Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord
3-16-1378 3. märts 2017 Eda Muts Ramil Umjarovi kaebus Siseministeeriumi 10. juuni 2016. a otsuse nr 1-24/85 tühistamiseks. Kirjalik menetlus Kaebaja – Ramil Umjarov Vastustaja – Siseministeerium
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 03.04.2017. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Justiitsministeerium esitas 26.04.2016. a Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/3472 „Ettepanek R. Umjarovi suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks“, milles tegi ettepaneku kohaldada Vene Föderatsiooni kodaniku Ramil Umjarovi suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki (tl 47-48).
2.Siseministeeriumi 10.06.2016. a otsusega nr 1-24/85 „Sissesõidukeelu kohaldamine“ kohaldati R. Umjarovile sissesõidukeeld Eesti Vabariiki kümneks aastaks (tl 60-61).
R. Umjarov esitas 07.07.2016. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 10.06.2016 otsuse nr 1-24/85 tühistamiseks (tl 1-5).
4.Tallinna Halduskohus andis 30.08.2016. a määrusega R. Umjarovi kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (tl 19). Kaebuse esitaja põhjendused
5.Kaebaja peab vaidlustatud otsust valeks, põhjendamatuks, ebaproportsionaalseks ja ennatlikuks, sest see tugineb rohkele väärinfole.
6.Kaebaja arvates pidi vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel arvestama asjaoluga, et ta on kogu oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis ning tal ei ole Venemaa Föderatsioonis ühtegi tuttavat ega sugulast, vaid kõik elavad Eesti Vabariigis. Sissesõidukeeluga asetatakse kaebaja teenimatult raskesse olukorda.
7.Kaebaja sõnul ei vasta tõele, et tema perekondlikud suhted on nõrgad. Kaebaja Narvas elavad vanemad ei ole tervislikel ja majanduslikel põhjustel saanud teda Tartu Vanglas vaatamas käia, ent telefoni teel suhtleb ta vanematega aktiivselt. Kaebaja vanemad on eakad ning sissesõidukeeluga võtab riik kaebajalt ära võimaluse olla koos vanematega nende viimastel eluaastatel. Samuti märgib kaebaja, et ta on küll lahutatud ning tal on 7-aastane poeg, kellega ta sooviks väga suhelda, ent poja ema seda ei võimalda.
8.Kaebaja arvates ei saa ette hinnata tema käitumist peale karistuse kandmist ning väita, et pärast vabanemist on ta suureks ohuks avalikule korrale. Vaidlustatavas otsuses on lähtutud Tartu Vanglas koostatud riskianalüüsist, mille kohaselt on kaebaja kõrgohtlik, ent vanglas määratletakse kõik 1. astme kuriteo sooritanud isikud kõrgohtlikuks ning riskihindamine ei kajasta kaebaja väitel tegelikkust.
9.Kaebaja sõnul on vale ka vaidlustatavas otsuses toodud väide seonduvalt tema eesti keele valdamisega ning tahtmisega seda mitte õppida. 17.09.2012- 28.12.2012 õppis kaebaja Tartu Vanglas eesti keelt 150 tundi A2 tasemel ning sooritas kursuse lõpueksami tulemusega 71,3%. 22.02.2013-23.06.2013 õppis kaebaja Tartu Vanglas eesti keelt 150 tundi B1 tasemel ning sooritas kursuse lõpueksami tulemusega 78%. 13.01.2014-29.04.2014 õppis kaebaja Tartu Vanglas eesti keelt 150 tundi ning sooritas kursuse lõpueksami tulemusega 79%. Kaebaja on sooritanud ka riiklikud eksamid B1 tasemel tulemusega 66% (reg nr 513-001913).
10.Lisaks väidab kaebaja, et ta ei saa Eesti kodakondust, kuivõrd tuginedes kehtivale seadusele saab seda taotlema hakata alles pärast 10 aasta möödumist viimasest karistusest. Kaebaja soovib saada Eesti kodakondsuse esimesel avaneval võimalusel. Vastustaja vastuväited
11.Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud väidetega ning on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et kaebuse rahuldamiseks puudub igasugune õiguslik alus.
12.Käesoleval juhul tegi lähtudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p-dest 1 ja 7 ning § 31 lg-st 1 ja § 311 lg-st 1 kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes leidis, et keelu kohaldamine on vajalik avaliku korra kui õigusaktidest tuleneva elukorralduse, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine, kaitsmiseks. Siseministeerium, tutvunud esitatud ettepaneku ja selle lisadega, leidis, et sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ja vajalik.
13.Vastustaja leiab, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja on kogu oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis, ei välista sissesõidukeelu kohaldamist. Kuigi kaebaja on sündinud Eestis, on tal siiski Venemaa Föderatsiooni kodakondsuses ning seetõttu tuleb teda käsitleda kui integreerunud välismaalast, kellele sissesõidukeelu kohaldamine on lubatud pärast seda, kui on
leidnud tõendamist, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.
14.Kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kokku neljal korral kriminaalkorras, sealhulgas kaks on eriti rasked isikuvastased süüteod, mis seisnevad teise isiku tapmises. Ka vaidlustatud otsuse tegemise ajal kandis kaebaja vanglakaristust mõrva eest (karistusseadustiku § 114 lg 1 p 4). Lisaks ühel korral on kaebajat karistatud väärteo toimepanemise eest. Euroopa Inimõiguste Kohus on tapmise hinnanud raskeks kuriteoks (EIK 18.10.2006 lahend nr 46410/99, Üner vs. Holland, p 63). Seega viitab isiku käitumine, läbi mille on kahjustatud teiste isikute õigushüvesid, kriminaalsetele hoiakutele ja negatiivsele suhtumisele ühiskonda.
15.Riigil on õigus hinnata, kas kriminaalkorras karistatud välismaalane ka pärast kinnipidamiskohast vabanemist on ohuks avalikule korrale. Kuna riik ei pea soosima kurjategijate viibimist oma territooriumil, siis on nende väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine riigi huve arvestades teatud juhtudel põhjendatud ja õigustatud.
16.Osas, milles kaebaja märgib, et tal ei ole võimalik Eesti kodakondsust taotleda, kuna tuginedes kehtivale seadusele saab ta seda taotlema hakata alles pärast kümne aasta möödumist viimasest karistusest, nõustub vastustaja kaebajaga, kuid selgitab järgmist: Kodakondsuse seaduse § 21 lg 1 p-s 4 sätestatakse, et Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Siseministeerium märgib, et nimetatud takistus kodakondsuse saamiseks on tekkinud kaebajast endast tulenevatest põhjustest ja on otseselt tema poolt sooritatud tegude tagajärg. Samuti toob vastustaja välja, et kaebaja mõisteti kriminaalkorras esimest korda süüdi 15.12.1997. a, kui ta oli 18-aastane. Seejuures 01.04.1995. a jõustunud kodakondsuse seaduse § 6 kohaselt pidi välismaalane kodakondsuse saamiseks olema vähemalt 15-aastane. Seetõttu kaebaja sellesisuline seisukoht, et tal ei ole olnud võimalik kodakondsust taotleda, ei ole korrektne ega põhjendatud.
17.Kaebaja on esitanud eesti keele oskuse tõendamiseks tunnistused Tartu Vanglas eesti keele kursuste läbimise kohta. Asjaolu, et kaebaja õpib kinnipidamisasutuses eesti keelt, on vastustaja hinnangul kahtlemata kiiduväärne resotsialiseerimise protsess, kuid ei näita kaebaja tahet Eesti Vabariigis sõnakuuleliku kodanikuna ühiskonda integreeruda.
18.Vaidlustatud otsuse tegemisel võttis vastustaja muuhulgas arvesse kaebaja perekondlikke sidemeid, et kaebaja lähivõrgustikku kuuluvad ema, isa ja õde ning et kaebajal on 7-aastane poeg. Arvestades aga asjaolu, et välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last või vanemat, kui välismaalane on alaealine, siis kaebajal on Eestis ainult üks perekonnaliige ehk tema poeg. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel võtnud arvesse asjaolu, et kaebaja ja tema poeg omavahel ei suhtle. Samuti puudub nende vahel perekondlik sõltuvussuhe. Siinjuures toob vastustaja välja, et kuigi kaebaja on pärast sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemist ja enne kaebuse esitamist, so alates 04.07.2016. a, elukohana registreerinud oma vanemate elukoha, siis Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole üldjuhul pidanud ka täisealise ühist majapidamist vanemate ja õdede-vendadega ega kooselu, mida ei seo abielu ega lapsed, võrdväärseks perekonnaeluga EIÕK artikli 8 lõike 1 tähenduses (Baghali vs. Prantsusmaa, lahend 30. novembrist 1999. a). Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et täisealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitletavad perekonnana nimetatud artikli tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet.
Arvestades aga asjaolu, et kaebaja on oma täiskasvanu aastad veetnud vanglas, samuti võttes arvesse nende omavahelise suhtlemise sagedust, siis puudub vastustaja hinnangul kaebaja ja tema vanemate vahel eelpool viidatud erakorraline sõltuvussuhe. Eelpool toodut arvesse võttes ei saa vastustaja hinnangul kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevat perekonna- ja eraelu riivet pidada intensiivseks.
19.Kaebaja on säilitanud vene keele oskuse ning astunud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse, mis näitab, et ta on säilitanud seose oma päritoluriigiga ega soovi ennast Eesti Vabariigiga siduda. Vastustaja on arvesse võtnud asjaolu, et kaebaja hakkamasaamisele ja kohanemisele kodakondsusjärgses riigis aitab kaasa tema vene keele oskus. Kohtu seisukoht
20.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas Siseministeeriumi 10.06.2016. a otsusega nr 1-24/85 (tl 60-61) R. Umjarovile Eesti Vabariiki kümneks aastaks sissesõidukeelu kohaldamine on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta.
21.Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 31 lg 1, § 29 lg 1 p-d 1 ja 7 ning § 271 lg 3. VSS § 31 lg 1 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või Siseministeeriumi valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. VSS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. VSS § 271 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kehtivusaeg algab sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva.
22.Kaebaja omab Vene Föderatsiooni kodakondsust. Talle on 04.03.2009. a väljastatud Venemaa föderatsiooni pass nr 42356674, mis kehtis kuni 04.03.2014. a (tl 57 pöördel). Kaebaja tähtajaline elamisluba Eestis kehtib vaidlustatud otsuse kohaselt kuni 23.03.2018. a.
23.Kaebajat on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kokku neljal korral ning väärtegude eest ühel korral. Viimati tunnistati kaebaja Viru Maakohtu 22.09.2010. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-2519 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p 4, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 13 aastat vangistust (tl 50 pöördel-51). Tartu Ringkonnakohus 15.02.2011. a otsusega tühistas maakohtu otsuse osaliselt KarS § 114 p 5 osas ning karistas kaebajat KarS § 114 p 4 järgi 12 aastase vangistusega (tl 52 pöördel-55). Kohtuotsus jõustus 23.02.2011. a (tl 56). Kaebaja kannab seega käesoleval hetkel karistust mõrva eest. Ta mõisteti süüdi isikuna, kes on varem kohtu poolt karistatud tapmise toimepanemise eest. Eelnevat arvestades esines VSS § 29 lg 1 p-st 7 tulenev alus kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks. Justiitsministeeriumi 26.04.2016 ettepanekus nr 11-3/3472 (tl 47-48) on välja toodud, et kaebajat on varasemalt karistatud kriminaalkorras kolmel korral järgnevate kohtuotsustega: 1) Narva Linnakohtu poolt 15.12.1997. a mõisteti süüdi KrK § 140 lg 2 p 2, 3, 4; KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja karistati 1 aasta 3 kuu vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga.
2) Narva Linnakohtu poolt 16.06.1999. a mõisteti süüdi KrK § 139 lg 2 p 2; KrK § 140 lg 2 p 1, 3, 4; KrK § 141 lg 2 p 3, 4; KrK § 100 alusel ja karistati 8 aasta vangistusega. Karistusele liideti Narva Linnakohtu 15.12.1997. a otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 9 aastat vabadusekaotust. 3) Narva Linnakohtu poolt mõisteti 01.03.2000. a süüdi KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3; KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 alusel ja karistati 2 aasta vangistusega. Karistusele liideti osaliselt 16.06.1999. a Narva Linnakohtu otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 9 aastat 6 kuud vangistust.
24.Sissesõidukeelu alusena on vaidlustatud otsuses kohaldatud ka VSS § 29 lg 1 p-i 1, kuna kaebaja Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele piisavalt põhjendatud. Arvestades eelpool väljatoodud kaebajale mõistetud kriminaalkaristusi nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja senine kuritegelik käitumine on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. Ka Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-114 leidnud, et kuriteo toimepanemise fakt on avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (otsuse p 17). Kaebaja on peaaegu kogu oma täiskasvanu elu elanud kuritegelikult ning viibinud vanglas alates 20. eluaastast, v.a lühiajalised perioodid, mille kestel sooritas ta uued ja rasked kuriteod. Kohtu hinnangul ei ole kahtlust, et tapmise näol on tegemist äärmiselt raske kuriteoga, seda enam, et kaebaja on tapmise toimepanemise tõttu süüdi mõistetud kahel korral. Kaebaja käitumist hinnates saab järeldada, et tegemist on isikuga, kellele süü- ja kuritegude toimepanemine on saanud eluviisiks ning ta võib kujutada ohtu avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele ka pärast vanglast vabanemist. Vaidlustatud otsuses tugines vastustaja kaebaja ohtlikkuse hindamisel täiendavalt ka Tartu Vanglas läbiviidud riskianalüüsile (tl 49 pöördel-50), mille kohaselt on kaebaja kõrgohtlik konkreetsetele täiskasvanutele (ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju) ning ohtlik avalikkusele (ohtlikkuse tunnused ilmnevad juhul, kui muutub isiku eluviis või ümbritsevad olud). Kaebaja kujutab ohtu eelkõige tema seltskonnas viibivatele või temaga lähisuhetes olevatele naissoost isikutele. Kaebajat iseloomustab agressiivne käitumine ning enda isiklike vajaduste, eesmärkide ja heaolu saavutamine vägivalla abil. Selline käitumismudel annab märku tema piiratud probleemilahendusoskusest, madalast empaatiavõimest ning suutmatusest ette näha oma tegudega kaasneda võivaid võimalikke tagajärgi. Kaebaja senist elustiili võib pidada riskivaks ja hoolimatuks, teiste inimeste heaolu mittearvestavaks, vägivalla kasutamine on olnud korduv. Tema ettearvamatu ja vägivaldne käitumine ohustab kogu ühiskonda tervikuna. Alkoholi tarvitamisel suureneb tema ohtliku käitumise s.o teisi isikuid kahjustava käitumise esinemise tõenäosus. Kohtul puudub alus kahelda selles, et riskihindamine ei oleks kaebaja suhtes nõuetekohaselt läbi viidud. Kohtu hinnangul kinnitab riskianalüüs täiendavalt, et kaebajast lähtuda võiv oht on reaalne ja piisavalt tõsine.
25.Pärast isikust lähtuva ohu kindlakstegemist kaalus vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel ka seda, kuidas sissesõidukeeld mõjutab kaebaja erahuvisid, eelkõige tema õigust perekonnaelule ja muudele eraelulistele suhetele. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artikli 8 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas
seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisega kaasneva perekonna- ja eraelu riive. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja siinkohal teinud kaalutlusviga. Eelkõige on antud juhul sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel kaalukaks argumendiks alaealise lapse olemasolu, kes elab Eestis. Samas aga on kaebaja ka ise kohtule esitatud kaebuses kinnitanud, et ta oma pojaga ei suhtle. Samuti puudub nende vahel perekondlik sõltuvussuhe, kuna kaebaja laps elab koos oma emaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei pruugi tegu olla konventsiooni rikkumisega, kui laps ei sõltu vanemast ja isikul on võimalik suhelda lapsega sidevahendite abil (EIK 08.01.2009. a otsus nr 10606/07, Joseph Grant v Ühendkuningriik, p 40). Tõendatud ei ole ka, et kaebaja ja tema vanemate või õe vahel esineks erakorraline sõltuvussuhe, seda enam, et kaebaja on peaaegu kõik oma täiskasvanu aastad veetnud vanglas.
26.Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja on kogu oma elu Eestis elanud, mis iseenesest küll räägib sissesõidukeelu kohaldamise vastu. Samas aga ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ka sel juhul sissesõidukeelu seadmine välistatud (EIK 23.06.2008. a otsus asjas nr 1638/03: Maslov vs. Austria, p 75). Kohtu hinnangul on antud juhul kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele kaalukam.
27.Samuti on vastustaja hinnanud sidemeid kodakondsusjärgse riigiga. Kaebajal küll puuduvad enda sõnul Venemaa Föderatsioonis tuttavad ja sugulased, ent siinjuures nõustub kohus vastustajaga, et kuivõrd kaebaja on säilitanud vene keele oskuse ning astunud ise Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse, siis näitab see, et ta on siiski säilitanud seose oma kodakondsusjärgse riigiga ega soovi ennast Eesti Vabariigiga siduda.
28.Eelnevat arvestades leiab kohus, et puudub alus Siseministeeriumi 10.06.2016. a otsuse nr 1-24/85 tühistamiseks. Vastustaja on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt ning kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud. Kohus jätab R. Umjarovi kaebuse rahuldamata.
29.Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.