Maivo Kärdi kaebus Tartu Vangla vastu seoses 20 kirjaümbriku ja 10 kirjamargi hüvitamisega summas 20 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 6. juuli 2017. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maivo Kärdi määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Maivo Kärt Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Maivo Kärdi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. juuli 2017. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4)
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maivo Kärt esitas 28. veebruaril 2017 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles palub välja selgitada, kuhu on kadunud kaebajalt 25. veebruaril 2017 ära võetud 20 kirjaümbrikut ja 20 kirjamarki või hüvitada talle kahju 20 eurot. Tartu Vangla jättis 20. aprilli 2017. a otsusega nr 1-13/40-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
Tartu Halduskohus registreeris 28. aprillil 2017 M. Kärdi kaebuse, milles palutakse varalise kahju hüvitamist seoses markide ja ümbrike kadumisega. Kaebajale kohaldati täiendavate julgeolekuabinõudena isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keeldu.
25.veebruaril 2017 võeti kaebajalt isiklikud esemed, muuhulgas 20 ümbrikku ja 10 kirjamarki. Vangla on märkinud kahju hüvitamise taotluses, et kaebaja on ise margid ja ümbrikud ära kasutanud, kuid see ei vasta tõele, sest kaebaja ei ole nii paljude inimestega kirjavahetuses olnud. Lisaks palub kaebaja vabastada teda kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest.
3.Tartu Halduskohus jättis 24. mai 2017. a määrusega M. Kärdi kaebuse käiguta ja andis täiendava tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks: rahalise hüvitise nõude suuruse täpsustamiseks ning täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks. Kaebaja täpsustas, et seoses 20 kirjaümbriku ja 10 kirjamargi kadumisega on varalise kahju hüvitamise nõude suuruseks 20
eurot ning lisas väljavõtte enda kirjavahetuse kaardist, millest nähtuvalt puuduvad sellel kanded perioodil 2. kuni 28. veebruarini 2017.
4.Tartu Vangla leiab 4. juuli 2017. a vastuses kohtunõudele, et M. Kärdi kaebus on põhjendamatu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 30. jaanuaril 2017 sai kaebaja maksikirjaga 10 marki ja 20 ümbrikut. Kaebaja väitel pidid tal need 26. veebruari 2017 seisuga kõik alles olema ja tugiendes oma kirjavahetuskaardile väidab kaebaja, et on pärast maksikirja saamist olnud kirjavahetuses vaid nelja isikuga. Vastavalt Tartu Vangla valduses olevale kirjavahetuskaardile on M. Kärt saatnud lisaks ajavahemikul 05.02. – 19.02.2017 enda kulul veel 10 kirja. Samuti ei ole välistatud, et M. Kärt on saatnud ümbrikke teistele kinnipeetavatele või kasutanud muul eesmärgil. Seega on Tartu Vangla jätkuvalt arvamusel, et kaebaja on ise enda margid ja ümbrikud ära kasutanud.
5.Tartu Halduskohus tagastas 6. juuli 2017. a määrusega Maivo Kärdi kaebuse tervikuna. Tartu Vangla saadetud kaebaja kirjavahetuskaardi väljavõttest nähtuvalt on kaebaja perioodil 30. jaanuar kuni 19. veebruar 2017 välja saatnud kokku 15 kirja, mitte neli, nagu on kaebaja kohtule väitnud. Vastavalt Tartu Vangla selgitustele olid kaebajal isiklike asjade hulgas nende äravõtmise ajal alused, millele kirjamargid varem kinnitusid ning kasutatud margid ja ümbrikud. Arvestades kaebaja ja vangla poolt esitatud materjale, ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et vangla vastutaks 20 kirjaümbriku ja 10 margi kadumise eest ja seetõttu oleks kohustatud kaebajale hüvitama 20 eurot. Lähtudes kirjavahetuse kaardist saab järeldada, et M. Kärt on kasutanud kõnealusel perioodil ise vähemalt 15 kirjaümbrikku ja vähemalt 5 kirjamarki. Halduskohus märkis, et M. Kärdil ei ole võimalik saavutada esitatud kaebusega varalise kahju hüvitamist summas 20 eurot seoses 20 kirjaümbriku ja 10 kirjamargi kadumisega ning kohus tagastas M. Kärdile tema kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.M. Kärt esitas 10. juulil 2017 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 6. juuli 2017. a määrusele, milles palub määruse tühistamist. Kaebaja ei nõustu halduskohtu väitega, et on ise vaidlusalused ümbrikud ja kirjamargid ära kasutanud.
7.Tartu Halduskohus jättis 12. juuli 2017. a määrusega määruskaebuse käiguta, andes täiendava tähtaja määruskaebuselt riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. M. Kärt esitas Tartu Halduskohtule 19. juulil 2017 menetlusabi taotluse määruskaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning määruskaebuse täienduse.
8.Tartu Halduskohus vabastas 18. augusti 2017. a määrusega M. Kärdi riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel, võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 6. juuli 2017. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruses esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Halduskohus on välja toonud, et kaebaja on ajavahemikul 30. jaanuarist kuni
19.veebruarini 2017 kasutanud vähemalt 15 ümbrikut ja 5 kirjamarki, kuid määruskaebuse esitajale jääb selgusetuks, kuidas on võimalik 15 ümbrikku välja saates kasutada vaid 5 kirjamarki. Ringkonnakohus selgitab, et Tartu Vangla kodukorra p 15.1.10 kohaselt on kinnipeetavale lubatud anda igal tööpäeval üks ümbrik iga vangla kulul saadetava kirja kohta. Vangla kulul saadetakse õiguskantslerile, vanglatele, Presidendi Kantseleile, prokurörile, uurijale või kohtule
adresseeritud kirjad. Eelnevas loetelus märkimata isikutele saadetakse kirjad kinnipeetava kulul. Kaebaja kirjavahetuse kaardi väljavõttelt nähtuvalt on kaebaja kirjavahetuse adressaatideks ajavahemikul 30.01.2017 – 19.02.2017 olnud isikud väljaspool vanglat, halduskohus ja Tartu vangla siseselt nii töötajad kui teised kinnipeetavad. Samuti ei ole välistatud ümbrike ja markide kasutamine muuks otstarbeks, mis ei kajastu kirjavahetuse kaardil. Eelnevast tulenevalt ei peagi kinnipeetava poolt väljasaadetavate ümbrike arv vastama kasutatud markide arvule. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti hinnanud nii kinnipeetava kui vangla esitatud tõendeid kogumis ning leidnud, et kaebaja on vaidlusalusel perioodil ära kasutanud rohkem marke ja ümbrikke, kui ta esialgselt halduskohtule on väitnud.
11.Määruskaebuse täienduses on kaebaja väitnud, et lisaks 30. jaanuaril 2017 talle maksikirjaga edastatud 10-le margile, mille „kadumise“ üle on vaieldud kohtueelses menetluses ja kaebuses halduskohtule, on kaebaja saanud 9. veebruaril 2017 saadetud lihtkirjaga lisaks veel 30 kirjamarki, mis samuti pidid olema 25. veebruaril 2017 kaebajalt ära võetud isiklike esemete hulgas. HKMS § 203 lg 2 kohaselt kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui halduskohtumenetluse seadustiku 19. peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 182 lg 2 kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel või uute tõendite kogumise taotlemisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. HKMS § 198 lg 2 p 3 kohaselt tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sa poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. HKMS § 198 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kaebaja on pärast halduskohtusse kaebuse esitamist täpsustanud, et nõustub kohtu käsitlusega, mille kohaselt on vaidluse all varalise kahju hüvitise suurus 20 eurot seoses 20 kirjaümbriku ja 10 kirjamargi kadumisega. Määruskaebuse täienduses ei ole põhjendatud, missugustel mõjuvatel põhjustel ei viidanud kaebaja 9. veebruaril 2017 saadetud markide olemasolule kohtueelses menetluses ega kaebuses halduskohtule. On ilmselge, et väidetavate kirjamarkide saamine ei saanud kaebajale teatavaks pärast halduskohtu määruse tegemist. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus M. Kärdi poolt esitatud asjaolu talle saadetud 30 kirjamargi kohta tähelepanuta.
12.Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, mis võimaldab kohtul tagastada ilmselgelt perspektiivitu kaebuse ning kaebuse, millega ei ole võimalik saavutada kaebaja eesmärki. Tegemist on kohtu kaalutlusõigust võimaldava normiga, mis võimaldab nii ennatlikult esitatud kui eduväljavaadeteta kaebused tagastada. Riigikohus on selgitanud, et Põhiseaduse § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (RKHKo 3. september 2007, 3-3-1-40-07, p 11).
13.Määruskaebus jääb rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 6. juuli 2017. a määruse resolutsioon muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.