M. M. kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 15.06.2017 otsuse nr 457 tühistamiseks.
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
Resolutsioon
1.Tagastada kaebus.
2.Saata määrus kaebajale ja teadmiseks vastustajale. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
Edasikaebamise kord
ASJAOLUD
1.Jõelähtme Vallavolikogu 30.11.2004 otsusega nr 147 kehtestati Jõelähtme valla Haapse küla Strandhofi maaüksuse detailplaneeringu osa Naudingu maaüksuse I detailplaneering. Naudingu kinnistu on jagatud kuueks katastriüksuseks, millest kolm on elamumaa maaüksused (nimetustega Naudingu, Linnupesa ja Rebase) ja kolm maatulundusmaa maaüksused (nimetustega Naudingu, Linnupesa ja Rebase).
2.M. M. on Naudingu kinnistu naaberkinnistu (registriossa nr xxxxxxxx kantud kinnistu, asukohaga Marguse, Haapse küla, Jõelähtme vald) omanik. Marguse kinnistu ei piirne avalikult kasutatava teega.
Kaebuse kohaselt oli Naudingu maaüksuse detailplaneeringu koostamise üheks eesmärgiks muuhulgas juurdepääsude lahendamine. Kaebaja viitab, et detailplaneeringu seletuskirja p-s 4.3 sätestatakse, et maaomanik peab võimaldama läbisõidu naabermaaüksusteni ja juurdepääsu krunti läbivate tehnotrasside rajamiseks ja hooldamiseks. Naudingu maaüksuse detailplaneeringu lisaks olevalt detailplaanilt nähtub, et avalikult teelt Marguse kinnistule juurdepääs on lahendatud lääne poolt üle Naudingu kinnistu kulgevat sõiduteed ja sellelt teelt on märgitud ka mahasõidu koht Marguse kinnistule. Detailplaneeringule sellisel kujul andsid oma nõusoleku nii Marguse kinnistu selleaegne omanik M. K. kui ka Naudingu kinnistu omanik A. K. Käesolevaks ajaks on kolmas isik Naudingu maaüksuse detailplaneeringu osaliselt realiseerinud. Maaüksus on jagatud kuueks eraldi katastriüksuseks: kolmeks elamumaa katastriüksuseks ja kolmeks maatulundusmaa katastriüksuseks, nagu detailplaneering ette nägi. Ehitisregistrisse on kantud Naudingu maaüksusel olevad hooned ja rajatised.
4.Naudingu maaüksuse omanik esitas 12.04.2017 vastustajale taotluse detailplaneering kehtetuks tunnistada põhjusel, et ta soovib loobuda detailplaneeringu edasisest elluviimisest.
Jõelähtme Vallavolikogu võttis 15.06.2017 vastu otsuse nr 457 „Jõelähtme Vallavolikogu 30.11.2004 otsusega nr 147 „Jõelähtme valla Haapse küla Strandhofi maaüksuse detailplaneeringu osa Naudingu maaüksuse I detailplaneeringu kehtestamine“ kehtestatud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine“.
5.25.07.2017 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse 15.06.2017 otsuse nr 457 tühistamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada.
7.Kaebusest nähtuvalt on kaebaja esitanud populaarkaebuse (kaebuse p 3.1) ja kaebuse subjektiivsete õiguste kaitseks (kaebuse p 3.2). Populaarkaebuse põhjenduses leiab kaebaja, et kuna haldusaktiga tunnistati Naudingu maaüksuse I detailplaneering kehtetuks ka osas, milles see oli realiseeritud, on kaevatav haldusakt õigusvastane. Haldusaktis ei ole põhjendatud tervikuna kehtetuks tunnistamist. Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuses leiab kaebaja, et üle Naudingu maaüksuse oli detailplaneeringuga ettenähtud kaebaja kinnistule juurdepääsutee, kuna Marguse maaüksus ei piirne avalikult kasutatava teega, ei ole detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise järel kaebajal oma kinnistule juurdepääsu. Detailplaneering kohustas Naudingu maaüksuse omanikku võimaldama läbi oma kinnistu mööda erateed juurdepääsu Marguse maaüksusele. Detailplaneeringus on ettenähtud mahasõit Marguse maaüksusele. Kaebaja leiab, et tal on õiguspärane ootus, et Naudingu maaüksuse detailplaneering jääb kehtima. Kaebaja möönab, et detailplaneeringukohane juurdepääsutee ei asenda tsiviilõiguslikku kokkulepet, kuid juurdepääsutee asukoha määramisel saab kohus sellele tugineda. Eeldatavalt on detailplaneeringukohane juurdepääs kõige mõistlikum ja arvestab ruumilise terviklahendusega.
8.Planeerimisseadus (PlanS) § 141 näeb ette, et igal isikul on õigus detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Planeerimisseadus näeb seega ette kaebeõiguse (sh populaarkaebuse esitamiseks) detailplaneeringu kehtestamise otsusele, mitte selle kehtetuks tunnistamise otsusele. Seega puudub kaebajal populaarkaebuse esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1). HKMS § 44 lg 1 alusel puudub samuti kaebeõigus subjektiivsete õiguste kaitseks, kuna vaidlus on oma olemuselt tsiviilõiguslik ning tuleb lahendada maakohtus. Ka sellel alusel ei saa kaebust tulenevalt HKMS § 121 lg 2 p-st 1 (kaebeõiguse ilmselge puudumine) menetlusse võtta.
9.Isegi kui kaebajal on õigus selles, et realiseeritud osas ei saanud detailplaneeringut kehtetuks tunnistada (kuna see on ehitusõiguse alus ega kaota kehtivust planeeringu realiseerimisel ning on uuesti ehitamise aluseks ka juhul, kui ehitis peaks hävinema), ei riku see ilmselgelt kuidagi kaebaja subjektiivseid õigusi, isegi kui seda väidet käsitleda subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse väitena. Kaebusest ei nähtu subjektiivse õiguse rikkumist.
10.PlanS § 140 lg 1 sätestab, et detailplaneeringu või selle osa võib tunnistada kehtetuks juhul, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima või juhul, kui planeeringu koostamise korraldaja või planeeritava kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Viidanud paragrahv sisaldab kahte alust planeeringu kehtetuks tunnistamiseks: 1) esmalt, kui planeeringut ei ole asutud realiseerima, siis annab teatud aja möödumine haldusorganile võimaluse selle lihtsamalt kehtetuks tunnistamiseks arvestades nö planeeringuga antud õiguse kuhtumist ja ümbritseva keskkonna võimalikku muutumist. 2) teiseks on kehtetuks tunnistamise aluseks planeeritava kinnistu omaniku soov.
Vastustaja on asjakohaselt kaevatavas haldusaktis selgitanud, et detailplaneering annab ehitusõiguse, mitte ei sätesta ehitamise kohustust. Kehtetuks tunnistamisel tuleb küll arvestada, et säiliks kehtestatud lahenduse terviklikkus, kuid mitte iga detailplaneering ei ole selline, mis on realiseeritav üksnes tervikuna. PlanS § 140 lg 1 ei kehtesta piirangut osaliselt kehtetuks tunnistamiseks. Antud juhul ei ole ilmselgelt tegemist planeeringuga, mille terviklikkuse seisukohast tuleks see realiseerida tervikuna, teisisõnu kõik elamumaa kinnistud hoonestada koos neile juurdepääsude rajamisega. Kaebaja probleem ei seisne kaebuse kohaselt mitte selles, et planeeringu terviklikkus läheks osalise realiseerimisega kaduma, vaid kaebaja paistab arvavat, et detailplaneering tagab talle juurdepääsu avalikult teelt oma kinnistuni. Vaidlus puudub selles, et planeeritava eratee kaudu juurdepääsu saamine eeldab tsiviilõiguslikku kokkulepet, seda ka juhul, kui kolmas isik realiseeriks detailplaneeringu tervikuna. Seega kaebaja juurdepääsuõiguse seisukohalt ei oma tähtsust, kas detailplaneering kehtib või mitte. Asjaõigusseaduses sätestatud juurdepääsunõude üldiseks eelduseks ei ole kehtiva detailplaneeringu olemasolu (vt ka RKTsK lahend asjas 3-2-1-31-17). Viidatud tsiviilasjast võib lisaks järeldada, et detailplaneering ei võimalda nõuda omanikult tee valmisehitamist või lõpuni ehitamist. Kehtiv detailplaneering oleks üksnes üks tõend tsiviilkohtumenetluses. Halduskohtumenetluses kaebeõiguse jaatamine üksnes tõendi saamiseks ei ole ilmselgelt põhjendatud. Maakohus saab samas juurdepääsu määramisel arvestada seda, milliseid juurdepääse planeerija pidas 30.11.2004 otsusega nr 147 kehtestatud planeeringus mõistlikeks, sõltumata sellest, kas see planeering kehtib või mitte. Kui maa omanik ei soovi oma omandiõigust enam kasutada selliselt, et hoonestada kõik temale kuuluvad kinnistud, siis ta võib taotleda kohalikult omavalitsuselt detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist, mida antud juhul ka tehti. Kaebajal ei ole ei planeeringust tulenevat ega muud õiguslikku alust nõuda, et kolmas isik ehitaks temale välja juurdepääsutee. Detailplaneering ei asenda poolte vahelist asja- ja võlaõiguslikku kokkulepet ega ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus. Kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostajana ei anna lõplikku hinnangut, kas teeservituudi seadmine planeeringuala kinnistutele on asjaõigusseaduse järgi võimalik ja põhjendatud. Seda saab otsustada üksnes kohus hagita menetluses. (RKHK 3-3-1-78-12) Seega ei saavutaks kaebaja käesoleva kaebusega ka kaebuse eesmärki (kui selleks lugeda juurdepääsu saamine), mis oleks kaebuse tagastamise aluseks HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus nõudmaks detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tühistamist ning kaebajal tuleb juurdepääsuõiguse saamiseks pöörduda maakohtusse, kui osapooled ei suuda asja kokkuleppega lahendada.
11.Tasutud riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p-st 2 tulenevalt tagastamisele ei kuulu.
(allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.