeamet selgitas, et kui vallal on raskusi maaomanikega Veepumbakeskuse tee avalikku kasutusse andmise lepingu tingimustes kokkuleppimisega, siis on üks võimalikke lahendusi uue avalikuks kasutuseks ettenähtud tee ehitamine olemasoleva tee kõrvale Mäe kinnistule. Vallavalitsus on 26.09.2012. a kirjas nr 7.-2.6/1063 Maanteeametile kirjeldanud tee rajamisega seoses kavandatavaid tegevusi ning Maanteeamet kooskõlastas 27.09.2012. a kirjaga nr 15-2/12-00312/061 avalikult kasutatava juurdepääsutee rajamise (I kd, tl 18). Neist kirjadest nähtub ringkonnakohtu arvates soov lahendada olukord, kus Veepumbakeskuse tee kasutamisel ilmnesid probleemid maaomanike vahel. Asja materjalidest nähtuvalt on vald ka kõik asjassepuutuvad isikud menetlusse kaasanud. Väike-Maarja Vallavalitsuse 21.01.2014. a kirjast nähtub, et vald pöördus korduvalt J. Nummerti (Pikk tn 36 kinnistuomaniku ja Pikk tn 34 kinnistu kaasomaniku OÜ VIRUMAA VEEPUMBAKESKUS esindaja) poole ja kutsus teda kohtumisele, mille eesmärgiks oli arutada võimalikke juurdepääse Vabaduse teele ning nende rajamisega seonduvat, kuid sellist kohtumist siiski ei toimunud (I kd, tl 21). 05.06.2014 toimus Vabaduse tee ja Veepumbakeskuse tee teemaline arutelu, kus osales ka kaebaja esindaja, kes sai seega oma seisukohti avaldada. 30.03.2015 toimus Vabaduse tee kompromissettepanekute arutelu, kus arutati kaebaja esindaja tingimusi kompromissini jõudmiseks. Koosolekule oli kutsutud ka kaebaja, kuid kaebaja esindaja teavitas valda e-kirjaga, et kaebaja esindatusel ei ole sisulist mõtet (II kd, tl 34p). Eeltoodust tulenevalt pole alust väita, et vald tegutses Vabaduse teega seotud menetluses õigusvastaselt. Vabaduse tee rajamine korraldati OÜ Auronix ja OÜ KJK Autoremont poolt, milleks eelnevalt saavutasid ettevõtjad kokkuleppe Mäe kinnistu omaniku OÜ-ga Müüriku Farmer vastava maa-ala ostmiseks. Vabaduse tee rajamist alustati ettevõtjate poolt selleks, et tagada selle kaudu oma majandustegevuseks vajalik juurdepääs Rakvere-Väike-Maarja-Vägeva maanteele, sest kaebaja sulges senise juurdepääsu tema kaasomandis olevalt Pikk 34 kinnistult veokitele. Eeltoodud halduskohtu seisukohta kinnitavad ka OÜ Auronix esindaja poolt halduskohtule esitatud vastused. Väike-Maarja Vallavalitsus selgitas Maanteeametile 21.01.2014. a kirjas olukorda, kus Pikk 34 ja 36 kinnistutele on loodud Vabaduse teele ühenduse rajamise võimalus, kuid edasiseks ehitustegevuseks kinnistutel Pikk 34 ja 36 puudub seaduslik alus, kuna ehitustegevust ei ole võimalik teostada võõral eramaal ilma kinnistuomaniku nõusolekuta. Sellega nõustus ka Maanteeamet 12.02.2014. a kirjas nr 15-2/14-00321/005, lisades, et nii Maanteeametil kui kohalikul omavalitsusel puudub pädevus sunniviisiliselt suunata ehitustegevust erakinnistutele (I kd, tl 57). Seetõttu ei rahuldanud halduskohus õigustatult ka kaebaja nõuet tuvastada õigusvastasus Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses ja tegevusetuses seoses ebapädeva otsustusprotsessi käivitamisega ja/või pädeva protsessi käivitamata jätmisega uue avalikult kasutatava juurdepääsutee menetluses.

23.Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja veel, et: “Nt kaebuses on toodud faktid, et Pikk 36 kinnistule on rajatud, sisuliselt planeeritud ja ehitatud aga asfalteeritud tee, mis viib VVK hooneni, on aga rajatud just sellises asendis (teises asendis) 18 meetri pikkusena ja väravaga ning side- ja elektriliinid paigaldatud sellisena, mis arvestas olukorda, kui uut avalikult kasutatavat teed ei rajatud ja mahasõit toimus üle Pikk 34a ja b ning lõpuks üle VVK kinnistu Pikk 34 riigimaanteele. Ilma uue teeta toimus juurdepääs naaberkinnistute vahel vastastikkuse seose ehk tasakaalustatuse printsiibist lähtudes (jt viited kaebuses, sh printsiibi osas viited Riigikohtu seisukohtadele). Avalikult kasutatava tee lõikas ära nimetatud vastastikkused seosed, mis tagas ühenduse VVK-le. Kaebuses on välja toodud kaalutlusvead ja pikaaegsest Riigikohtu praktikast kujunenud põhimõtete järgi juurdepääsu tee menetlustes. Nii haldusorgan kui halduskohus põhjendama, miks sellistest õiguspärastest põhimõtetest ei ole vaja lähtuda.” Ka see väide ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, sest asja materjalidest nähtuvalt on ka Väike-Maarja Vallavalitsus olnud kogu aeg seisukohal, et küsimuse lahendamine on võimalik eelkõige nii osapoolte kui avalikke huve arvestavate läbirääkimiste teel. Vastustaja ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt kunagi teinud kaebajale takistusi väljapääsuks temale kuuluvalt kinnistult. Vallavalitsus toetas näiteks Maanteeameti seisukohta, et OÜ Auronix ja OÜ KJK Autoremont soetavad Mäe kinnistu sellises suuruses, et vajadusel on tagatud juurdepääs ka kaebaja kinnistule. Juhul, kui kaebaja ei soovi kasutada avalikus kasutuses olevat Vabaduse teed, siis üle Pikk 34a (omanik R. Roots) ja Pikk 34b (omanik OÜ KJK Autoremont) kinnistute riigimaanteele sõitmine on võimalik eeltoodud kinnistute omanike nõusolekul. Vabaduse tee rajamine eramaale ei takista kuidagi kaebaja pääsemist riigimaanteele. Seega on põhjendamatu ka apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et Vabaduse tee rajamisega on vastustaja poolt ära lõigatud senine ühendus VVK kinnistule, mis seni toimis väidetavalt vastastikkuse tasakaalustatuse printsiibi alusel. Ühestki seadusest ei tulene, et ühenduse Vabaduse teele peaks teise isiku kinnistule rajama Vabaduse tee omanik, kohalik omavalitsus või keegi kolmas isik. Ühenduse loomine on eelkõige iga kinnistuomaniku enda kohustus, seda enam, et ühendus tuleks rajada käesoleval juhul kaebaja enda kinnistule.

järelevalvemeetme rakendamise kohta kaalutlusvigadeta (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-44-10, p 15). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja esindaja esitas 03.03.2014 (I kd, tl 73) Maanteeametile taotluse järelevalvetegevuse algatamiseks. Maanteeamet vastas kaebaja taotlusele 09.04.2014. a kirjaga selgitades, et Maanteeamet ei saa algatada järelevalvemenetlust eratee ehitustööde vastavuse kontrollimiseks (I kd, tl 74). Senises kohtupraktikas (vt Riigikohtu 13.10.2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-10, p-d 12 ja 13) ei ole järelevalvemenetluseset keeldumise otsust peetud haldusaktiks, vaid toiminguks HMS § 106 lg 1 tähenduses, kuna sellisel otsustusel puudub haldusaktile olemuslikult omane tunnus – selle iseseisev regulatiivsus (HMS § 51 lg 1). Kaebaja leiab jätkuvalt, et Maanteeameti seisukoht pädevuse puudumise kohta on vale, kuna Vabaduse tee on avalikult kasutatav tee. Asja materjalidest nähtub aga üheselt, et tegemist on erateega, mis on antud avalikuks kasutamiseks (I kd, tl-d 75-76). Kuni 30.06.2015 kehtinud TeeS § 20 lg 2 sätestas, et eratee ja metsatee ehitus- ja remonditöödel ehitusjärelevalvet ei tehta. Maanteeamet korraldas ehitusjärelevalvet avalikult kasutatavatel teedel (TeeS § 20 lg 1). Seetõttu ei saanud Maanteeamet alustada järelevalvemenetlust eratee ehitustööde vastavuse kontrollimiseks. Pädevust järelevalveks ei tulene Maanteeametile ka TeeS § 20 lg-st 1, § 39 lg 2 p-st 1 või ehitusseadustiku § 130 lg-st 7. TeeS § 20 lg 2 on erinorm sama paragrahvi lg 1 suhtes – lg 1 andis Maanteeametile küll õiguse teostada avalikult kasutatavatel teedel ehitusjärelevalvet kuid lg 2 nägi ette sellest selge erandi tegemise erateede puhul. TeeS § 39 lg 2 p 1 nägi ette, et riiklikku järelevalvet tee seisundile kehtestatud nõuete täitmise üle teostab Maanteeameti peadirektor või tema volitatud Maanteeameti ametnik kohalikul teel ja kohalikuks teeks peeti TeeS § 51 kohaselt vallavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud erateed. Ringkonnakohus nõustub Maanteeameti ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja soovis 03.03.2014. a taotlusega Maanteeametilt ehitusjärelevalve algatamist, mitte järelevalvet tee seisundile kehtestatud nõuete täitmise üle. Kaebaja märkis nimelt, et ta taotleb: „Maanteeametil algatada järelevalvetegevus Vabaduse kinnistul oleva tee ehitus- ja remonditööde käesolevaga seaduse nõuetele vastavuse kontrollimiseks“ (I kd, tl 72p). Selleks puudus Maanteeametil aga volitusnorm. Ka halduskohtule esitatud kaebuse viimasel leheküljel esitas kaebaja taotluse, milles nõutakse halduskohtult Maanteeameti kohustamist järelevalvemenetluse alustamiseks samuti üksnes Vabaduse kinnistul oleva tee ehitus- ja remonttööde seadusele vastavuse kontrollimiseks ehk ehitusjärelevalve teostamiseks. Kuna HKMS § 46 lg 2 kohaselt saab kohustamiskaebuse esitada üksnes toimingu tegemisest keeldumise peale ning toiminguks, millest Maanteeamet 09.04.2014. a vastusega keeldus, oli Vabaduse kinnistul oleva tee ehitusjärelevalve teostamine, siis ei pidanud halduskohus analüüsima kaebaja teisi kohtumenetluse vältel esitatud taotlusi. Halduskohus märkis vaidlustatud otsuses seega õigesti, et esmane eeldus nõuda järelevalvemenetluse algatamise või konkreetse järelevalvemeetme rakendamise küsimuse otsustamist järelevalveorgani poolt ja seda kaalutlusvigadeta, on järelevalveorganile antud pädevus- ja volitusnorm. Ka riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Seega pidanuks kaebaja poolt esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks olema Maanteeameti poolt järelevalve menetlusest keeldumine olema õigusvastane. Kuna Maanteeameti keeldumine oli õiguspärane, jättis halduskohus ka kohustamisnõude põhjendatult rahuldamata.