Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 19.09.2017, Tartu 3-16-1378 Ramil Umjarovi kaebus Siseministeeriumi 10.06.2016. a otsuse nr 1-24/85 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 03.03.2017. a otsus Ramil Umjarovi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ramil Umjarov Vastustaja Siseministeerium
RESOLUTSIOON
1.Võtta apellatsioonkaebuse lisad ning kaebaja 18.07.2017. a menetlusdokumendi lisad haldusasja toimikusse.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 03.03.2017. a otsus muutmata.
3.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 19.10.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsministeerium esitas 26.04.2016 Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/3472, milles tegi ettepaneku kohaldada Vene Föderatsiooni kodaniku R. Umjarovi suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki.
2.Siseministeerium kohaldas 10.06.2016. a otsusega nr 1-24/85 R. Umjarovi suhtes sissesõidukeeldu 10 aastaks, lähtudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-dest 1 ja 7 ning kooskõlas VSS § 271 lg-ga 3. Otsuse põhjenduste kohaselt on R. Umjarov Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes on Eesti Vabariigis pannud toime 4 kuritegu, millest 2 on eriti rasked isikuvastased süüteod ja seisnevad teise isiku tapmises. R. Umjarov on alates 20. eluaastast viibinud vanglas, v.a lühiajalised perioodid, mille kestel sooritas ta uued ja
äärmiselt rasked kuriteod. Tegemist on isikuga, kellele süü- ja kuritegude toimepanemine on saanud eluviisiks, mistõttu on alust arvata, et ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele. R. Umjarovi poolt raskete kuritegude toimepanemise pinnalt on alust prognoosida kuritegude jätkumise ohtu ning seeläbi kujutab ta ohtu avalikule korrale ka pärast vanglast vabanemist. Tartu Vanglas läbiviidud riskihindamisest nähtuvalt on R. Umjarov hinnatud kõrgohtlikuks. Seega on R. Umjarovi suhtes sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud. 7-aastase pojaga on ta suhelnud harva. Vangistuse ajal on R. Umjarov suhelnud emaga telefoni teel, kuid lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel ema viibinud ei ole. R. Umjarovi perekondlikud sidemed on vanglas viibides olnud nõrgad. Arvestades, et R. Umjarov on täiskasvanu-aastad veetnud vanglas ja seal viibimise ajal on ta vaatamata suhtlemise piiratusele saanud soovi korral sugulastega suhelda, siis ei muutu sissesõidukeelu kohaldamisega selles osas R. Umjarovi jaoks midagi. See ei too kaasa takistusi sugulastega kokkusaamisel, kirjavahetuse pidamisel ega telefoni teel suhtlemisel. R. Umjarov ei valda eesti keelt, ta pole soovinud taotleda Eesti kodakondsust ega oma registreeritud elukohta. R. Umjarov on säilitanud vene keele oskuse ja astunud Vene kodakondsusesse, mis näitab, et ta on säilitanud seose oma päritoluriigiga ega soovi ennast Eesti Vabariigiga siduda. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on R. Umjarovi suhtes sissesõidukeelu kohaldamine asjakohane, proportsionaalne ja põhjendatud, et tagada avalik kord ka tema vanglast vabanemise järgselt. R. Umjarovil ei ole selliseid sõltuvussuhteid ega perekondlikke sidemeid, samuti muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, mis kaaluksid üles riigi huvi avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse kaitsmisel.
3.R. Umjarov esitas 07.07.2016 kaebuse Siseministeeriumi 10.06.2016. a otsuse nr 1-24/85 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused: Vaidlustatud otsus on vale, põhjendamatu, ebaproportsionaalne ja ennatlik, sest tugineb rohkele väärinfole. Vastustaja pidi arvestama asjaoluga, et kaebaja on kogu teadliku elu elanud Eesti Vabariigis ning tal ei ole Venemaa Föderatsioonis ühtegi tuttavat ega sugulast, seega sissesõidukeeluga asetatakse ta teenimatult raskesse olukorda. Tõele ei vasta, et tema perekondlikud suhted on nõrgad. Narvas elavad vanemad ei ole tervislikel ja majanduslikel põhjustel saanud teda Tartu Vanglas vaatamas käia, ent telefoni teel suhtleb ta vanematega aktiivselt. Kaebajal on 7-aastane poeg, kellega ta sooviks suhelda, ent poja ema seda ei võimalda. Ette ei saa hinnata tema käitumist peale karistuse kandmist. Vanglas määratletakse kõik 1. astme kuriteo sooritanud isikud kõrgohtlikuks ja riskihindamine ei kajasta tegelikkust. Kaebaja on sooritanud eesti keele eksamid A2, B1 ja B2 tasemetel. Kaebaja ei saa Eesti kodakondust, kuivõrd tuginedes seadusele saab ta seda taotlema hakata alles pärast 10 aasta möödumist viimasest karistusest. Kaebaja soovib saada Eesti kodakondsuse esimesel avaneval võimalusel.
4.Tartu Halduskohus jättis 03.03.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Kaebajat on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud neljal korral ja väärtegude eest ühel korral. Kaebaja kannab karistust mõrva eest. Ta mõisteti süüdi isikuna, keda on varem kohtu poolt karistatud tapmise toimepanemise eest. Eelnevat arvestades esines VSS § 29 lg 1 p-st 7 tulenev alus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks. Sissesõidukeelu alusena on otsuses kohaldatud ka VSS § 29 lg 1 p-i 1. Vastustaja on kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele piisavalt põhjendatud. Kaebaja senine kuritegelik käitumine on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Kahtlust ei ole, et tapmise näol on tegemist äärmiselt raske kuriteoga, seda enam, et kaebaja on tapmise toimepanemise tõttu süüdi mõistetud kahel korral. Kaebaja käitumist hinnates saab järeldada, et tegemist on isikuga, kellele süü- ja kuritegude toimepanemine on saanud eluviisiks ning ta võib kujutada ohtu
avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele ka pärast vanglast vabanemist. Puudub alus kahelda riskihindamise nõuetekohaselt läbiviimises. Riskianalüüs kinnitab täiendavalt, et kaebajast lähtuda võiv oht on reaalne ja piisavalt tõsine. 2) Avalik huvi kaalub üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga. Kaebaja on kinnitanud, et ta pojaga ei suhtle. Samuti puudub nende vahel perekondlik sõltuvussuhe, kuna laps elab koos emaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt ei pruugi tegu olla konventsiooni rikkumisega, kui laps ei sõltu vanemast ja isikul on võimalik suhelda lapsega sidevahendite abil (EIK 08.01.2009. a otsus nr 10606/07: Joseph Grant vs Ühendkuningriik, p 40). Tõendatud ei ole, et kaebaja ja tema vanemate või õe vahel esineks erakorraline sõltuvussuhe, seda enam, et kaebaja on peaaegu kõik oma täiskasvanu aastad veetnud vanglas. Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja on kogu elu Eestis elanud, mis räägib sissesõidukeelu kohaldamise vastu, kuid samas ei ole EIK praktika kohaselt ka sel juhul sissesõidukeelu seadmine välistatud (EIK 23.06.2008. a otsus asjas nr 1638/03: Maslov vs Austria, p 75). Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele on kaalukam. Kaebaja sõnul puuduvad tal Venemaa Föderatsioonis tuttavad ja sugulased, ent kuivõrd kaebaja on säilitanud vene keele oskuse ja astunud ise Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse, siis näitab see, et ta on säilitanud seose oma kodakondsusjärgse riigiga ega soovi ennast Eesti Vabariigiga siduda. Vastustaja on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.R. Umjarov esitas 27.03.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 03.03.2017. a otsus ja tühistada määratud sissesõidukeeld. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud, mistõttu tuleb see tühistada. Sissesõidukeeld tähendab, et kaebajalt võetakse lootus oma perekonnaliikmeid elusalt näha. Ta on alates 1980. a elanud Eesti Vabariigis ja tal puudub igasugune side Venemaaga. Tähelepanuta on jäetud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2001. a dokument, kus kõikidele liikmesriikidele soovitatakse hoiduda isikute väljasaatmisest, kes on elanud pikka aega asukohamaas ja on endise kodumaaga sideme kaotanud. Keeleoskus ei ole sel juhul oluline. Siduda kaebaja keeleoskust tema kodakondsusega ja lugeda seda tahteavalduseks ennast mitte siduda Eesti Vabariigiga, on meelevaldne ega ole kaebaja tahe. Üksnes abstraktsele võimalikkusele tuginedes ei saa retsidiivsusohtu jaatada. Arvestatud ei ole isikus toimunud muudatusi, oma varasemaid tegusid hukkamõistvaid seisukohti. Meelevaldne on järeldada, et kaebaja puhul on kuritegude toimepanemine saanud eluviisiks ja ta on ohuks ühiskonnale. Kaebaja soovib suhelda pojaga ja teeb seda tulevikus. Kaebaja suhe vanematega on toetav ja nende lootused on rajatud tema abile tulevikus. Kuna vanemad on eakad, ei saa aluseks võtta otsustamisel nende suhtlemissagedust. Sissesõidukeeluga kaasnev eraelu riive on äärmiselt tugev.
6.Siseministeerium esitas 18.04.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Apellatsioonkaebus ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 180 lg-s 1 ja § 182 lg 1 p-s 5 sätestatud nõuetele ja on seetõttu vääralt võetud ringkonnakohtu menetlusse. 2) Sissesõidukeelu otsus on õiguspärane, piisavalt motiveeritud ja proportsionaalne meede ennetamaks ja tõkestamaks kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele. Kohus on põhjendatult leidnud, et kaebajast nähtuv oht on piisavalt tõsine ja reaalne. Kohus on arvestanud asjaoluga, et kaebaja on kogu elu elanud Eestis, kuid seejuures viidanud kohtupraktikale, mis ei ole jäigal seisukohal, et integreerunud välismaalast pole võimalik riigist välja saata.
7.R. Umjarov esitas 18.07.2017 avalduse, milles ta palub lisada asja juurde tema ema R. U ja õe L. A. avaldused.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole eksinud materiaal- ja kohtumenetluse normide kohaldamisel ega tõendite hindamisel. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
9.Rahvusvahelise õiguse järgi on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimine. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama (RKHK 04.05.2001. a otsus asjas nr 3-3-1-21-01, p 1). Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele väljastatud Venemaa Föderatsiooni pass kehtis kuni 04.03.2014 ning kelle tähtajaline elamisluba Eestis kehtib kuni 23.03.2018. Kuna kaebajal puudub seega Eesti Vabariigi kodakondsus, on kaebaja välismaalaste seaduse (VMS) § 3 tähenduses välismaalane ning kaebaja suhtes on võimalik VSS alusel sissesõidukeeldu kohaldada.
10.Vaidlustatud otsusega kohaldas vastustaja kaebaja suhtes VSS § 29 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel sissesõidukeeldu 10 aastaks kehtivusega alates päevast, mil kaebaja Eesti kinnipidamisasutusest vabaneb või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks. Eelviidatud alustel võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist (p 1), samuti kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud (p 7). Tegemist on vastustaja kaalutlusotsusega, mille kohtulik kontroll on piiratud. HKMS § 158 lg-st 3 tuleneb, et kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega puudub kohtul võimalus asuda kaebajast tulenevat ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, avalikule korrale või teiste isikute tervisele haldusorgani asemel ümber hindama, kuid ta saab kontrollida, kas otsuste tegemisel järgis vastustaja kõiki kaalutlusreegleid.
11.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt kannab kaebaja Viru Maakohtu 22.09.2010. a otsusega asjas nr 1-10-2519 mõistetud vanglakaristust KarS § 114 p 4 järgi tapmise eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda. Kuigi otsuses on ekslikult märgitud, et kaebaja kannab 13 aasta pikkust vanglakaristust (Viru Maakohtu otsuses märgitud vangistuse pikkust muudeti Tartu Ringkonnakohtu 15.02.2011. a otsusega ning kaebajat karistati 12 aastase vangistusega, vt ringkonnakohtu otsus tl 52p-53; vangla 10.03.2011. a õiend tl 57 ning Justiitsministeeriumi ettepanek, tl 47), ei mõjuta see otsuses märgitut selle kohta, et kaebaja vanglakaristus lõpeb 11.12.2021. Tartu Vangla 24.09.2015. a riskianalüüsi andmete kohaselt on kaebajat Eesti Vabariigis kokku karistatud ühe väärteo ja nelja kuriteo eest, millest kaks seisnesid teise isiku tapmises (tl 49p-50). Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja puhul esines VSS § 29 lg 1 p-st 7 tulenev alus sissesõidukeelu kohaldamiseks.
12.Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel on vastustaja tuginenud ka VSS § 29 lg 1 punktile 1, mis eeldab kaebajast lähtuva ohu hindamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et vastustaja on vaidlustatud otsuses kaebaja ohtlikkust piisavalt põhjendanud. Vastustaja on kaebajast lähtuvale ohule hinnangu andmisel käsitlenud kaebaja poolt toime pandud kuritegude asjaolusid koosmõjus Tartu Vangla riskianalüüsiga (tl 49p-50),
milles hinnati kaebajat konkreetsetele täiskasvanutele kõrgohtlikuks ning avalikkusele ohtlikuks. Ka ringkonnakohtul puudub sarnaselt halduskohtuga alus kahelda selles, et riskihindamine ei oleks kaebaja suhtes nõuetekohaselt läbi viidud. Kaebaja suhtes läbi viidud riskianalüüs on põhjalik. See ei lähtu ainult kaebaja poolt varem toime pandud kuritegudest, vaid analüüsitud on ka kaebaja käitumise psühholoogilist külge. Muu hulgas on iseloomustatud kaebaja käitumist, senist elustiili ning võimalikke ohutegureid ohtliku käitumise vallandamisel (nt alkoholi tarvitamine, elu- või töökoha kaotus, suhete purunemine). Seega eksib kaebaja, kui leiab, et järelduse tegemisel temast lähtuva ohu kohta on tuginetud vaid „abstraktsele võimalusele“.
13.Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkus on olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv, mööndes samas siiski, et teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (RKHK 04.04.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51). Vaidlustatud otsusest ilmneb, et kaebaja pani esmakordse kuriteo toime 18-aastasena ning alates 20. eluaastast on ta viibinud vanglas, v.a lühiajalised perioodid, mille kestel ta sooritas uued ja äärmiselt rasked kuriteod. Kui algselt olid kuriteod seotud varalise kasu saamise eesmärgiga, siis hiljem kaasnesid kuritegudega ka kehavigastuste tekitamine ja tapmine. Eeltoodust järeldab vastustaja ringkonnakohtu arvates õigesti, et kuna kaebaja on peaaegu kogu oma täiskasvanuelu elanud kuritegelikult, siis on tema käitumine selliseks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (vt vaidlustatud otsuse lk 2p).
14.Kaebaja väitel on ta alates 1980. aastast elanud Eesti Vabariigis ning tal puudub igasugune side Venemaaga. Ka on kaebaja arvates tähelepanuta jäetud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2001. a dokument, kus kõikidel liikmesriikidel soovitatakse hoiduda isikute väljasaatmisest, kes on elanud pikka aega asukohamaas ja on endise kodumaaga sideme kaotanud. Ringkonnakohus möönab, et poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et arvestades kaebaja vanust koos vanematega 1980. aastal Eestisse saabumisel (kaebaja oli Eestisse saabudes 1-aastane), on kaebaja näol tegemist Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec (2000) 15 mõistes pikaaegse sisserändajaga. Riigikohus on eelviidatud soovitust koosmõjus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga tõlgendades leidnud, et selliste isikute väljasaatmise üle otsustamisel tuleb muu hulgas kaaluda ka välismaalase käitumist, alalise elamise kestust, tagajärgi sisserändajale ja tema perekonnale, välismaalase ja tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Ringkonnakohus leiab, et kõiki neid asjaolusid on otsuse tegemisel kaalutud. Kuigi soovituse Rec (2000) 15 § 4 p b sätestab reegli, et kauaaegset sisserändajat ei tohi välja saata, kui ta on riigis elanud üle kahekümne aasta, tunnustab § 4 punkt d kõigi kauaaegsete sisserändajate suhtes liikmesriigi võimalust sätestada oma siseriiklikus õiguses, et kauaaegse sisserändaja võib riigist välja saata, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule ja ühiskondlikule turvalisusele (RKHK 04.04.2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p-d 48-49). Seega ei tulene eelviidatud soovitusest absoluutset keeldu Eesti riigi julgeolekut ohustavale pikaaegsele sisserändajale sissesõidukeelu kohaldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu praktika on kooskõlas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Halduskohus ja vastustaja on EIK 23.06.2008. a otsusest asjas Maslov vs Austria õigesti järeldanud, et riigist väljasaatmine on võimalik ka nende isikute puhul, kes on riigis sündinud, veetnud seal kogu oma lapsepõlve ning saanud seal oma hariduse. Samas peavad väljasaatmiseks olema tõsised põhjused ning tuleb leida tasakaal indiviidi Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (EIÕK) tagatud õiguste ning ühiskonna huvide vahel (vt eelviidatud EIK otsuse p-d 74-76).
15.Kaebaja arvates võetakse temalt sissesõidukeelu kehtestamisega lootus oma perekonnaliikmeid elusalt näha. Kaebaja soovib suhelda oma poja ja vanematega, kes loodavad
kaebaja abile tulevikus. Ringkonnakohus märgib esmalt, et VSS § 29 lg 4 järgi loetakse välismaalase perekonnaliikmeks abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Seega ei käsitle seadus kaebaja vanemaid viimase perekonnaliikmetena ning seda olenemata asjaolust, et kaebaja omab sissekirjutust vanematega ühisel aadressil. Ka nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga selles, et kuna kaebaja on oma endisest abikaasast lahutatud, saab käesoleval juhul kaebaja perekonnaliikmeks pidada vaid kaebaja alaealist poega. Samas on vastustaja vaidlustatud otsuses analüüsinud sissesõidukeelu mõju ka kaebaja võimalusele suhelda peale poja ka teiste lähisugulastega, sh vanematega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et vastustaja ei ole ka seda aspekti kaaludes kaalutlusvigu teinud.
16.Riigikohtu praktika kohaselt on riik kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus pole piiramatu (vt PSJK 05.03.2001. a otsus asjas 3-4-1-2-01). Nii on Riigikohus aktsepteerinud teiste isikute põhiõiguste ja –vabaduste kaitseks riigi sekkumist perekonnapõhiõigusesse (RKHK 17. märtsi 2003. a otsus asjas 3-3-1-11-03, p 45). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on järjekindlalt kinnitanud riigi õigust kontrollida välismaalaste sisenemist oma riigi territooriumile ning seal resideerimist (vt nt. Mehemi vs France, 26.09.1997 otsuse p 34; Üner vs the Netherlands, 18.10.2006 otsuse p 54). Seega peab isikule sissesõidukeelu kehtestamisel kaaluma ühelt poolt isiku õigust era- ja perekonnaelule ning teiselt poolt riigi huvi vältida isiku poolt uute kuritegude toimepanemist (Mehemi vs France, 26.09.1997 otsuse p 35). Kuigi eelviidatud kohtuasjades tuvastas EIK Konventsiooni artikli 8 rikkumise, said asjades määravaks isikute tihedad perekondlikud sidemed asukohariigis elavate abikaasade ja lastega. Samuti pidas kohus kohtuasjades Üner vs the Netherlands ning Beldjoudi vs France oluliseks asjaolu, et riigist väljasaadetavad isikud ei rääkinud selle riigi keelt, kuhu neid taheti välja saata.
17.Käesolevas haldusasjas eeltoodud kaasustega analoogilised asjaolud puuduvad. Kaebaja on omandanud küll eesti keele 2014. aastal B2 tasemel (tl 15), kuid tema emakeeleks on vene keel, mis on riigikeeleks Vene Föderatsioonis. Ka on kaebajal Vene Föderatsiooni, mitte Eesti Vabariigi kodakondsus ning tähtsust ei oma põhjused, mis takistasid kaebajal väidetavalt Eesti Vabariigi kodakondsust taotlemast. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebaja paarisuhted on olnud lühiajalised ning 2009. aastal lahutatud abielust sündinud alaealise pojaga on kaebaja suhelnud harva. Oma emaga on kaebaja vangistuses olles suhelnud ainult telefoni teel. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et eeltoodust saab järeldada, et kaebaja perekondlikud sidemed on olnud vanglas viibides nõrgad. Seda on kinnitanud ka kaebaja ise, märkides kaebuses halduskohtule, et endine abikaasa on võtnud temalt võimaluse 7-aastase pojaga suhtlemiseks, kuna tal on uus elu, väljakutsed ja tõekspidamised (kaebuse lk 2). Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kaebaja on viibinud vangistuses alates 11.12.2009, jäi tema tihedam suhtlus pojaga vangistuse-eelsesse perioodi kuni ajani, mil poeg (sünd XXX) oli aasta ja paar kuud vana. Kuna pärast seda on kaebaja suhtlus pojaga olnud harv, ei saanud pooltel tekkida ka kuigi tihedat emotsionaalset sidet. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga selles, et EIK kohtuasi Joseph Grant vs United Kingdom, millele mõlemad on viidanud, on käesolevaga paljuski sarnane. Nimetatud asjas elas 12-aastane laps koos ema ja viimase abikaasaga ning väljasaadetav ei olnud kunagi lapsega koos elanud. EIK asus seisukohale, et vaevalt avaldab lapse isa väljasaatmine teise riiki lapse elule sedavõrd suurt mõju kui see avaldaks juhul, kui laps oleks oma isaga varem perekonnana koos elanud ega pidanud seetõttu isiku väljasaatmist ebaproportsionaalseks. Ka leidis EIK, et isal ja lapsel on võimalik hõlpsasti suhelda ka telefoni ning e-maili teel, ka on lapsel võimalik oma isa teises riigis külastada (EIK 05.06.2009. a otsuse p 40).
18.Asjakohane on seetõttu ka vaidlustatud otsuses väljendatud seisukoht selles, et sissesõidukeelu kohaldamine ei too kaebajale kaasa takistusi sugulastega kokkusaamisel, kirjavahetuse pidamisel ning telefoniga suhtlemisel. Kaebaja vanemad ei ole sedavõrd eakad (ema oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal 61- ja isa 62-aastane), et nõustuda kaebaja kahtlusega nende elusalt nägemises 10 aasta pärast. Kaebaja vastav väide on otsitud. Mis puudutab kaebaja väidet oma vanemate abivajaduse kohta, siis märgib ringkonnakohus, et kaebaja selgitusest ei nähtu, et kaebaja vanemad poleks kuni käesoleva ajani ilma vangistuses viibiva pojata toime tulnud. Abivajadust ei kinnita ka kaebaja ema ega täisealise õe taotlused ringkonnakohtule, pigem võib taotlustest järeldada, et pärast vanglast vabanemist asuksid kaebaja ema ja õde aitama kaebajal seaduskuulekalt elada. Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja ei ole oma vanemate ainus laps, saab vajadusel vanemaid füüsiliselt abistada ka kaebaja täisealine õde. Sissesõidukeeld ei välista aga kaebaja võimalust ka sissesõidukeelu kehtivuse ajal oma vanemaid materiaalselt või moraalselt toetada. Seega ei ole kaebaja väide veenev. Ringkonnakohus võtab uurimisprintsiibist lähtudes kaebaja 18.07.2017. a menetlusdokumendi lisad (kaebaja ema ja õe taotlused) ning apellatsioonkaebuse lisad (Sotsiaalkindlustusameti 24.04.2015. a otsused, Ida-Viru Maavalitsuse 02.11.2015. a otsuse, kaebaja elukoha andmete väljavõtte ning Sotsiaalkindlustusameti tõendi kaebaja isa pensioni kohta) asja materjalide juurde. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole takistatud ka kaebaja suhtlemine oma alaealise pojaga. Vastustaja on kaalunud sissesõidukeelu mõju kaebaja õigusele elada perekonnaelu Eestis (otsuse lk 3 esimene lõik) ning leidnud, et kaebajal ei ole selliseid sõltuvussuhteid ega perekondlikke sidemeid, samuti muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, mis kaaluksid üles riigi huvi avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse kaitsmisel. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga.
19.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 03.03.2017. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskuluks apellatsiooniastmes on riigilõiv, 15 eurot (tl 106). Vastustaja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.