Korrakaitse › Vanglad

3-15-94

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Halduskohtule

kaebuse

mittevaralise

kahju

Kambris oli sedavõrd vähe ruumi, et seal ei olnud võimalik vabalt liikuda. Ventilatsioon ei taga õhuvahetust neljale inimesele mõeldud kambris, kus viibib kuus inimest. Kaebajal on kaasasündinud aneemia. Hapnikupuuduse tõttu tunneb kaebaja ennast kehvasti. Kambris puudub õhk, eriti suvel.

Tallinna Vangla palus jätta kaebuse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata.

Kahju hüvitamise nõudes märgitud perioodil on kaebaja Tallinna vanglas viibinud erinevate vangistuste ajal perioodidel 02.06.2004–03.02.2006 (neljas vangistus), 21.12.2006–15.06.2007 (viies vangistus), 28.12.2007–17.01.2008 ja 23.01.2008–09.10.2008 (kuues vangistus), 05.03.2009–12.11.2009 ja 04.01.2010–26.05.2010 (seitsmes vangistus), 14.04.2011– 22.07.2011 (kaheksas vangistus) ning 02.03.2012–07.10.2013 (üheksas vangistus). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lõike 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kahju nõudmise kolmeaastane tähtaeg hakkab seega kulgema kahju tekkimisest teadasaamisest arvates. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel on oluline välja selgitada, milles seisneb väidetavalt hüvitamisele kuuluv kahju ning millal kaebaja kahjust ja selle tekitajast teada sai (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-93-13, p 11). Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamiseks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kaebus on ajavahemikku 02.06.2004–27.05.2011 jäävate perioodide osas esitatud tähtaja rikkumisega. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Perioodil 28.05.2011–22.07.2011 ja 02.03.2012–27.09.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna kinnisel režiimil ning üldjuhul oli tal võimalik väljaspool kambrit liikuda 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Alates 28.09.2013 oli kaebaja kinnipeetavana paigutatud kambrisse, kus talle lisaks ühele tunnile jalutuskäigule värskes õhus oli tagatud päevakavas sätestatud ajal oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi ning kord 2(8)

3-15-94 nädalas ka spordisaali kasutamise võimalus. Kaebaja viibis ajavahemikel 28.05.2011– 22.07.2011 ja 02.03.2012–07.10.2013 erinevate vangistuste jooksul Tallinna Vanglas kokku 639 päeva, millest 105 päeval oli tema kasutuses põrandapind vähemalt 3 m2 (vahemikus 3–7,8 m2) ning ülejäänud ajal, s.o 534 päeval, jäi põrandapind alla 3 m2 (vahemikus 2,75–2,9 m2). Isikute arv kambris muutus pidevalt ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid, vaheldus perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Kambris peab iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid (vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1, vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis), Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“). Riigikohus on lahendis asjas 3-3-1-42-15 asunud seisukohale, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2. Riigikohus ei tuvastanud lahendis asjas nr 3-41-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Alates 2012. aastast on suveperioodil esimese ja teise üksuse (kus viibis ka kaebaja) kinnipeetavatele tagatud järgmised hüved: 21.05.2012–15.09.2012 ja 20.05.2013–16.09.2013 anti üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaator; 01.06.2012–31.08.2012 ja 03.06.2013– 31.08.2013 üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik; 01.06.2012– 31.08.2012 ja 03.06.2013–01.09.2013 võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett; 25.06.2012–22.08.2012 ja 25.06.2013–25.08.2013 anti üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett. Isegi juhul, kui kaebajale oleks kõigil päevadel olnud tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Kaebaja kandis vaidlusalusel perioodil 9. vanglakaristust ja on ka oma varasemate vangistuste jooksul viibinud Tallinna Vanglas. Seega pidid kaebajale olema Tallinna Vangla vangistustingimused väga hästi teada. Kui need tingimused ei olnud talle vastuvõetavad, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi.

3-15-94 jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kolmeaastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse kahjust teadasaamisest. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega, mh liiga vähese isikliku ruumiga Tallinna Vangla kambrites, siis pidi kaebaja väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama koheselt. Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas erinevate vangistuste ajal, kusjuures hüvitamise nõudes märgitud ajavahemikul viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 02.06.2004–03.02.2008 (neljas vangistus), 21.12.2006–15.06.2007 (viies vangistus), 27.12.2007–17.01.2008 ja 23.01.2008– 09.10.2008 (kuues vangistus), 05.03.2009–12.11.2009 ja 04.01.2010–26.05.2010 (seitsmes vangistus), 14.04.2011–22.07.2011 (kaheksas vangistus) ning 02.03.2012–07.10.2013 (üheksas vangistus). Kaebaja pidi VangS § 11 lõikest 8 ja RVastS § 17 lõikest 3 tulenevalt esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale eelviidatud sättes nimetatud tähtaja jooksul. Vangla tagastas taotluse õigesti perioodi osas enne 28.05.2011. Ajavahemiku 03.06.2004–27.05.2011 osas tuleb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 punkti 1 ja HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel jätta läbi vaatamata. Samuti tuleb kohtul jätta kaebus HKMS § 151 lg 1 punkti 1 ja HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel läbi vaatamata ajavahemikku 08.10.2013–13.10.2013 puudutavas osas, kuivõrd selles osas ei ole kaebaja pöördunud eelnevalt kahjunõudega vangla poole. Kinnipeetaval ei ole õigust vaidlustada eraldiseisvalt vangla vastust, millega jäeti kahju hüvitamise taotlus rahuldamata (VangS § 11 lg 8, RVastS § 18 lg 2). Seetõttu tuleb kaebus ka kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamisest keeldumise vaidlustamise osas jätta vastavalt HKMS § 151 lg 2 punktile 1 ja HKMS § 121 lg 2 punktile 1 läbi vaatamata. Kaebaja oli 28.05.2011–27.09.2013 vahistatu staatuses. Vahistatu staatuses viibis kaebaja kambrites nr 343, 337, 428, 331, 83, 341, 81 ja 422. Sel perioodil (28.05.2011–22.07.2011 ja 02.03.2012–27.09.2013) oli kaebajale igal päeval tagatud küll vähemalt 2,5 m2 isiklikku ruumi, kuid 534 päeval jagus kambrites viibinud isikute kohta kambripinda vähem kui 3 m2. Kaebajal tuli 534 päeva viibida oludes, kus põrandapind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Kaebajal tuli vahistatuna sellistes oludes viibida minimaalselt korraga 1 päev ja maksimaalselt järjest 88 päeva (vastavalt 12, 18, 20, 37, 7, 36, 86, 50, 53, 7, 6, 15, 48, 88, 18, 1, 22 ja 1 päeva). Päevi, mil kaebajal oli isiklikku ruumi enam kui 3 m2, oli ülalmärgitud perioodide vahel järjest korraga kõige rohkem 15 ja 25, kuid valdavalt alla kümne. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) leidnud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-s ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Õigusvastane oli kaebaja vahistatuna kinnipidamine kambrites, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta vähem kui 3 m2, kokku 534 päeva osas. Arvestades kõnealustes tingimustes viibimise kestust, tuleb kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi pidada praegusel juhul inimväärikuse alandamise künnist ületavateks. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleksid raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest. Riigikohus on asjas lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kohus peab, arvestades kinnipidamistingimusi kogumis ning kinnipeetava liikumisvõimalusi, piisavaks hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise (kokku 534 päeva) õigusvastasus. 4(8)

3-15-94 Kaebus tuleb jätta rahuldamata ajavahemiku 28.09.2013–07.10.2013 osas. Sel ajavahemikul (9 päeva) viibis kaebaja kambris nr 222, kus tal oli kõigil päevadel kambris ruumi vähem kui 3 m2, ent kus ta viibis süüdimõistetuna. Vastustaja kinnitusel on kambri nr 222 näol tegemist avatud kambriga. Kaebaja avatud kambris viibimise ajavahemiku osas tuleb Riigikohtu lahendi asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) järgi hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused ebapiisava pinnaga kambrites hoidmise perioodil. Olgugi, et kaebajal oli kambris nr 222 üheksal päeval isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, oli kaebajale selles kambris viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vähemalt neli tundi vabalt oma osakonna piires (VSKE § 8 lg 1). Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud kambris viibimise ajal raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Õhupuuduse korral olnuks kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häiriva olmeprobleemi korvamine või leevendamine. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks seoses väidetava ventilatsiooni puudulikkusega kunagi varem vangla poole pöördunud. Ventilatsiooni puudulikkust puudutavad väited on kaebuses liiatigi üldsõnalised. Kaebaja ei ole määratlenud, millistes kambrites oli ventilatsioon ebapiisav. Kohus leiab, et arvestades Tallinna Vangla praktikat kasutada kambrites nii loomulikku ventilatsiooni kui sundventilatsiooni, lisaks tagada kinnipeetavatele võimalus reguleerida õhuhulka akna küljes asuva õhutusava kaudu, ei ole kaebaja üldsõnalised väited õhuvahetuse ebapiisavuse osas põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-15-94 2) Õigusvastased kinnipidamistingimused ei põhjustanud kaebajale sellise mittevaralise kahju tekkimist, mille eest saaks välja mõista mittevaralise kahju. Perioodil 28.09.2013– 07.10.2013 oli kaebaja süüdimõistetu staatuses ning oli paigutatud Tallinna Vangla I üksuse kambrisse nr 222. See kamber asub Tallinna Vangla 1-4 avatud sektsioonis ja seal viibivatele kinnipeetavatele on tagatud võimalus viibida nelja tunni jooksul väljaspool kambrit ja kord nädalas kasutada spordisaali. Kuna nimetatud sektsiooni kambreid kasutati 2013. aastal mõningatel harvadel juhtudel ka vastuvõturežiimil viibivate kinnipeetavate paigutamiseks (olukorras, mil tavapärased vastuvõturežiimi kambrid olid hõivatud), puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, millisel režiimil viibisid kambri nr 222 kinnipeetavad kaebaja sealviibimise ajal. 3) Tallinna Vanglas andsid valvurid soovi avaldamisel alates 2013. aasta veebruarist kinnipeetavatele kambrisse vee soojendamiseks veekeedukannu. Kuivõrd üksustes oli veekeedukanne piiratud koguses, ei saa välistada, et ametnikel polnud iga kord võimalik kinnipeetavale kannu soovitud ajal väljastada, mis aga ei anna alust väita, et neid üldse ei väljastatud. Alates 2015. aastast väljastatakse soovi korral ämbriga sooja vett. Sooja vee puudumine kambri pesemiskohas ei ole õigusvastane. 4) Väited hepatiiti haigestumise kohta ei ole asjassepuutuvad, sest neid ei ole esitatud menetluse varasemas staadiumis. Väited ravi mittevõimaldamise kohta ei ole kaebuse esemeks ega halduskohtu pädevuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-94

3-15-94 kinni kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavaks.

üle

m 2,

ei

saa

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.