I. M. von D. kaebus Tallinna Linnavaraameti 16.09.2016 vastuse nr 6.-2/2726-3, Tallinna Linnavalitsuse 21.09.2016 korralduse nr 1421-k punkti 1.2 ja 07.12.2016 korralduse nr 1844-k tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks lahendada uuesti kaebaja 24.08.2016 avaldus Lai tänav 33/Suurtüki tänav 2 korteri 10 Tallinna linnale kuuluva mõttelise osa omandamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja – I. M. von D., esindaja - advokaat Helen Hääl
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lumiste Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.09.2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.09.1997 otsusega nr 9247 loeti Tallinnas, Lai tn 33, endisel kinnistul nr 148 asunud hooned ja 959,38 m2 suurune krunt omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal O., H., N., S. ja M. von D.`ile ja G. von E.`ile, jäeti isikute taotlused kõnealuse vara tagastamiseks rahuldamata Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 alusel ning tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.10.1996 otsuse nr 7966 p-d 3 ja 5 (nimetatud otsusega tunnistati kõnealuse vara osas õigustatud subjektiks O. von D. ja E. E. 5/12 mõttelistes osades, ent jäeti avaldus M. D. kuulunud vara osas rahuldamata, kuivõrd ta ei olnud 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik).
2.28.10.2002 Riigikohtu üldkogu kohtuotsusega haldusasjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 15 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu märkis nimetatud otsuses, et „ORAS § 7 lg 3 põhiseadusvastasuse konstanteering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku re1(11)
gulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara“.
3.15.04.2004 kirjas Tallinna Kesklinna Valitsusele palus E. E. eelviidatud kohtuotsusele viidates peatada kõikvõimalike tehingute ning toimingute tegemine vaidlusaluse Lai tn 33 (end kinnistu nr 148) varaga kuni Riigikohtu üldkogu otsusega tuvastamist leidnud ebamäärase olukorra (ümberasujate taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise küsimuse) lahendamiseni ning oodata seadusandja poolt asjakohase õigusliku regulatsiooni vastu võtmist. Tallinna linn asus aga vaatamata eelviidatud Riigikohtu üldkogu seisukohale ja E. E. avaldusele sellegipoolest juba 2005.a Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2 paiknevat õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama ning vara omandivormi muutma.
4.12.04.2006 Riigikohtu üldkogu kohtuotsusega haldusasjas 3-3-1-63-05 tunnistati ORAS § 7 lg 3 alates 12.10.2006 kehtetuks. 10.03.2008 Riigikohtu üldkogu otsuses haldusasjas nr 3-3-2-1-07 selgitas üldkogu, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitleda mitte haldusmenetluse uuendamisena vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
5.14.11.2011 ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsusega nr 12371 tunnistati Tallinnas, Lai tn 33/Suurtüki2/Laburatooriumi tn asuv ehitis ja 959,38 m2 maad (endine kinnistu nr 148) omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et osutatud vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal võrdsetes mõttelistes osades S. L. M. von D., G. M. E.`ile, N. Von D., O. K. von D. ja A. M. von D.e, loeti tõendatuks, et endised omanikud N. von D., H. G. von D., O. K. von D. ja A. M. von D. ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud ega vasta ORAS § 7 lg-s 1 sätestatule ning seega ei kuulu nende varaosa tagastamisele ega kompenseerimisele; loeti tõendatuks, et endised omanikud S. L. M. von D. ja G. M. E. olid seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud ning vastavad ORAS § 7 lg-s 1 sätestatule; tunnistati osutatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks 1⁄4 mõttelises osas K. E. M. E. ja 1/12 mõttelises osas O. K. von D. ning loeti tema nõudeõigus ORAS § 161 lg 1 kohaselt päritavaks.
6.23.10.2013 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 1455-k jäeti K. E. M. E. ja I. M. von D.`i taotlused Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2, endisel kinnistul nr 148 asuva hoone ning endise kinnistu nr 148 maa suurusega 959,38 m2 tagastamiseks rahuldamata ja otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna loeti tõendatuks, et Saksamaa Liitvabariik on maksnud õigusvastaselt võõrandatud kinnisvara eest varade hüvitamise seaduse alusel hüvitist. Nimetatud otsus tühistati Tallinna Halduskohtu 07.04.2014 otsusega I. M. von D. osas ning kohustati Tallinna linna taotlus uuesti läbi vaatama.
7.21.10.2015 võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 1529-k, mille p 1 kohaselt otsustati tagastada I. M. von D.`ile kesklinna linnaosas , Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2, endisel kinnistul nr 148 asuvast hoonest 1/12 mõttelist osa ning anda nimetatud vara tagastamiseks I. M. von D. omandisse 4621/6000 mõttelist osa Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 18798601 kantud korteriomandist Lai tänav 33// Suurtüki tänav 2, mille koosseisus oli reaalosana eluruum nr 10, üldpinnaga 100 m2 ja 1000/9242 mõttelist osa maatükist katastriüksusega 78401:101:0033, sihtotstarbega 80% elamumaa, 20 % ärimaa, pidalaga 992 m2(tl 9-10)
2(11)
8.29.06.2016 sõlmisid Tallinna linn ja I. M. von D. lepingu, milles leppisid kokku 21.10.2015 korralduses nimetatud korteriomandi üleandmises I. M. von D.-le (edaspidi kaebaja). Samal kuupäeval andis Tallinna linn kaebajale üle ka nimetatud korteriomandi otsese valduse (tl 11-14).
9.24.08.2016 esitas I. M. von D. (edaspidi kaebaja) Tallinna Linnavaraametile avalduse Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2 korteri 10 Tallinna linnale kuuluva mõttelise osa omandamiseks. Kaebaja selgitas avalduses, et Tallinna linnal lasub kohustus Tallinna linna osa eelnimetatud korteriomandist kaebajale erastada või selle võimatuse korral otsustuskorras võõrandada hinnaga, millega kaebaja saanuks vara erastada, kui linn oleks kaebajale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse õiguspäraselt ja õigeaegselt läbi viinud. Sellisel juhul oleks olnud võimalik tagastada kaebajale 1/12 mõttelist osa elamust ning kaebajal olnuks võimalik ostueesõigusega erastada vastav Tallinna linna mõtteline osa kaasomandis olevast elamust ja osa endisest kinnistust (tl 16).
10.16.09.2016 vastuses nr 6.-2/2726-3 teatas Tallinna Linnavaraamet, et kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse (EMOES) § 4 lg-1 p 2 , § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 tähenduses puudub alus väita, et kaebajal oleks lisaks tagastatavale varale (1/12 mõtteline osa elamust) võimalik ostueesõigusega erastada veel täiendavalt osa elamust või 1379/600 suurune mõtteline osa kõnealusest korterist. Seega on põhjendamatu kaebaja arvamus, mille kohaselt tekitab Tallinna linn enda mõttelise osa turuhinnaga võõrandamisega kaebajale kahju.
11.21.09.2016 võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 1421-k „Tallinn, Lai tn 33//Suurtüki tn 2-9 korteriomandi ja Lai tn 33//Suurtüki tn 2-10 korteriomandi 1379/6000 mõttelise osa müük“ (edaspidi korraldus nr 1421), mille punktiga 1.2 otsustas müüa avalikul kirjalikul enampakkumisel Tallinna linnas, Kesklinna linnaosas asuva Lai tn 33 // Suurtüki tn 2-10 korteriomandi 1379/600 mõttelise osa (kinnistusregistriosa nr 18798601; 1000/9242 mõttelist osa kinnistust, katastritunnus 7801:101:0033, sihtotstarve elamumaa 80%, ärimaa 20%, pindala 992 m2 ja reaalosana eluruum nr 10 üldpinnaga 100,00 m2, mille tähistus plaanil on 10) alghinnaga 30 500 (kolmkümmend tuhat viissada) eurot. 14.10.2016 vastuses avaldusele nr 6.-2/2726-3 teatas Tallinna Linnavaraamet kaebaja volitatud esindajale, et müüb viidatud korteriomandit 02.11.2016 toimuval kirjalikul enampakkumisel (tl 18).
12.17.10.2017 esitas kaebaja Tallinna Linnavaraametile vaide Tallinna Linnavaraameti 16.09.2016 vastuse nr 6.-2/2726-3 kehtetuks tunnistamiseks ja Tallinna Linnavaraameti kohustamiseks lahendada uuesti kaebaja 24.08.2016 avaldus. Samuti taotles kaebaja korteriomandi mõttelise osa suhtes 02.11.2016 toimuva enampakkumise aluseks oleva haldusakti täitmise peatamisest, sh vastava enampakkumise läbiviimise viivitamatut peatamist (tl 20-24).
13.28.10.2016 esitas kaebaja Tallinna Linnavalitsusele vaide korralduse nr 1421-k täitmise viivitamatuks peatamiseks (tl 25-29).
14.28.10.2016 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse korralduse nr 1421-k kehtivuse või täitmise viivitamatuks peatamiseks (tl 30-34). 01.11.2016 määrusega haldusasjas 3-16-2169 rahuldas Tallinna Halduskohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas korralduse nr 1421-k punkti 2 täitmise kuni HKMS § 249 lg 4 p-s 1 toodud tähtajani. 02.11.2016 määrusega haldusasjas 3-16-2169 parandas halduskohus 01.11.2016 määruse resolutsioonis ja määruse punktis 20 toodu ning peatas korralduse nr 1421-k punkti 2.1 täitmise kuni HKMS § 249 lg 4 p-s 1 toodud tähtajani (tl 35-37).
15.07.12.2016 korraldusega nr 1844-k jättis Tallinna Linnavalitsus kaebaja poolt esitatud vaided rahuldamata (tl 38-40).
3(11)
16.Tallinna Halduskohtule saabus 09.01.2017 kaebaja kaebus, milleks kaebaja palub tunnistada kehtetuks Tallinna Linnavaraameti 16.09.2016 vastuse nr 6.-2/2726-3; Tallinna Linnavalitsuse 21.09.2016 korralduse nr 1421-k ja Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2016 korraldus nr 1844-k ning kohustada Tallinna linna lahendama uuesti kaebaja 24.08.2016 avaldus Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2 korteri 10 Tallinna linnale kuuluva mõttelise osa omandamiseks.
17.28.02.2017 võttis Tallinna Halduskohus menetlusse kaebaja nõuded Tallinna Linnavaraameti 16.09.2016 vastuse nr 6.-2/2726-3, Tallinna Linnavalitsuse 21.09.2016 korralduse nr 1421-k ja 07.12.2016 korralduse nr 1844-k tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks lahendada uuesti kaebaja 24.08.2016 avaldus Lai tänav 33/Suurtüki tänav 2 korteri 10 Tallinna linnale kuuluva mõttelise osa omandamiseks.
18.Kaebaja täpsustas nõuet seonduvalt korralduse nr 1421-k tühistamisega 08.05.2017, millest tulenevalt on kohtu menetluses kaebaja nõue tühistada Tallinna Linnavalitsuse 21.09.2016 korralduse nr 1421-k punkt 1.2.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
19.Lähtuvalt ORAS § 18 lg-st 1 tulenevast keelust ei tohtinuks enne vara tagastamise küsimuse lõplikku otsustamist (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) Lai tn 33//Suurtüki tn 2 paiknevat õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandada, sealhulgas erastada. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. E. E. juhtis juba 15.04.2004 vastustaja tähelepanu Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 seisukohale haldusasjas nr 3-4-1-5-02 ning asjaolule, et ORAS § 7 lg 3, millele tuginedes keelduti 1997.a vaidlusaluse vara tagastamisest, on põhiseadusega vastuolus ja palus peatada kõikvõimalike tehingute ja toimingute tegemine vaidlusaluse varaga. Viidatud Riigikohtu üldkogu seisukohti silmas pidades ei tohtinuks vastustaja pidada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimust 2005.a veel lahendatuks ning pidanuks hoiduma vara erastamisest. Faktiliselt lahenes vaidlusaluse vara tagastamise küsimus dekaadi võrra hiljem ehk alles Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 korraldusega nr 1529-k. Ometi asus vastustaja 2005 .a vaidlusalust vara erastama ning selle omandivormi muutma, rikkudes seejuures ORAS § 18 lg 1 sätestatud keeldu, millel põhineb ka EES § 3 lg 5 p 4 ja ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustust.
20.Vastustaja poolt 2005 aset leidnud erastamise raames muudeti ka Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2 vara omandivormi- elamu jagati reaalosadeks ja kinnistati korteriomanditena. Selle tulemusel tagastaski vastustaja kaebajale mitte 1/12 mõttelist osa varast (elamu ja maa) vaid mõttelise osa korteriomandist 10. Kui vastustaja oleks Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2 paikneva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja erastamise menetlused kohaselt läbi viinud, kuulunuks Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2 paiknev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise järel vastustaja ja kaebaja kaasomandisse ning kaebajal olnuks vastustaja osa suhtes erastamise eesõigus. Kaebajale oleks sellisel juhul tagastatud 1/12 mõttelist osa Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2 paiknevast õigusvastaselt võõrandatud varast, mille tulemusel oleks kõnealune ehitis kuulunud vastustaja ja kaebaja kaasomandisse. 4(11)
Niisugusel juhul saanuks kaebaja vastustajale kuuluva mõttelise osa kaasomandis olevast elamust erastada.
21.Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse (EMOES) § 2 lg 1 kohaselt on EMOES järgi erastamise objektiks kaasomandis oleva elamu mõtteline osa, mille omanik on riik või kohalik omavalitsusüksus, samuti äriühing, mille kõik aktsiad või osad kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusüksusele, või EES § 6 p-des 4-6 nimetatud eluruumide erastamise kohustatud subjekt. EMOES § 2 lg 2 kohaselt EMOES § 2 lg-s 1 märgitud kaasomandis oleva elamu mõtteline osa erastatakse EMOES-i järgi siis, kui kaasomanikud ei sõlmi elamu reaalosadeks jagamise kokkulepet või kui kaasomandis olevat elamut ei ole reaalosadeks jagatud kohtuotsusega. EMOES §-st 3 ja § 4 lg-st 1 johtub, et kui vastustaja oleks hoidunud kõnealuse vara erastamisest kuni kõnealuse vara tagastamise küsimuse lõpliku otsustamiseni, oleks kaebaja olnud kaasomandis oleva elamu vastustajale kuulunud osa erastamise õigustatud subjektiks teise eelistusena kaasomandis oleva elamu üürnike või nendega alaliselt koos elavate täisealiste perekonnaliikmete järel. Kui vastustajale kuulunud mõtteline osa kaasomandis olevast elamust oleks kuulunud erastamisele esimeses järjekorras elamu üürnikele või nendega alaliselt koos elavatele täisealistele perekonnaliikmetele osade kaupa alates kõige väiksemast (va osad, mis olid väiksemad kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe). Seejuures oleks iga vastav isik saanud osta ainult ühe osa erastamise objektist. Ülejäänus osas saanuks erastamisõigust teostada kaebaja. Võib eeldada, et esimest eelistust omavad isikud teostasid erastamisõigust niivõrd ja sellistes, kuivõrd ja millistes osades nad seda soovisid ning ülejäänud osa on see, millest osa kuulunuks kaebajale ning osa olnuks kaebajal võimalik EMOES § 4 lg 1 p 2, § 6 lg 1 ja EES § 18 alusel erastada EMOES § 8 lg 1 ja EES § 7 lg 1 alusel määratud hinnaga. Ei ole alust arvata, et niisugusel juhul oleks elamut soovitud reaalosadeks jagada teistmoodi, kui see faktiliselt aset leidis. Seetõttu võib eeldada, et tõenäoliselt oleks ka niisugusel juhul kaebaja mõttelise osa suurust ja täiendavat erastamisõigust arvestades lõppastmes kaebajale eraldatud eluruum, mis täna on korteriomandi nr 10 esemeks. Asjaolu, et vastavad eluruumid jäid 2005.a vastustaja omandisse ei anna alust eeldada, ükski üürnik ei esitanud nende suhtes tähtaegselt erastamise avaldust ja/või üürnikud loobusid erastamisõigusest. Isegi kui ruumid oleksid pärast 2005 üürile antud, ei oleks vastavatel üürnikel enam erastamisõigust tekkinud. Pealegi oleks vastustaja pidanud nagunii hoiduma 1/12 mõttelise osa erastamisest EES § 3 lg 5 p 4 alusel.
22.Kahetsusväärselt ei sisalda EES ja EMOES selgesõnalist õiguslikku regulatsiooni erastamisõiguse ja – kohustuse kohta korteriomandi eseme mõttelise osa suhtes, mis on erastamise kohustatud subjekti ja muu isiku kaasomandis. Kaebaja on aga seisukohal, et vastustaja saanuks jätkuvalt erastada ja pidanukski erastama talle kuuluva mõttelise osa korteriomandist nr 10 õiguse analoogia alusel EMOES- i kohaldades. Seda kinnitab Riigikohus oma 03.06.2003 lahendis nr 3-3-1-45-03. Lünk õiguses tuleks ületada EMOES-i rakendamise ja viidatud lahendis kirjeldatud õiguse analoogia kaudu. See on vajalik kaebaja omandipõhiõiguse kaitsealas oleva erastamisõiguse rikkumise vältimiseks, täpsemalt selleks, et kaebaja ei jääks erastamisõigusest ilma üksnes seetõttu, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine võttis õigusaktides sätestatust enam aega ning vastustaja muutis nimetatud protsessi käigus vara omandivormi ning asus vara kolmandatele isikutele erastama. Eeltoodust johtuvalt pidanuks vastustaja sedastama, et kaebajal on jätkuvalt erastamisõigus ja vastustajal on erastamiskohustus vastustaja omandis oleva Lai tänav 33//Suurtüki tänav 2 vara suhtes. Vastustaja pidanuks kaebaja avalduse rahuldama ega tohtinuks otsustada vara võõrandamist korralduses nr 1421-k sätestatud alusel ja viisil. Ka olukorras, kus vastustaja eeltoodut võimalikuks ei pidanud, pidanuks vastustaja sellegipoolest vara, mille erastamiseks oli kaebajal õigus tagastamise 5(11)
ja erastamise menetluse õiguspärase läbiviimise korral oma varasema õigusvastase tegevuse tagajärgede kõrvaldamiseks kaebajale EMOES § 8 lg 1 ja EES § 7 lg 1 määratud hinnaga võõrandama, et heastada oma varasema õigusvastase tegevuse tagajärjed ja vältida kahju tekkimist kaebajale.
23.Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-64-13 väljendatud seisukoht ei ole relevantne, sest kaebaja on vastustajalt nõudnud õigusvastaste tagajärgede heastamist, mitte kahju hüvitamist ning vastavate nõuete sisu ja eeldused on erinevad. Käesoleval juhul vastustaja toimis ka vastuolus HMS § 5 lg 4 sätestatud hea halduse tavast tuleneva kohustusega viia haldusmenetlus läbi mõistliku aja jooksul ning EES § 3 lg 5 p-ga 4. Vastustaja jaoks pidi olema ettenähtav, et rikkumine päädib kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega (kaebaja võimatusega asuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise järel realiseerima erastamisõigust EMOES alusel). Vastustaja pidanuks olukorras, kus ta ei pidanud erastamist enam võimalikuks Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg-te 1 ja 2 alusel heastama oma õigusvastaste toimingute tagajärjed , võimaldades kaebajale vastustaja korteriomandi nr 10 mõttelise osa omandamist EMOES § 8 lg 1 ja EES § 7 lg 1 alusel määratud hinnaga, et luua võimalikult sarnane olukord, mis oleks siis, kui vastustaja ei oleks õigusvastaseid tagajärgi põhjustanud. Vastustaja õigusvastased toimingud (menetlemine ebamõistlikult pika aja jooksul, vara omandivormi muutmine, erastamine kolmandatele isikutele) leidsid osaliselt aset juba 2005.a ning kaebaja oli neist teadlik juba enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagasisaamist. Kaebaja hinnangul ei saa käesoleval juhul lugeda heastamisnõude esemeks olevaid õigusvastaseid tagajärgi pöördumatult tekkinuks enne hetke, mil vara kaebajale tagastati ja kaebaja sai koos vastustajaga korteriomandi nr 10 kaasomanikuks. Pigem tuleks analoogselt vara tagastamata jätmisest tingitud kahju hüvitamise nõuetega lugeda õigusvastased tagajärjed pöördumatult tekkinuks hetkest, mil vastustaja keeldus kaebajale vara erastamisest (16.09.2016 vastuses nr 6.2/2726-3). Vastustaja seisukoht
24.Kaebajal puudub õigus nõuda Lai tn 33//Suurtüki tn 2-10 korteriomandi 1379/6000 mõttelise osa erastamist või võõrandamist nn erastamishinnaga. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebuses esitatud nõuetel puudub seadusest tuleneva alus ning ükski kaebuses esitatud asjaolu pole aluseks vaidlustatud kirja ega korralduste kehtetuks tunnistamisele.
25.Lai tn 33//Suurtüki tn 2 eluruumid erastati ajal, mil kehtis ORAS § 7 lg 3. Tolleaegse kohtupraktika kohaselt tuli ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused jätta rahuldamata ning sellega loeti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus lõppenuks. Eluruumide erastamise ajal kehtinud seadus ja kohtupraktika välistasid Saksamaale ümberasujate omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamise ning nendele vara tagastamise ning puudus ühtne kohtupraktika selles osas, et ORAS § 18 lg 1 sätestatud keeld oleks kehtinud ümberasujate vara suhtes. Eluruumide erastamise ajal ei olnud võimalik ette näha, et Riigikohus tunnistab 2006 aastal ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ning asub seisukohale, et Saksamaale ümberasunud isikutel on võimalik ORAS alusel vara tagasi taotleda.
26.Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuulus tagastamisele 1/12 mõttelist osa endisest kinnistust nr 148, ega selles, et 4621/6000 mõtteline osa Lai tn 33//Suurtüki tn 2-10 korteriomandist vastab 1/12 mõttelisele osale endisest kinnistust 148. Vaidlust ei ole ka selles, et 1/12 mõttelist osa elamust vastab eluruumi pindalale 77,0166 m2 (kinnistusraamatu andmetel on korteriomandite reaalosade pindalad kokku 924,2 m2). Seega olenemata sellest, et eluruumid erastati enne vara tagastamist, on kaebaja omandisse antud vara, mis kuulus talle tagastamisele.
6(11)
27.EMOES § 4 lg 1 p 2, § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 järgi on elamu kaasomanik erastamise õigustatud subjektiks teise eelistusena ning saab erastada vaid juhul, kui erastamisel esimest eelistust omavad isikud puuduvad või kui erastamise objekt on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, samuti osa erastamise objektist, mis moodustab erastamise objekti ja EMOES § 5 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavalt määratud mõtteliste osade summa vahena. Sätte kohaselt erastatakse üürnikele erastamise objektiks olev mõtteline osa, so mõtteline osa elamust, mida ei tagastata. Seega oleks kaebaja saanud erastada üksnes selle mõttelise osa elamust, mida üürnikud ei oleks soovinud erastada. Antud juhul puudub alus väita, et juhul, kui eluruume ei oleks erastatud enne vara tagastamise avalduse lahendamist, oleks kaebaja saanud erastada Tallinna linnale kuuluva mõttelise osa antud eluruumist või vastava osa elamust ja kinnistust. Nagu märgitud, oleks kaebaja saanud Tallinna linnale kuuluvat mõttelist osa erastada üksnes juhul, kui eluruumid ei oleks koormatud üürilepingutega või kui üürnikud poleks soovinud eluruumide erastamise õigust realiseerida. Selliste asjaolude eeldamine on põhjendamatu. Samuti on meelevaldne kaebaja erastamisõiguse tuletamine eeldusest, et üürnike esimese eelistuse erastamisõigus oleks realiseeritud samas mahus siis, kui eluruumid oleks erastatud pärast Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 korralduse nr 1529-k vastuvõtmist. Vara tagastamise hetkel (29.06.2016) oli Tallinna linna omandis kõnealuses elamus kolm korteriomandit (registriosa nr 18797901, 18798801 ja 18798601). Asjaolu, et eluruumide erastamise ajal jäid need üürnike poolt erastamata ei tähenda seda, et need oleksid jäänud üürnike poolt erastamata ka pärast vara tagastamist kaebajale 2016.aastal. Puudub alus eeldada, et Tallinna linn ei oleks enam kui kümne aasta vältel andnud enda omandis olevaid kesklinnas asuvaid eluruume üürile või, et üürnikud ei oleks 2016.aastal soovinud nende kasutuses olevaid eluruume erastamise teel omandada.
28.Kinnistusraamatu andmetel on kõnealuses elamus mitmeid väiksema pindalaga eluruume, mistõttu on ilmselge, et kui vara oleks tagastatud enne eluruumide erastamist, oleks kaebaja saanud omandada 1/12 mõttelise osa suurusele vastava eluruumi (mitte korteri nr 10, mille pindala on 100 m2) ning kaasomandit praegusel kujul ei oleks tekkinud. Seega puudub kaebajal alus väita, et tal tekib kahju, kui vastustaja ei võõranda talle kõnealuse korteriomandi 1379/6000 suurust mõttelist osa nn erastamishinnaga. Kuna kaebajale on tagastatud vara, mis vastab tagastamisele kuuluva vara suurusele ning pole võimalik tõsikindlalt väita, et kaebaja oleks saanud juhul, kui eluruume poleks erastatud enne kaebajale vara tagastamist, erastada mingit osa elamust, ei ole kaebajal tekkinud kahju sellest, et eluruumid on erastatud enne vara tagastamist.
29.Antud juhul ei ole võimalik kohaldada EMOES, kuna kõnealuses elamus ei ole vallasasjadest eluruume, vaid elamu on jagatud reaalosadeks ja vastavad korteriomandid on kantud kinnistusraamatusse. Samal põhjusel puudub alus lähtuda kaebaja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-3-145-03.
30.Kuivõrd kehtiv õigus ei näe ette kaebaja õigust nõuda kõnealuse korteriomandi mõttelise osa erastamist või talle otsustuskorras võõrandamist erastamishinnaga, lähtub vastustaja selle võõrandamisel Tallinna Linnavolikogu 13.juuni 2013 määrusest nr 33 „Linnavara võõrandamise kord“.
31.Kuna kaebajal puudub õigus nõuda Tallinna linna omandis oleva Lai tn 33//Suurtüki tn 2 korteriomandite, sh korteriomandi 10 1379/6000 mõttelise osa erastamist või talle otsustuskorras võõrandamist erastamise hinnaga, ei saa eeltoodud linnavara enampakkumusel võõrandamine tekitada kaebajale kahju. Kaebajal on kaasomanikuna nimetatud vara suhtes ostueesõigus, mille realiseerimine võimaldab tal soovi korral saada kõnealuse korteriomandi ainuomanikuks ka siis, kui ta ise ei soovi avalikul enampakkumisel osaleda.
KOHTU PÕHJENDUSED
7(11)
32.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
33.Käesolevas ajas on kaebaja vaidlustanud vastustaja 16.09.2016 vastuse nr 6.2/2726-3, millega vastustaja keeldus rahuldamast kaebaja taotlust Lai tn 33//Suurtüki tn 2 korteriomandi nr 10 mõttelise osa omandamiseks. Samuti on kaebaja vaidlustanud Tallinna Linnavalitsuse 21.09.2016 korralduse nr 1421-k, mille punktiga 1.2 otsustati võõrandada kaebaja taotluses märgitud korteriomandi mõtteline osa avalikul enampakkumisel. Lisaks eeltoodule vaidlustab kaebaja Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 1844-k, millega jäeti kaebaja poolt viidatud haldusaktidele esitatud vaided rahuldamata. Kaebaja soovib, et vastustaja lahendaks tema 24.08.2016 avalduse uuesti.
34.Kaebaja nõude faktiliseks sisuks on õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõue. Vastustaja otsus nimetatud nõude põhjendatuse osas sisaldub 16.09.2016 vastuses. RVastS § 11 lg 1 järgi võib kannatanu avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Riigivastutuse seaduses paiknevad õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise sätted kahju hüvitamise peatükis ning Riigikohtu halduskolleegium on sisustanud RVastS § 11 peamiselt kui alternatiivi kahju hüvitamisele: „Kahju hüvitamise nõudega sarnaselt on sellise kaebuse eelduseks kahju tekkimine. Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega kahju kandnud, on seega võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel, samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks“ (RKHKm, 3-3-1-71-06 , p 11). Seega on ka õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamise eelduseks kahju hüvitamise nõude esitamise tingimuste täitmine, st isiku õiguste rikkumine õigusvastase haldusakti või toiminguga, isikul kahju tekkimine, põhjuslik seos kahju ja isiku õiguste rikkumise vahel ning vastutust välistavate asjaolude puudumine. Nimetatust tulenevalt ei ole õige kaebaja käsitlus, mille kohaselt ei ole kaebaja nõude sisuks oma olemuselt kahju hüvitamise nõue ning kaebaja poolt esitatud nõude eelduste kontrollimisel piisab üksnes subjektiivsete õiguste rikkumisest, mitte aga kahju tekkimist. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus esmalt, kas kaebaja õigusi on õigusvastase haldusakti või toiminguga rikutud, kas kaebajal on sellega seoses tekkinud kahju, kas kahju ja kaebaja õiguste rikkumise vahel on põhjuslik seos ning võtab alles seejärel seisukoha küsimuses, kas rikkumise heastamine on võimalik kaebaja poolt soovitud viisil.
35.Kaebaja leiab, et vastustaja rikkus ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeldu, millest tulenevalt ei tohtinuks enne vara tagastamise küsimuse lõplikku otsustamist Lai tn 3//Suurtüki tn 2 paiknevat õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandada, sealhulgas erastada. Vastustaja aga asus eluruume 2005 aastal erastama, mille käigus muudeti ka Lai tn 33//Suurtüki tn 2 vara omandivormi- elamu jagati reaalosadeks ja kinnistati korteriomanditena. Kaebaja leiab, et kui vastustaja oleks vara tagastamise menetlused kohaselt läbi viinud, siis kuulunuks vara selle tagastamise järel vastustaja ja kaebaja kaasomandisse. Sellisel juhul saanuks kaebaja vastustajale kuuluva mõttelise osa elamust erastada. Puudub vaidlus selles, et Lai tn 33//Suurtüki tn 2 eluruumid erastati ajal, mil kehtis ORAS § 7 lg
3.Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes ORAS § 18 lg 1 lausega tähendas keeldu Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara nii tagastada, kompenseerida kui ka võõrandada, sh üürnikele erastada. Selline keeld kehtis kuni ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamiseni. Seega ei olnud ümberasujatele kuulunud vara tagastamine ega erastamine enne 12.10.2006 õiguspäraselt võimalik (vt Riigikohtu 10.03.2008 otsus nr 3-3-2-1-07, p-d 30,32 ja 35; 14.05.2008 otsus nr 3-3-1-23-08, p 12; 14.05.2008 otsus nr 3-3-1-99-06 , p 16; 05.06.2008 otsus nr 3-3-1-32-07, p 12; 31.03.2014 otsus nr 3-3-1-53-13, p 11). 8(11)
Tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 korraldusest nr 1529-k (tl 9-10) oli vara tagastamise küsimus kaebaja suhtes lõplikult lahendatud viidatud korralduse jõustumisest. Nimetatud korraldusega otsustati tagastada kaebajale Lai tn 33//Suurtüki tn 2 endisel kinnistul nr 148 asuvast hoonest 1/12 mõttelist osa ning anda nimetatud vara tagastamiseks kaebaja omandisse 4621/6000 mõttelist osa korteriomandist (registriosa nr 18798601), mille koosseisus on reaalosana eluruum nr 10, üldpinnaga 100 m2 ja 1000/9242 mõttelist osa maatükist pindalaga 992 m2. Seega kuivõrd 2005.aastal ei olnud Lai tn 33// Suurtüki tn 2 tagastamise küsimust veel lõplikult otsustatud, oli ORAS § 7 lg-st 3 ja § 18 lg 1 esimesest lausest tulenev võõrandamise keeld eluruumide erastamise lepingute sõlmimise ja vara omandivormi muutmise ajal (pooled ei vaidle selle üle, et lepingud sõlmiti 2005.a) jätkuvalt kehtiv ning eluruumide erastamine ja elamu reaalosadeks jagamine on nimetatud sättega vastuolus. Seega on vastustaja rikkunud ORAS § 18 lg-t 1.
36.Samas ei tähenda asjaolu, et vastustaja on Lai tn 33//Suurtüki tn 2 elamus asuvate eluruumide erastamisel ja elamu reaalosadeks jagamisel rikkunud ORAS § 18 lg-t 1 seda, et kaebaja saaks nõuda vastustajale kuuluva korteriomandi mõttelise osa omandamist. VÕS § 1045 lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine (VÕS § 1045 lg 1 p 7) õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju eest. RVastS § 7 lg 1 tulenevalt on kahju hüvitamise nõudeõigus isikul, kelle õigusi on rikutud. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-64-13 punktis 15 selgitanud, et ORAS § 18 eesmärk ei ole erastamisõiguse tagamine, vaid üksnes tagastamisnõudega vara staatuse säilitamine. Riigikohus leidis, et seetõttu ei kuulu erastamisõiguse kaotusest tingitud kahju rikutud normi kaitsealasse. Seega on ORAS § 18 lg 1 kaitsealas omandireformi õigustatud subjekti õigus saada enda omandisse tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Nimetatud õigusele vastandub omandireformi kohustatud subjekti kohustus tagada tagastamisnõudega vara staatuse säilitamine selleks, et vara tagastamine oleks ka reaalselt võimalik. Seega on normi kaitsealas kaebaja õigus nõuda 1/12 Lai tn 33//Suurtüki tn 2 kinnistu mõttelise osa tagastamist. Riigikohus on oma otsuses nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isikute pärijatel, so ORAS § 8 sätestatud isikutel, ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Ka Riigikohtu hilisemast praktikast (nt nr 3-3-1-63-05, 3-3-110-10) ei nähtu, et Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõiguse ulatusest. Seadusandaja võib oma otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid seni seda tehtud ei ole. Seega oleks kaebajal ORAS § 18 lg 1 alusel õigus nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis omandireformi kohustatud subjekti õigusvastase tegevuse tagajärjel, mis viis selleni, et vara tagastamine muutus võimatuks (nt vara on kolmanda isiku heauskses omandis). Kaebaja nõude ulatus oleks seejuures hõlmatud üksnes tema enda nõudeõiguse ulatusega. Puudub vaidlus selles, et Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 korraldusega nr 1529-k kohaselt otsustati tagastada kaebajale Lai tn 33//Suurtüki tn 2 endisel kinnistul nr 148 asuvast hoonest 1/12 mõttelist osa ning otsustati anda nimetatud vara tagastamiseks kaebaja omandisse 4621/6000 mõttelist osa korteriomandist (registriosa nr 18798601) mille koosseisus on reaalosana eluruum nr 10, üldpinnaga 100 m2 ja 1000/9242 mõttelist osa maatükist pindalaga 992 m2. Puudub vaidlus ka selles, et kaebajale kuulus tagastamisele 1/12 mõttelist osa kinnistust nr 148 ega selles, et 4621/6000 mõttelist osa Lai tn 33// Suurtüki tn 2 mõttelist osa vastab 1/12 mõttelisele osale endisest kinnistust nr 148. Kaebaja ei ole nõudes tuginenud ka väitele, et 1/12 mõttelist osa elamust vastab eluruumi pindalale 77,0166 m2 (kinnistusraamatu andmetel on korteriomandi reaalosade pindala kokku 924,2 m2). Kaebaja ei ole korraldust nr 1529-k 9(11)
vaidlustanud ning on ka käeolevas vaidluses tuginenud väitele, et vara tagastamise küsimus on viidatud korraldusega lahendatud. Seega, olenemata sellest, et eluruumid 2005. erastati enne vara tagastamist, on kaebuse esitaja omandisse antud vara, mis kuulus talle tagastamisele. Kuivõrd omandivormi muutmine toimus enne tagastamise otsustamist, siis on kaebajale sisuliselt korraldusega nr 1529-k ja selle täitmiseks 29.06.2016 sõlmitud lepingu alusel vastustaja poolt juba hüvitatud ORAS § 18 lg 1 rikkumisest tulenev kahju. Kuivõrd ORAS § 18 lg 1 kaitsealas ei ole tagada eluruumi erastamise õiguse realiseeritavus EMOES alusel, siis ei riku vastustaja tegevus Lai tn 33/Suurtüki 2 asuvas elamus asuvate eluruumide erastamisel ja omandivormi muutmisel kaebaja subjektiivseid õigusi ega tekita kaebajale kahju. Kaebajale on tagastatud tema nõudeõigusele vastav osa õigusvastaselt võõrandatud varast ning kaebaja ei saa ORAS § 18 lg 1 rikkumisele tuginedes nõuda nõudeõiguse suurusele vastavast osast suurema osa omandamist. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul täitmata kahju hüvitamise nõude esmane eeldus, st vastustaja tegevus Lai tn 33//Suurtüki tn 2 asuva vara erastamisel ja omandivormi muutmisel ei ole õigusvastane osas, milles see ei puudutanud kaebajale kuuluva vara tagastamise nõudeõigusega hõlmatud osa. Nimetatud osas puudus vastustajal õigussuhtes kaebajaga kohustus hoiduda kuni vara tagastamise küsimuse lahendamiseni vara erastamisest ja omandivormi muutmisest. Seega ei tekitanud 2005. aastal elamus asuvate eluruumide erastamine ja elamu jagamine korteriomanditeks kaebajale kahju. ORAS § 18 lg-st 1 tulenev keeld ei laienenud õigussuhtes kaebajaga kogu elamule.
37.Vastates kaebaja põhjendustele leiab kohus, et vara tagastamise nõudeõiguse ulatusest suuremas ulatuses ei oleks kaebaja saanud omandada vara ka juhul, kui vastustaja ei oleks asunud Lai tn 33//Suurtüki tn 2 asuvas elamus asuvaid ruume 2005. aastal erastama ning vara omandivormi ei oleks muudetud. See tähendab et kaebaja olukord ei oleks teistsugune ka juhul, kui eluruume oleks hakatud erastama alles 2016.aastal, peale 21.10.2015 aasta korralduse nr 1529-k vastu võtmist. EMOES § 2 lg 1 järgi on sama seaduse järgi erastamise objektiks kaasomandis oleva elamu mõtteline osa, mille omanik on riik või kohalik omavalitsusüksus, samuti äriühing, kelle kõik aktsiad või osad kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusüksusele, või eluruumide erastamise seaduse paragrahv 6 punktides 4-6 nimetatud eluruumide erastamise kohustatud subjekt, lg 2 järgi erastatakse kaasomandis oleva elamu mõtteline osa käesoleva seaduse järgi siis, kui kaasomanikud ei sõlmi sama paragrahvi lõigetes 4 või 5 sätestatud tähtaja jooksul reaalosadeks jagamise kokkulepet või kui kaasomandis olevat elamut ei ole reaalosadeks jagatud kohtuotsusega. EMOES § 4 lg 1 p 2, § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 kohaselt on elamu kaasomanik erastamise õigustatud subjektiks teise eelistusena ning saab erastada vaid juhul, kui erastamise esimest eelistust omavad isikud puuduvad või kui erastamise objekt on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, samuti osa erastamise objektist, mis moodustub erastamise objekti ja EMOES § 5 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavalt määratud mõtteliste osade summa vahena. EMOES § 5 lg 1 kohaselt erastatakse üürnikele erastamise objektiks olev mõtteline osa, st mõtteline osa elamust, mida ei tagastata. Puudub iseenesest vaidlus selle, et kui kaebaja oleks 2016. aastal omandanud 1/12 mõttelise osa Lai tn 33//Suurtüki tn 2 asuvast elamust, siis oleks ta saanud erastada üksnes selle mõttelise osa elamust, mida üürnikud ei oleks soovinud erastada. Kaebaja väidetest tulenevalt oleks vastustaja pidanud hoiduma kuni 2016. aastani vara erastamisest, mis tähendab seda, et vara tagastamise järgselt oleks tekkinud kaasomand elamule. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et elamus asuvad korterid olid koormatud üürilepingutega ning 10(11)
üürnikel oleks igal juhul õigus realiseerida erastamise õigust esimese eelistusena. Kaebaja lähtub aga eeldusest, et üürilepingutega koormamata oleksid need korteriomandid, mis on praegusel ajal vastustaja omandis, st et perioodil 2005 kuni 2016 ei oleks toimunud mitte mingeid muutusi elamus asuvad kortereid üürilepingute alusel kasutanud isikute koosseisus. Nimetatud eeldus on äärmiselt ebareaalne. Kohus ei leia, et asjaolu, et faktiliselt 2005. aastal jäid praeguste korteriomandite nr 8797901, 18798801 ja 18798601 esemeteks olevad eluruumid erastamata, oleks olukord samalaadne ka 2015.aastal, st igal juhul oleksid puudunud esimest eelistust omavad isikud või isikud, kes oleksid soovinud oma erastamise õigust realiseerida. Selliste asjaolude esinemist on põhjendamatu eeldada. Kohus loeb usutavaks vastustaja seisukoha, mille kohaselt asjaolu, et eluruumide erastamise ajal jäid nimetatud eluruumid üürnike poolt erastamata, ei tähenda, et need oleksid jäänud üürnike poolt erastamata ka peale vara tagastamist kaebajale. Puudub alus eeldada, et Tallinna linn ei oleks andnud enam kui kümne aasta vältel enda omandis olevaid kesklinnas asuvaid eluruume üürile ning et üürnikud ei oleks vara tagastamise järgselt soovinud nende kasutuses olevaid eluruume erastamise teel omandada. EMOES tähenduses ei ole sätestatud üürilepingu sõlmimise ja sellega seotud erastamisõiguse tekkimise osas mingeid tähtajalisi piiranguid. Seega loeb kohus usutavaks, et ka olukorras, kus vastustaja oleks hoidunud erastamisest kuni vara tagastamise küsimuse lahendamiseni, ei saaks tekkida olukorda, kus erastamise esimest eelistust omavad isikud oleksid puudunud ja kaebajal tekiks õigus realiseerida oma erastamise õigust vara kaasomanikuna EMOES § 6 järgi. Nimetatust tulenevalt oleks kaebaja omandiosa suuruseks jäänud ikkagi üksnes 1/12 mõttelist osa Lai 33//Suurtüki tn 2 asuvast elamust. Seega ei oleks kaebaja olukord teistsugune ka juhul, kui vastustaja ei oleks eluruume 2005.aastal erastanud ja vara omandivormi muutnud.
38.Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd täitmata on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused, siis puudub alus analüüsida kaebaja väiteid, millisel viisil oleks vastustajal hüpoteetiliselt võimalik heastada kaebajale rikkumise tagajärjed. Kuivõrd vastustaja tegevus ei ole õigusvastane ja kaebajale ei ole kahju tekkinud, siis on vastustaja põhjendatult jätnud oma 16.09.2016 vastuses nr 6.-2/2726-3 rahuldamata kaebaja taotluse Lai tn 33//Suurtüki tn 2 korteri nr 10 Tallinna linnale kuuluva mõttelise osa omandamiseks. Kuivõrd kaebajal puudub õigus nõuda Tallinna linna omandis oleva Lai tn 33//Suurtüki tn 2 korteriomandi 10 1379/6000 mõttelise osa erastamist või talle otsustuskorras võõrandamist erastamise hinnaga, ei saa eelnimetatud linnavara võõrandamine avalikul enampakkumisel tekitada kaebajale kahju. Seega ei riku Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 1421-k p 1.2 kaebaja õigusi. Vastustaja on õigustatud võõrandama vara korralduses märgitud viisil. Kaebaja nõue nimetatud korralduse tühistamiseks jääb rahuldamata. Kuna kohus jõudis järeldusele, et vastustaja jättis kaebaja 24.08.2016.a avalduse õigesti rahuldamata ning korraldus nr 1421-k vastab kehtivale õigusele, siis on õiguspärane ka vastustaja 07.12.2016 korraldus nr 1844-k, millega jäeti rahuldamata kaebaja poolt esitatud vaided. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus rahuldamata.
39.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.