Gintas Burkauskase kaebus Tallinna Vangla vastu 14.05.2014– 24.07.2014. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju, summas 497 eurot hüvitamiseks
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Gintas Burkauskas Vastustaja Tallinna Vangla
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta Gintas Burkauskase kaebus haldusasjas nr 3-17439 rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
3.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jätta Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. novembril 2017. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Tallinna Vangla 15.05.2014. a käskkirja nr 512 alusel kohaldati Gintas Burkauskase suhtes tagasiulatuvalt alates 14.05.2015. a täiendavaid julgeolekuabinõusid. Tallinna Vangla 24.07.2014. a käskkirjaga nr 1155 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati alates 24.07.2014. a. 19.05.2014. a esitas G. Burkauskas Tallinna Vanglale vaide ning 30.06.2014. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 512 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus tühistas 13.04.2015. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-14-51503 Tallinna Vangla 15.05.2014. a käskkirja nr 512. Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2017. a kohtuotsusega jäeti Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 23.05.2016. a määrusega nr 3-7-1-3-327-16 ei võetud Tallinna Vangla kassatsioonikaebust menetlusse. Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-14-51503 jõustus seega 23.05.2016. a Riigikohtu määrusega.
2.G. Burkauskas esitas 17.10.2016. a Tallinna Vanglale taotluse hüvitada talle mittevaraline kahju lukustatavas kambris viibitud 71 päeva eest Tallinna Vangla 15.05.2014. a käskkirja nr 512 alusel, millega põhjustati kaebajale tugevat hingevalu ja kannatusi ning tervisekahjustusi.
3.Tallinna Vangla rahuldas 20.12.2016. a otsusega nr 5-37/16/198-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt. Otsuses leiti, et täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise perioodil kaebaja suhtes ei esinenud kinnipidamisasutuses täiendavaid puudujääke ning tõendatud ei ole ülemäärase hingevalu ja tervisekahju tekitamine ning seetõttu hüvitati kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaraline kahju summas 213 eurot.
4.G. Burkauskas esitas 26.01.2017. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu, taotledes mittevaralise kahju summas 497 eurot hüvitamist. Tallinna Halduskohus andis 28.02.2017. a määrusega G. Burkauskase kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. 06.04.2017. a laekusid G. Burkauskase kaebuse materjalid Tartu Halduskohtusse.
5.Tartu Halduskohus vabastas 04.05.2017. a määrusega G. Burkauskase riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Menetlusosaliste seisukohad
6.Kaebaja ei ole rahul vangla poolt välja mõistetud hüvitisega. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses põhjendamatult lukustatavas kambris viibitud 71 päevaga perioodil 14.05.2014–24.08.2014, mis tekitas talle tugevaid hingelisi kannatusi ning kahju psüühikale ja tervisele. Kambris oli suvisel perioodil väga palav ja umbne (temperatuur 35 – 40o C), ventilatsioon ei töötanud ning kambris viibis kaebajaga koos 5 inimest. Kambris oli rõske ja talumatu higihais ning õhuaknast ei piisanud värske õhu saamiseks, kuna õhuakna laius oli 10 cm ja õhuakna peale oli keevitatud aukudega raud. Samuti puudus lukustatavas kambris soe vesi, ei antud teekannu kuuma veega, puudus raadio kuulamise ja teleka vaatamise võimalus, piirati isiklikke telefonivestlusi viiele minutile üks kord nädalas. Lukustatavas kambris tuli viibida luku taga 23 tundi ööpäevas ning ühetunniseks jalutuskäiguks oli ette nähtud boks suurusega 15-16 m2, kus korraga oli jalutamas 5 inimest. Vangla paigutas kaebaja ilma temapoolse nõusolekuta kambrisse koos negatiivselt meelestatud kinnipeetavatega, kellega koos kaebaja keeldus seal olemast ning mille eest rakendati distsiplinaarkaristusena 6 ööpäeva kartserit.
7.Tallinna Vangla 20.12.2016. a otsusega nr 5-37/16/198-2 rahuldati kaebaja kahju hüvitamise taotlus osaliselt summas 213 eurot. Kaebaja ei nõustu, et riik arvas makstud summast maha 70% kohtutäituritele kohtukulude võla katteks. Kaebaja leiab, et hüvitis ei ole sissetuleku liik ning seetõttu ei tohiks kahju hüvitisena saadud summast maha arvamisi teha. Seetõttu oleks õiglane olnud maksta kahju hüvitisena 710 eurot ning kaebaja nõuab Tallinna Vanglalt 497 euro juurde maksmist kahju hüvitisena
8.Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla kahju hüvitamise taotluse osalise rahuldamise otsuses toodud selgitus, et kuna kartseris viibimise aja eest on kahju hüvitist määratud varasemalt 6,30 eurot ööpäeva eest, siis on põhjendatud lukustatud kambris viibimise hüvitise suuruseks määrata 3 eurot ööpäevas. Kaebaja leiab, et lukustatavas kambris on olukord hullem kui kartseris, kus ainsaks erinevuseks on see, kartseris ei ole madratsiga voodit, kuid kõik muu on hullem kui kartseris. Kartseris on kinnipeetavatel lubatud võtta kaasa asju, koridoris mängib raadio, telefonikõned ei ole ajaliselt piiratud, kambris on valge ning õhuakna kaudu on värske õhu juurdepääs ning vajadusel avatakse iga tunni tagant tuulutamiseks ukse sees asuv õhuaken. Kaebaja arvates ei ole Tallinna Vanglal õigust võrrelda kartserit lukustatava kambriga, kuna need on sisult erinevad asjad. Kaebaja on seisukohal, et vangla on oma 20.12.2016. a otsuses nr 5-37/16/198-2 toonud ebaõigeid põhjendusi, viib kohut eksitusse võttes tarvitusele intriige, et mustata kaebaja ausat nime.
9.Oma täiendavas vastuses (tl 94-97) vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohtadele toob kaebaja välja juba tema poolt nimetatud asjaolud ning esitab täpsustusi. Kokkuvõtlikuna toodult selgitab kaebaja, kuidas aknad kambrites ei ole avatavad ning õhuaknast ei ole mingit kasu. Kambrid
nr 144, 208, 210, milles kaebaja viibis, asuvad eraldi sektsioonis isoleerituna teistest kambritest ning mis asudes teisel korrusel, kus soojeneb bituumenist katus päikese käes, põhjustabki olukorra, kui õues on 20o ...25o C, siis kambrites tõuseb temperatuur 35o ...40o C-ni. Kaebaja näitlikustab, et kui vanglas tuli ära võtta ühiskasutatavates koridoridest klaase, et tagada mingitki ventilatsiooni, siis kambrites, milles kaebaja viibis, see tuuletõmbust kambrites sees ei tekitanud ning 2014. aastal klaase ustelt üldse ära ei võetudki. Samuti selgitab kaebaja, et teekanne ei väljastatud lukustatavatesse kambritesse sel ajaperioodil üldse hoolimata tehtud palvetest vahetusevanemate poole. Lisaks jättis vangla kaebaja ilma raadio kuulamise ja teleka vaatamise võimalusest, kuna nendes kambrites puudusid üldse elektriseadmed. Kaebaja leiab, et Justiitsministri määrus nr 72, mille alusel lubatakse kinnipeetavatel kasutada telefoni üks kord nädalas, on vananenud nagu Nõukogude Liit. Kaebaja leiab, et telefonikõnede piirangu puhul on tegemist vangla poolt välja mõeldud täiendava karistusega teadlikult mõnitamaks neid kinnipeetavaid, kelle suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja selgitab, et tema suhtes rakendatud kinnipidamispiirangud, ilmajätmised ja jubedad tingimused on võrreldavad distsiplinaarkaristusega ning sellega on nõustunud ka Tallinna Halduskohus lahendi punktis 25.
10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on oma 20.12.2016 otsuses nr 5-37/16/198-2 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjalikult analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud ning vastustaja jääb oma otsuses esitatud seisukohtade juurde ning ei pea neid vajalikuks üle korrata ja palub kohtul nende seisukohtadega antud kaebuse lahendamisel arvestada.
11.Ebaõige on kaebaja märgitud täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise periood 14.05.2017-24.08.2014. a. Nimelt lõpetati 24.07.2014. a käskkirjaga nr 1155 julgeolekumeetmete kohaldamine alates 24.07.2017, mil kaebaja paigutati ümber lukustatud kambrist tavakambrisse, mis nähtub ka Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetest.
12.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ta paigutati lukustatud kambrisse 5 kinnipeetava juurde. Vaidlusalusel perioodil oli kaebajaga samas kambris 49-l päeval kokku koos 5 kinnipeetavat, ülejäänud päevadel 4 või vähem.
13.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väited kambris valitsenud umbsuse, palavuse ja rõskuse kohta on paljusõnalised ja tagantjärgi otsitud ning vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas sai kambri sisetemperatuur olla +35...+40o C, kui välistemperatuur oli vaid 32-l päeval üle 20o C. Samuti leiab vastustaja, et alusetud on kaebaja etteheited seoses ebapiisava õhuvahetusega, kuna akna õhutusvava osa on avatav ning lisaks on akna küljes olevale õhutusavale kambritesse sisse ehitatud ventilatsioon. Samuti jagas vangla antud perioodil igasse kambrisse ka ventilaatori ning eemaldas kambri paremaks õhutamiseks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase ning hoidis kinnipeetavate jalutamise ajal kambri õhutamiseks toiduluugid avatuna.
14.Veekannu mittetagamise kohta selgitab vastustaja, et kuna kanne oli piiratud koguses, siis kõik soovijad ei pruukinud kannu saada, kuid samas oli kinnipeetavatel endal võimalik vangla kauplusest veekann osta. Vastustaja hinnangul on mõistlik, et isik, kes soovib tarbida sooja vett, teeb selleks vajaminevaid kulutusi nii nagu ka vabaduses viibiv isik.
15.Vastustaja selgitab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodil ei rikutud kaebaja õigust helistada ning lähtutud on Justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskiri“ § 51 lõikest 2, mille kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatel helistada vähemalt üks kord nädalas.
16.Nii leiab vastustaja, et tavarežiimist eristab täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine eelkõige liikumisvõimaluste piirangutega ning võrreldes kartserikaristusega on kinnipeetavale
kohaldatud oluliselt vähem piiranguid, näiteks kartseris tuleb kanda kartseririietust, keelatud on isiklikud asjad, ei ole lubatud sisseostude tegemine, kokkusaamised, raadio- ja telesaadete jälgimine ja voodi ja voodiriiete kasutamine äratusest öörahuni. Vastustaja on seisukohal, et seetõttu on kaebaja õiguste rikkumise ulatus väiksem, kui õigusvastaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava puhul ning seetõttu peab õiglase kahju suurusega proportsioonis oleva hüvitise määr olema ühe päeva eest väiksem kui 6,39 eurot.
17.Lisaks selgitab vastustaja kaebajalt välja mõistetud hüvitiselt mahaarvamise tegemisega, et kaebajale isikukontole laekuvate rahaliste vahendite kinnipidamine/ümberjagamine toimub vastavalt Vangistusseaduse § 44 lg 2 alusel, mille kohaselt jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest 50% rahaliste nõuete täitmiseks ja 20% hoiustatakse vabanemistoetusena. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 % ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. Raha jagunemisel võimaldatakse kinnipeetaval maksta hagisid ja koguda raha vabanemisfondi, mis aitab kaasa isiku paremale toimetulekule vabanemisel. Kohtu seisukoht
18.Kaebaja on kaebuses (tõlge, tl 19) märkinud täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise perioodiks 14.05.2017-24.08.2014. a. Tallinna Vangla 24.07.2014. a käskkirjast nr 1155 (tl 59) nähtub, et julgeolekumeetmete kohaldamine lõpetati alates 24.07.2017. a, mil kaebaja paigutati ümber lukustatud kambrist tavakambrisse. Seega loeb kohus täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise perioodiks 14.05.2014 – 24.07.2014. a. Poolte vahel ei ole ka sisulist vaidlust sellest, et täiendavaid julgeolekumeetmeid kohaldati kaebaja suhtes tegelikkuses 71 päeva jooksul, kuna kaebaja hageb 10 eurot päevas 71 päeva eest.
19.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahjunõudes nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist tema suhtes alusetult kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega, paigutades ta kinnisesse kambrisse 71-ks päevaks põhjustades kaebajale tugevat hingevalu ja kannatusi ning tervisekahjustusi, summas 497 eurot, mille peaks kohus kaebajale välja mõistma lisaks vangla poolt hüvitatud 213 eurole, millest kaebaja sai tegelikkuses kätte 73,90 eurot.
20.RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik- õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju hüvitamise täiendavaks eelduseks on avaliku võimu kandja süü.
21.Kuivõrd Tallinna Halduskohus tühistas 13.04.2015. a otsusega Tallinna Vangla 15.05.2014 käskkirja nr 512 (tl 58) ning Tallinna Ringkonnakohus 31.03.2016 otsusega haldusasjas 3-14-51503 jättis Tallinna Vangla apellatsioonikaebuse rahuldamata ja Riigikohus 23.05.2016 määrusega nr 37-1-3-327-16 ei võtnud Tallinna Vangla kassatsioonikaebust menetlusse, on jõustunud kohtulahenditega tõendatud, et vangla on põhjendamatult kohaldanud kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid.
22.Tallinna Vangla on kahju hüvitamise taotluse osalise rahuldamise 20.12.2012 otsuses nr 537/16/198-2 (tl 62–65) nõustunud, et kaebaja õigused olid piiratud võrreldes süüdimõistetute staatuses kinnipeetavatele muidu kehtiva režiimiga. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebaja õigused olid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal piiratud.
23.Kohus leiab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusega pandud avalik-õiguslikku ülesannet vangistuse täideviimisel. Tallinna Halduskohtu jõustunud kohtuotsusega on kindlaks tehtud vastustaja tegevuse õigusvastasus, millega tekitati kaebajale kahju. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal ning kuna vastustaja ei ole süü puudumist tõendanud, tuleb vastustaja süüd eeldada. Seega on tegemist asjakohase nõudega.
24.RVasts § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralist kahju tuleb hinnata iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades ja seda saab vahetult iseloomustada kahju kandja.
25.Tallinna Halduskohus on kaebaja suhtes tehtud 13.04.2015. a otsuses 3-14-51503 sedastanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tõi kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise: käesoleval juhul paigutati kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse, piirati tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, lisaks kaasnes kaebajale lukustatud kambrisse paigutamisega juba iseenesest mitmeid olmelisi kitsendusi. Ehkki täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise alused on erinevad ja distsiplinaarkaristusega kaasneb üldjuhul rohkem mitmesuguseid lisapiiranguid, nõustus kohus kaebajaga selles osas, et käesoleval juhul oli kaebaja õiguste piiramise ulatus vähemalt liikumise piiramise osas võrreldav distsiplinaarkaristusega. Arvestada tuleb ka sellega, et distsiplinaarkorras võidakse ühe teo eest karistusena määrata kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4), kuid täiendavaid julgeolekuabinõusid võidakse kohaldada määramatuks ajaks. Käesoleval juhul kehtisid piirangud kaebaja suhtes üle kahe kuu.
26.Riigikohus1 on leidnud kinnipeetava õigusvastase kartserisse paigutamisel, et seda tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kolleegiumi hinnangul kujutab kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. Käesoleval juhul on kaebaja suhtes õigusvastaselt rakendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ning kaebaja viibis lukustatavas kambris 71 päeva, kus tuli kambris viibida 23 tundi ööpäeva. Seega on kohtu hinnangul käesolevas asjas tegemist isikult õigusvastaselt vabaduse võtmise kvaliteedile läheneva kuid mitte samaväärse isiku liikumisvabaduse piiramisega.
27.Kohtul tuleb antud asjas anda hinnang, kas käesoleva mittevaralise kahju hüvitamise suuruse määramisel tuleb lugeda raskendavateks asjaoludeks kaebuses toodud alljärgnevad asjaolud: kambri puudulik ventilatsioon ja liigne palavus, sooja vee puudumine kambris, kinnipeetavale teekannu mitte andmine, sooja vee puudumine kambris, teleka ja raadio puudumine, ebapiisavad liikumistingimused, kambri ülerahvastatus, piiratud telefonikõned, omavahel mitte kokkusobivate kinnipeetavate paigutamine ühte kambrisse.
28.Tulenevalt kohtupraktikast tuleb kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3. Kuna nii VangS § 41 lg 1, põhiseaduse § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, on tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega (nt TrtRKo nr 3-14-52765, p 16).
29.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et Tallinna Vangla 20.12.2016. a kahju hüvitamise taotluse osalise rahuldamise otsuses (tl 62–65) on kaebaja etteheiteid vanglas valitsenud tingimustele kaalutud asjakohaselt (HKMS § 165 lg 2)
RK 3-3-1-93-09 p 12
ning tehtud seaduspärane kaalutlusotsus. Halduskohus ei tähelda selliseid kaalumisvigu (HKMS § 158 lg 3), mis saaksid olla aluseks vanglast suurema hüvitise kaebajale välja mõistmiseks.
30.Nii haldusorganil kui kohtul tuleb mittevaralise kahju hüvitamisel arvesse võtta riigisisest kohtupraktikat ja riigi olusid. Kohtupraktikas on hüvitis alusetult kartseris viibimise puhul olnud 6,39 eurot päevas. Kohus arvestab hüvitise suuruse hindamisel kaebaja õiguste rikkumise ulatust, kui ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Samuti on üldteada oleva asjaoluna käsitletav Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste üldine tase vaidlusalusel perioodil ning see, et kambripinna vaidlustes on kinnipeetavatele ülerahvastatuse puhul välja mõistetud suurusjärgus 1-2 eurot päevas.
31.Eeltoodud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele tuginedes on halduskohus seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
32.Kohus peab vajalikuks selgitada kaebajalt välja mõistetud hüvitiselt rahaliste nõuete täitmise ja hoiustamisega seoses, et kuigi kaebajale isikukontole laekuvate rahaliste vahendite kinnipidamine/ümberjagamine toimub VangS § 44 lg 2 alusel, ei tulene kohustust kõik kinnipeetava sissetulekud kanda läbi nimetatud isikuarve. Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetava mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda. Võlausaldajate kaitse on tagatud läbi täitemenetluse, mille raames on kohtutäituril võimalik vajadusel arestida võlgniku vanglavälised arvelduskontod, kuid arvestada tuleb sel juhul täitemenetluse seadustiku § 131 lg-tes 1 ja 2 mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramise piirangutega.2 Seega tuleb kinnipeetaval kahju hüvitamise taotluse esitamisel märkida soovi korral arvelduskonto, millele ta soovib mittevaralise kahju hüvitist kanda. Käesoleval juhul ei ole kaebaja seda Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes (tl 60–61) teinud ning seega kanti Tallinna Vangla poolt määratud mittevaralise kahju hüvitis kaebaja vanglasisesele isikuarvele õiguspäraselt koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega kinnipeetavale laekuvate summade kasutuskorrale. Menetluskulud. Muud kohtu korraldused
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
34.HKMS § 118 lg 3 alusel jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja vabastas (tl 41–42) riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik
RKHK 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13 p 24
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.